Maikuu – lehekuu, külvikuu – laatasid nimetati ka mailaatadeks või kevadlaatadeks, ehkki mai algusesse jäid veel mõned jürilaadad (Pärnus ja Rakveres). Vanemal ajal ei olnud mai oluline laadakuu, sest siis algas juba kibedam põllutöö hooaeg. 1803. aastal laadakalendrist leiame üksnes suvistepühal peetud Vastseliina laada ning sajandi teisel poolel ilmusid lisaks eelmainitud Pärnu ja Rakvere laatadele kalendrisse ka Loodi mõisa, Karilatsi ja Võõpsu laadad, lisaks mõned laadad Liivimaa Läti aladel. Vabariigi ajal kasvab aga ka maikuiste laatade arv plahvatuslikult, ent jääb siiski arvukuselt eelnevatele kuudele alla ning laadateadeteski kurdetakse sageli, et maarahvas on põllutööga hõivatud ning seetõttu laadad hõredavõitu.
read more >Rubriik: PUURIISTAD
Eesti Looduse toimetus on 1996. aastast alates valinud aasta puud ning tänavuse aasta puu tiitli pälvis harilik mänd (Pinus sylvestris). Maailmas tuntakse oma 120 männiliiki, ent Eestis kasvab looduslikult üksnes harilik mänd. See-eest on see siinmail tõepoolest harilik : et ta on visa puu, mis suudab kasvada nii niiskes kui kuivas pinnas, nii soisel, liivasel kui paekivisel mullal, siis on kolmandik Eesti metsadest männikud. Anumapuudest oleme kirjutanud ka varem, ent seekord uurime Ants Viirese ja teiste abiga lähemalt, millist tähtsust omas mänd talurahvakultuuris tarbepuuna.
read more >
Märtsikuu ehk vastlakuu, paastukuu, kevadkuu laatu nimetati ka märtsilaatadeks, vastlalaatadeks, paastulaadaks, puhuti ka kevadlaatadeks või maarjalaatadeks. Ajalooliselt ei olnud märts laadakuuks ning laatu hakati paastukuul pidama alles 19. sajandi II poolel. Populaarsemaks laadakuuks muutus see alles 20. sajandil. Seejuures oli märts ka Avinurme meeste jaoks tagasihoidlikum laadakuu. Tsaariajast leiame nende kohta mõne üksiku teate ning märtsikuised laadareisid sagenevad Vabariigi ajal – käsikäes kodumaise laadakalendri tihenemisega.
read more >
1968. aasta septembris avati Pirita jõe suudmes vanaaegsel kolmemastilisel kuunaril Eesti originaalseimaks kohvikuks tituleeritud “Kihnu Jõnn” – mereteemaline ujuv restoran, kus külastajaid teenindasid madruseriietes ettekandjad, pakuti rikkalikku valikut rahvustoitudest ning õhtuti algusega kell 22:40 pakuti meelelahutuseks varietee programmi. Suvel tegutses kuunari tekil kokteil-baar. Ujuvkohviku oli oma nime saanud legendaarse Kihnust pärit metskapteni Enn Uuetoa ehk […]
read more >
Jätkame Awinurme meeste laadakalendri uurimist ning seekord on järg veebruari ehk küünlakuu käes. Kogusime kokku ajalehtedes avaldatud teated Awinurme meestest ja puunõudega kauplemisest erinevatel kodumaa laatadel, et nende teadete najal panna kokku ülevaade sellest, millistesse Eestimaa piirkondadesse avinurmikud oma veebruarikuistel laadaretkedel jõudsid ning mida nende kohta “laadakroonikates” öeldakse.
read more >
Kaunite kirjadega ja voolitud õllekannud on saanud omamoodi eesti rahvusliku käsitöö sümboliks ning sageli nenditakse, et need on eesti rahvakunsti esinduslikumaks esemeks. Ehkki kaunistatud õllekannud ei olnud traditsiooniliseks Ainurme laadakaubaks ning nende valmistamine oli omane rohkem saarte ja Lääne-Eesti kannumeistritele, jõudis see kunst ometi aja jooksul ka Avinurme.
read more >
Männipeergudest korvide valmistamine on üks põlistest Avinurme piirkonna puutöödest, mida oli siinsetes perekondades põlvest põlve edasi antud nii kaua, et selle algusaegu enam keegi ei mäleta. Peergkorvid olid laadakaubaks, mille valmistamine oli samuti üheks neist kunstidest, mida tavaliselt ise kodudes ei tehtud, vaid jäeti vastavate oskustega meistri hooleks. Nendest oskustest ülevaate andmisel võtame taaskord appi Ants Viirese ülestähendused 1947. aastal Avinurme tehtud välitöödelt.
read more >
Laudnõud – kapad, kibud, kannud, panged, toobrid, lüpsikud, pütid, kirnud, kolmjalad, lännikud, astjad, tõrred, tünnid, vaadid jmt – olid ühed peamised puuriistad Eesti talumajapidamises. Nendes hoiti, valmistati ja tarvitati kõikvõimalikku toidu- ja joogipoolist, seda nii inimeste kui ka koduloomade jaoks. Enne metall- ja klaastaara, hiljem plastiknõude tulekut olid just laudnõud põhiliseks igapäevaseks “taaraks”. Just laudnõud olid ka Avinurme meeste kodutöönduse toodangu põhiosaks, peamiseks laadakaubaks. Ent tasub ka kohe ära märkida, et Avinurme keeles nimetati laudnõusid uuratud riistadeks. Allpool selgitame, miks.
read more >
Laudnõude – jännide, toobrite, tõrte, vannide, astjate, palide, kappade, kannude, püttide, tünnide jm – valmistamisel on oluliseks tööetapiks see, mis puunõude tarvitajate eest reeglina varjatuks jääb: materjali varumine ja ettevalmistamine. Töökindlate puunõude valmistamine ei sõltu üksi osavusest riista valmistamisel, vaid samavõrra või ehk enamgi kvaliteetsest materjalist, mille varumine ja ettevalmistamine on omaette kunst – kesanemise ja lõhkumise kunst. Traditsioonilise puukäsitöö puhul oli materjali ettevalmistamine pikk protsess: riistapuu varuti ette aasta enne puuriista valmistamist ning sellel olid omad põhjused.
read more >
Uurime Ajavaka pärandikooli puukäsitöö kursuse taustal, milliseid Avinurme meeste valmistatud karpe võib leida Eesti muuseumite kogudest. Ent esmalt Ants Viirese uurimuse toel põgusalt painutatud kerega karpidest ning nende valmistamisest. * * * Puulaastust ahk õhukesest lauast painutatud ja õmblustega kinnitatud kerega, tüüpiliselt ovaalse põhjaga väikeseid, u 10–20 cm läbimõõduga ja alla 10 cm kõrguseid TOIDUKARPE […]
read more >