AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: JUUNI

Kaugelt suurem osa on [Avinurmes] wäikemaa pidamised, kelle pidajad maalapikest alalise eluaseme asutamiseks tarwitawad, aga suurema osa ülespidamist kõrwaltöödega teenivad ja tarwilise leiwawilja naabri waldadest ostawad. Peaasjalikult walmistatakse igasugusid puunõusid (Awinurme puunõud), regesid ja wankrite puu osasid, mis sügisel laatadel ära müüakse. […] Seda wõimaldab kõik awinurmelasele metsade rohkus, kuna walda sõna tõsises mõttes metsa wallaks wõib nimetada.

– Kaja, nr. 141, 23. juuni 1922. a.

Juunikuiste laatade edukus sõltus suuresti sellest, millal sai külvihooaeg läbi ja millal algas heinategu. Nii ei jõudnud maarahvas mõnel aastal juuni alguses laadale tulla pooleliolevate külvitööde tõttu, juuni lõpus aga ei olnud selleks aega heinatööde tõttu – eriti vana kalendri ajal. Ning loomulikult võis laadale jälje jätta ka kehv ilm või ka rahva kehv majanduslik olukord.

Kui muidu tuuakse esile küllaltki tavapärane laadakaup – ehk vaid sigu ja põrsaid oli juunis rohkem müügile toodud –, siis algava heinaaja eel olid hooajakaubaks vikatid, luisud ja rehad. Ning heinateo juurde olla käinud ka soolasilgud, mida samuti laatadel rohkelt liikus. Ent mainimist leiavad ka maasikad, kurgid ja kartulid.

Juunikuisest laadakalendrist leiab aastate peale kokku u. sadakond laata, laadateateid oli ka mõnelt laadalt, mida ametlikus kalendris ei olnud.

Laadateadete järgi hinnates reisisid ka Avinurme mehed juunis tagasihoidlikumalt – sihtkohti näib olevat isegi vähem kui mais. Ent erinevalt maist, mil tsaariajast leidus vaid üksikuid teateid, on juunis nii nimelisi kui üldsõnalisi teateid tsaariaegsetelt laatadelt rohkem. Seejuures suuremalt jaolt on need vanematelt, pikema traditsiooniga juunikuistelt laatadelt Viljandist, Rakverest ja Tartust nimeliselt ning Võrust ja Valgast üldsõnaliselt.

Esimesed kolm näivadki olevat sellised laadad, kus avinurmikuid iga-aastaselt kohata võis: ehkki suur osa nende laatade ülevaadetest mainivad puunõude müüki üldsõnaliselt, nenditakse ka seda, et avinurmikuid on alati kohal. Neist populaarseimaks sihtkohaks oli Viljandi, ent seal peeti alates vabariigi ajast juunis lausa kaks laata.

Uue sihtkohana esines juunikuistes laadateadetes Lootvina (Põlvamaal).

VILJANDI UUS JAANILAAT

5. juuni

Viljandis peeti juulis kahte laata: kuu alguses ning lõpus. Neist vanem oli kuu lõpus toimuv jaanilaat, mida hiljem hakati nimetama “vanaks jaanilaadaks”, teine oli kuu alguses peetud nn “nimeta laat” või “uus jaanilaat”, mida hakati pidama vabariigi ajal.

Alustamegi viimas kohta käivate teadete ülevaatega.

1923. aastal oli laat hõredapoolne.

Puunõusid oli wähe laadale toodud. Toobrid maksid 460—600 marka, panged 100 marga ümber. Walmistegemata loogad 260 marka tükk. Rautatud wankrid 8000 marka. (Kaja, 7.06.23)

1930. aastal oli rahvaarvult kaunis hõredapoolne ning puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Puusaaduste laat oli seekord harilikust palju kehwem: mõni üksik kapp, kummut, wankrirattaid, puuõusid, see oligi kõik. Ka kribu-krabu näis seekord olewat wähepoole. (Oma Maa, 7.06.30)

1931. aastal kirjutatakse, et laat oli nigel – nimelt oli eelneval ööl sadanud maha paks kord lund, mille hommikune vihm ära sulatas ning teed ja laadaplats muutusid poristeks. Nii ei sõitnud maarahvas poriste teede ja kehva ilma tõttu laadale. Müüjate poolest koosnes peamiselt pudukaupmeestest ja hobusemüüjatest mustlastest. Üldsõnaliselt lisatakse:

Puunõusid oli ainult paar koormat. (Sakala, 6.06.31)

1932. aastal ravarikka laada ülevaates kirjutab Oma Maa (7.06.32) üldsõnaliselt:

Igat liiki kaupmehi oli rea kaupa, nii näit. nõukaupmehed, ühel pool puunõude müüjad, kohe nende wastas juudid oma plekknõudega, siis kaks rida laamikuid pränikumüüjatega, riidekaupmehed ja igasugune pudi-padi. 

1934. aasta Viljandi laat leidis rohkelt kajastamist. Laat oli väga kaubarohke, seda eriti puunõude, riide- ja pudukaupade poolest. Elusloomade turud olid tagasihoidlikumad. Kaja (7.06.34) märkis, et kohal olid ka “reklaamšokolaadi ja tulevikuennustajate autod, mitmesugused õnnerattamehed, portselaan-liimi, tina ja muu müüjad, kes tegid tarwilikku laadakisa”.

Kaja andiski laadast pikema ülevaate:

Teistest kaubahindadest oleks nimetada: wärwitud kapid, milliseid müügil wähe, 35—38 kr., loogad 1—3 kr., wankrirattad 2,5 —3 kr. tükk, 15 kr. jooks, pöiad 1 kr. tükk, 4 kr. jooks, kutatud tööwankrid, milliseid müütamas terwe rida Rapla mehi, wärwimatult 56—60 kr., wärwitult 35 kr. Puunõusid ja toole müüwad Awinurme mehed, nõudes wannidest 2—3 kr., toolist 1.25—2 kr. Pöiad ja suur osa lookasid on pärit Laiksaarest. (Kaja, 7.06.34)

Ent samas nenditakse, et äri oli siiski kehvapoolne ning osteti peamiselt hädatarvilikku.

Westilemisel laadakaupmeestega selgub, et enam-wähem rahul äriga on wankrite, lookade, rataste ja pöiade müüjad. Ka üks kohalik aednik ütleb kaunis keskmistlt taimi müünud olewat; seemneid aga minewat wähem, kuna suur osa juba maha tehtud. Riiete, walmisriiete, pudukauba ja maiustuste müüjad aga kaebawad, et äri ei minewat sugugi, üsna õnnetud on ka Awinurme mehed oma puunõude juures, ütlewad, et inimestel ei näi raha olewat, mõni kauplewat sendi pärast kas wõi pool tundi. Nii mõnigi laadakaupmees siunab ka linnawalitsust, et see wõtwat liig soolast platsiraha. (Kaja, 7.06.34)

Ka Sakala (7.06.) täheldab:

Awinurme meeste toobrite ja teiste puunõude ning toolide ladu ulatus pea üle turu. Suurt äri neil aga ei olnud wähese laadarahwa tõttu. 

Oma Maa (7.06.34) kirjutab sama laada kohta:

Puunõusid keskmiselt, kuid Awinurme mehed kirusid, et ostjaid pole. Siiski kiideti mulke, et nendega wõiwat äri teha. 

Postimees (7.06.34) ja Maamees (9.06.34) täpsustavad:

Ka puunõude ja toolide müüjad Awinurme mehed kaebasid, et kaup ei lähe. Hindadest olgu nimetatud: wärwitud kapid 35—38 kr., rautatud tööwankrid wärwimatult 55—60 kr., wärwitult 85 kr., wankrirattad 15 kr. jooks, pöiad 4 kr. jooks, loogad 1—3 kr:, wannid 2—3 kr., toolid 1,25—2 kr. 

1935. aasta laata nimetab Oma Maa (5.06.35) aga rahva ja kauba poolest nigelaks. Loomi oli laadale toodud vähe ning ka muud kraami oli laadale toodud vähesel määral, kirevam oli üksnes riidekauba “osakond”.

Awinurme mehed kurtsid, et tänane laat on “kõhn”. 

Lisatakse:

 Laadalt ei puudunud ka palagan, kus “tõmbenumbriks” oli kurikuulus inimeste skalpeerija lõwi “Zappik”, kelle hingel teatawasti lasub kahe taltsutaja surm. Rahwast ei näinud see imeloom siiski nii wäga huwitawat, ainult üksikud külastasid telki werejänulise kiskja waatamise eesmärgil, kuigi reklaam oli silmatorkawalt “karjuw”. “Zappiku” näitajat pidi tabama protokoll, kuna ta mitmekordse meeletuletuse pääle waatamata ei tahtnud tasuda laadamaksu ja muid kohustusi linnawalitsuse wastu.

1936. aastal mainitakse muidu suureks kuunenud laada kohta üldsõnaliselt:

Puu nõusid oli wähe, kuna plekknõude walik näis olewat rikkalik. (Oma Maa, 5.06.36)

1937. aastal mainib Oma Maa (7.06.37) samuti üldsõnaliselt:

Rattaid, wankreid, puunõusid ja muud tingel-tangelit tawalises rohkuses. Peatselt algama heinatöö algust näisid kuulutawat suurel hulgas laadale loodud rehad ja wikatilöed. Rehast nõuti 70 senti ja löest 55 senti.

1938. a. kehvavõitu laadapäeva ülevaates kirjutatakse üldsõnaliselt:

Rohkesti oli laadal puunõusid ja põllutööriistu. (Sakala, 8.06.38)

1939. aasta Viljandi laata nimetab Oma Maa (6.06.39) põrsa-laadaks, kuna Valga- ja Tartumaalt oli müügiks toodud sadu põrsaid. Ent rahva poolest oli laat kesine, kuna maarahval oli käsil veel külvi lõpetamine ning iga tööpäev arvel.

Samuti ei puudunud laadalt Awinurme mehed oma puunõudega, millidel aga seekord näis oletvat õige väike minek. (Oma Maa, 6.06.39)

Seekordne laat paistis silma aga selle poolest, et üles oli seatud tervelt kolm tsirkust, kes maailmatuma mürtsu saatel rahva tähelepanu nimel võistlesid, ühel tõmbenumbriks madu, teisel kuuejalgne lammas ja muu maailmaime. Sakala (7.06.39) märgib, et tsirkused nurjasid kaupmeeste äri, kuna tõmbasid laadarahva enda juurde ja kaupade vahele nad ei jõudnudki.

Sakala kirjutab ka üldisemalt sellest, et laadaromantika on hääbumas:

Kultuuriliselt ja majanduslikult enamarenenuimas maakohtades laat tema senisel kujul on kaotamas oma senise tähtsuse ja seisukoha. Kauplused suudawad pakkuda kaupu kõige mitmekesisemas walikus, nii, et laadal waewalt leidub enam, mida ei saaks kohalikest äridest. Seda eriti pudukaupade alal. Kuid leidub siiski kaupu, mida ainuüksi laadalt saab. Selliste kaupade hulka kuuluwad: puunõud, wankrid, reed ja teised põllutöötarbed, üldiselt aga armastatakse laadakaubale waadata põlastawalt ja öeldakse „Ah, see on laada prakk kaup!“ Milleks aga laadakaupu sellest hoolimata ometi ostetakse, on kõige õigemini seletataw psühholoogilise mõjuga. Laadal, kus hulk inimesi alatasa sõelub edasi-tagasi, on kõik kaubad asetatud pääletikkuwalt laiali möödujate pilkude ette. (Sakala, 7.06.39)

1940. aastal kirjutab Oma Maa (6.06.40), et Viljandi laat oli rahvarohke, kuna maal on külvitöödega lõpule jõutud ning inimestel aega töö juures eemale linna asju õiendama tulla.

Loomade poolest oli laat keskmine, rohkesti oli toodud igas vanaduses põrsaid.

Ka Awinurme mehed olid kohal oma puunõudega, nagu igal laadal kunagi. Püttide ja kappade ümber käis kõwa kauplemine ja nii mõnigi talumees haaras laadalt lahkudes käewangu mõne kopsiku, sest kewadine aeg — läheb tarwis. (Oma Maa, 6.06.40)

Äramärkimist leiab ka kirjanduse müümine: maapoisid ja tütarlapsed olla huvi tundnud lööklaulude raamatute peale, aga ka röövliromaanidel oli minekut.

MÄRJAMAA LAAT

12. juuni

Märjamaa laatu peeti juba tsaariajal ning 1913. aastal annab Postimees (17.06.13) sellest pisut pikema ülevaate, märkides tava järgi ära hobuste, kariloomade osakondade seisu, seejärel:

Kodusest käsitööst olid Waltu mehed Raplast oma wankritega ja mitte kusagilt puuduwad Awinurme püttsepad oma puuanumatega. Nende hinnad on harilikud: wankrid 25 —28 rbl. tükk ja puunõuud oma suuruse ja sordi järele. Pudukauplejaid oli rohkesti.

Lõpetuseks nenditakse, et meeldivaks nähtuseks oli see, et tülisid ja tülitsemist seekord ette ei tulnud, mis sel laadal muidu harva ära jäävad.

LOOTVINA LAAT

14. juuni

Lootvina laat ilmus laadalakendrisse vabariigi ajal ning avinurmikud leiavad seal äramärkimist 1937. aastal:

Esmaspäewal peeti Wastse–Kuuste wallas Lootwinas laata, mis kujunes wõrdlemisi rahwarikkaks. Head äri tegid Awinurme mehed oma puunõudega, milliseid osteti rohkesti. (Postimees, 15.06.37)

RAKVERE JAANILAAT

16. ja 17. juuni -› juuni lõpus

Kahepäevane Rakvere jaanilaat on üks vanematest juunikuu laatadest, mida võis kohata juba 1803. aasta laadakalendris ning mille traditsioon püsis vabariigi lõpuni. Uue kalendri tulekul selle kuupäevad küll muutusid ning varasema 16.–17. juuni asemel algas see 27. või 28. juunil.

1904. aastal oli esimesel laadapäeval ilm ilus ja kaupmehi, iseäranis tatarlasi, kaunis rohkesti kohale ilmunud. Üldsõnaliselt mainitakse:

Iseäranis palju oli puuriistu laadale toodud. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 28.06.04)

Lisatakse, et iseäraliku laadakaubana pakkus üks tüdruk laadaplatsil 10 rubla eest kolmeaastast last müüa, mis laadalisi niivõrd liigutas, et nad annetasid tütarlapsele raha ja muud söögikraami.

1915. aastal toimus laat vana kalendri järgi 16. ja 17. juunil ning esimesel päeval oli laat ilusa ilma tõttu rahvarikas, teisel päeval aga sadas vihma ning rahvast oli üsna vähe. Tallinna Teataja (19.06.15) ülevaates saab suurema tähelepanu üks ennast “wäljast lihunik”, kes loomakauplejatele “wingerpussi” tegi – loomad head hinda lubades enda jaoks kinni pani, aga ostmise ajal enam välja ei ilmunud ning heausklikud kaupmehed pidid loomad koju tagasi viima.

Äramainimist leiab ka Avinurme kaup:

Avinurme puuriistu oli rohkeste, aga ostjaid näis vähe olevat. 

1923. aastal peeti laat juba kuu lõpus, 28. ja 29. juunil. Kena ilma tõttu oli esimene päev rahvarohke, ent viimasel päeval oli neid vähe. Muu seas märgitakse, et pudukaupa ja nahksaaduseid oli laialt koos ning

Sama ohtralt oli ka plekkriistu ja Awinurme puust riistu. Keskmine toober maksis 300—350 marka, wannid 200 kuni 300 marka, ämbrid 50—80 marka, pesuriistad 300—400 marka, sõelad 120—140 marka, toolid 180—200 marka. Rautamata wankri puuwärgist nõuti 2500—3000 marka. (Kaja, 2.07.23)

1924. aastal oli esimesel laadapäeval rahvas kaunis rohkesti ja kauplemine keskmine, teisel päeval jäi aga laadaplats vihma tõttu hõredaks. Kokkuvõttes kurtsid paljud kaupmehed, et ei saanud isegi platsi- ja veotasusid kätte.

Puunõusid ja plekkanumaid oli suures wäljawalikus. Puust ämbrid maksid 60—70 marka, wannid 200—350 marka suuruse järele, pesuriistad 500—600 mk., sõelad 100—150 mk., toolid 200—350 marka. Wokid maksid 800—1000 marka. (Teataja, 1.07.24)

1926. aastal 28. ja 29. juunil peetud jaanilaadal oli rahvast võrdlemisi hõredalt. Virumaa Teataja (2.07.26) märgib:

Awinurme mehi oma puust anumatega oli endiselt rohkesti, hinnad kaunis kõrged. Keskmise suurusega toobrid maksid 400 marka, wannid 250—300 m., sõelad 130—160 m., ämbrid 60—70 marka

Võrdluseks: lüpsilehma hinnaks oli samal laadal 18–20 tuhat marka, seapõrsal 1000–1500 marks, keskmise headusega meeste ülikond maksis 4000–5000 marka, meeste nöörsaabaste paari eest küsiti 1200–1600 marka.

Virulane (30.06.26) kirjutab sama laada kohta:

Awinurme puunõude kaupmehi oli keskmiselt laadale ilmunud ja nende poolt pakutama kauba hinnad ei olnud suuremaid muudatusi esile toonud.

1927. aasta laada ülevaates loetletakse lihtsalt puunõude hinnad:

Puunõud maksid: pesuwannid 500—600 mk., toobrid 250—350 mk., wannid 200—300 mk., ämbrid 30—100 mk., sõelad 30-150 mk., sarjad 500—700 mk., wankritäis rattaid 1200—1500 marka. (Virumaa Teataja, 29.06.27)

1928. aastal kirjutab Virulane (30.06.28), et laat kujuned enam-vähem suureks ning ehkki pilvekas taevas pidas märga kinni, siis pudelite korgid andsid järele ning laadaplatsil võis näha nii taevapoole pööratud põhjadega viinapudeleid kui ka pudeli eeskujul taevapoole pööratud sussidega rüüpajaid. Pudelitest tuli seegi, et mitmedki hobused õhtul omanikkude asemel ise peremeest mängisid ja omapead kodupoole sammusid, nokastav ja turtsuv mees vankris.

Awinurme riistade ja puukauba meistrid nõudsid toolidest 150—200 st., astjad 6—8 kr., kolmjalad 6—7,5 kr.

1929. aastal oli Rakvere jaanilaadal inimesi vähevõitu. Põhjuseks tuuakse kiire põllutöö, ent lisatakse, et laadal on üldisemalt viimasel ajal hõredamaks jäänud – ilmselt seetõttu, et neid järjest juurde asutatakse.

Kõige elawamalt läks äri igasugu maameestele tarwiliste majapidamisasjadega. Puunõusid Awinurmest mitu koormat. Hinnad: wannid suuruse järgi 2—4 krooni, toobrid 3,5, kolmjalad 5—8, kibud 5—8 kr. jne. Hobuseriistad — rangid 4 — 12 — i6 krooni., sedelgad 4,70 — 6 —7,50 kr. Loogad — 3 k., painutatud 1 kr., waljad 5—6,50 kr. Toolid 2—3 kr.

Rohkesti koormaid katusepibastega Awinurmest —- tuhande hind kõigub 26 kr. ümber.

Seejärel lisatakse, et ohtralt oli kodukootud riiet ning hooajakaubana vikateid ja luiske (maameestele näisid eriti meeldivat Aserist toodud tahukiviluisud, ehkki need olid üsna viimistlemata välimusega). Ära märgitakse ka hobuste hinnad ning lõpetuseks nenditakse, et ehkki pudeli kergitamist oli, siis laadaauru tagajärgi polnud suuremat märgata. (Virulane, 27.06.29)

Samal laadal sattus ka üks laadal viibinud Avinurme mees sekeldustesse, kui kõrtsi külastamise ja “linna lõbude” proovimise järel oma pintsakust ja rahast ilma jäi. (Virumaa Teataja, 29.06.29) Lisaks mägitakse samas lehes jaanilaadal müüdud puutöösaaduste kohta:

Puutööd: rautamata wankrid 30—40 kr., rautatud wankrid 80—100 kr., toobrid 3—4 kr., wannid 2—3 kr., ämbrid 80—100 senti, sõelad 120—160 senti, toolid 200—225 senti, loogad 200—300 senti. Katusepilpad 120—125 senti tuhat.

1930. aastal oli Kaja ülevaate järgi laat ilusa ilma tõttu perekas ja

Awinurme puuriistu oli palju ja hinnad endised, nende ostjaid osutus wähe. (Kaja, 28.06.30)

Virulane (28.06.30) kirjutab aga laada ülevaates hoopis, et laat jäi hõredaks ja kaupmehed pettunud. Maamehed vaatavad kaupade ümber, ega osta. Ja kui ostavad, siis raiutakse iga viimase sendi pärast. Kõik kurdavad, et raha on vähe. Puunõude kohta märgitakse üldsõnaliselt:

Puunõud: toobrid 300—400 senti, sõelad 100—200, wannid 160—700, toolid 150—350, matid 100—300.

Hooajakaubaks olid vikatid – neid osteti ja prooviti nii, et laadaplats kõlises.

Ka Maaleht kirjutab üldsõnaliselt:

Tooniandjateks olid laadal mustlased ja põrsa- ja puuriistade kaupmehed, kes weel laadalt lahkudes teel tegid mitu kõrtsi “kuiwaks” ja heas tujus hakkasid möödasõitjaid talumehi kimbutama. (Maaleht, 3.06.30)

Laadale järgnevaid sündmuseid kajastab juba pikemalt Waba Maa ning seal saavad ära mainitud ka Avinurme mehed:

Reedel lõppes Rakwere laat, millest rohkesti mustlasi wõttis osa ja kus taskuwarastel oli hüwa lõikus. Sama päewa õhtul sõitis laadalt koju ühises wooris hulk Peipsi wenelasi, Tartumaa põrsakaupmehi ja Awinurme riistamüütajaid. Woor oli kaunis pikk ja teel wiideti ühiselt lõbusalt aega. Käidi tee ääres igas kõrtsis sees, küll awalikus, küll salakõrtsis. Igal pool wõeti kõwad “tropid” ning sõideti laulu saatel kodupoole edasi.

Osa woorist, 8—10 meest hobustega, jäid Jakobi kiriku juurde laagrisse, kuna meestel wäsimuse tõttu sõit kojupoole enam hästi ei tahtnud edeneda. Ajawiiteks hakkasid laagrisolejad möödasõitjaid kimbutama. Need teatasid asjast Jakobi noormeestele, kes suure salkkonnaga tulid mehi taltsutama. Külapoisid andsid laadakaupmeestele weidi naha peale, sidusid siis need wankritele kinni ja hobustele piitsa andes kihutati purjus laadalised teistele järgi.

Mehed lärmasid hullupööra wankritel ja püüdsid end wabastada. Kummalise woori Roelasse jõudes oli meestel tuju läinud ega wõtnud enam teps wiina. Seal wabastati mehed ka wankritelt ja edaspidi läks sõit waikselt. (Waba Maa, 1.07.30)

1932. aastal oli laat ilusa olma tõttu esimesel päeval üsna rahvarohke nii müüjate kui osalejate poolest ning võrdlemisi rahulik ja vaikne. Loomi oli laadale toodud tublisti, eriti põrsaid, mille hinnad olid pigem odavapoolsed.

Odawad olid ka puuriistad, mida müügile toonud awinurmikud. Hinnas olid kõrgenenud ka rautatud wankrid eelmise laadaga wõrreldes. Muu kaup üldjoontes endises hinnas. (Kaja, 29.06.32)

Waba Maa kirjutab:

Samuti olid wäljas Awinurme mehed oma puunõudega, millede hinnad mõõdukad. (Waba Maa, 29.06.32)

1933. aasta 27.–28. juunil toimunud laat oli keskpärane. Virulane (29.07.33) märgib, et laadalistele mängiti vingerpuss sellega, et laadakalendrisse oli laada alguseks pandud hoopis 26. juuni, mistõttu paljud laadakaupmehed olid juba päev varem kohale tulnud. Muidu laat millegi erilisega silma ei paistnud: loomadest oli rohkem põrsaid, rikkalikumalt oli ka riidekaupa (parema kodukootud ülikonnariide eest küsiti 2 kr, seega saab ülikonna jagu riiet juba 30–40 krooniga kätte), suslameetse read kasvavad, soolasilgud olid erakordselt odavad, sest saarte soomlased olid laada sikludega üle ujutanud.

Avinurme puuriistade kaupmehi oli seekord platsis vähe, kuid vaatamata sellele polnud hinnad just kallid. Nii võis tooli saada juba 1 kr. 30 sendi eest, suure puutoobri 3 kr. 50 sendiga.

Lisaks tuuakse välja, et laadal esines surmasõitja Kroll – Martin Kroll –, kes koos abikaasa Lidiaga demonstreeris kahe mootorrattaga tünnis sõitmist, ning kurdetakse, et laadal oli rohkelt salaviinamüüjaid.

1934. aastal peeti Rakvere laat 27. ja 28. juunil ning see oli rahvarohke nii kaupmeeste kui maarahva poolest. Virumaa Teataja (27.06.34) kirjutab:

Heinaaeg on käes ja maarahwas wajab heinatöö riistu – wikateid, mida pakuti nii laadaplatsil kui ka kauplustes. Ka heinasilku tuldi ostma. Linna wooris hobusemehi, ikka pütt wõi weerandik wankril; ilma soolasilguta Wirumaal heinategu ei taha nagu hästi sobida. 

Lisaks silkude, seapõrsaste, lehmade, hobuste, aasaheinade, aiasaaduste ja taimede müügile mainitakse ära:

Awinurmikuid puunõude ja toolidega oli rohkesti, ent hinda peeti siiski kõrgel: awinurmik tunneb oma töö wäärtust ja teab tarwidust puunõude järele. “Dumpingut” ta seepärast ei tee.

Postimees (29.06.34) kirjutab sama laada kohta:

Suur oli puunõude turg, kuhu Awinurme mehed wanne, toole, kolmjalgu, rehasid jne. müügile olid toonud. Eriti tugew nõudmine oli algawa heinatöö tõttu wikatite järele, mistõttu “prääniku” ja pudukauba müüjatel olid wikatid kõrwalkaubaks.

1937. aasta Rakvere jaanilaat kujunes rahvavaeseks – ilmselt heinateo tõttu.

Küll oli aga ilmunud arwukalt laadakaupmehi ja Awinurme puunõude kauplejaid. (Virumaa Teataja, 28.06.37)

1938. aastal oli jaanilaat samuti hõre, seekord ka kaupmeeste poolest ning põhjuseks arvatakse olevat vihmane ilm (Virumaa Teataja, 29.06.38).

Endisel määral oli laadal Awinurme puunõude kauplejaid, kuid ka need kurtsid wäheste ostude üle.

Täpsustatakse ka hinnad:

Awinurme puunõude hinnad kujuneisid järgmisiks: rehad 35—60 s. wannid 100—400 s., pesupalid 500—700 s. külimitud 150—200 s., weeämbrid 100—200 s., kapad 80—100 s., liha-astjad 500—1000 s., sõelad 80—100 s., pütid 80—100 s., toolid 200—250 s., pilpatuhat 100—240 s., loogad 150—350 s., pesuwakad 120—180 s., kurgitünnid 250—500 s. tk.

Postimees (28.06.38) kirjutab sama laada kohta lühidalt:

 Rohkesti oli laadal puunõude ja pilpamüütajaid Awinurmest.

JÄRVA-JAANI JAANILAAT

20. juuni

1929. aastal ei olnud Järva-Jaani jaanilaat kuigi rahvarikas, sest maarahval oli kibe tööaeg. Vähe oli elevust loomadega kauplemisel.

Laadal oli rohkesti Avinurme meeste puunõusid, kuid nende ostjaid oli harwa näha. […]

Et laadailm oli võrdlemist soe ja wäsitaw, võis näha mitmel pool teeääres vabas looduses “wäsinuid”, kes rahulikult puhkasid. (Järvamaa, 27.06.29)

TARTU JAANILAAT

21. juuni

Tartu jaanilaada traditsioon ulatub 19. sajandisse ning nihkus uue kalendri tuleku järel juulikuusse.

1900. aastal kirjutab Postimees (21.06.1900), et endiste Peetri-laatadega võrreldes oli seekordne jaanilaat õige väikene. Loomi oli müügile toodud vähe, kangaid ja muud naiste näputööd aga rohkesti. Lõpetuseks lisatakse:

Koduseid käsitöösid oli wähe. Awinurme poolt toodud puunõuusid oli wäga wäikene kogu, kuid kauplemine nendega oli kaunis elaw. Kokkuwõetult oli kaubapakkumine üleüldse wähem kui kaubaküsimine, mis talurahwa majanduse kohta mitte rõõmustawat tunnistust ei anna.

1901. aastal oli jaanilaat olnud vististi eelmisel õhtul sadanud vihma tõttu “wäiklane”. Postimees (21.06.01) kirjutab lühidalt loomade müügist ning lõpetuseks lisab:

Kodusest käsitööst oli rohkesti linaseid kangaid, millega üsna elawalt kaubeldi. Ka puunõuud, mida mitte palju ei olnud, leidsiwad ostjaid.

1904. aasta laadast kirjutab Postimees (21.06.04):

 “Halwad ajad!” See on sõna, mida tänasel Jaani-laadal väga sagedasti kuulda on. Müüa pakujaid on rohkesti, ostjaid aga kasinasti.

Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Koduseid käsitöösid oli wähepoole, ainult puunõuusid oli kaunis rohkesti. Nendegi ostmine ei olnud kuigi elav.

Lisatakse, et “ainukene hää osakond laadast oli sigade-müük”.

1911. aastal oli laat “wõrdlemisi kaunis suur” (Postimees, 21.06.11), eriti palju oli loomi.

Awinurme puunõuusid oli wähepoole ja suur hulk neist müüdi ju eilasel „potilaadal” ära. Selle tõttu oliwad puunõuude hinnad kaunis kõrged.

“Potilaadaks” nimetati laadale eelneval päeval mitteametlikult toimunud kauba müüki – kuna kaupmehed jõudsid kohale tavaliselt päev varem.

1912. aastal toimus laat tavapärasel ajal, ilm oli ilus, suuremad heinatööd ei olnud veel alanud, mistõttu oli ka maainimesi laadal õige rohkesti.

Awinurme puunõusid oli mõnigi koorem, nende hinnad harilikud. Siis oli weel paar koormat rattapöidasid, Läti toole jne. (Koit, 26.06.12)

Päewaleht (25.06.12) kirjutab sama laada kohta üldsõnaliselt:

Maa saadusi oli wähe, müüdi rohkeste puunõusid. Loomasid ja hobuseid oli wähe ja hinnad kallid. Põrsad olid hinnas, kuigi neid rohkelt turule oli toodad.

1913. aastal oli maainimesi laadal rohkesti, sest ilm oli ilus ja heinatöid veel suurt ei tehtud.

 Awinurme puunõusid oli mõnigi koorem, nonde hinnad harilikud. (Päewaleht, 25.06.13)

1915. aastal annab Postimees (22.06.15) jaanilaadast kirjutades pikema ülevaate ka anumaturu olukorrast:

Paar sõna peaks ütlema puunõude ja -riistade turust. Anumate osa on õige kokku kuiwanud. Müüjateks ainult wahekaupmehed, kes üleüldiselt suuremate anumate hinda 60 kuni 70 kop. wõrra on tõstnud. Siin on ka sõda süüdi. Rohkesti mehi on wäeridadesse wiidud. Järelejäänutel lubab kibe põllutöö waewalt mõnda puuriista nikerdada, ehk küll Awinurme metsades weel küllalt toobri- ja mõhepuid leidub. Rohkesti pakuti rattaid, wits-pöidadega; nelja ratta hind rbl.

1916. aastal mainitakse puunõusid üldsõnaliselt:

Laadad hakkawad jälle oma harilikku nägu wõtma: laadalisi on palju, müügil on karielajaid, hobuseid, sigu, puunõusid, riidekraami – kõike nagu harilikul ajalgi. Ainult selles on suur wahe, et kõit nüüd kolm, neli, isegi wiis ja kuus korda kallim on. […]

Hindade suurest kerkimisest wõis weel tänasel puuturul mõndagi näha. Kolmjalg, mis enne 1.30 maksis, maksab nüüd 5 rbl. ja rohkem. Harilikust pangist, õhukesed raudwitsad pääl – maksis enne ainult 20 kop. – nõutakse nüüd 120 kop., ja nii kõik puunõud kolm, neli ja wiis korda kallimad, kui läinud aastal selle ajaga.(Postimees, 21.06.16)

VILJANDI JAANILAAT

21/26. juuni

Viljandi jaanilaat oli üks vanematest juunikuistest laatadest.

1903. aastal kirjutab Uus Aeg (26.06.03), et jaanilaat peeti seekord 20. juunil, ehkki seda toona tavaliselt 21. juunil peeti. Puunõusid mainitakse ülevaates üldsõnaliselt:

Muidu jooksis laadal weel puunõuude kaup hästi ja ka randlased saawad räime koormatest ruttu lahti. Et ilm ilus, siis lõppes laat ju lõune paikus ära, wististi ruttasiwad inimesed heinale.

1910. aastal kirjutab Postimees (25.06.10), et 22. juunil peetud jaanilaat oli rahva poolest kehv. Sarvloomi oli müügile toodud kaunis rohkesti, hobuseid aga vähevõitu.

Awinurme mehi puuanumatega oli rohkesti.

1912. aastal oli jaanilaat taas heinateo tõttu võrdlemisi rahvavaene.

Agarasti nähti maainimesi puunõusid ostma, mille hinnad kaunis kõrged olid. (Viljandi Teataja, 25.06.12)

Lisatakse sedagi, et joomine oli seekord väiksem, sest paljudel puudus selleks aeg – oli vaja koju heinale rutata.

1914. aastal peeti jaanilaat 23. juunil ning see oli haruldaselt elav. Sakala (27.06.14) märgib oma ülevaates, et sel aastal kättejõudev loomatoidu puudus hakkas ennast tunda andma, sest laadale oli toodud jaanilaada kohta väga rohkesti karielajaid, mille poolest võis seda juba sügiseste laatadega võrrelda.

Puukraami-turus oli mõnda Awinurme meest oma toobrite, lännikute ja kirnudega, kuna muudega linna kaupmehed esinesiwad. 

1915. aastal oli jaanilaat üldiselt hõre, aga

Elawalt kaubelti puunõudega, mida kaunis rohkeste müügile oli toodud. Pangidest maksti 40—45 kop., toobritest 160—170 kop. Ka mõned walmis wankrid olid laadal näha. (Sakala, 22.06.15)

Postimees märgib sama laada kohta samuti üldsõnaliselt:

Kodusest puutööstusest oli müügis iseäranis rohkesti puunõusid, siis weel wankrid ja muud wähemat kraami; kauplemine nendega oli elaw. (Postimees, 25.06.15)

1916. aastal kirjutatakse lühidalt:

Jaani laata peetakse täna meie linnas. Inimesi laadal wõrdlemisi wähe. Rohkesti hobusid toodud, kuna karielajad mõni ainus. Ka on mõned pudakauba poed; puunõusid on rohkeste saada. (Sakala, 22.06.16)

1917. aasta jaanilaada puhul märgitakse samuti üldsõnaliselt:

Jaani laat, mis Wiljandis 22. juunil ära peeti, oli kaunis rahwarikas, hobuseid ja karielajaid oli wähe laadale toodud; puunõusid oli mitu koormat. Toobrid maksid 5 rubl.; pangid, paar puu witsadega ja värvitud 320 kop.; wankrid oli wähe. Raud telgedega wärvitud wankrid maksid 350—400 rub. Paris häid hobuseid laadal ei olnud, hinnad olid kallid ja loomad halwad. Turul oli pudukauplejaid rohkeste. Soola räimi oli wähe wäljas saada 35 kop naela hind. Sawi nõusid oli rohkeste, osteti wähe. (Sakala, 23.06.17)

1918. aastal mainitakse üldsõnaliselt:

Puunõude kui ka pudukauba müüjaid oli wähe.  (Tallinna Päevaleht, 27.06.18)

1919. aastal peeti jaanilaat 25. juunil ning see olnud õige kehv. Hobuseid ja karielajaid oli vähe ja needki halvad.

Peale mõne pange puudusid puunõud. Sawi-ja plekknõusid oli rohkesti.  (Maaliit: Eesti Maarahva Liidu häälekandja, 3.07.19)

Sakala (27.06.19) kirjutab samuti, et peale mõne pange puunõusid ei olnud.

Hõreduse põhjuseks oli kalendrivahetusega tekkinud segadus laada toimumise ajas, mistõttu juuli alguses peeti veel teinegi jaanilaat ära.

1919. aastal ilmnesid mitmed segadused, mis kalendrivahetusega laadamaailmas kaasnesid. Nimelt vana kalendri järgi peeti Viljandi jaanilaata 22. juunil, mis uue kalendri järgi oli 5. juuli. Ent rahvas ei teadnud kalendrivahetuse järel sageli, kas laadale peab tulema vana või uue kalendri järgi. Viljandis otsustati 1919. a. laata pidada vana kuupäeva järgi, aga kuna 22. juuni oli laupäev, siis kuulutati laadapäevana välja 25. juuni. Kuna linnavalitsus jäi laada toimumisaja väljakuulutamisega hiljapeale, siis jäi laat hõredaks, mispeale otsustati uue kalendri järgi teine jaanilaat pidada. Ent 5. juuli oli laupäev ning vanasti ei tohtinud sel päeval laata pidada ja laat lükkus järgnevale esmaspäevale, 7. juulile. Aga see oli vana kalendri järgi jaanipäev, püha, mil samuti ei tohtinud laata pidada – ent siiski otsustati ära ära pidada.

Seega peeti laat viimaks 7. juulil ning Sakala raporteerib muu seas:

Kokkutulnud rahva poolest oli ta endisega sarnane; ka kaupa ei olnud rohkem, erandi tegid 5 koormat puunõusid, mis esimesel korral puudusid. Puust piimanurmikute (4—6 toobilised) eest nõuti 20—25 m. ja toobrite eest 40—45 m. (Sakala, 9.07.19)

Maaliit kirjutab sama laada kohta sarnaselt:

Puunõusid oli koormat viis, kuna endisel laadal nad täitsa puudusid. (Maaliit: Eesti Maarahva Liidu häälekandja, 11.07.19)

Seejärel otsustas linnavalitsus tulevaste segaduste vältimiseks jaanilaada ametlikuks kuupäevaks määrata 26. juuni (Maaliit, 14.07.19).

Ka 1920. aasta 28. juunil peetud laada kohta mainitakse üldsõnaliselt:

Elaw oli nõudmine puunõude ja wikatite järele. (Waba Maa, 2.07.20)

Puu nõusid oli vähe, toobri hind oli 200 marka, nurmik maksis 80, kapp 35 marka, vankrirattad rautamata 500 mk., rautamata wankripuuwärk 2250 mk., kummut 3000 mk. (Kaja, 17.07.20)

ja

Puunõudest maksid toobrid 200 m., pange paar 120 m. (Sakala, 2.07.20)

1921. aastal 27. juunil “katsusid wiljandlased õnne teise Jaani-laadaga”.

Laadaplatsil wõis silmata kümmekond lehma, kelledest endise 10—15 tuhande asemel 6—8 tuhat marka nõuti. Hobuseid mõni üksik, kelledel ostjaid ei leidunud. Laada “põhjana” olid Awinurme mehed puunõu koormatega ilmimud. Järgmine, nõndanim. “ametlik” Jaanlaat, seega kolmas, järgneb 5. juulil. (Waba Maa, 1.07.21)

1924. aastal oli laadal rahvast keskmiselt, aga ostmine oli üldiselt leige, sest maal oli parasjagu kehv aeg ja suuremate asjade ostmiseks puudusid rahval tarvisminevad summad. Rahapuuduse kõrvaldamiseks oli ka laadale rohkesti vanu loomi müügile toodud.

Puunõusid oli ligi 20 koormat. Hinnad olid wähe odawamad. Panged 60—80 m., toobrid 150—220 m., wannid 150—200 m. (Postimees, 29.06.24)

1925. aastal oli jaanilaat taas keskmise elavusega. Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Puunõusid ja toole oli laadale wähe toodud. (Oma Maa, 30.06.25)

1926. aastal 18. juunil peetud jaanilaat oli vihmane ja rahva poolest hõre, võõraid kaupmehi oli laadal vähe.

Kaunis palju oli toodud rehasid, mis keskmiselt 50 marka maksid. Rohkesti oli ka puunõusid. Et rahwast wähe oli, siis ei olnud ka kauplemises elawust märgata. (Oma Maa, 29.06.26)

1929. aastal kujunes tavaliselt rahvarikas laat haruldaselt nigelaks – laat olla juba eelmisel aastal olnud võrdlemisi rahvakehv, ent sel aastal kujunenud veel kehvemaks. Sakala märgib:

Wõrdlemisi tugew oli aga Awinurme meeste puulaadung “Metropoli” ees, mille hinnad olewat olnud kah wõrdlemisi madalad. (Sakala, 27.06.29)

Waba Maa kirjutab lühidalt:

Müügil oli waid erakorraliselt palju lehmi, hobuseid selle eest wähem. Hind lehmadel eriti madalawõitu. Palju oli laadal weel pesu ja puunõusid, muud kraami aga haruldaselt wähe. (Waba Maa, 29.06.29)

1934. aastal annab Sakala (27.06.34) “vanast” jaanilaadast pikema ülevaate, kirjutades, et laat oli rahvarohke sissejuhatus heinaajale. Kui vanasti algas heinaaeg juba enne jaani, siis nüüd on “kalendrisepad” nihutanud jaanipäeva paari nädala jagu ettepoole ning “sellepärast ei mõtle praegu enam ükski maamees enne jaanipäewa heinaluhas wikatit sahisema panna”. Nii oli jaani ajal põllumeestel väike tööpaus ja võimalus laadale tulla.

Oli müügile toodud igasugust kraami, alates wärskest aiawiljast, maasikatest, kurkidest ja lõpetades kõige harilikuma laada kribukrabuga. “Puunõude osakond”, mis Wiljandi laatadel alati “stabiilne”, oli ka seekord üsna täielik.

Kui Viljandi uuel jaanilaadal ei läinud 1934. a. avinurmikute äri kõige paremini, siis vanal jaanilaadal läks Oma Maa sõnul paremini:

Awinurme meeste puunõusid ja toole oli esitatud rohkesti ja seekord jäid ka müüjad rahule. Toolide hinnaks oli 2— 2,5 kr. Toobritest küsiti 2—3,5 kr. ja wanni wõis saada 1,5 kr. eest. (Oma Maa, 27.06.34)

Lisatakse, et eriti rohkesti oli müügil plekknõusid ja ka nendega läks äri hästi. 

1935. aastal mainitakse üldsõnaliselt:

Kaupadest oli harilikust suuremal arwul nahakaupa, puunõusid aga selle eest wähem kui eelmistel laatadel. (Oma Maa, 26.06.35)

1936. aastal oli Viljandi jaanilaat kibeda tööhooaja tõttu vaikne. Suuremal arvul oli riidepoode, rohkelt kirevaid sitsihilpe. Uudisena oli laadal müügil ka kartuleid, mille liitri eest küsiti 35 senti. Rohkesti oli müügil ka maastikaid, mille hind ei olnud kõrge – 30 senti liiter.

Suur oli nõudmine wikatite, rehade ja wikatilüte järele. Talumehed muretsesid neid suuremal arvul, et oleks võtta tagawarast, kui mõni juhtub murduma tööõhinas. 

Heinatööde puhul oli laadal ka “orjaturg”, ent seekord ilma orjadeta – maamehed, kes lootsid heinalisi saada, pidid ilma töölisteta tagasi minema.

Awinurme mehed kurtsid, et sõit ei tasuwat ära, nii vähe on ostjaid. Rohkem juba osteti looke ja painutatud ratta pöige. (Oma Maa, 26.06.36)

PÕLTSAMAA JAANILAAT

juuni lõpus

1922. aastal peeti Põltsamaa jaanilaat 27. juunil ning see oli võrdlemisi hõre nii laadaliste kui ka müügiks toodud loomade poolest, aga:

Rohkesti oli puunõusid Awinurme meeste poolt. (Päewaleht, 5.07.22)

1924. aastal 20. juunil peetud laada ülevaates mainitakse üldsõnaliselt:

Kõiksugu puunõud puudusid täiesti. (Kaja, 23.06.24)

1934. aastal kujunes laat ilusa ilma tõttu kaunis rahvarikkaks ja kauplemine elavaks. Puunõusid mainitakse põgusalt:

Eriti külluses oli kalakaupmeeskond, kuid rohkesti oli ka puunõude kaupmehi jne. (Postimees, 21.06.34)

EESTI NÄITUS-MESS

19.–28. juuni

1921. aastal hakati Tallinnas pidama Eesti ülemaalisi ja rahvusvahelisi näitusmesse ning 1926. aastal toimus see 19.–28. juunil viiendat korda. Eesmärgiks kord aastas koondada “meie majanduslise elu awaldamist kõikidelt aladelt, olgu see tööstus, kaubandus, põllutöö wõi käsitöö” See oli koht, kus kaupmehed ja valmistajad said oma kaupa pakkuda ning kodumaa paremaid saadusi hinnata. V Eesti näitus-messil oli esindatud ka ülemaaline kodukäsitöö väljapanek (Päewaleht, 1.05.26), kust ei puudunud ka Avinurme puunõud:

Meie daamide j. t. asjast huwitatute tähelepanu wäärib poeglaste gümnaasiumis korraldatud kodukäsitöö osakond, mis annab õige pildi meie meeste ja naiste käsitöö arenemisest. Siin tutwustawad oma saawutusi ka mitmed kutsekoolid. Awinurme puunõud ja kõige peenemad tikandused tõendawad Eesti rahwa sõrmede wäledust. (Päewaleht, 15.06.26; Postimees, 17.06.1926) 

Wõru Teataja (21.06.26) kirjutab V näitus-messi avalmise järel:

Samuti on huwitavalt korraldatud kodukäsitöö näitus, mis meile selge pildi nais- ja meeskäsitöö arenemisest annab. Silma torkavad iseäranis Avinurme puunõud ja peenemad tikandused.

1927. aastal juulis toimunud näitus-messi eel kirjutab Sakala (23.07.1927):

Naiskäsitööd on üles antud kõigist kodumaa nurkadest. Puuduwad ainult weel Awinurme puunõud ja Setumaa potitööd, kuid loodetakse, et omawalitsused selle eest hoolitsewad, et ka need näitusel ei puuduks.

JÕHVI TURG

1928. aasta viimasele juunipäevale jäänud Jõhvi turupäevast annab ülevaate Virumaa Teataja (4.07.28), kirjutades:

turg kujunes õige suureks ja rahwarikkaks, sest igal maainimesel oli enne heinaaega midagi toimetada ja asju ajada, mida kibedal heinaajal wõimata teha. Muretseti heinaajaks “soolast”— heeringaid ja räimi, wikateid ja muud.

Lisaks märgitakse:

Turul oli rohesti katusepilpaid Lohusuu ja Awinurme meestelt 180—200 s. tuhat. Et aga praegu ehituste hooaeg, siis müüdi pilpad õige ruttu läbi.

Kõige vanem juunikuine puunõusid mainiv laadateade kirjutab 1893. aasta 26. juunil peetud VALGA LAADAST:

Kauba poolest, nagu puunõude, hobuste, iseäranis elajate poolest, oli ta õige rohke ja nimelt rikkam kui ma endistel siinsetel Jaani laatatel mäletan näinud olewat, aga ostjate ja üleüldse muu rahwa poolest õige kehwa. Kiita wõib, et sell päewal poole tosinat wargaid kinni on püitud. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale, 3.07.1893)

Rohkelt on ka üldsõnalisi teateid VÕRU JAANILAATADELT:

Oli ka laadaplatsil puunõuusid ja töölisi näha. (Kodumaa: politiline, kirjandusline ja majandusline ajaleht, 29.06.1906)

Puunõudest, pangi paar 80 mrk. (Päewaleht, 23.06.1920)

Puuanumatest oli näha rohkel arwul pangisid, millest 70. mk. nõuti ja toobrid, 250 m. tükk. Toolid 500—500 m. paar, pirrukorwid suuruse järele 15—90 m.  (Wõru Teataja, 23.06.1921)

1924. aastast leiab samuti mitu teadet:

Puunõude laat oli keskmine; rohkesti oli igasugu korwe ja pange. Suured lihatünnid maksid 900—1100 mk., wähemad wõitünnid 350—600 mk., kolmjalad 400—550 mk., wannid 275-350 mk., panged 80—160 mk., kibud 50 kuni 75 mk., kartul: sarjad 600—900 mk., sõelad 150—200 mk., loogad 80—200 mk. (Kaja, 28.06.24)

Puunõude laat oli õige suur. Wannidest nõuti 300—350 m., toobritest 350—450 m., mõhedest 400—450 m., pangedest 70—100 m. (Postimees, 29.06.24)

Puunõusid õige palju, eriti korwe ja pange. […] Mööblist oli laadal õige palju toole ja kummuteid. Viimased maksid 3600—6000 marka, toolid maksid 200—450 marka, lauad 500—750 marka ja woodid 1200 kuni 1300 marka. (Päewaleht, 28.06.24)

Puunõude rohkusest kirjutatakse ka 1925. aasta laada puhul:

Enamusena paistawad silma laadal lehmad ning põrsad, samuti meeskäsitööd, nagu puuanumad, saapad, wankrid. Kauplemine neil aladel ka elawam. […] Õige rohkesti oli meeskäsitöid. Korwid 25—50 mk., suuruse järgi, sõelad 100—150 m., wannid 200—450 mk., ämbrid 275—300 mk., wõianumad 200—250 mk., toobrid 250—350 m., leiwakünad 300—325 mk., kibud 45—60 mk., toolid 225 mk., kolmjalad 300—475 mk. — suuruse järgi, rautatud wankrid 9—6500 mk., walmid 11—18.000 mk., loogad 100—150 mk. (Kaja, 24.06.25)

Äramärkimist leiavad puunõud ka PETSERI LAATADEL. Petseris peeti laatu iga kuu 1. ja 15. päeval (lisaks aastalaadad) ning 1924. aasta juunis mainitakse puunõusid mõlema puhul.

2. juunil peetud laada teates:

Puunõusid palju. Toobrid 200—350 mrk., kolmjalad 450—600 mk., wannid 300—350 mrk., pangid 70-60 mrk., mõhed 300—400 mk., raswanõud 250 mrk., sõelad 80—120 m., nurmikud 60—150 mrk., kipid 50—60 mrk. ja toolid 250 mrk. tükk.  (Wõru Teataja, 7.06.24)

16. juuni laada ülevaates mainitakse põgusalt:

Samuti oli puunõude turg wäikene. (Kaja, 22.06.24)

1935. aastal kirjutatakse KÄRDLA LAADA kohta:

Rohkesti oli laadal puunõusid, toobreid, wanne, ämbreid jne. Rehad maksid 60 s. tk. (Lääne Elu, 14.06.35)

Mitmeid üldsõnalisi teateid on ka TAPA LAATADELT. 1924. aastal kirjutatakse:

Puukaupa rohkesti: toolid 150—250 mk., sõelad 100—150 mk., sarjad 350—500 mk. Puunõud 100 margast alates kuni tuhande margani. (Kaja, 18.06.24)

1925. aastal märgitakse lühidalt:

Rohkesti igasugust riidekaupa, puunõusid, kariloomi ja hobuseid. (Kaja, 18.06.25)

Järgmisel, 1926. aastal:

Enamusena paistsid tänavusel laadal silma lehmad ning põrsad, samuti meeskäsitööd, nagu puuanumad, saapad, toolid, wankrid jne. Kauplemine neil aladel oli ka elawam. (Järvamaa, 18.06.26)

1934. aastal kirjutatakse:

Puunõude kaubitsejaid oli rohkesti. Õlleankrutest nõuti 3,60—4 kr., raudatud wankritest 50 kr., wankri ratastest 2—2,50 kr. Rehad maksid 65—75 s.. puuämbrid 50— 78 ning wannid 1,50—8 kr.  (Järva Teataja, 20.06.34)

Puuriistade kaupmehi oli wälja ilmunud suurel hulgal. Siin maksid pesupalid 4—5 kr., wannid 1,50—8 kr., ämbrid 60—75 snt., kapad 60 snt. ja õlleankrud 3,50—4 kr. Rautatud wankritest nõuti 50 kr. ja wankri ratastest 2—2,6 kr. Rehad olid hinnas 65—75 snt. tükk. (Teataja, 20.06.34)

Viimase juunikuise teate leidsime 1935. aastast:

Puunõudega kauplejaid oli vähe. (Järva Teataja, 19.06.35)

ELVA LAADA kohta kirjutatakse 1931. aastal:

Elaw nõudmine oli puuanumate järele. (Kaja, 14.06.31)

1932. aastal, mil laat oli õige rahva- ja kaubarikas:

Puuanumad olid odawamad eelmisest korrast. Kolmjalad maksid 3—3.50 kr., wannid 2 —2.50 kr., toobrid 2 kr., toolid 1 kr., wankri kere 3 kr., lihaanumad 3—5 kr. (Kaja, 15.06.32)

Ka 1936. aastal kujunes laat suureks:

Rohkesti oli kaubapoode ja puuanumaid. (Postimees, 13.06.36)

1937. aastal, mil laat oli taas perekas, täheldatakse:

Puuanumaid oli wäewõitu, laadapoode rohkesti. (Tartumaa Teataja, 16.06.37)

1939. aastal oli laat samuti rahvarohke ja sealt ei puudunud ka tsirkus.

Müügil oli ka puuanumaid. (Postimees, 13.06.39)

Puunõud on ära mainitud ka 1932. aasta MÕISAKÜLA SUVELAADAL, mis kujunes üle ootusi rahvarikkaks.

Ohtralt oli laadal weel kodukoetud riiet, saapaid, räimi ja kõige enam puunõusid. Niisugust puunõude hulka pole Mõisaküla laadal enne nähtud. Kuigi puunõude hinnad olid odawad, siiski nõumeistrid teenisid ilusat raha, kuna ostjaid oli rohkesti ja nõude ümber hommikust õhtuni käis kibe kauplemine. (Sakala, 30.06.32)

1932. aasta HIMMASTE LAAT oli rahvarikas, aga

Palju linu wiidi tagasi, puunõusid palju ei ostetud, niisamuti ka pudukaupa, on selgesti näha, et rahwal on raha wähe. (Wõru Teataja, 11.06.32)