AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: JUULI

Olgu nüüd mis tahes meie kena kodumaa nukas laat, aga selle pääle wõib julgesti kihla wedada, et sääl muu laadakauba seas ka puuanumid ja muud puuriistad ei puudu. Terwed koormad tuttuusi, lumiwalgeid wärskelt lõhnawaidi astjaid ja anumaid annawad niisuguse ülewa pühademulje, nagu seda wast Suiste pühade aegu tunned, kui perenaise ja tüdrukute hoolsad käed ennepühisest suurest küürimisest rakkudes ja selg kooldunud, aga terwe maja, majaesine ja riistad eeskujulikus puhtuses särawad ja karsket puhtuse lõhna lehwitawad. Koormail lebawad nad, legioonid puuanumaid: tõrsi, kolmjalgu, leiwaastjaid, kapsatünne, länikuid, witsikuid, pütte, toobrid, wanne, pange, lepapuust wõitünne, lähkrid, lüpsikuid, kappasid, kirnusid ja kudas neid kuskil pool ka kõiki nime järele ei kutsuta, ja meelitawad awatelewad endid ostma.

Ja et nende waew asjata pole olnud, tunnistab pea iga kodusõitja walendaw kaaslane (sagedasti koguni mitmuses käänatud) reel, rattal, õlal, käeotsas, küürul wõi koguni pääs mütsi asemel. Lähed aga pääle laada naabritallu, leiad sääl kohe mõne laadatuttawa anumakoormalt, tuttawa, kes wahest esiteks uues kohas wõõristab ja enese mõtteid mõlgutab endisest kodust ja peremehest, wõi mine tea: wahest ka sest, kunas weel kuuseke kodumaa kingul kumas, männike Maarjamaa murul mühas. Tahad sa aga teada, kust see pangeke pärit, kus see waadike walet, kapakene koperdet, siis wastab ta (muidugi sel pahul kui ta wastata oskab): “Awinurmest.”

– Hendrik Adamson. Postimees, nr. 143, 12. juuli 1919. a.

Aga üldistusena sobib ilmselt juuli laatasid ilmestama kuu alguses toimunud Pärnu jaanilaada kohta kirjutatu:

Jaanilaat, mis on sattunud põllumehe kõige kibedamale ja — müügi suhtes vististe ka kõige kehwemale ajale, on olnud ikka rahwa- ja kaubakehw. (Pärnu Päevaleht, 4.07.28)

Heinaajale kohaselt olid hooajakaubaks rehad, mida võis laatadel koormate viisi kohata. Arvestades, et Avinurme meestel oli läbi aja kombeks hästi mineval kaubal silma peal hoida ja seda ise valmistama hakata, võib kahtlustada, et nii mõnigi siinkandi mees neid laada tarbeks ka valmistas.

Juulilaatade eristuvateks kaubaartikliteks olid ka marjad. Nii näiteks raporteeritakse 1939. aasta Otepää laadalt (Tartumaa Teataja, 20.07.39):

Metsamaasikad 15 s. liiter, aiamaasikad 15—20 s., tikerberid 10—15 s., mustikad 15—20 s. liiter.

(Võrluseks: 400 g. võid maksis näiteks 50–55 senti.)

Lisaks müüdi juulis ka erinevaid aiasaaduseid: rabarbereid, rediseid, kurki, lillkapsast, spinatit, salatit, türgi ube, värsket kartulit jm.

Nii nagu juunis, näib ka juuli teadete põhjal, et Avinurme mehed külastasid eelkõige vanemaid ja pikema traditsiooniga laatasid varasematest kuudest tuttavates linnades: Pärnus, Tartus ja Paides. Hiljem võis neid kohata ka Haapsalus, Rakveres ja Otepääl, kus hakati Eesti ajal laatu pidama.

Vanima teate Avinurme meeste laadalkäigust leiabki 1902. aasta Pärnu jaanilaadalt ning Pärnu teated jäävadki tsaariajal valdavaks. Teiste sihtkohtade teated lisanduvad vabariigi ajal.

Nii leiabki juulist teateid Avinurme meeste kohalolust 6 laadal ning lisaks ühel turul. Lisaks sellele mainitakse puunõude müümist veel 5–6 laadasihtkohas, millest mitmes oli avinurmikute kohalolu varasematel kuudel ka nimeliselt mainitud.

Ainsaks uueks laadaks, mis seekord kaardile lisandus, oli Karksi laat, aga sealgi mainiti puunõude müümist üldsõnaliselt.

PÄRNU JAANILAAT

kuu esimesel kolmapäeval ja neljapäeval

Pärnus peeti juulis kaks pika, 19. sajandisse ulatuva traditsiooniga laata. Vanem neist oli 3-nädalane saksa laat ehk aastalaat, mis algas juuli lõpus ning uue kalendri tulekul liikus augustisse. Seal kauplesid tsaariajal üldiselt sakslased ning ehk seetõttu sealt puunõude müügi kohta teateid ei leidnud.

1865. aastal hakati pidama kuu alguses uut laata, nn. jaanilaata (või heinalaata). Viimase tutvustuseks kirjutas Perno Postimees:

Meie uus laat, mis se aasta essimest korda peti, olli essimessel ja teisel Julil. Laat on laat, seal kaubeldakse – üks müüb teine ostab. (Perno Postimees ehk Näddalileht, 7.07.1865)

Pea iga-aastaste teadete järgi hinnates olid Avinurme mehed seal alaliselt ja rohkearvuliselt kohal, nii et nende puunõude hulgad, mis laadaplatsil laiutasid, vahel ka kriitilist tähelepanu said.

Esimese Avinurme mehi ära mainiva teate leiame 1902. aastast, mil 3. juulil peetud jaanilaat oli vihmase ilma ja pakise heinatöö tõttu kaunis harvapoolne.

Rohkesti oli kalu ja silku laadale toodud, ja nende hinnad sellepärast ka odawapoolsed. Loomad oliwad kaunis hinnas, kuna hobuste järele suurt küsimust ei näidanud olewat. Rohkesti oli ka Awinurme mehi oma puu-nõudega siia ilmunud. “Monopoli” ukse esised oliwad nokastanud inimestega nii täidetud, et läbipääsemine säält hoopis waewaline oli. (Linda: Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 9.07.1902)

1906. aastal kirjutab Kodumaa (10.07.06), et 5. ja 6. juulil peetud jaanilaat oli õige rahvarohke, ent rohkem oli müüjaid maalt, kes tahtsid oma põllusaadustest, loomadest ja muust kaubast laadal lahti saada, et rendi ja muude maksude jaoks raha muretseda; ostjaid oli aga vähem, ent vahtijatest puudust ei olnud.

Kõrget hinda nõuti loomade ja sigade eest, neid oli pea iga sammu pääl näha. Weel oli õige rohkesti puuanumaid Awinurme meeste poolt müügile toodud, nagu: wee ämbrid, toobrid, wannid jne. 

1913. aastal oli laat harvapoolne, sest kibeda töö ajal tulevad töö juurest laadale üksnes need, kellel midagi hädapärast vaja on. Siiski oli see kevadiste ja suviste maalaatadest laiem. Nagu tavaliselt, toob ka Päewaleht (8.07.13) välja hobuste, kariloomade ja sigade-põrsaste ja toiduainete turu seisukorra ning märgib ära:

Kodusest käsitööst oli igasuguseid majapidamise tarbeasju harilikkude hindadega, Awinurme puunõud, mujalt wankrid, toolisid, sõelu, sarjasid j. m.; ei puudunud pajukoore puntraidki wiisude tegemiseks.

1914. aastal annab Päewaleht (4.06.14) 1. ja 2. juulil toimunud jaanilaadast pikema ülevaate, aga puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Kodusest käsitööst oli majapidamise tarbeasju – puunõusid, wankrid, wankrirattaid, hobuseriistu, saapaid, heinarehasid jne. – kaunis rohkeste toodud, hinnad olid aga kõrged, mis sellest tuleb, et iga aastaga tarbepuude hinnad ja tööliste päewapalgad tõusewad.

1915. aastal kordab Tallinna Teataja (10.07.15) sõna-sõnalt eelmise aasta laada kohta Päewalehes kirjutatut.

1917. aastal oli 5. juulil peetud heinalaat kibeda tööaja tõttu rahvakev. Päewaleht (11.07.17) nendib, et müügile toodud loomade vähesusest on näha, et maainimestel hakkavad müügi tagavarad ikka vähemaks jääma. Lõpetuseks lisatakse üldsõnaliselt:

Puunõude kauplejate ümber seisis alati rahwamurd.

Tallinna Teataja (14.07.17) lisab sama laada kohta:

Puunõusid oli suured wirnad ja neid osteti elawasti. Toober maksis 5—7 rubla, pang 2 rubla 50 kop. kuni 3 rubla, isegi wõipütid, mitte suured ja kapakesed maksid 3 rubla ümber. Niisama oli ka kõige teiste puunõude hind mitmekordseks tõusnud.

1918. aastal, mil laat oli väike ja kauba poolest kasin, kirjutatakse üldsõnaliselt:

Puu nõusid oli mitu hääd koormat, hinnad muidugi kallid. (Postimees: Pärnu väljaanne, 17.07.18)

1919. aastal oli laat õige väike. Puunõusid mainitakse taas üldsõnaliselt:

Puu nõudest maksti: pangist 10 marka, sarjast 80 ja sõelast 15 marka. (Postimees: Pärnu väljaanne, 19.07.19)

1920. aastal peeti jaanilaat oli üldiselt väike. Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Müügil oli rohkesti puunõusid ja põrsaid. (Waba Maa, 17.07.20)

Puunõud: kapad ja wõipütid maksiwad 35 mk. – 65 mk., puupangid – 65 mk. – 80 mk., wannid 225 mk. (Tallinna Teataja, 17.07.20)

1923. aastal peeti jaanilaat, tundub, et erandkorras, 17. ja 18. juulil ning laat oli rahvaarvu poolest keskmine, rohkesti oli põrsaid ja

Puunõude turg rikkalik: wann 350 m., toober 650 m., leiwanõu kolme pangeline 550 m., kaljatõrs 600 m., pütt 250 m. (Kaja, 20.07.23)

Postimehe Pärnu väljaanne lisab:

Müügile oli toodud peaasjalikult puukaupa, hobuseid karloomi ja põrsaid. […] Puunõue müügil palju, hinnad mõõdukad. (Postimees: Pärnu väljaanne, 19.07.1923)

1924. aasta Pärnu jaanilaat oli “õredawõitu”. Võrdlemisi rohkelt oli laadale toodud hobuseid, ent päris häid hobuseid sealt siiski ei leidnud. Kariloomadest olid laadal mõned lehmad ning ka põrsaid oli müügil vähe. Palju oli müügil riidekaupa.

Rohkesti oli laadale loodud Awinurme puunõusid ja toole, millede hinnad wõrdlemisi odawad olid. Nii maksid korralikud tugewad toolid 250—275 marka, kuna kohapeal samasugste toolide hind märksa kallim on. (Postimees: Pärnu väljaanne, 3.07.24)

1926. aastal kirjutab Postimees (Pärnu väljaanne, 9.07.26), et kibeda heinaaja tõttu oli laat maainimeste poolest väiksevõitu, eriti esimesel päeval.

Siiski kaunis rohkesti oli laadal kariloomi […]. Puunõue Avinurme meeste ja riiet Viljandi, Tartu ja Abja kangurile poolt oli laadale palju toodud, samuti ka kujutud kaupu Narva kauplejailt.

Lisaks märgitakse, et esimest korda Pärnu harilikkude laatade ajaloos oli salkkond “balagani artiste” kohale tulnud ja pakkus laadarahvale labast nalja.

Kajas lisatakse sama laada kohta:

Majapidamistarbeid, eriti puunõusid, rehasid ja muud oli laadale õige palju toodud. Walmisrehad 45—55 mk., rehawarred 5—15 mk., wikatilöed 50 —80 m., laastukorwid 15—60 mk. tükk. Tuulamisesarjad 400—1200 mk. tükk, toolid 300 kuui 500 mk. paar. (Kaja, 10.07.26)

1927. aastal 5.–6. juulil peetud laat jäi ilusale ilmale vaatamata rahvahõredaks. Rohkesti oli laadale toodud hobuseid, lehmi ja põrsaid. Müügil oli ka hanesid ja noori kukki.

Majapidamistarbeid, eriti Awinurme meistrite puunõusid ja rehasid oli müügil palju. Wannid 300—350 m, toobrid 180—200 m., kolmjalad 350—450 tn., lihasoolamisnõud 500—800 m., wõipütid, kapad ja pangid 25—50 m., sarjad 300 —500 m. tükk.

Walmisrehad 50—55 m., rehawarred 5—8 m. tükk.  (Kaja, 8.07.27)

Müügil oli ka Rapla meeste vankreid ja omakootud riiet.

Waba Maa kirjutab oma Pärnu väljaandes (7.07.27) sama laada kohta napisõnaliselt:

Eilne Jaanilaat oli väga elav ja rahvarikas. Iseäranis rohkesti müügile oli toodud põrsaid, villast riiet, puunõue jne. Wähe oli müügil lehmi ja hobuseid. Laada eelpäew oli õredawõitu.

Pärnu Päevaleht (6.07.27) kirjutab jaanilaada esimese, hõredavõitu päeva kohta lausa:

Müügil olid peaasjalikult puunõud, toolid ja koduwillane riie, kuid ei puudunud ka põrsad. […]

Õige elaw oli põrsa, puunõude ja riidelaat.

1928. aastal 3. ja 4. juulil, teisipäeval ja kolmapäeval peetud laat oli esimesel päeval hõredavõitu, aga teisel päeval juba rahvarohkem. Pärnumaa Teataja (6.07.28) raporteerib, et loomade hinnad olid varasemast odavamad, ent ostlemisel siiski suuremat elevust ei olnud, kuna kehv kevad ähvardas põllumehed majanduslikku viletsusse tõugata.

Eraldi kritiseeris üks laadaline laada korralduslikku poolt:

Pärnu jaanilaadal kordus endine nähtus: Awinurme mehi oli lastud oma puunõusid ja toole pool laadaplatsi täis seadida, mille tõttu isegi teed sulutud olid. Ei olnud märgata, et korrapidajad ka teiste laada teede korraliku lahtipidamise eest hoolt oleksid kannud, waid selle wastu, lasti neid laadaliste poolt mitmes kohas wankrite ja hobustega kinni panna, mis takistas liikumisi. 

Pärnu Päewaleht (4.07.28) kirjutab sama laada kohta:

Müügiobjektidest torkavad silma puunõud, neid on isegi ohtralt, hinnad seetõttu ka mõõdukad. Edasi võiks nimetada Rapla wankreid ja riidelaata, mis on elav nagu harilikult.

Postimehe Pärnu väljaanne (5.07.28) märgib põrsaste rohkearvulisuse kõrval põgusalt:

Samuti rikkalik oli laat puunõude ja vankrite poolest.

1929. aastal laada puhul mainitakse üldsõnaliselt:

Peale muude mitmesuguste ainete on otse erakorraliselt rohkesti müügil puunõue.  (Postimees: Pärnu väljaanne, 3.07.29)

Pärnu Päewaleht (4.07.29) kirjutab sama laada kohta:

Peamiselt olid müügil puunõud, kariloomad ja hobused. 

Maa: Pärnumaa väljaanne (4.07.29) märgib, et ehkki puunõusid oli palju, puudusid neil ostjad.

1930. aastal toimus jaanilaat 1. ja 2. juulil ning ei kujunenud kuigi rahvarikkaks.

Rohkesti oli laadale toodud seapõrsaid, kelle eest nõuti paarituhande ümber. Nagu harilikult pakuti müüa ohtralt igasuguseid käsitöösaadusi, omakoetud riiet, puunõusid ja teisi. Ostjaid leidus eriti Awinurme puunõudel. Hobuseid ja lehmi oli toodud müügile wõrdlemisi wähe, mille tõttu ka hinnad kallid.  (Pärnu Päevaleht, 2.07.30)

1932. aastal kirjutab Waba Maa Pärnu väljaanne (5.07.32):

Tänawune jaanilaat tõotab ilusa ilma tõttu saada elewusrikas, pealegi, kui enne suwitööde hooaega eriti maarahwas end tahab warustada wajalisega. Laadale oli juba eile loodud mitu koormat Awinurme meeste puunõue.

1933. aastal märgib Vaba Maa Pärnu väljaanne (5.07.33) üldsõnaliselt:

Puunõue müügil igasuguseid.

Ka 1935. aasta 3. juulil alanud laada puhul märgitakse üldsõnaliselt:

Riide ja puunõude müüjaid oli samuti paras jagu. (Vaba Maa: Pärnu väljaanne, 3.07.35)

1936. aastal algas jaanilaat juba 30. juunil ning Waba Maa Pärnu väljaanne (30.06.1936) märgib üldsõnaliselt:

Laada algus kujunes wõrdlemisi hõredaks Rohkesti oli laadale toodud puunõusid, kuid esialgu puudusid ostjad. Kuna praegu maal on kibe heinaaeg, siis suurem nõudmine näis olewat wikatite ja rehade järele.

1937. aastal peeti laata samuti teisipäeval ja kolmapäeval ning Pärnumaa Teataja (8.07.29) kirjutab, et nii kehva jaanilaata, kui tol aastal, on harva nähtud: kibeda heinatöö tõttu oli rahvast laadal vähe ning ka laadaplats ja tänavaääred olid pooltühjad.

Rapla vankreid oli siiski kohale toodud endisel määral, aga põllumehed neid ostma ei tõtanud, sest hinnad olid kõrged.

Awinurme mehed olid seekord ka wäga tagasihoidlikud olnud oma nõude müügile toomisega. Toober, mis mõne aasta eest maksis 200 senti — maksis nüüd aga juba 250-300 senti. 

Lisatakse, et ka paar tsirkust oli tulnud laadale äri tegema, ent suurt lõikust ei paistnud neil olevat, kuna laadalised tõttasid ostude tegemise järel koju tööd tegema.

1939. aastal oli Pärnu laat kauba- ja rahvakehv nagu tavaliselt. Silma paistis laat eelkõige põrsaste rohkuselt.

Awinurme puunõusid oli müügile toodud palju, kuid ostjaid neile leidus wähe. Saarepuust õllewaatidest, 40— 50 kr., nõuti 5—7 krooni. Weepangid 1 kr., pesuwannid 2—6 kr., toobrid 3—4 kr., toolid — kasepuust 3 kr. tükk. Wibu loogad 1 kr., walmis loogad — laiad 1,50— 5kr. Koonga meeste poolt walmistatud heina rehadest maksti 50—60 senti ja paju, pihelga, tamme, saare ja kadaka witstest punutud kartuli korwidest 60 senti kuni —1 kroon tükist. Rapla meeste tööwankrid maksid 100—120 krooni ja wankri ratta jooks 22 krooni. (Pärnumaa Teataja, 6.07.39)

HAAPSALU SUVELAAT

1. juuli

Haapsalu suvelaat, mida hakati Eesti ajal 1. juulil pidama, oli linna laadakalendris talve-, kevade-, jüri-, mihkli-, sügise- ja talvelaada kõrval.

1930. aasta Haapsalu suve- ehk jaanilaat oli haruldaselt rahvarikas ja laadale oli tuldud isegi kaugematest kohtadest. Loomade ja töövankrite kõrval leiab äramärkimist:

Loomulikult ei puudunud ka awinurmlased oma puunõudega, millede hinnad olid harilikud. (Kaja, 4.07.30)

1931. aastal oli rahvast laadal keskmiselt. Loomade turu kõrval saab taas ära märgitud:

Awinurmelased olid toonud müügile õige palju puunõusid. Palid maksid 600—750 senti, wannid 200—550 senti, toobrid 300—150 senti, puuämbrid 80—100 senti, kapad 75 senti, sõelad 75—150 senti, pütid 50—150 senti, külimitud 175—225 senti. Rehasid pakuti müüa 50 sendiga. (Kaja, 3.07.31)

1932. aastal oli jaanilaat ilusa ilma tõttu erakordselt rahvarohke. Üldsõnaliselt märgitakse:

Rikkalik oli ka puunõude turg, samuti ka kodukoetud riide ala. (Teataja, 5.07.32)

1933. aastal 3. juulil peetud laat oli seevastu hõredavõitu, ehkki ilm oli laadaks soodne.

Kohal on ka Awinurme mehed oma puunõudega, alates wäikestest wõipüttidest ja lõpetades pesupalidega. Wõipüttidest nõuti suuruse järele 75—150 senti, keskmistest pesuwannidest 200—250 senti, suurematest nõudest wastawalt rohkem. (Lääne Elu, 5.07.33) 

Lääne Teataja kirjutab üldsõnaliselt:

Puunõusid oli keskmiselt. Haruldaselt palju oli puust rehasid, mida eelmistel aastatel pole kunagi weel niipalju nähtud. (Lääne Teataja, 5.07.33)

1936. aasta laadast annab pikema ülevaate Päewaleht (4.07.36) ning puunõusid mainitakse seal üldsõnaliselt:

Uusi wankreid oli laadale toodud üks ainuke ja selle eest küsiti 65 krooni. Palju oli wikateid, plekk- ja puunõusid ning sawipotte. 

PAIDE JAANILAAT

3. juuli

Paide jaanilaat oli üks vanematest suvelaatadest, mis oli ära märgitud juba 1803. aasta laadakalendris. Vana kalendri järgi peeti seda 19.–20. juunil, uue kalendri tulekul liikus see 3. juulile.

1921. aastal laadaülevaadetes kirjutatakse, et 4. juulil toimunud laat oli alanud heinatööle vaatamata üks rahvarikkamatest, iseäranis ostjate poolest. Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Riidekauba poolest oli laat rikas. Suuremalt jaolt puuwillariie, omamaasaadused, ka wõrdlemisi palju uusi wankrid ja puuriistu. (Waba Maa, 8.07.21)

Kaja lisab vankri ja lookade turu ülevaate järel:

Puuriistu oli rohkesti. Hinnad endised: ämbrid 80 mk., toober 800 mk., suuremad kapsa- ja liha soolamise nõud 600—900 mk. Wikatist oli müügil palju 150-170 mk. tükk, teistid 10—15 mk. (Kaja, 8.07.21)

1925. aastal oli laat vihmase ilma tõttu võrdlemisi rahvakehv. Samas oli pika vaheaja järel kohal laadatsirkus. Rohkelt oli riidekraami ja jalanõusid.

Ka puunõusid olid Awinurme mehed toonud rohkesti. (Järvamaa, 4.07.25)

TARTU JAANILAAT

4. juuli

Uue kalendri tuleku järel nihkus varem juuni lõpus peetud Tartu (teine) jaanilaat juuli algusesse ning alguses peetigi seda endiselt jaanilaada nime all. Laadateadete järgi kohati juunis avinurmikuid sel laadal juba 1900. aastal ning ka uue kalendri ajastul mainitakse neid pea igal aastal. Avinurme puunõud on sel laadal tavaliselt rohkearvuliselt esindatud ning mõnel aastal teeb meelehärmi seegi, kui avinurmikud on “laisaks” muutunud ja ei tule endises arvukuses oma kaupa pakkuma.

1918. aastal oli laat kujunenud jaanilaada kohta küllaltki suureks, ehkki osad maainimesed ilmusid vanast harjumusest laadale uue kalendri järgi enne jaanipäeva. Laadale oli toodud rohkelt sigu ja põrsaid, mida Uueturu uulits täis oli. Palju oli ka võid ja kanu.

Awinurme puunõude turg oli jälle üle hulga aja elaw. Oli toodud igasugust puukraami –rattaid, anumaid ja muid riistu. Ratastest ühe wankri jaoks nõuti läbisegi 60 rbl. (Postimees, 4.07.18)

Lisatakse, et elav oli ka riideturg, kuhu viimasel ajal on hakatud ka pruugitud riideid tooma. Loomaturg on juba aastaid kesine olnud, hobuseturg oli aga keskmine.

Järgmise päeva Postimees (5.07.18) avaldab täiendavalt ka jaanilaada hinnad, mis eelmisel päeval välja selgitada ei jõutud, nt:

Awinurme puunõudest nõuti: kolmjalgadest 23—35 rbl., pangedest 2 r. 50 k. kuni 3 r., toobritest ja wannidest 7 r.—9 r. ja sõeladest 3—4 r. Kodukoetud willase riide küünrast nõuti 28 —35 r., willa naelast 15—17 r. ja linaseriide küünrast 7—10 rbl.

Maaliit kirjutab, et sel aastal oli see juba kolmas jaanilaat Tartus, ent seekordne oli kõige täielikum ja rahvarohkem, sest maarahvas peab vanast kalendrist kinni, mille järgi oli praegu 21. juuni. Ning ka vanast rahast ja selle kursist peeti kinni, sest hinnad olid veel suuremalt jaolt tsaarirahas. Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Puunpõusid oli heinaturul pahn, hinnad siiski kõrged. (Maaliit: Eesti Maarahva Liidu häälekandja, 4.07.18)

1920. aastal ei olnud jaanilaat heinaaja tõttu rahva poolest iseäranis rikas. Rohkesti oli noori sigu ja kariloomi. Puunõusid mainitakse üldsõnaliselt:

Anumaturg pakkus puunõusid wähepoole. Keskmise suurusega pang maksis 60 mk., toober 150 mk., kibu 25 mk., kolmjalad 200—350 mk., reha 10 mk., rautatud tööwankrid kuni 10.000 mk. Sawinõude seas oli lihtsate kausside hind 20—30 mk. (Postimees, nr. 172, 5.07.20)

1921. aastal oli Tartu jaanilaat rahvarikas. Rohkelt oli müügile toodud loomi, iseäranis põrsaid. Paremate loomade ostmine oli kaunis elav, ent ometi tuli palju loomi ka koju tagasi viia.

Awinurme meeste puunõude turg oli kaunis rikas kauba poolest; seal küsiti hinda: tiht wilja tuulamise sari 700 marka, harw sari 450 marka, puuwitsadega toober 200 marka, pesu kolmjalg 330—100 marka, sõel 75 marka, pangid 80 marka, puu lusikas 15 marka, puu kulp 30 marka, kuuse puust ja värvitud riide kapp 6000 marka, wärwitud kummut 6 tuhat marka. (Kaja, 6.06.21)

Postimees (5.07.21) annab sama laada puunõude turu hindadest üldsõnaliselt ülevaate:

Puunõude turul nõuti kolmialgadest 400—500 m., toobritest ja wannidest 200—250 m., tibudest 40—60 m., pangedest 45—55 m., sõeladest 70—80 m., sarjadest 500—600 m., mattidest 50—60 m., toolidest 160 m., neljast wankriraitast 1100—1500 m., harilikkudest talumeeste walmisrautaud wankritest 13.000—15.000 m., parematest sõiduwankritest 25.000—30.000 nt. ja wedruwankritesi kuni 50.000 m. 

1922. aastal peeti jaanilaat Tartus 3. juulil ning Päevaleht (6.07.22) mainib oma lühiülevaates ära kariloomade ja hobuste müügi, keskmiseks jäänud riideturu ning:

Kaunis rohkesti olid Awinurme mehed ka puu nõusid müügile toonud.

Kaja (6.07.22) märgib sama laada kohta:

 Awinurme meeste puunõusid oli palju ja nende hinnad keskmised: küsiti-makseti toobri eest 200, wannidest 140—200 m., pangist 70 m., pesupesemise riistadest 450, liha tõrrest 600 m., sõelast 110—120 m., wilja tuulamise sarjadest 600—900 m., tihe sarja eest, õre sarja eest 400 m., lina seemne sarjast 350—400 m., töö looga eest 250—350 m., heina reha eest 17 m. Uus raudteljega tööwanker maksis 10—11 tuhat marka, wärwimata ja polsterdamata wedruwanker 37 tuhat-marka.

Võrdluseks: parem piimalehm maksis 6–8000 marka, keskmine tööhobune 25–30 000 marka, põrsas 900–1800 marka; villase riide küünar 150–170 marka, linase riide oma 70–80 marka.

Postimees (4.07.22) kirjutab sama laada kohta üldsõnaliselt:

Puunõude hinnad olid keskmised.

Ka 1923. aasta rahva- ja kaubarohkele jaanilaadale oli iseäranis rohkesti toodud põrsaid, riide- ja puukaupa.

Awinurme puunõudest nõuti: kolmjalgadest 400—600 m., toobritest 180—325 m., wannidest 153—350 m., pangedest 60—80 m., kibudest 50—60 m., külimattidest 100—200 m., sarjadest 500—800 m. ja toolidest 175—200 m. Harilikud talumeeste tööwankrid maksid 8000—10.000 marka ja 800—1200 m. (Postimees, 5.07.23)

Teataja kirjutab puunõude turu kohta üldsõnaliselt:

Puunõude laadal nõuti järgmisi hindasid: Toobridest ja wannidest 180—260 marka, kolmejalgadest 360—500 marka, pangedest 50 marka, tõrtest 350 nt., sarjadest 750—800 nt., sõeltest 100 marka, püttidest 120—180 mrk., kartuli-korwidest 25—60 marka, käsikorwidest 150—180 marka, rehadest 25 — 30 mrk., rautatud wankritest 10 tuhat marka, lookadest 250 marka. … hind märtsikuust saadik palju langenud. (Teataja, 6.07.23)

1924. aastal oli laat võrdlemisi rahva- ja kaubarikas. Esile tõstetakse laadale toodud loomade arvukust ja ka kodukootud riiete turgu.

Puutööstus esines harilikus suuruses. Awinurme puunõud: kolmjalad 250—400 mk., wannid 100—250 mk., toobrid 150—200 mk., kibud 25—40 mk., panged 50—70 mk., matid ühes arwatud ka külimatid, 40—200 mk., tõrred 500—1000 mk., supelwannid 800—1000 mk., sõelad 50—100 mk., sarjad 300—600 mk. ja toolid 150—250 mk. Muud tarbeasjad: loogad 100—600 mk., wankrirattad (4 tükki) 750—1200 mk., wankri puuwärk 1000—1500 mk. ja rautatud talu tööwankrid 8500—9500 mk. (Päewaleht, 6.07.24)

Waba Maa (6.07.24) kirjutab puunõudest samal laadal napisõnalisemalt:

Samuti oli puunõude turg rikas. Nii näit., nõuti toobri eest 150—250 m.; kolmjalad — 400—500 m., wannid — 130—200 m. Tööwankrid maksid 6500 m., pinkwankrid 13.000 marka.

Kaja kirjutab samuti üldsõnaliselt:

Puutöödeturul oli puuanumaid kaunis rohkesti, kuid ost-müük ei olnud wäga suur. Kolmjalgadest küsiti 400—500 m., wannidest 130—200 m. (Kaja, 7.07.24)

1926. aastal peeti jaanilaata 5. juulil ning laat oli nii kauba kui rahva poolest võrdlemisi suur. Päewaleht (7.07.26) annab laadakaubast ja nende hindadest küllaltki põhjaliku ülevaate, muuhulgas ka:

Puutööstussaaduste turul oli keskmiselt Awinurme puunõusid, kuna rohkesti oli igasugu uusi ja poolpruugitud wankreid ja harukordselt rohkesti wankrisõõre. Harilikud talupoja tööwankrid maksid 9000—40.000 mk.. 4 wankrisõõri 1100—1400 mk., toolid 150—225 mk., kolmjalad 350—600 mk., wannid 150—300 mk., toobrid 200—300 mk., panged 50 —75 mk. ja sõelad 60—100 mk. 

1929. aastal märgib Päevaleht (6.07.29), et jaanilaat oli vaikne, pisut elavam oli kariloomade turg, ent:

Ka Awinurme mehed oma puunõudega olid seekord laisad olnud ning puunõudeturg oli hoopis wäikeseks jäetud. Seepärast olid ka hinnad kaunis kõrged. Nii nõuti rautatud wankri eest kuni 100 kr., puukere eest 22 kr. ja piimaweo wankrite eest kuni 300 kr. 

1930. aasta jaanilaadast annab pikema ülevaate Päewaleht (6.07.30). Ka seekord algas laat juba neljapäeval eellaada ehk nn potilaadaga. Laata iseloomustas üldiselt kaupade rohkus ja tõsiste ostjate vähesus. Lodja ja Turu tänav oli põrsaid täis, suur oli ka riideturg.

Puunõudeturg, mis tawaliselt Tartu laudadel õige suur, oli seekord üsna kokku kuiwanud. Ilmunud oli nimelt wäga wähe awinurmlasi, kes tartlaste puunõudega warustajad. Awinurmlased teeniwat Sonda raudteel päiwiti tööd tehes rohkem, kui sepitsedes wähehinnatawaid puunõusid. Eriti hulka oli warreta ja warrega rehasid, esimestest nõuti 30 s., teistest 45—50 s. Puupanged 65 s., toobrid 275—300 s., puukorwid 100—125 s. jne. Müük oli isegi suurem, kui kewadisel laadal, kuid hinnad kõrgemad.

Lisatakse, et suurema osa laadaplatsilt võtsid enese alla kompvekite ja pudukauba putkad. Ning pikem ülevaade antakse laadal toime pandud kelmustest.

Avinurme mehi mainitakse ka 1931. aasta laadal, mis toimus 6. juulil. Päewaleht (8.07.31) märgib, et laat on kariloomade ja põrsaste poolest eriti suureks paisunud, hobuselaat aga ei olnud suur.

Awinurme puunõusid oli wähem kui kewadisel laadal, üldse oli puutööstussaadusi wähem kui kewadisel laadal; oli waid rohkem wankrirattaid müügil näha. Kolmjalad maksid 350—500 s., wannid 100—400 s., panged 30—80 s., kibud 40—70 s. sõelad 50—100 s., toobrid 200—280 s. ja toolid 130—250 s. tükk. Wankrirattad terwe komplekti wiisi ostes maksid 7—11 kr. ja rautatud talutööwankrid 80—85 kr.

Postimees lõpetab oma meeleoluka ülevaate, sõnades:

Keskmises rohkuses oli ka awinurmlasi puunõudega kaubitsema tulnud. Kolmjalad maksid 350—500 s.. toobrid 200—280 s., wannid 100—100 s., leivanõud 250—250 s., länikud 50—200 s., ja toolid 130—250 s. Wankrite puuwärgi alla oli wõetud Holmi tänaw terwes ulatuses, kus silmapaistwalt elawalt kaubeldi wankri ratastega. […] Heinariisumise rehad maksid 35—40. senti. (Postimees, 7.07.31)

Seevastu Waba Maa (8.07.31) märgib lühemalt:

Suureks oli paisunud ka Awinurme meeste puunõude turg.

Samas Postimehe numbris ilmunud teise, meeleoluka ülevaate lõpetatakse, sõnades:

Rohkesti oli suitsusilgu müüjaid, mõnel silke koguni terwe wankri wahe täis. Pitsimüüjad, kausimüüjad, puunõude müüjad – kõik olid platsis ja tegewuses. Ostjaspere hulgas liikus igasuguseid kodanikke pruuninäolisi ja käelisi maainimest, pisut kahwatumaid linlasi, neist palju üsna intelligentse wälimuse ja riietusega.

Nii kees laadaplatsil elu hilja õhtuni. (Postimees, 7.07.31)

1934. aastal annab Postimees (4.07.34) üldsõnaliselt ülevaate puunõude hindadest jaanilaadal:

Puunõud: Kolmjalad 3—5 kr. toobrid 1,50—2 kr., wankrid 0,75—3 kr., panged 30—80 s, sõelad 40—100 j., leiwanõud 1,50—2,50 kr., lännikud 50—120 j., toolid 1,25—2 kr. ja keod 30—50 senti.

Koormate wiisi oli heinariisumise rehasid ja müüdi neid 30—35 s. tükk. Wankrirattad maksid 1,50—2,50 kr. tükk. 

1935. aasta jaanilaata kirjeldab Tartumaa Teataja (5.07.35) keskmisena. Kõige suurem oli põrsaturg, kuhu statistika büroo andmete järgi oli toodud u. 2000 looma, mistõttu olid ka hinnad odavad – alguses müüdi noori põrsaid 2–4 krooni eest, hiljem isegi 1 krooni eest. Hobuseid oli u. 580, veiseid oli 80 looma ümber.

Awinurme meeste anumaturul oli kauplemine loid. Toobrid maksid 2—2,5 kr., wannid 1,5—4 kr., kolmikjalad 3—5 kr., panged 60—75 senti ja leiwakünad 2,5—4 kr., sõelad 35—75 senti.  Otsitawaim artikkel puuturul oli puust rehad ja nende eest makseti ilma warreta 15—20 senti tükk. Heinatöö on alanud ja ühe reha walmistamine nõuab ligikaudu söögiwahe aega sellelt, kes pole puutööga harjunud, mispärast paljud leidsid kasulikuma olewat osta neid laadalt.

Lisaks tuuakse ära hooajakauba hinnad:

Suur ja mitmekesine oli roheline aiasaaduste ja marjaturg. Hinnad: aiamaasikakad 15—23 snt. ja wäga suured ja head kuni 35 snt. liiter. Wärske kartuli liiter maksis 15 snt., seega peaaegu samapalju, mis aiamaasikadki. Wärsked kurgid 5—20 snt. tükk, tikerberid 10—12 snt. liiter, murakad 10—12 snt. liiter.

Maamees (5.07.35) kirjutab sama laada kohta:

Puutöösaaduste turg oli seekord hõredawõitu. Rohkem otsitud kaubaks olid siin heinariisumise rehad ja maksid need: warrega 25—35 s. ja warreta 15 s. tükk. Awinurme puunõudest maksid kolmjalad 3—5 kr., wannid 1—4 kr., toobrid — 2—2,50 kr., leiwanõud 2,50—4 kr., panged 60—75 s., länikud 50—130 s., matid 25— 40 s., sõelad 35—75 s. ja toolid 1,30—2,30 kr. Redelwankrid maksid rautatult 65—70 kr. ja wankrirattad: witsrattad 9—11 kr. ja pöidrattad 5,50—8 kr. terwe kompleksi wiisi ostes.

Uus Sõna (4.07.35) kirjutab sama laada kohta üldsõnaliselt:

Puunõude ja -sõidrirtistada ning nende osade laat oli tagasihoidlikum, kuna mitmesuguseid puuriistu oli toodud müügile keskmisest wähemal määral.

1936. aastal kujunes laat peamiselt elusloomade laadaks, samas kui muu laadakauba poolest polnud see just rikas.

Puutöösaadusteturul kaubeldi elawamalt ainult heinariisumise rehadega, millist kaupa oli koormate wiisi müügil. Warrega rehad maksid 25—80 s. ja ilma warreta 20 s. tükk. Awinurme puunõude hinnad olid kõrgemad kui kewadisel laadal. Kolmjalad maksid 4—6 kr., wannid 1—8,50, toobrid 2—2,75 kr., leiwanõud 2,50 —8,50 kr., länikud 0,50 —2,25 kr., kibud 45—60 s., panged 60—80 s., matid ja külomatid 75—200 s., sõelad 60—150 s. ja toolid 1,5 —2,5 krooni. Piimawankrid maksid 270—290 kr. Redelwankreid ja üldse wankri puuosi oli müügil wäga wähe. (Postimees, 7.07.36)

1938. aasta laat kujunes väga rahvarohkeks. Seda ilmselt seetõttu, et vihmased ilmad ei lubanud heinatöö kallale asuda. Puunõusid mainitakse ülevaates üldsõnaliselt:

Puunõude turul olid hinnad: toobrid 2.80 kuni 3.50 kr., wannid 2—6 kr., kolmjalad 5—9 krooni, leiwastinad 3—5 kr., puust ämbrid 1 kr., tammepuust õlleankrud 10—12 krooni. (Tartumaa Teataja, 6.07.38) 

1940. aastal kirjutab Tartumaa Teataja (5.07.40), et Tartu laat on “raehärrade pirtsakuse tõttu” üle linna laiali puistatud – lihaloomad peab viima tapamaja juurde, hobuseturg asub sellest 3 km eemal ja

Laada südamiku moodustavad ühelpool jõge mutrid, kotad ja vanad riideräbalad, teiselpool jõge aga Avinurme meeste puunõud.

Lisatakse:

Avinurme puunõudeturul valitses vaikus. Ostmisi oli vähe. Maksti: sats vankri rattaid (rautamata) kr. 10—14, viletsamaid rattaid oli saada ka kr. 2 tk., vannid kr. 3.25—3.50, toobrid 2.80—3.50, kolmjalad kr. 6.00—7.50. loogad valmistegemata kr. 1 tk., rehad 50 s. tk., rehad ilma varreta 30 s. tk. ja rehavarred 10— 20 s. tk. 

Äramärkimist leiab ka see, et pea kõik Tartu ärimehed kaebasid ostuloiduse üle.

Postimees (5.07.40) kirjutab sama laada kohta:

Hommikul, mil maarahvas oli tegevuses elusloomade ja hobuste tümitamisega, ei olnud südalinna laadaturgudel suuremat tegevuse hoogu, kuid hiljem see veidi elavnes. Puutöösaaduste-turul oli peale avinurmlaste puunõude näha peergudest punutud korve ja heinariisumise rehasid keskmiselt. […]

Puutöösaadused: kolmjalad 4,5 —7 kr., toobrid 3—3,5 kr., vannid I—4 kr., leivanõud 2,5 — 5 kr., panged 80—100 s., kibud 50 —80 s., lännikud 0,75 —1,75 kr., sõelad 50—100 s., õlleankrud 5—15 kr., peergudest korvid vastavalt suurusele 40—100 s., toolid 2,50 —2,60 kr. ja heinariisumiserehad 35—45 s. tükk, vankri puuvärgid 16—18 kr., pöidrattad 12—14 kr. ja vitsrattad 18—25 kr. terve komplekti viisi ostes. Rautatud redelvankrid maksid 160—170 kr. ja piimavankrid kuni 400 kr.

Lisaks mainitakse, et toiduturule jõudsid müügile murakad hinnaga 25–30 senti liiter; metsmaastikate eest taheti 1,30 kr. liiter, aedmaastiakate eest 1–1,30 kr liiter. Müüdi ka karus- ja kuremarju.

OTEPÄÄ LAAT

18. juuni

Ehkki ametlikus laadakalendris Otepää laata ei olnud alati märgitud, siis laadateadete järgi peeti juulilaata vähemalt 1920ndate lõpust alates iga-aastaselt. Teadetes leiavad enamasti küll mainimist loomade turu seisukorrad.

1931. aastal aga avaldab Päewaleht (30.07.31) pikema ülevaate, kus märgitakse, et laat oli nagu laat ikka:

Iga inimene on teda näinud, erilist nooti ei paku ka Otepää oma. Mõni on suurem, mõni on wäiksem, mõnel on karussellid ja märkilaskmised montekristodest – Otepääl puuduwad need attraktstoonid, aga siiski paistab pilt olewat täielik, kui wõtad arwesse alewi ruumika keskuse. On ikka putka putka kõrwal, telgi taga teine ja müüakse-ostetakse nagu loiult sumisedes.

Laadamelu kirjelduse lõpuks lisatakse:

Muidu laat ikka laat. Awinurme mehi puunõudega, kompwekke ja präänkuid, jaanileiwa-kõtru, sukki, kampsoneid, riiet, plekki ja panne – laat, mis laat. Kuid uudiseks on jäätis.

1936. aastal märgitakse aga Postimehes (21.07.36) üldsõnaliselt ära muidu tavalise laadakauba puudumine:

Puunõud puudusid laadal ja wäljapoode oli wähepoole.

RAKVERE JAAGUPI LAAT

27. juuli

Rakvere oli ikka Avinurme meeste üks põhilisi sihtkohti ning ei puudunud nad ka Rakvere jaagupi ehk jaakobilaadalt, mida 1930ndatel pidama hakati.

1932. aasta jakobilaat oli ilusale ilmale ja headele teedele vaatamata nii ostjate kui müüjate poolest hõre, kuna heinatöö oli veel käsil. Sarvloomi ja põrsaid oli laadal siiski rohkesti, aga …

Awinurmikuid puuriistadega ja ka teisi kaupmehi oli wähe, ainult suslamüüjaid oli rohkesti, kuid suure tolmu sees ei õitsenud ka nende äri. (Kaja, 29.07.32)

1933. aastal oli Rakvere Jakobi ehk Jaagupi laat kauba- ja rahvavaene – ilmselt kibeda suvise tööaja tõttu, ent ka mitmendat päeva kestnud vihmasaju tõttu. Laadal oli rohkem loomi ja hobuseid, mille hind oli eelmistest laatadest madalam. Virulane (29.07.33) arvab, et loomade arvuka müüki toomise taga on varajane põud, mis vähendas loomatoidu kättesaadavust.

Rohkelt oli laadal ka kurgikaupmehi ja metsmaasika müüjaid. Rohkesti oli ka suveriideid ja nahakaupu.

Awinurme puuriista kaupmehi oli seekord platsis wähe, kuid waatamaka sellele polnud hinnad just kallid. Nii nõuti suurest puumannist 3 krooni, wäikesest 1,50 krooni. 

1934. aastal oli laat vihmase ilma tõttu pigem rahvavaene. Suur oli nõudmine hobuste järele, mis kõik ära osteti, ning suur oli ka põrsaturg.

Rohkel arwul, nagu tawaliselt, oli Awinurmest mehi puunõudega laadale ilmunud, kuid nende äri ei läinud aga sugugi. Osteti waid katusepilpaid, mille tuhandest 110—120 senti saadi. (Maaleht, 30.07.34)

1935. aastal 29. juulil peetud laat oli nigelavõitu nii ostjate kui müüjate poolest. Põhjuseks peetakse heinaaega ja kehvapoolset ilma.

Awinurme mehi oli oma puukaubaga, millistest kurgitünnid ja muud anumad leidsid rohkemal määral ostmist linnaelanike poolt. Kurginõud maksid 2,5—4 kr., toobrid samas hinnas, toolid 1.5—2,5 kr. jne. (Kaja, 30.07.35)

Waba Maa märgib üldsõnaliselt:

Puunõusid oli toodud keskmiselt, kuna rohkesti oli toodud autodel katusepilpaid, millede hind 150—170 snt. tuhat. (Waba Maa, 30.07.35)

1936. aastal oli jaagupilaat võrdlemisi hõre, kuna maal käib kibe heina- ja rukkilõikustöö. Siiski:

Rohkesti oli laadal Awinurme-mehi oma puunõudega. (Postimees, 28.07.36)

1937. aastal kujunes Rakvere laat vastu ootuseid kaunis rahvavaeseks.

Isegi Awinurme mehed oma puunõudega wõtsid wastu tawalist kommet waid wäikese osa laadaplatsist enda alla. (Postimees, 28.07.37)

Virumaa Teataja täheldab aga sama laada kohta, et muidu hõredal laadal olid tooniandvaks just Avinurme mehed:

Rohkesti oli müügil Awinurme puunõusid, mille järele ka tarwidust tunti. Osteti rohkesti kurgi tünne, kuna käes on kurkide sissetegemise aeg. Kuusepuust kurgitünnist nõuti 300—500 senti. Awinurme puunõude hinnad olid järgmised: wannid 2—4 krooni, puuämbrid 1,5—2 krooni, wõipütid 1,5 krooni, liha- ja kapsatiinnid 5—8 krooni, wankrirattad 13—17 krooni, pesupalid 8 krooni, sõelad 1,5 krooni, toolid 2—6,5 krooni, harjawarred 13 senti tk., kapsakünad 1 kroon, rehad 50 senti, pesukorwid 120—160 senti tk, hobuseloogad 50—400 senti tk. (Virumaa Teataja, 28.07.37)

Kurgihooajale kohaselt müüdi laadal ka rohkelt peamiselt Tartu kandist sisse toodud kurke – saja kurgi hinnaks oli 50–70 senti.

1938. aastal oli jaagupilaat rahvavaene, mida põhjendatakse kibekiire tööajaga maal. Maarahvast oli näha vaid varahommikul ning peale hädapäraste ostude tegemist kiirustasid nad koju tagasi.

Nagu eelmistelgi laatadel, oli ka seekord rohkesti Awinurme puunõude kaupmehi, kuid wiimased kurtsid wähese müügi üle. Puunõude hinnad olid järgmised: toolid 200—250 s, sõelad 80—700 s., pütid 200—250 s., puuämbrid 100 s., kurgitünnd 200—400 s., külimitud 200—250 s., wannid 350—400 s., read 60 s., loogad 85—150 s., rautamata wankrirattad 350 s. tk., kartulikorwid 50 s. (Virumaa Teataja, 29.07.38)

TARTU TURG

Ent avinurmikud ei müünud oma kaupa üksnes Tartus toimunud laatadel, vaid ka linna turul.

1936. aastal annab Postimees (12.07.36) pikema ülevaate Tartu “vabaõhu-kaubamajast” ehk turust, mis võttis enda alla suure osa Emajõe kallastest.

Söögiturul lokkas marja- ja juurviljaturg. Üürikese hooajakaubana pälvisid tähelepanu laastukastikestes maasikad, mille hind päev-päevalt tõusis. Lehtsalati- ja redisehooaja möödumisel ilmusid lettidele kurgid, lillkapsad, porgandid ja kartulid. Lihaturg oli vaikne, kalaturul nappis värsket kala. Sellest pisut eemal lokkasid puuturul põletuspuude riidad ja kooritud teivaste tornid.

Samas pole puudu ka awinurme kaubast – puunõudest ja muust puukraamist.

LÄÄNEMAA KODUKÄSITÖÖ JA -TÖÖSTUSE NÄITUS

Haapsalu, 31. juuli

Laatadele lisaks mainiti Avinurme puunõusid ka muude suviste ürituste raames.

1932. aasta 31. juulil avati Haapsalu kuursaalis esimene Läänemaa kodukäsitöö ja -tööstuse näitus, mida juba esimesel päeval külastas üle tuhande inimese. Avinurme puunõusid mainitakse selle ülevaates omal viisil.

Päewaleht (2.08.32) kirjutab, et enim tähelepanu pälvisid näitusel tuntud Haapsalu rätikud:

Need willasest lõngast koetud walged sallid on ajajooksul kujunenud täiesti Haapsalu omapärasuseks. Haapsalu rätikuid tuntakse juba kogu maal samasuguse kohaliku kodukäsitööna, nagu tuntakse Awinurme puunõusid ning Saaremaa aiatööle

Nende seas ka avinurmikute põline sihtkoht VILJANDI JAANILAAT, mis kalendrivahetuse segaduse tõttu sattus 1919. aastal juulikuusse (aga sellest loe juunikuisest kalendirst).

Puunõude müüki mainitakse ka TARVASTU SUVELAADAL.

1921. aastal kirjutatakse:

Tarwastu laadale, mis hiljuti Mustla alewis ära peeti, oli rohkesti kariloomi toodud. Hinnad kõikusid 4—6 tuhande m. wahel. Hobuste hinnad olid 15—25 tuhande m. wahel. Rohkuse poolest puutusid silma iseäranis puunõud ja pudakaup. Laadaline. (Postimees, 25.07.21)

1927. aastal märgitakse tavapäraste laadaartiklite kõrval:

Rohkesti oli laadal igasugu puunõusid, wikateid, riiet ja maitseaineid. Ei puudu ka õnneraitad, karusell ja tsirkus. Autod pakkusid wõrdlemist soolase hinna eest publikule paarikilomeetrilisi lustisõitu  … (Oma Maa, 14.07.27)

1928. aastal kirjutatakse muu seas, et rohkelt oli laadale toodud loomi, kuna suurte sadude tõttu on madalamad karjamaad ja suurem osa heinamaid vee all ning muud ei jää üle, kui loomad maha müüa. Lisaks:

Rohkesti oli laadal poode, enamasti präniku- ja riidepoed. Palju oli ka puunõusid ja kalakauplejaid. Ka apelsine müüdi. Osteti neid proowiks, tuid mõned pistsid apelsine ühes koortega, nii et neist küll õiget “magu” kätte ei saanud, aina sülitasid pärast. (Sakala, 12.07.28)

Nuia alaveikus peetud KARKSI LAADA kohta kirjutatakse 1922. aastal, et laat oli rahvarikas:

Puunõudega ja sawinõudega kauplejaid olt rohkesti, hinnad harilikud. (Postimees, 19.07.22)

1929. aastal oli taas liiklemine laadal elav. Rohkelt oli müügile toodud loomi,

Ohtrasti oli igasugust pudu- riide- ja nahakaupa, plekk- ja puunõusid wähe poole. Hästi teenisid muidugi pränikamüüjad, saianaised ja “õnneratta” omanikud. Laada tegewust suurendasid weel “karusell” ja paar “fotot”. (Sakala, 20.07.29)

VALGA JAANILAAT toimus uue kalendri järgi 1. juulil, vana kalendri järgi juuni lõpus, mil seal samuti puunõude müügist üksnes üldsõnaliselt juttu oli.

1923. aastal kirjutatakse muu seas:

Puunõusid ja korwe oli rohkem kui waremalt laatadel. Paju looke oli esimene kord meie laadal näha. (Lõuna-Eesti, 4.07.23)

1930. aastal oli laat taas küllaltki rahvarikas ja elav, seda eriti sigade ja põrsaste poolest.

Muidu oli laadal weel puunõusid ja muud kolu, mis aga wähe ostjaid leidis. (Lõuna-Eesti, 3.07.30)

1923. aastal leiavad puunõud äramärkimist ka PETSERI LAATADEL. Lisaks iga kuu 1. ja 15. kuupäeval peetavatele laatadele peeti Petseris ka 3 aastalaata, mis olid omamoodi rahvapühad, kuhu tuli kauplejaid ja ostjaid ka kaugemalt ning mille tarvis ennast ilusamini riidesse pandi: kevadel ristipäeval, suvel jaanipäeval ja sügisel mihklipäeval. 1923. aastal 9. juulil peetud jaanilaada puhul kirjutatakse:

Harilikkudeks kaupadeks olid kausid, potid, puunõud, ja peerust korwid. (Waba Maa, 11.07.23)

TÕRVA LAATADEL on mõnel varasemal kuul Avinurme mehi ka nimeliselt ära märgitud, ent juulist leiab vaid mõne üldsõnalise teate.

1925. aastal peeti Tõrva suvine laat 20. juulil ning heinatööde tõttu jäi see võrdlemisi väikeseks. Mainimist leiab:

Suuremal arwul oli aga laadal pudukauplejaid ja klaas- ja puunõude müüjaid. (Kaja, 22.07.25)

1934. aastal, mil laat oli taas kibeda heinatöö tõttu rahvakehv, märgitakse ära:

Rahuldav äri oli ka puunõude turul. (Waba Maa, 19.07.34)