Aprilli – porikuu, jürikuu, lihavõttekuu – laatasid nimetati samuti porilaatadeks, jürilaatadeks, lihavõtte- või kevadlaatadeks. Vanemad kevadlaadad – Pärnus, Märjamaal, Lihulas, Vastseliinas jm – olid seotud liikuvate pühadega – lihavõtte/ülestõusmispühade ja vastlapäevaga –, mistõttu nende toimumisaeg oli aastati erinev: vahel aprillis, vahel märtsis või maiski. Ehkki aprill ei olnud ajalooliselt peamiste laadakuude hulgas, muutus see samm-sammult populaarsemaks ning kokkuvõttes peeti aprillis üle kahe korra rohkem laatu kui põlistel laadakuudel jaanuaris-veebruaris.
read more >Rubriik: PUUTÖÖ
Märtsikuu ehk vastlakuu, paastukuu, kevadkuu laatu nimetati ka märtsilaatadeks, vastlalaatadeks, paastulaadaks, puhuti ka kevadlaatadeks või maarjalaatadeks. Ajalooliselt ei olnud märts laadakuuks ning laatu hakati paastukuul pidama alles 19. sajandi II poolel. Populaarsemaks laadakuuks muutus see alles 20. sajandil. Seejuures oli märts ka Avinurme meeste jaoks tagasihoidlikum laadakuu. Tsaariajast leiame nende kohta mõne üksiku teate ning märtsikuised laadareisid sagenevad Vabariigi ajal – käsikäes kodumaise laadakalendri tihenemisega.
read more >1968. aasta septembris avati Pirita jõe suudmes vanaaegsel kolmemastilisel kuunaril Eesti originaalseimaks kohvikuks tituleeritud “Kihnu Jõnn” – mereteemaline ujuv restoran, kus külastajaid teenindasid madruseriietes ettekandjad, pakuti rikkalikku valikut rahvustoitudest ning õhtuti algusega kell 22:40 pakuti meelelahutuseks varietee programmi. Suvel tegutses kuunari tekil kokteil-baar. Ujuvkohviku oli oma nime saanud legendaarse Kihnust pärit metskapteni Enn Uuetoa ehk […]
read more >Jätkame Awinurme meeste laadakalendri uurimist ning seekord on järg veebruari ehk küünlakuu käes. Kogusime kokku ajalehtedes avaldatud teated Awinurme meestest ja puunõudega kauplemisest erinevatel kodumaa laatadel, et nende teadete najal panna kokku ülevaade sellest, millistesse Eestimaa piirkondadesse avinurmikud oma veebruarikuistel laadaretkedel jõudsid ning mida nende kohta “laadakroonikates” öeldakse.
read more >Kui 1798. aasta kalendris jagatakse talurahvale juhiseid igakuiselt tegemist vajavate toimingute kohta, alustatakse jaanuarikuud manitsusega, et talupoeg tooks omale soola, rauda, heeringat ja muud majapidamises tarvilikku, kui ta mõisakoormaga linna läheb. (Eesti-Ma Rahwa Kalender, ehk Täht-Ramat 1798 aasta peäle) Ent 100 aastat hiljem ei olnud jaanuar kõige olulisem laadakuu ei Avinurme meeste jaoks ega ka üldiselt – kui võrralda jaanuarikuiste laatade arvukust ja tähtsuse teiste kuudega. Pigem oli see omamoodi algava aasta soojenduseks.
read more >Tänapäeval on meile tuttavad erinevad moelelud, mis mõneks ajaks noorte tähelepanu haaravad, et peagi unustusse vajuvad. Tamagochid, näpuvurrid, Pokemonid jne. See võib tunduda moodsa tarbimisühiskonna probleem, ent nagu ikka, selgub, siis ajad muutuvad, aga käitumismustrid püsivad samad. 90 aastat tagasi, 1932. aastal tabas maailma jojo-maania, mis jõudis sügisel ka Eestisse ning levis kulutulena üle riigi. Ent see ei haaranud üksnes lapsi või noori, vaid igast vanusest ja soost inimesi. Ajakirjandus kommenteeris pea igapäevaselt selle uue hullusest – jojo-haiguse, -tõve, –taudi või -palaviku levikut. Põnev on jojotamise leviku juures seegi, kui kiiresti see Eestisse jõudis – et väike Eesti liikus sel määral teiste riikidega samas rütmis või et see “Pariisi moehaigus” vaid mõne kuuga ka Avinurme jõudis.
read more >Ehkki Avinurme toolidena on tuntud eelkõige 20. sajandi esimesel poolel Avinurme meeste poolt laadakaubaks valmistatud vineerpõhjaga toolid, on toolide ja muude istmete valmistamise ajalugu loomulikult pikem. Avinurme puutöö puhul on läbi aja suuremat tähelepanu saanud siinne laadatoodang ning koduseks tarbeks tehtavad puutööd on sageli märkamata jäänud. Seetõttu on paslik alustuseks tutvustada just neid istmeid – pakke, pinke, järisid ja toole –, mida talupojad kasutasid oma majapidamises ning mille valmistamisega nad suuremalt jaolt ise hakkama said. Seejuures võib kohe alustuseks öelda, et toolid, mis tänaseks on muutunud elementaarseks mööbliesemeks, on talutahva elutoas võrdlemisi uus nähtus.
read more >1922. aasta ajakirjandusest leiab mitmesuguseid teateid Avinurme valla eluolu ja toimetuste kohta. Muuseas saame teada, et Avinurme vald on Tartumaa 63-st vallast elanike arvu poolest suuruselt teine – Avinurmes on 4353 elanikku, suurim on Kastre-Wõnnu 4359 elanikuga (kõige väiksem aga Worbuse 318 elanikuga). Aasta jooksul avaldatakse lehtedes ka kolm lugejakirja, kus kirjeldatakse siinseid olusid, mille keskmes on […]
read more >Männipeergudest korvide valmistamine on üks põlistest Avinurme piirkonna puutöödest, mida oli siinsetes perekondades põlvest põlve edasi antud nii kaua, et selle algusaegu enam keegi ei mäleta. Peergkorvid olid laadakaubaks, mille valmistamine oli samuti üheks neist kunstidest, mida tavaliselt ise kodudes ei tehtud, vaid jäeti vastavate oskustega meistri hooleks. Nendest oskustest ülevaate andmisel võtame taaskord appi Ants Viirese ülestähendused 1947. aastal Avinurme tehtud välitöödelt.
read more >Laudnõud – kapad, kibud, kannud, panged, toobrid, lüpsikud, pütid, kirnud, kolmjalad, lännikud, astjad, tõrred, tünnid, vaadid jmt – olid ühed peamised puuriistad Eesti talumajapidamises. Nendes hoiti, valmistati ja tarvitati kõikvõimalikku toidu- ja joogipoolist, seda nii inimeste kui ka koduloomade jaoks. Enne metall- ja klaastaara, hiljem plastiknõude tulekut olid just laudnõud põhiliseks igapäevaseks “taaraks”. Just laudnõud olid ka Avinurme meeste kodutöönduse toodangu põhiosaks, peamiseks laadakaubaks. Ent tasub ka kohe ära märkida, et Avinurme keeles nimetati laudnõusid uuratud riistadeks. Allpool selgitame, miks.
read more >