Avinurme Ajavakk
Tänapäeval on meile tuttavad erinevad moelelud, mis mõneks ajaks noorte tähelepanu haaravad, et peagi unustusse vajuvad. Tamagochid, näpuvurrid, Pokemonid jne. See võib tunduda moodsa tarbimisühiskonna probleem, ent nagu ikka, selgub, siis ajad muutuvad, aga käitumismustrid püsivad samad. 90 aastat tagasi, 1932. aastal tabas maailma jojo-maania, mis jõudis sügisel ka Eestisse ning levis kulutulena üle riigi. Ent see ei haaranud üksnes lapsi või noori, vaid igast vanusest ja soost inimesi. Ajakirjandus kommenteeris pea igapäevaselt selle uue hullusest – jojo-haiguse, -tõve, –taudi või -palaviku levikut. Põnev on jojotamise leviku juures seegi, kui kiiresti see Eestisse jõudis – et väike Eesti liikus sel määral teiste riikidega samas rütmis või et see “Pariisi moehaigus” vaid mõne kuuga ka Avinurme jõudis.

11. septembri Tallinna Posti kirjutab sellest, et Pariisis on kohutava kiirusega võtnud maad uus hullus – mäng nimega Yo-Yo ehk maakeelses häälduses “ju-ju”. (Hiljem isegi pilgatakse neid, kes seda “joo-jooks” kutsuvad.) Et tegemist on uue nähtusega, siis selgitatakse:

Lihtne wäite puust kettake, millel sees sügaw soon [juurde on lisatud ka pilt]. Selles soones on kinnitatud päris tawaline umbes meetri pikkune pael wõi nöör. Nöör mähitakse soone sisse, hoitakse lahtine nööriots sõrmede wahel kinni ja lastakse kettakene umbes rinnakõrguselt langeda alla. Kummaline küll: puuketas “ronib” mööda paela jällegi ülesse, mähkides endale jälle paela soonde. Niimoodi wõib teda lasta tantsida üles-alla lõpmatuseni, muidugi olenewalt mängija oskusest. Täiuslik ju-juutaja aga laseb ketta tõusta isegi pihku tagasi. Pariisis on nüüd kõigil peos pael, mille otsas puukettake. 

Paar päeva hiljem tutvustab Waba Maa (14.09.1932) seda juba “uue süütu massihullusena”, mida mängivad naised ja mehed, noored ja vanad kõikjal: tänaval, kohvikus, tööl, kodudes, rongides ja rannal nii Prantsusmaa, Inglisemaal kui Saksamaalgi. “Yoyodik” on isegi Wales’i prints ja närve rahustab sellega ka Prantsuse siseminister. Pila objektiks saab muuhulgas nii riigimeeste jojo-lembus kui seegi, et uus maania on kui leevenduse otsimine Euroopat valdavale majanduskriisil.e

Nii algab eestlaste tutvus selle mängukanniga, millest peagi saab moehullus ka siinmail.

Jo-jo toob rahu ehk rahwasteliidu probleemi lahendus. Tallinna Post, 20. november 1932. (allikas: Digar)
Igaüks õpib yo-yo’d. (Uudiseid Soomest). Waba Maa, nr. 250, 23. oktoober 1932. (allikas: Digar)
Aadam ja Eeva jo-jo’ga mängimas. Waba Maa, nr. 286, 4. detsember 1932. (allikas: Digar)
Jo-jo on jõudnud Skandinaaviasse. Tallinna Post, 8. jaanuar 1933 (allikas: Digar)

Lehtedes raporteeritakse, et kummalise kettakesega mängimine, mis on haaranud tervet Euroopat, jõusid Eestisse 1932. aasta sügisel ning levis siingi uskumatu kiirusega üle maa. Lehed pajatavad pea igapäevaselt mööda maad levivast jojo haigusest, millesse inimesed nakatuvad vanusest, soost, sotsiaalsest staatusest ja ametist sõltumata.

Päewaleht (26. oktoober 1932) kirjutab:

Niidi otsas hüplev kirju ratas puust või plekist on nii-öelda üle öö wõitnud maailma. Wälismaa lehed jutustawad jo-jo wõistlustest. Naljalehed pilkawad mänguhulle, näitawad osa inimkonda wallutanud mängukirge karikatuurides. Keegi ei tea hästi, kust see suure kiirusega me Euroopa lewinud mäng tulnud, ühed arwawad ta olewat ameerika leiutise, mis Kanadast lewinud ühendriikidesse ja sealt üle ookeani Euroopa. Kõik peawad teda igatahes meie aja leiutiseks. Leidub mehi, kes jo-jost kirjutanud õpetatud artikleid, tahtes temas näha uue “maailmastiili” wäljendust, on tekkinud nii-öelda „jo-jo filosoofia”.

Postimees kirjeldab (11.11.1932):

 Tänavusel sügisel on aga wallandunud eriline raskemakujuline taud, see on n. n. jo-jo tõbi. Kõikide olewate tunnuste järgi näib, et see tõbi järjekindlalt süweneb ja nõuad uusi ohvreid. Lähed kohwiku ja waatad: härrad ja daamid kohwiklaast taga istudes muudkui wibutavad kätt üles ja alla – jo-jo jookseb aina. Tänaval tuleb wastu saatkond koolipoisse, kellel tunnid lõppenud ja lähewad koju. Wähemalt pooltel neist on jo-jo ja muudkui “pumpavad”. Kui ei taha jo-jo haigete wibutawalt küünarnukilt kitsal kõnniteel mõnda müksu endale saada küljekontide wahele, siis anna aupaklikult teed. Lähed sauna, seal istub riidehoiu- ja pesuruumis jõuk alasti inimesi ja muudkui jo-jootavad. On sul tegemist ametasutuses, seal kuuled ametnikkude omewahelist waidlust selle üle, mitu korda keegi suutwat jo-jo ratasi üles-alla weeretada.

Fr. Nietzsche ütleb, et igas inimeses on last ja laps armastab mängida.

Siinmail olla “jo-jo haigus” alguse saanud Tartust, kuhu see kettake oktoobris müügile ilmus. Päewalehes (30.10.1932) kirjutatakse, et paari nädalaga oli uus mäng kõikjale trügimas:

praegugi on selle imeratta wedrutamist näha kohwikutes, tänawal ja perekondades. On kujunenud juba rekordi tagaajaminegi. Räägitakse, et keegi noormees olewat saanud 340 korda ketast järjest wibutada.

Esimese jojo kettad oli valmis teinud keegi treial, ent peagi hakkas neid tootma ja üle riigi müüma ka Estico vabrik ning tellimusi said nad ka välismaalt.

Vähem kui kuu hiljem kirjutatakse olukorrast Tartus (Nädala Postimees, 21.11.1932):

Peale selle, kui inimesed on oma nädala töö teinud, lähewad nad sauna, et ihule anda seda, mida ihu nõuab. Kuid jo-jo ajajärgul ei tule wihtlemisest palju midagi wälja ja saunaomanitud kurdamad, et lawakohti peetakse ülearu palju aega kinni, sest tarwis on lüüa lawakaaslase poolt püstitatud rekord. 

Tartu vabriku uudistoodanguna olla jõudnud see ka Tallinna, kus Kodres ja Lewin seadsid oma poodide vaateakendele paar daami uut ajaviitemängu demonstreerima:

Jo-jo haiguse kandsid tartlased üle ka Tallinna, sest Tartu neiud seisid ärireklaamina ka Tallinna käidawama tänawa äri waateakendel ja jo-jotasid. Rahwas seisis murruna ja tegi waateakna taga liigutusi järele. Kaks inimest aeti nendel demonstratsioonidel tänawal auto alla, sest hasart oli nii suur, et parem sõitku auto peale, kui õppetunnist ilma jääda!

Oktoobri viimasel nädalal jõudis jojo ka Viljandisse ja levis paari päevaga üle linna – kauplustes müüdi neid sadade kaupa. (Oma Maa, 29.10.1932)

Peagi raporteeritakse, et 31. oktoobril jõudis jojo Pärnu. Esimene partii müüdi paari tunniga läbi ning “juba keskpäeval wõis jo-jo haigeid nööri otsas rippuwat kettakest wibutamas näha”. Kohe hakati ka rekorditama ning teisel päeval hoidis Pärnu rekordit Joe Niilus 402 korraga. (Pärnu Päevaleht, 1.11.1932). Virulane teatab agasamal päeval, et jojo rekord on hoopis Rakvere käes: kodanik Hans Laheste on tunnistajate juuresolekul jojotanud tervelt 450 korda.

Päev hiljem kuulutatakse Alutaguse Teatajas, et jojo on müügile jõudnud ka Jõhvis ning peagi nenditakse, et Jõhvigi on mõne päevaga jojo haigeks jäänud ning “rekord kuulub postkontori ülema pojale Leksile, kes kõigutas ühtejärgi 967 korda”. (Alutaguse Teataja, 5.11.1932)

2. novembril kirjutab Võru, Valga ja Petserimaa häälekandja Elu, et jojo jõudis ka Võrru. Mõned päevad hiljem raporteeritakse sealsamas (Elu, 5.11.1932):

Ametnik, ärimees, koolipoiss ja “suurnina”, kõik nad wõngutawad lihtsat kettakest nööri otsas. Pastorgi vaatab päält ja wõtab nööri näpu otsa. Ükski ei jäta proowimata ja ükski ei jäta ostmata, seda wäikest moodsat “kokaiini” natukest. Rekordid tõusewad. 85, 160, 300, 450, 830 ja nii lõpmatuteni. Kuid tõusewad ka selle lihtsa kettakese meistrite taskud. Ikka raha poolest. Tallinnas müüdud 4000, Tartus 3500, Petseris, Wõrus jne. jne. kettakest ikka 40 senti wõi 75 senti tükk. Miljonid. 

Ka keegi prantsuse ajakirjanik olla nentinud, et majanduskriis kaoks lõplikult, kui iga inimene endale jojo hangiks. Uue mänguasja tootmisele olla üle läinud juba mitmed Prantsusmaa vabrikud. (Päewaleht, 15.11.1932)

4. novembril teatatakse juba, et “jo-jo ohvreid” leiab ka Kuressaares ning kohalik rekord on “kellegi kõrgema ametniku poolt püstitatud.” Artikli autor imestabki just selle üle, et majanduskriisi ajal on seda nii Euroopas kui Eestis lapsukeste asemel harrastama hakanud just igasugused riigimehed, küsides (Rahva Hääl, 4.11.1932):

Kas ei ole siin tegemist pääle majanduslise kriisi ka waimlise kriisiga. Wõi on riigimeestel praegusel pinewal ajal Jo-Jo ainukene närwide rahustus.

Muuseas ollagi Tallinna tuntud närviarst K. Lellep soovitanud jojotamist kõigile närvihaigetele ja ületöötanutele. (Elu, 12.11.1932)

Jojo palavikuga nakatumise teateid tuleb Narvast, Paidest, Elvast, Viitnast, Urvastest, Haanjast, Sangastest ja mujalt. Erandiks on aga Vastseliina, kust kirjutatakse 1. detsembril:

Wastseliinas pole jo-jo’d. Kõikjal meeli köitnud jo-jo pole otsaga weel Wastseliina jõudnud, kuhu ta tee aga wist warsti leiab. 

Palavikuline jojotamine kasvatab ka rekordeid ja peagi hakatakse korraldama üle Eesti jojo võistluseid. 5. novembril teatatakse, et Rakveres püsititas uue rekordi üks koolipoiss ,”saades 55 minuti jooksul 1622 wõnku”, ent seegi rekord ei jää ilmselt kauaks püsima. (Virulane, 5.11.1932) Ja nii ka läheb: mõned päevad hiljem kuulutatakse välja uus rekord 5000 võnguga. (Virulane 8.11.1932) Siis juba teatatakse, et pealinnas saavutas üks koolipoiss 2 tunni ja 40 minuti vältel 6678 tuuri (Elu, 12.11.1932).

Peagi teatatakse, et Eesti rekord püstitati Narvas, kus 18-aastane Alfred Waldmann nelja tunni ja 12 minuti jooksul 10 000 korda jojo ketast vibutanud. (Põhja Kodu, 17.11.1932) Ent vaevu nädal hiljem kuulutatakse rekordiomanikuks 12 518 kordusega Viru-Jaagupi noormees Richard Hirschsohn (Virulane, 24.11.1932):

Noormees alustas jo-jotamist tunnistajale juuresolekul hommikul kell 10.45 ja lõpetas õhtul pimedas täpselt kell 16.37. Jojotamise ajal Hirschsohn suitsetas hulk paberosse ja jõi koguni tassi kohvi, ketast samal ajal mitte silmast lastes. Lootis saavutada wähemalt 20.000 korda. Asja rikkus aga kass, kes jo-jo ketast ikka üles-alla liikumas nähes seda järsu hüppega tabada tahtis.

Siinsete poiste maailmatasemel tulemused panevad Postimeest ironiseerima (Postimees 13.11.1932):

Tolle Nehatu poisi saadame kindlasti lähemal ajal Pariisi ülemaailmlisele jo-jo wõistlustele. Pommitõstjate ja rusikameeste ajad on läbi, lutimehed wõtawad eesti spordi kuulsuse oma pihku.

Samal ajal pilatakse seda, kuidas Haanja mees lehma või Kasaritsa mees põrsad maha jojotas, kuidas P. asulas isa osa tütre jojo kihlveoga maha mängis või kuidas kõrtsis viina peale jojotatakse. Ent paariks-kolmeks kuuks saab sellest mängust justkui kõikide eestlaste meelisajaviide. Jojo võistlustest saab seltskonnamänguna ka maskeraadipidude ja tõmbeõhtute, kõrtside, kabareede ja tantsupaleede lõbustus. Jojo taud hakkab isegi koolis õppetööd segama, mistõttu see lausa mitmes õppeasutuses ära keelatakse.

 

“Jo-jo on nüüd ka Tartu jõudnud” – Estico toodetud Jo-jo-de müügi kuulutus. Postimees, nr. 253, 28. oktoober 1932. (allikas: Digar)
Kaupmees Jüri Kodres müüb Tallinnas jo-jo-sid. Päewaleht, nr. 300, 2. november 1932. (allikas: Digar)
Jo-jo nüüd ka Pärnus. Pärnu Päevaleht, 1. november 1932 (allikas: Digar)
Jo-jo on jõudnud Saaremaale. Meie Maa, 8. november 1932. (allikas: Digar)
Jo-jo on vallutanud Eesti. Kõik mängivad. Sõnumed, nr. 252, 2. november 1932. (allikas: Digar)
“iga maa kaupmehe kohus, kes raha pääle pahane pole, [on] neid oma kauplusse kiires korras müügile muretseda”. Wõru Teataja, 15. november 1932. (allikas: Digar)
Jo-jo kui seltskondlik meelelahutus. Päewaleht, nr. 320, 22 november 1932 (allikad: Digar)

JOJO TÕBI AVINURMES


Moehaigusest ei jäänud puutumata ka Avinurme. Ehkki lehtedes armastati pajatada, et maainimesteni jõudis see alles siis, kui linnas oli mood juba raugemas, siis Avinurme jõudis see moehaigus paari nädalaga.

Esimesed teated uue moehaiguse Avinurme jõudmisest avaldatakse ajalehes Waba Maa (5. november 1932):

Yo-yo tõbi jõudis otsaga Avinurme

Yo-yo tõbi on otsaga jõudnud Awinurme. Hiljutisel maskeraadil demonstreerisid kohalik metsaülem ja arst tegelikult ning pastor “teoreetiliselt” yo-yo-tamist. Paari päewa pärast oli see mäng wallanud laiema publiku. Wärwilisi kettakesi ilmus poodidesse müügile, kuid wäga paljud walmistawad neid ise, kuna Awinurme “puutööstus” ka siin omale häbi ei tee. 

Metsaülemaks oli toona Avinurmes Aleksander Raukas, arstiks Ernst Vogt ja pastoriks õp. Keller.

17. novembril lisatakse Virumaa Teatajas pilkamisi:

Awinurmes on moes praegu kaks “jo-jo’d”. Üht — nimelt seda lemmiklaulu ,,Joo, joo, sõbrake joo” müristab iga awinurmik Rakwere laadalt tulles — liikwalõhn ees ja taga. Teine “jo-jo” leidis koorekihi kaudu tee Awinurme. Mõnigi on pilpapaknd sedapuhku metsa wisanud ia meisterdab aiwa kummalisi kettakesi.

Kirjasaatja jätkab:

Kõneldakse niisuaust lugu, et kord pühaväewal jutluse ajal kantslis pastor ühe käega sirwinud piiblit, teisega askeldanud salamahti seljataga — nöör näpus. Ja siis pajatanud: .”Täna laulame lauluraamatust see laul 456, 457, 458, 459…” Küllap uus rekord ähwardas tulla, nii et hasartsusekurat sedapuhku asja oma ajada wõttis. Rekord Awinurmes jo-jo’tamisel olewat nimelt 465. Selle kantsliloo eest aga ei wõi just pead anda — on teine jällegi üks tükk “jumala häält”.

Kui lehtedes pajatatakse, kuidas Haanja mehes hakkasid usinasti jojosid valmistama ja laatadel müüma, siis samasugust teenimisvõimalust nägid moehulluses ka Avinurme mehed. Hiljem meenutatakse, et toona oli Avinurme meeste tavapärase laadakauba järele nõudlus vähenenud ning alternatiive otsiti nii suuskade, õllekappade, õllekorvide kui igasuguse muu kauba tootises, mille vastu parasjagu nõudlus oli (Teataja, 20.11.1935):

Jo-jo ajajärgul treis mõnigi mees puudade wiisi jojo’sid. Laatadel neid müüdi naga sooje saiu — wiis senti tükk.

 

JO-JO AJALUGU


Juba tol 1932. aastal, mil jo-jomaania Eesisse jõuab, tutvustatakse lugejale selle moehulluse põnevat ajalugu.

Esmaspäevane Maamees (31.10.1932) kirjutab:

Berliini Keiser-Friedrichi-Muuseumis wõib näha üht kreeka waasi, millel on kujutatud Homerose-aegne ilus jumal, kes ennast „rulluwa ketiga” lõbustab. Atheena rahwusmuuseumis wõib näha pilte, kus kujusatakse armastusstseene Jo-Jo mänguga. Üsna kergesti wõib nende muistsete eeskujude järgi tänapäewal tatwitatawaid kettaid järele teha.

Tänapäeval arvatakse, et jo-jo’d võivad isegi pärineda varasemast ajast ja Hiinast. Ent esimesi teateid nendest leiab Kreekast u. 500 a. e.m.a. Neid valmistati nii puust, terrakotast või metallist.

Seejärel on teada Indias 1765. aastast pärinevast maalitud karbist, millel tüdruk jojoga mängib ning ilmselt just sealt jõuab see lelu 18. sajandi lõpus esimest korda Euroopasse, kust sellest saab just aristokraatide lelu, mida valmistati ka klaasist ja elevandiluust. Inglased nimetasid seda bandalore’iks, Prantslased emigrette’iks. Juba toona tunti seda stressileevendajana: jojoga olla oma ärevust maandanud giljotiini järjekorras ootajad ning ka Napoleoni sõdurid olla enne Waterloo lahingut jojotades lõõgastunud.

Isegi Goethe on kirjutanud:

Milline lõbus mäng see nööril rulluw ketas,

praegu ta libises käest, kuid kerib end jällegi üles.

Nii oma südantki mina kord kallimal’ ühel’, kord teisel’ ma

wiskan, kuid ikka lenneldes tagasi tuleb!” 

19. sajandi keskel jõuab see esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, ent see pälvis suuremat tähelepanu alles 20. sajandi alguses.

Jo-jo nimi arvatakse pärinevat Filipiinidel räägitavas iloko keele sõnast yóyo, mis tähendab “tule, tule”. Jojosid tunti Filipiinidel juba n-ö iidsetest aegadest. Selle nime all tutvustati seda ka 1916. aastal Ameerikas. Ent populaarseks sai see 1920ndate lõpus, mil Filipiinidelt pärit Pedro Flores neid Ameerikas just Filipiinidelt pärit disaini järgi tootma hakkas. Seejuures jojo nimi võeti kaubamärgina kasutusele just 1932. aasta jojo-maania ajal, ehkki selle kaubamärgikaitse hiljem tühistati.

Seejärel on jojod olnud pidevalt tootmises, ehkki nende menukus on aastakümnete lõikes olnud muutuv. Ent ikka ja jälle on esile tõusnud mõned perioodid, mil jojo on jälle laiemas kasutajaskonnas moehulluseks saanud.

Berliini muuseumis asuval vaasil kujutatud pilt jojoga mängivast poisist.
Ameerikas Metropolotani kunstimuuseumis asuv Vana-Kreeka jojo (Museum of Yo-Yo)
Joonis raamatust La Constitution en Vaudevilles, 1972. (DonLuckysYoYoTalk.com)

1933. aasta alguses hakkas jojo-taud taanduma ning õige pea oli sellest hullusest meeles väid mälestus, millele võrdlustes või meenutustes viidati. Peale jojo taandumist pakuti mitmeid muid mänge ja meelelahutusi uue jojona, mis maanuat tekitab, et need ei suutnud eestlaseid päris sel moel enam liigutada.

ALLIKAD

Pariis. Tallinna Post, 11. september 1932.

Uus süütu massihullus. Waba Maa, nr. 216, 14. september 1932.

Kohtuprotsess jo-jo pärast. Päewaleht, nr. 293, 26. oktoober 1932.

Jo-jo lewis imekiirelt [Wiljandis]. Oma Maa, 29. oktoober 1932.

Jo-jo haigus Tartus. Päewaleht, nr. 297, 30. oktoober 1932.

Üks mäng wallutab maailma. Esmaspäevane Maamees: “Maamehe” hinnaline kaasanne, 31. oktoober 1932.

Jo-jo otsaga Pärnus. Pärnu Päevaleht: ühiskondlik-poliitiline ajaleht, 1. november 1932.

Jo-jo rekord Rakwere käes. Virulane, 1. november 1932.

Jo-jo müügil Jõhwis. Alutaguse Teataja, 2. november 1932.

Jo-jo lewib imekiirelt. Elu: Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 2. november 1932.

Jo-jo otsaga Kuressaares. Rahva Hääl, 4. november 1932.

Jo-jo wallutas Jõhwi. Alutaguse Teataja, 5. november 1932.

Kaarel Kabjahoop. Jo-Jo. Elu: Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 5. november 1932.

Uus jo-jo rekord. Virulane, 5. november 1932.

Yo-yo tõbi jõudis otsaga Avinurme. Waba Maa, nr. 261, 5. november 1932.

Jo-jo Wiitnas. Wõru Teataja, 8. november 1932.

Jo-jo Narwat wallutamas. Põhja Eesti: Narva ja Alutaguse häälekandja, 8. november 1932.

Skaudud võistlesid jo-jo-tamises. Virulane, 8. november 1932.

Aja grimasse. Postimees, nr. 265, 11. november 1932.

Esimesed jo-jo wõistlused Wõrus. Elu: Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 12. november 1932.

Jo-jo… Postimees, nr. 267, 13. november 1932.

Jo-jo päästab kriisist. Päewaleht, nr. 313, 15. november 1932.

Jo-jo on trump. Kaja, nr. 270, 15. november 1932.

Yo-yo’de tellimine wälismaalt. Waba Maa, nr. 270, 16. november 1932.

Narwal on “jo-jo” Eesti rekord. Põhja Kodu, 17. november 1932.

Tartu igapäewased nähtused. Nädala Postimees, 21. november 1932.

Jo-jotas 12.518 korda. Virulane, 24. november 1932.

Wastseliinas pole jo-jo’d. Wõru Teataja, 1. detsember 1932.

Juhannes Killip. Jo-jo waateaknal. Põhja Kodu, 3. jaanuar 1933.

Awinurme puutööstus läheb tagurpidi. Teataja, 20. november 1935.

Museum of Yo-Yo History.

Doc Lucky’s History of the Yo-Yo. DonLuckysYoYoTalk.com.