Avinurme Ajavakk
Männipeergudest korvide valmistamine on üks põlistest Avinurme piirkonna puutöödest, mida oli siinsetes perekondades põlvest põlve edasi antud nii kaua, et selle algusaegu enam keegi ei mäleta. Peergkorvid olid laadakaubaks, mille valmistamine oli samuti üheks neist kunstidest, mida tavaliselt ise kodudes ei tehtud, vaid jäeti vastavate oskustega meistri hooleks. Nendest oskustest ülevaate andmisel võtame taaskord appi Ants Viirese ülestähendused 1947. aastal Avinurme tehtud välitöödelt.

Avinurme vald oligi Võrumaa Obinitsa ümbruskonna kõrval Eesti peamiseks korvitöönduse kantsiks.

Peergkorvide valmistamise peamiseks keskuseks oli meie koduvallas KODASAARE ning osalt ka selle naabrusesse jääv KOLGAVÄLJA (varem kirjakeeles ka Piilsi-Kolgavälja). Viires lisab, et üksikuid korvitegijaid leidus ka valla teistes külades, peamiselt idapoolses osas. Ent mujal on märgitud, et mõni korvitegija oli ka Maetsmas. Aga mujal tehti neid rohkem oma tarbeks kui müügiks.

Sellise paiknemise üheks põhjuseks oli see, et peergkorvide peamiseks turuks olid Peipsi-äärsed vene külad ning olulisimaks müügikeskuseks Kallaste laat. Ent neid müüdi ka Tartu linnarahvale ning Jõhvi-tagustele mereäärsetele kalastuskeskustele (Aseri, Purtse, Valaste, Toila jt).

Viires täheldab, et Eesti talurahva seas peergkorvid suuremat kasutamist ei ole leidnud – välja arvatud just korvimeistrite lähiümbruse valdades, kus peergudest valmistatud kartulikorvid olid veel 20. sajandi keskel tavalised. Mujal Eestis on talurahva seas tüüpilisemaks olnud vits- ja juurkorvid.

Müügitehingu taksiks oli vanemal ajal olnud korvitäis kartuleid ühe korvi vastu, uuemal ajal oli selle kartulikoguse eest saanud kakst korvi.

Peergkorvide valmistamise keskus kaardil.

Kodaveres tehti peergkorve pea igas talus, aga Viirese sattus oma 1947. aasta välitöödel Otsamuru tallu, kus korvivalmistamise kunsti demonstreeris talle korvimeister VOLDEMAR TRAKS, kes oli korvitegemist õppinud oma isalt.

Kodasaare küla Otsamuru talu Maaameti geoportaali ajaloolisesel kaardil.

Et peergkorvid olid põhiliseks korvitüübiks, nimetati neid ka lihtsalt korvideks, mida omakorda eristati kasutusviisi järgi – marjakorv, kartulikorv jne. Vähesel määral valmistati küll siinkandis ka haavapuust höövlilaastudest ilukorve, millele maaliti tavaliselt vaba käega lilled peale, kasutades selleks rohelist ja helepunast riidevärvi. Selliseid korve tehti peamiselt Kärasi kõrval Vardeniidi (ka Vartaniidi) külas – nagu sealkandis nimetati kahest samanimelisest talust koosnenud kohta. (Saareste)

PEERGKORVIDE PÕHILIIGID

Punumistehnika järgi eristatakse peergkorvide kahte põhitüüpi: labased ehk õiget peergu korvid (ällikorv, kartulikorv, marjakorv, rohukorv, suitsukalakorv, seljakorv) ning viltu peergudest punutud korvid ehk viltukorvid (sibulakorv ja saiakorv).

Vibuhäll “kätk”. Foro: Jüri Karm (ERM Fk 1812:181)
ÄLLIKORV, PIKK KORV, PESUKORV

Kõige suurem, piklik peergkorv, mille laastu pikkus oli tavaliselt 1,6 meetrit.

Linnades kasutati neid pesukorvina, mille otstes on vitsasangad.

Avinurme kandis nimetati neid ällikorviks, mida kasutati neid üldiselt vibuhällina, mille põhja mõõdud olid tavaliselt 14 tolli (35,5 cm) x 17 tolli (71 cm) ning kõrgus 9 tolli (23 cm).

Väiksem versioon oli põhja mõõtudega 33×66 cm, kõrgusega 22 cm.

KARTULIKORV
Kartulikorvid Soo talus, Piilsis.

Ühe vitsast väänatud sangaga, põhi mõõtudega 29×29 cm, kõrgus 23 cm.

MARJAKORV
Korv (ERM A 730:22)

Kujult kartulikorviga ühesugune, aga väiksem korv, mille maht oli 1–20 liitrit.

ROHUKORV
Korv A.H. Tammsaare Muuseumis (AT _ 239 E 4:3)

Erinevates suurustes rudukujulise põhjaga, sangadeta korvid, mida Peipsi-äärsed venelased kasutasid kandenööridega seljas kantavana rohu, heina või õlgede vedamiseks. Nimetati ka vasta-selga korviks.

KALAKORV, SUITSUKALAKORV
Kalakorv võis taoline olla. Ese u. aastast 1930. (Eesti Meremuuseum SA MM 1897/2 Aj ek 993/2)

Pikliku kujuga korv, millel oli samadest korvipeergudest pealepainutatud kaas. Põhituruks oli neil Põhjaranniku kalanduskeskused. Tavaliselt valmistati neid kolmes suuruses: 300, 400 või 500 silgu jaoks. Suurema korvi põhja 21,5x43x14 cm.

SIBULAKORV

Sibulakorvid tehti alati viltu peergudest, ruudukujulise põhjaga ja pealt kergelt kitsenev. Suurused olid mahu järgi 0.5 puudane, puudane ja 1,5 puudane ehk u. 8,2 kg, 16,4 kg ja 24,6 kg. Neid müüdi sibulakasvatajatele sibulate kandmiseks.

SAIAKORV
(ERM A 566:198)

Viltu peergudest erineva suurusega korvid, millel on peergudest sangad. Korve kasutas linnarahvas turukorvina.

LAKAGA KORV
Marjuline Katase külas, Iisaku khk. Foto: Uudo Rips, 24.7.1953 (ERM Fk 1203:261)

Pealt kinnised seljal kantavad märsskorvid, mida Peipsi-äärsed venelased kasutasid seente korjamiseks jmt. Mujal nimetatakse ka seljakorvideks.

Korvisorte: rohukorv, marjakorv, hällikorv, saiakorv, kartulikorv. Kodasaare küla Otsamuru talu. Foto: Ants Viires,14.VII 47 (ERM Fk 1089:57)
KORVIPUU VALIMINE JA MATERJALI ETTEVALMISTAMINE

Peergkorve valmistatakse männipuust. Seejuures oli siinkandis ka põletuspeerud männipuust kistud – ehkki Tallinna kandis olla näiteks paremaks peetud hoopis kasest põletuspeerge, sest need olid põlemisel männist vähem suitsu ajanud. Viires märgib võrdluseks, et näiteks Skandinaavias ja Kesk-Euroopas valmistati ka peergkorve lehtpuupeergudest, samas kui Ida-Euroopas ja Venemaal kasutati just männipeege.

Loomulikult ei sobi igasugune mänd peerukiskumiseks. Sobiv korvimänd peab olema halgas (algas) ehk sirge süüga ja hästi lõhenev ning ka tihke süüga ja oksteta. Koreda (hõreda?) süüga, kuival pinnasel kasvanud männist tuleb sooniline peerg, mis vajab noaga silimist, samas kui heast puust peerg on nii sile, et lisatööd ei vajagi. Seetõttu saab häid korvimände just soomändidest. Puu läbimõõt peab olema vähemalt 30 cm.

Selleks, et välja selgitada, kas puu on peerukiskumiseks sobiv – mida nimetati männi proovimiseks – löödi puul jala pealt kirvega kild küljest ning vaadati pikuti pooleks löödud killu pealt, ega süü vaheliti jookse. Viimasel juhul see korvipuuks ei kõlba.

Kodassaarest pärid korvimeister Haljen Paju märkis, et Kodasaare külje all olnud vanasti just selline männik, kus pea iga puu oli peerukiskumiseks sobiv.

Korvipuu tuuakse metsast välja palgina ning lõigatakse kodus korvipakkudeks, mis on tavaliselt 50 ja 63 tolli pikad (vastavalt 127 ja 160 cm).

Pakub lõhestatakse kirve ja kiiluga lõhandikkudeks ja need omakorda radiaalselt lõmmudeks, mille laiuseks on umbes 4 tolli ehk 10 cm.

Kõige parem on peergusid kiskuda toorest puust, sest siis jääb peerg värvilt ilusaks valgeks. Talvel toodud materjali hoitakse aga kasutamiseni soosambla all või mõnes lombis leos, pind allapoole – nii ei kuiva puu ära ja säilitab oma painduvuse.

Mõnel meistril – näiteks Kodasaare Otsamuru talus – on selle tarvis tehtud ligu (vt kõrvalolev foto).

Ligu lõhandikkude ja lõmmudega korvipeergude valmistamiseks, Otsamuru talus, Kodasaares. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:47)

PEERGUDE KISKUMINE

Peerud kistakse valmis vahetult enne korvipunumist, et nad ära ei kuivaks. Selles protsessis on kõige tähtsamateks tööriistadeks särmestusraud ja nuga. Särmestusraud on Avinurme kandi korvipunujate kasutatud eriotstarbeline tööriist, millel on u. 20 cm pikkune tera ja selle suhtes täisnurga all, 30-40 cm pikkune vars, mis toimib lõhestamisel kangina.

Esmalt lüüakse lõmmu küljest ära kuiv südameosa, millest peergu ei saa. Kui tegemist on väga hea materjaliga, saab otse lõmmust hakata ükshaaval peergusid kiskuma. Tavaliselt aga tuleb esmalt lõhandik lõhkuda särmestusrauaga särmesteks ehk umbes 1 cm paksusteks laastudeks. Seda protsessi nimetatakse särmestamiseks.

Ühest särmest saab seejärel kiskuda 4-5 peergu, mille paksus on u. 2 mm.

Särmest peeru kiskumiseks lõhestatakse särme otsast noaga peeru ots lahti nii sügavalt, et saaks särmed vahele ning seejärel kistakse käte vahel peerg lahti. Kistud peerud silitakse seejärel põlve peal mõlemalt küljelt noaga ära ning servad lõigatakse õigeks.

Särmest peeru kiskumine, Otsamuru talu. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:50)
Lõmmust särme kiskumine – nuiaga särmestusrauale löömine. Pildil Voldemar Traks, Otsamuru talu. Foto: Ants Viires, 14.VII 47 (ERM Fk 1089:48)

KORVI VALMISTAMINE

Korvi valmistamine algab nelinurkse põhja ladumise ehk lautimisega (nimetatakse ka plettimiseks). Peerud laotakse nii, et nende pinnapool, mis paremini paindub ja ülestõstmisel nii kergesti ei murduks, jääks korvi välisküljele. Kui põhi laotud, siis tõmmatakse põhjaserva kohale tollipuu järgi noaotsaga kerge kriim ja käänatakse peeru otsad endiselt tollipuu vastu hoides üles.

Korvi põhja plettimine ehk ladumine, Otsamuru talu. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:52)
Korvi ülestõstmine. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:53)

Seejärel hakatakse korvi külgi lautima, punudes üleskäänatud põhjapeergude vahele uued küljepeerud. Seda protsessi nimetatakse ka korvi tõstmiseks.

Kui korv on sobiva kõrguseni laotud, siis järgneb korvi võrutamine ehk korvi ülaserva kinnitamine ja kindlustamine kahe võruga, mis on peerust kitsamad ja paksemad. Seejuures on võrude ülemine äär paksem ja nad on alumise ääre suunas õhemaks vestetud.

Esimesena pannakse paika sisemine võru, mis põimitakse peergude vahele samal viisil kui seda tehti küljepeergudega. Sissepoole jäänud püstpeergude otsad lõigatakse teravaks ja käänatakse üle võru ääre välimiste ristmeergude vahele.

Kui sisemine võru paigas, pannakse korvile peale välimine võru ning ülejäänud peergude otsad käänatakse omakorda sellest üle seesmiste ristpeergude vahele.

Seejärel silitakse valminud korv, lõigates käänukohtadest peergudest murdunud kisud siledaks.

Kusjuures Meelis Kihulane oskas rääkida, et just selline korvide serva kindlustamine ja tugevdamine kahe paksema võruga on Avinurme kandi peergkorvidele iseäralik tehnika ja eristab neid Lõuna-Eestis valmistatud korvidest.

Sangaga korvidele pannakse lõpuks ka kasevitsast väänatud sang peale. Saiakorvidel olid aga ka sangad valmistatud peergudest.

Korvi ülestõstmine. Foto: Ants Viires, 14.VII 47. (ERM Fk 1089:54)

Viires lisab, et koos eeltöödega suudab üks mees päevas teha kesmiselt 10 kartulikorvi, ent haruldane pole ka 20–30 korvi valmis tegemine. Pesukorve jõuab aga päevas teha 4–5.

* * *
Võrutamata viltupeergudega korv (sibulakorv). Foto: Ants Viires (ERM Fk 1089:56)

Viltupeergudega korvide valmistamisel on mõned erisused.

Nende peerud on pisut kitsamad, sest viltukorvi tõstmiseks on vaja, et põhjas oleks vähemalt neli rida peergusid. Samuti on nende puhul oluline, et peerud oleks ühelaiused, sest muidu tuleb korv vildakas. Ning oluliseks erinevuseks on seegi, et viltukorvide küljed lauditakse ainult põhjapeergudest.

Ning erinevalt õiget peergu korvidest on viltukorvi võrud ühepaksused ning kinnitatakse üksteisega naelte abil. Võrude vahelt turritama jäänud peergude otsad lõigatakse noaga tasaseks.