1922. aasta ajakirjandusest leiab mitmesuguseid teateid Avinurme valla eluolu ja toimetuste kohta. Muuseas saame teada, et Avinurme vald on Tartumaa 63-st vallast elanike arvu poolest suuruselt teine – Avinurmes on 4353 elanikku, suurim on Kastre-Wõnnu 4359 elanikuga (kõige väiksem aga Worbuse 318 elanikuga). Aasta jooksul avaldatakse lehtedes ka kolm lugejakirja, kus kirjeldatakse siinseid olusid, mille keskmes on muidugi Avinurme puutööndus. Uurimegi neid kirju muude uudiste ja kajastuste taustal lähemalt.
20. sajandi alguses kasvas Eesti puutööstus nii mahu kui mehhaniseerumise poolest. Räpina paberivabriku ja Lutheri mööbli- ja vineerivabriku kõrvale kerikisid sajandi alguses veel mitmed suuremad puidu ümbertöötlemise vabrikud, nagu Waldrofi tselluloosivabrik Pärnus, tuletikuvabrikud Viljandis ja Tallinnas; Vabariigi algusajal avati Pärnus laevaehituse tehas “Lennuk”, samuti mitmeid uste, akende jmt tootmisele pühendunud vabrikut jne. Tartu maavalitsuse statistikabüroo loetles 1922. aastal Tartumaal 24 puutööstuse ettevõtet. Eesti puutööstus oli liikumas väiketootmiselt mehhaniseeritud vabrikutootmise suunas. Oma rolli puutööstuse kasvus mängis ka kitsarööpmelise raudteevõrgustiku laienemine ja eksprodivõimaluste suurenemine.
Avinurme kodune puutööndus nende muutustega esiti kaasa ei läinud. Nii kirjutab J. Michelson 1922. aasta juunis (Postimees, nr. 132, 15. juuni 1922) toonasest puutööndusest ülevaadet tehes:
Juba wanal ajal on olnud eestlaste juures and ning temast on jäänud meile tunnistuseks wäga kenad ja meeldiwad kirstud, wakad, mõdu- ja õllekannud jne. Neid wõid wäga sagedasti näha maal taludes liikudes, samuti ka Eesti muuseumis. Sellest ajajärgust on kuni seniajani weel alal hoidunud üksikud maakohad, nagu Awinurmes, kus elanikud walmistawad igasuguseid puunõusid, tünne, sarju jne.; ehk jälle Pärnumaal, Koongo wald, kus peaasjalikult wokkisid tehakse. Nimetatud puutööstuse saadusi walmistati kuni ilmasõja alguni kodusel käsiwiisil ja müüdi laatadel ehk rändawate kaupmeeste kaasabil ümbruskonna elanikkudele.
Siiki ei lõppenud Avinurmes selline vanal viisil puunõude valmistamine ja turustamine esimese ilmasõja järel, vaid jätkus samas vaimus ka Vabariigi ajal. Mainitakse, et puutööstuse mahud on Avinurmes peale ilmasõda isegi tõusnud. Nii kirjutatakse 1922. aasta novembris Tartumaa ettevõtetest ülevaadet tehes (Päewaleht, nr. 285, 19. november 1922):
Tartu maakonnas nälib kõige enam edenenud olewat toidu ja maitseainete tööstus, siis puu-, tekstiilrasketööstus ning kiwide ja muldade ümbertöötamine. Eriti kuulus on maakond Awinurme puutööstussaaduste poolest. Awinurme koduse puutöö juures peatume edaspidi pikemalt, sest sellel on eriliselt tähtis seisukoht kodumaa tööstuse ajaloos.
Samuti leiame 1922. aasta lehtedest teateid sellest, et Awinurme mehi oma puunõukoormatega nähti nii Rapla, Rakvere, Tartu, Jõhvi kui Haapsalugi laatadel.
Palju puunõude eest küsiti? Tartu jaanilaadal (4. juulil 1922) olid hinnad järgmised:
Awinurme meeste puunõusid oli palju ja nende hinnad keskmised: Näituseks küsiti-makseti toobri eest 200, wannidest 140—200 m., pangist 70 m., pesupesemise riistadest 450, liha tõrrest 600 in., sõelast 110—120 m., wilja tuulamise sarjadest 600—900 m. tihe sarja eest, õre sarja eest 400 m., lina seemne sarjast 350—400 m., töö looga eest 250—350 m., heina reha eest 17 m.
Võrdluseks olgu toodud, et põrsaste eest küsiti laadal 900–1800 marka tükk, vana sea eest 4–5000 marka, paremate lehmade eest 6–8000 marka, keskmised tööhobused maksid 25–30 000 marka, sõiduhobused aga 40–50 000 marka. Uus raudteljega töövanker maksis 10—11 tuhat marka, värvimata ja polsterdamata vedruvanker 37 tuhat marka. (Kaja, nr. 151, 6. juuli 1922)
Ometi andsid puutööstuses toimuvad muutused tunda ka siinmail. Et kasvav puutööstus vajas aina rohkem toormaterjali, intensiivistus ka metsatööstus ning ajakirjandusest leiame rohkeid teateid metsaoksjonitest Avinurme metskonnas. Siinse metsa ülestöötamine oli muutunud lausa nii ulatuslikuks, et 25.–26. veebruaril 1922. a. toimunud kihelkonna kongressil võeti isegi vastu “resolutsioon, milles Awinurme mehed protesteeriwad metsade häwtamise wastu Awinurmes.” (Päewaleht, nr. 58, 11, märts 1922)
Ka kirjasaatja ‘er’ kirjeldab oma juunikuises saadetises siinset elu-olu sellisena, nagu me oleme harjunud seda ette kujutama:
Awinurme on oma maapinna pooles kehwem maanurk. Põllulapid asuwad wäikestel mäeküngastel, mis wee loikudega ja sooribadega ümbritsetud. Suuremaid südamaa põllukrunte on üsna wähe, pea kõik on madal metsa maa. Niisama on wähepoole suuremaid põllumajapidamisi, kes endid põllust ülemal peawad. Kaugelt suurem osa on wäikemaa pidamised, kelle pidajad maalapikest alalise eluaseme asutamiseks tarwitawad, aga suurema osa ülespidamist kõrwaltöödega teeniwad ja tarwilise leiwawilja naabri waldadest ostawad.
Peaasjalikult walmistatakse igasugusid puunõusid (Awinurme puunõud), regesid ja wankrite puu osasid, mis sügisel laatadel ära müüakse. Peale puunõude walmistamise aetakse kasetohust tökatit ja sõja ajal kui kiwisütt saada ei olnud põletati puu süsi, mis hea hinnaga edasi müüdi. Seda wõimaldab kõik awinurmelasele metsade rohkus, kuna walda sõna tõsises mõttes metsa wallaks wõib nimetada.
Taliwilja põllud rikkus talw niisama kui mujal ära ja tuli suuremalt jaolt suwewilja alla teha. Alalised wihmasajud takistawad wilja mahategemist. Leidub isegi kohti, kus weel maa kündmata ja kui wihma sajule lõppu ei tule, jääb mõnigi koht sööti. Oraste seisukord on rahuloldaw. Metsa- ja ristikhein kaswab jõudsasti ja wõib rohket heinasaaki anda. Niisama tõotamad wiljapuud paremat saaki anda, kui läinud aastal.
er.
Kriitilisemalt portreteerib kohalikke olusid sama aasta septembris Nurmik, puudutades ka muid vallaelu tahkes (Postimees, nr. 220, 26. september 1922):
Suurde Awinurme walda tulewad kirjad ja ajalehed tulewad Mustweest paar korda nädalas, mõnda kohta aga üle kahe nädala kord. Sellega on ka seletatav äärmiselt wäikene ajalehe tellijate arw. Awinurme wallamaja juure postiagentuuri awamine ei näi paigast liikuvat.
Awinurme kõrgem algkool on ilma õpetajata. Ei taha keegi tulla kaugele metsanurka halwa teede taha. Tänavuaastast õppetöö algust peawad inimesed waraseks. Kooliealistest lastest käiwad paljud weel karjas.
Mis aga kooliõpetajatesse puutub, siis on nendest mitmed oma põllutöö küljes kinni, sest siin on õpetajatel peale palga weel koolikohad normaal-talu suuruses tarwitada, nagu näituseks Laekannus. Selle tagajärjel tekib sagedasti põnew vahekord lastevanemate ja kooliõpetajate vahel, millejuures isegi lapsed kannatavad.
Seltskondline tegewus lonkab. Selle vastu puudub lugupidamine inimeste seas, võib olla osalt õigusega. Pidud on sagedasti joomarite ja taplejate kogumise paigaks. Õitses ju omal ajal Awinurmes salajane viinapõletamine. Sellest ajast peale joodakse siin vahvasti – joowad noored mehed, ka perekonna isad ja mitmed naisterahwadki.
Nurmik.
Seejuures hakkab postiagentuuri avamise asi aasta lõpus siiski liikuma. Maavalitsuses algatatakse novembris Tartumaa postivõrgustiku ümberkorraldamine ning varasemale 14 hobuse-postijaamale lisaks otsustati maakonnas avada veel 14 postijaama – nende seas Avinurme mõisa ja Lohusuu kirikumõisa – ning kaugemates vallamajades (nagu Avinurme) ka postiagentuurid. Seejuures kohustati vallavalitsusi vähemalt kolm korda nädalas posti valla piirides küladesse laiali toimetama. Plaani järgi jäi agentuuri töö korraldamine lisatasu eest vallasekretäridele. Maakonnavalitsuse otsuse järgi pidid uued postijaamad ja agentuurid tööd alustama 1923. aasta 1. jaanuarist. Nii pidi post hakkama järgmisel aastal liikuma Jõgevalt Vaiatu postijaama kaudu Võtikvere postkontorisse, sealt Lohusuu ehk Mustvee kaudu Avinurme vallamajas asuvasse postiagentuuri ning seejärel küladesse. (Postimees, nr. 270, 18. november 1922, Päewaleht, nr. 287, 21. november 1922).
1920. aastal avatud Avinurme kõrgemasse algkooli õpetaja otsimisest 1922. a. lehed ei pajata (ehkki õpetajaskonna probleem leiab äramärkimist järgneval aastal), küll aga on Postimehe juulinumbris töökuulutus koolijuhataja kohale. See, kes sai algkooli esimese juhataja Klaviira Korsakoba mantlipärijaks, vajab aga edasist uurimist.
Kolmas ja pikem kiri avaldatakse aasta lõpus ning kirjasaatja ‘Hein.’ pajatab üldjoontest samadel ainetel – nii probleemidest teedega, siinsest puutööndusest ja metsatööstusest kui ka napsuprobleemidest vallas, sekka silmapaistvamatest ühistegevuse saavutustest Avinurmes.
Awinurme on üks metsarikkamatest Tartumaa waldadest. Tema asukoht on naabruses olewate Wirumaa suuremate metsawaldade kõrwal, nagu seda on Tudolinna ja Iisaku wallad. Avinurmes on üksikud külad niiwõrd kaugel suure metsa sees, et kewadel ja sügisel, mil siinsed wiletsad metsawaheteed läbipääsematud, igasugune ühendus külade wahel puudub. Häda sellele, kes siis peab mööda neid kõveraid ja sügawalt mudaseid metsateesid vankriga kolistama. Oma küla elanik ei liiguta sel ajal siit väljasõiduks end küll mitte. Weel suurem hädaoht ähvardab võõrast, kes teadmatuses siis siia satub. Mõnigi, kes siinseid liikumisolusid tunda on saanud, teab, kui lõbus on Enniksaare ja Maetsmaa külade vahelisel teel ennast ja weolooma vaevata, vanker rummuni pori sees. See tee viib siit Tudolinna välja ja on üheks käidavamaks teeks ümbruskonnas, kuid tema sillutamise peale on vaevalt Awinurme rahvas tähelepanu pööranud. Sõja ajal ehitati ojadele küll riigi poolt kõrged sillad peale, kuid nüüd suudab weoloom vaevalt sealt koormat sillale vedada — nii on silla otsad hooletusse jäetud. Sellel teel ei aitagi pealiskaudne sillutamine, vaid siin peab põhjalik teeparandus ette võetama.
Kui Awinurme mehel mets õueni ulatab, ei maksagi loota, et siin põllupidamisele oma tööd pühendatakse. Mets meelitab. Ning awinurmlane kasutab oma isaisadelt päritud tööoskust, on truu oma ametile — puunõude valmistamisele. Kes meist ei ole küll kuulnud neist kümnetest wõi sadadest puunõude koormatest, mis Awinurme mehed kodumaa laatadele viivad. Waewalt on laata, kus puuduvad Awinurme toobrid, vannid, panged, sarjad jne. Minnakse sajad verstad kodust välja kaubale.
Kui suwel Avinurme talu õue sõidad, torkavad silma puupinude otsas kuivamas suured virnad wäljawestetud lauakesi — neid valmistatakse kevadiste ja suviste tööde vaheajal ja sügisel tehtakse riistad lõpulikult valmis. Esimese lumega liiguvad koormad kaubale igasse kodumaa nurka. Müüakse raha eest ja paljud, kel kodu põldu vähe, vahetavad vilja vastu, et käsitööga perekonda üleval pidada. Sõja ajal, mil vili õige kallis oli, osatigi sel teel omast tööst haruldast kõrrget hinda saada, kuna tihti ka suur nõu “täis” pandi. Nii on käsitöö põllupidamise kõrwal siin suuremaks sissetulekuallikaks.
Maapind on savisegane, põllumaaks kõigiti sünnis, kuid põllumaa teeb siin väge väikese osa üldisest maa-alast wälja, nii et taludel põllumaad kestmiselt 2—3 tiinu on. Sedagi haritakse ajast maha jäänud riistadega, ega pühendata kuigi suurt hoolt uue põllu loomiseks, milleks wõmalus küllalt. Et maad madalad, tegi vihm tänawu suwel liiga; suvivilja sai siiski, rukis äpardus täielikult, ilma jäid suuremalt jaolt seemnestki.
Awinurmlaste heast ühismeelest annawad tunnistust wõõralegi nende võimsad ühisehitused, milledest wõiks nimetada uut toredat kantkiwidest kirikut, suurt telliskividest vallamaja, tuletõrjujate seltsimaja jne. missuguseid naabriwaldades ümberkaudu ei ole suudetud ehitada. Kuid seda ei saa kahjuks üksiku Awinurme talu kohta mitte öelda.
Talumajad on enamalt jaolt wanad ehitused, enamuses on õlgkatused, elumaja ja rehetuba ühe katuse all. Ka puhtus taluõuedes jätab paljugi soovida. Ei näi wahet mõnes kohas olevat õunapuuaia ja seakopli wahel, nii et talu ümbrus Awinurmlasele kudagi auks ei saa olla.
Igal kewadel lastakse siit Wenewere jõge mööda tuhanded süllad puid ning suurel arwul palkisid Peipsini, kust neid laevadega Tartu viiakse. Läbi talve on metsades kibe puu- ja palgi saagimine, kus võrdlemisi head raha teenitakse. Hobusemehed weawad puid ja palkisid jõele ja et mets jõe ligi, on ka neil päewapalk kena. Nagu kuulda, tuleb ka eelolewal talwel suurem metsatöö, kuna mitmed ettewõtted metsa on ostnud. Jõe peale on ehitatud rida lauasaagimise ja jahuweskid, millel tööd küllalt. Sügisesel ajal võib jahuweskites ka naabriwaldadest korralisi ootamas näha, kuna siin tingimised soodsamad.
Seltskonnaelus on silmatorkav pahe, et ei kao viin ja tüli külapidudel, mis õhtuti ühes wõi teises metsanurga talus korraldatakse. Omalajal olid avinurmlased agarad salaviina ajajad, nüüd on see töö kadunud, kuid ka “kroonu omast” peetakse liig ohtralt lugu. Ei puudu seltsi pidudelgi viin kunagi. Ja selle tagajärjel on kõiksugu kakelused ja tükid, mis ikka tagatipuks mõistetavad. Sellest oleks aeg vabaneda ka avinurmlastel.
Hein.
Kommentaariks võib lisada, et teehitusest on leheveergudel juttu ka 1922. aasta veebruaris, mil Avinurme, Mustvee, Võtikvere, Tähkvere ja Venevere valdade kodanikud pöördusid palvekirjaga (allakirjutanuid 612) teedeministri poole, sooviga, et Rakverest Mustveesse ehitatataks kivitee sihil Venevere–Raja–Laekannu–Teadussaare–Ulvi–Mustvee. Näib, et teedevalitsusel oli plaanis ehitada tee “käänakuga Kõweriku, Lepiksaare ja Adraku külade kaudu“ – ehk siis umbes nii, nagu tänane maantee jookseb – ent palvekirjale allakirjutanud pidasid enda pakutud sihis teed paremaks, sest pinnas olla seal kõvem ning liiklus elavam. (Postimees, nr. 28, 3. veebruar 1922)
Eelpool esitatud teemade muidugi 1922. aasta Avinurme eluolu ei ammenda, küll aga joonistuvad neis välja mõned tahud, mis toonaseid olusid iseloomustavad. Avinurme metsavalla elu veeres suuresti endisel viisil, keereldes rohkem puutöö kui põllumajanduse ümber. Ent aina suuremaid mõõtmeid võtab ka metsatööstus, mis juba 1922. aastal hakkab kohalikele muret valmistama, ent järgmisel kümnendil, Avinurme-Sonda kitsarööpmelise raudtee valmimise järel, saab kohalikele tünnimeistritele juba peavalu allikaks. Noor Vabariik näeb vaeva teede-, posti- ja koolivõrgu (ning -majade) arendamisega – mille järele ka Avinurmes suurt vajadust tuntakse. Ja ehkki toonases seltsielus pälvib ajakirjanduslikku tähelepanu rohkem alkoholi tarbimine (võimalik, et toonase karsklusliikumise tuules), toimetavad vallas edukalt ka mitmesugused kultuuri- haridus ja sprodiseltsid ning 1922. aasta üheks viimastest uudistest ongi see, et Avinurme tuletõrjujate seltsi pasunakoor 19 mehega registreerus VIII üldise Eesti laulupeo osalejaks (Saaremaa, 20. detsember 1922).