ÕLLEKAPP, ÕLLEKANN JA ÕLLEKRUUS

Ehkki argikeeles sageli õllekapal ja -kannul vahet ei tehta, on kapa ja kannu näol tegemist kahe küllaltki erineva puuriistaga. Ühine on neile see, et mõlemad on ühe põhjaga laudnõud. Ent kapp on ajalooliselt vanem nõutüüp, ümmarguse põhjaga ja ülespoole laienev, ilma kaaneta ja tavaliselt 3–5-toobine (u. 3,5–6 liitrit) nõu, mille üks küljelaud on kõrgem, toimides käepideme ehk kõrvana. Sama kujuga ent väiksemaid, 0.5–1 liitriseid nõusid nimetati kibudeks. Kapp oli vee (või vedelike) tõstmise nõu, millega toodi jook lauale, aga joodi kibust. Ehkki tugevamad mehed olid ka kapast joomisega hakkama saanud. Aga kapal oli ka mitmeid muid otstarbeid – seda kasutati ka silmapesunõuna, vasikate jootmiseks, piima lüpsmiseks (lüpsikapp).

19. sajandi lõpus tõrjusid plekk- jm materjalist nõud nad kasutusest välja, kõige kauem püsisid kapad kasutusel saunas.

See ümmarguse põhjaga pealt kitsenev, küljelauaga samast tükist kõrvaga ja selle kõlge kinnituva kaanega riist, mida sageli täna õllekapaks nimetatakse, on õigupoolest õllekann. Õllekannud olid joogunõuna levinud üle Euroopa ning Eestis leidis see igapäevase jooginõuna kasutamist ka pidulikes olukordades, nt pulmades. Viimasel juhul oli see sageli rikkalikult kaunistatud (ehkki lõigete ja põletuskirjadega kaunistati ka joogikappasid).

Õllekannudest suurem oli tilaga piipkann, millega õlut tuppa toodi ja väiksematesse nõudesse valati. Ka sellel oli pulmakommetes oma roll.

Õllekruus on aga õllekannu tüüpi, aga ilma kaaneta jooginõu – vahel ka pealt laienev. Tegemist on harvema ja pigem uuema aja nähtusega, ilmselt õllekannu mugandusega 20. sajandil. Ka neid nimetatakse õllekannudeks.

Avinurme kodutöönduse toodangu puhul räägitakse, et siin valmistati peamiselt lihtsamaid majapidamistarbeid, mis olid kaunistamata. Siiski märgib Voldemar Bachmann oma 1921. aasta välitööde päevikus (EA 1:4/499-599), et vanemal ajal olla ka siinkandis olnud puust majapidamistarbed mitmel pool kirjatud. Ent tema kogumiskäigu ajaks ei olnud selliseid enam leida. Nii kirjutab ta:

Õlle kannude kujutust ei saa teha, niipalju kõneldi, et nad kunstlikud olid, mõni olnud üleni witstega kaetud ja seda nimetati „witsik“, mõnel oli kahekordne põhi ja haawlid wahel, mis tõstmise juures ümber weeredes kõrinat tegid.

Seega leidus ka siinkandis mõne edevusega õllekannusid – ehkki üldpildis olid nad moelt tagasihoidlikud.

Siiski on suudetud Eesti Rahva Muuseumi 1911. aasta kogumisretkel mõne kirjatud õllekannu muuseumi kogusse saada. Üks neist Ulvi küla Hallika talust, mille valmistaja kohta andmed puuduvad. Kannu kõrgus on 19,5 cm; põhja läbimõõt 15,5 cm ja ava läbimõõt: 11.5 cm. (ERM 3852)

Veel huvitavamaks eksemplariks on samal retkel Ulvi külast Neumanni talust kogutud, ent Raja külas Mihkel Tommi valmistatud põletuskirjadega ja värvitud õllekann kõrgusega 24 cm, põhja läbimõõduks 20 cm, ava 13 cm. (ERM 3854)

1922. aastal on kogusse jõudnud ka A. Ärnitsa (Maetsma kooli õpetaja August Ernits?) poolt antud õllekann, mille valmistamise aasta on hinnanguliselt 1822-1852 (ERM A 100:9).

20. sajandi pöördel sai vanavara ehk talurahva vaimse ja esemelise kultuuri kogumise tuules eesti rahvapärane käsitöö uutmoodi tähelepanu osaliseks – avastati eesti rahvakunst ning kirjatud ja voolitud puust õllekann kui Eesti talurahvale eriomame meistriteos.

Sajandi alguses korraldati Kristjan Raua eestvedamisel kaks ülemaalist kogumisaktsiooni, mille käigus koguti suurem osa Eesti Rahva Muuseumi kogus olevast 2500 õllekannust. 1903. aastal korraldati ka “Eesti laadi käsitöö edendamise” egiidi all eraldi aktsioon “Eesti laadi kirjamiste” – nii tekstiili, ehete, puuriistade jne kirjamustrite – kogumiseks.

Muidugi andis ka õllekannu seos pulmade jm tähtpäevadega sellele muude puuriistadega võrreldes sümboolsema väärtuse. Siiski tõuseb just 20. sajandi alguses esile kirjadega kaunistatud puust õllekann eesti rahvusliku käsitöö – ja rahvakunsti – ühe silmapaistvamaima saavutuse ja talurahvakultuuri sümbolesemena.

Ehkki kaunistatud õllekannude valmistamine ei olnud Avinurme traditsiooniks, hakkab ometi kostuma soovitusi, et just siin, üle Eesti tuntud ja tunnustatud puukäsitöö keskuses võiks hakata neid eesti rahvusliku puukäsitöö etaloniks saanud kaunistatud jooginõusid valmistama.

Nii juurdleb Eesti Põllumeesteselts ajalehes Koit 1912. aastal, mis võiks olla Eesti esindajaks peatsel Kogu-Venemaa kodukäsitöö näitusel-võistlusel:

Üksikutest maanurkadest, kus mõni käsitööharu iseäralikult on wälja arenenud, on Awinurme oma puuanumatega üle kodumaa tuttaw. Kui Awinurme mehed nüüd oma oskamise kokku wõtawad, et üleriiklisele näitusele iseäranis ilusaid riistu walmistada, siis ei jää nende tööd wististe mitte ilma tähele panemata. Oleks huwitaw, kui awinurmelased iseäranis jooginõusid, nagu kapakesi, kadakast kannusid jne. muistsete Eesti puukirjadega walmistaksid. Kui tarwis, annaks Eesti Rahwa Museum sündsaid eeskirju ja eeskujusid. 

Ent esialgu jäid Awinurme mehed oma isa-isade õpitud tavadele ja lihtsatele puuriistadele truuks.

Asjad hakkasid Avinurmes vaikselt muutuma Vabariigi ajal, mil rahvuslikule käsitööle ja eestipärasele stiilile aina enam tähelepanu pöörati. See oli ka aeg, mil Avinurme laadakauba turg hakkas kokku kuivama nii seetõttu, et eri materjalidest nõud olid kättesaadavamaks muutunud, kui ka seetõttu, et peenema maitse ja paksema rahakotiga tärkava kodanluse jaoks ei olnud lihtsa lõikega puunõud enam atraktiivsed.

Et Awinurme mehed olid oma puuriistadega üle maa kuulsad, ei ole ka imestada, et just Avinurme puutöönduse toodangu iluvead ja nende parandamise vajadus saab üleriigilise tähelepanu osaliseks.

Nii kritiseeritakse 1931. aasta Postimehes:

Seni nii Awinurme puu-, kui ka Setumaa sawinõude on olnud nii jämeda wäljatöötamisega, et wähegi korralikku majapidamisse nende meeste tööd lihtsalt ei kõlba.

Olukorra parandamiseks plaanid Tartu Käsitöönduse Ühing saata Avinurme puumeistrite ja Setumaa potimeistrite juurde instruktoreid, kes annaksid näpunäiteid, kuidas valmistada oma toodangut soliidsemalt, et see laiemat turgu leiaks. Just õllekannud on üheks tooteks, millele valmistamiseks plaanivad instruktorid Avinurmes näpunäiteid anda.

Seda, kas instruktorid ka Avinurme jõudsid, ei ole teada. Ent paar aastat hiljem, 1933. aasta Maamehes kirjutatakse, et ka Awinurme mehed on hakanud isaisade stiilis puuriistade valmistamise asemel rohkem ajaga kaasas käima ning käsitööalasest kirjandusest mustreid ja õpetusi omandama:

Nii on mõned riistameistrid pangedele ja wannidele wõtnud sootuks nägusama kuju ja neid katsunud ilustada põletuskirjadega, samuti on walmistama hakatud eestipäraste kirjadega õllekannusid. Sääraseid õllekanne kui ka wannikesi on umbes 300 kuni 400 läinud Rakwere, Tallinna ja Narwa saunadele ning restoranidele.

Ehkki Eesti puukäsitöö vanemaks ja laialdasemalt kasutatud kaunistamise viisiks oli lõikekiri, peeti 20. sajandil eestipäraste kirjade all silmas ennekõike põletuskirja, kuivõrd tuntud soome etnograaf Ilmari Manninen oli oma 1926. aasta uurimuses “Kannud” tunnistanud just põletuskirjalised õllekannud eesti rahvuslikuks omapäraks. Ja sellel tähelepanekul oli hilisemale kannukunstile olulised tagajärjed.

Omamoodi tähelepanu sai eesti rahvakunsti tutvustamine välismaal ning huvi muuta siinne käsitöö ekspordiartikliks. 1934. aastal märgitakse, et Avinurme puutööstus on märgata juba edu:

Wähesel määral awinurmlased on isegi eksportöörid, kuna mõnigi kolmjalg wõi toober on leidnud tee Lätimaale ning pajupille ja õllekannusid saadetud üle lahe Soome welledele. 

1938. aastal kirjutatakse, et Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskselts (mille järeltulijaks on tänane Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit) on hakanud tähelepanu pöörama ka turupuuduse all vaevleva Avinurme kodusele puutööndusele ekspordivõimekuse kasvatamisele. Välismaalt on majandusministeeriumile juba tehtud järelepärimine eesti puunõude müügi kohta, kuid Keskselts arvas, et Avinurme kodutööndus vajab välistellimuste täitmiseks siiski paremat organiseerimist ja toodangu revideerimist. Muuhulgas mainitakse ühe huvipakkuva tootena ka miniatuurseid õllekanne suveniiriks.

Ent peagi tuli ajaloopööre, mis need arengusuunad mõneks ajaks sulges.

Selles kontekstis küsib A. Pähklimägi 1959. aastal ajalehes Sirp ja Vasar, kas ei võiks ka rajoonide meistrimehed suveniire valmistada:

Kuulsad Avinurme tünnimeistrid valmistavad ka praegu puunõusid. Nad võiksid teha puidujäätmeist ka Kaubanduspalati näidise järgi miniatuurseid rahvusmustriga õllekappasid ja -ankruid. 

Nõukogude aeg tõi Avinurme puutööndusesse suured muutused. Traditsioonilise koduse puukäsitöönduse asemele tulid uued tootmisvormid.

1966. aastal asutati Rahvakunstimeistrite koondis UKU ja juba järgmisel aastal alustas Arvo Aasma juhtimisel tööd ka UKU Avinurme osakond ning peagi sai Avinurmest Saaremaa kõrval peamine õllekannude valmistamise keskus. Ning UKU toodang oli ka eksporditoodang – kannud jõudsid Soome, Rootsi, Poola jm.

Uus suund rahvuslikule tarbekinstile ning puukäsitööle kui suveniirile ei tähendanud loomulikult seda, et Avinurme puutöömeistrite osavus oleks kaduma läinud. Ent kuivõrd rõhk oli eesti rahvuslikul tarbekunstil, läksid UKUs kaduma piirkondlikud erijooned.

Kuid esile tulid ka isikupärase stiiliga meistrid, kes ühildasid tootmisüksuse ootuseid isikliku meisterlikkusega.

Ühe sellise meistrina, kes valmistas UKU-le põletuskirjaga kirjatud ja voolitud õllekanne (aga ka kirjatud veimevakkasid), sai tuntuks Madis Kalaust (07.06.1922–11.03.2001).

1972. aastal uuris ERM Madis Kalauselt õllekannude valmistamise kohta.

Õllekanne hakkas 6-7. aastaselt tegema. On teinud üle 600 õllekannu. Täpset arvu ei tea. Toodangu on andnud põhiliselt „Uku“ vastuvõtupunkti. 15 tema tehtud kannu on saadetud Soome, 20 Prantsusmaale. Eraldtellimusel on teinud kanne saatmiseks Ameerikasse, Austraaliasse ja Rootsi.

Kadakas on kõige parem õllekannu tegemiseks – on tihke, ei kuiva, annab hea maitse. Kadakas on vaiguta puu. 

Küsitleja lisas: “peale õllekannude on M. Kalaus teinud umbes 600 veimevakka „Uku“ jaoks.”