Vähe on säilinud lugusid tsaariajal elanud avinurmikutest ja nende tegemistest. Ent ühest värvikast kujust Allekere Joosepist, keda rahva seas kutsuti Vanaks Kürieleisoniks, kirjutas Postimehe veergudel 1928. aastal keegi E. E.
Keeruline on muidugi täpselt öelda, kellega on 19. sajandi teisel poolel elanud Allekere Joosepi näol tegemist. Allekere viitab ilmselt tema kodutalule – sest toona kutsuti inimesi ju justament talunime järgi. Kas võis olla tegemist ühe või teise Alekere külas Alekere talu(de)s elavanud Joosep Habakukega (kaks Joosepit, kelle isad olid vennad) – või lausa nende vanaisa Joosepiga. Või oli selleks Maetsmas Allekere talus 19. sajandi teisel poolel elanud Joosep Kaasik – kes võis külastada Maetsma kõrtsi. Ent Alekere-nimelisi talusid oli veel mõnes külas.
Igal juhul suutis see vembuvana endast piisavalt sügava mulje jätta, et veel 30–40 aastat hiljem teda leheveerul meenutatakse.
Elas aastat 30–40 tagasi A. wallas Tartumaal suur naljahammas ja riukamees Allekere Joosep, ehk, nagu teda hiljem nimetati, Wana Kürieleision. Wanamees oli tüse kui tamm, kawal kui rebane ja wigureid täis kui Kawal Ants. Ei kartnud ta parunit ega kuradit. Kui tahtis, oli pastori ees wagune kui lammas ja ohwerdas kirikule wiimased weeringad, aga kui tuli tuju, siis hirmutas teine kirikhärrasid, jõi täis ja siis ei pidanud teda enam keegi waos.
Olid aga Wanal Kürieleisonil riukad! Kui aga wähe suud liigutas, siis wald naeris. Tegi riukaid rahwale ja tegi sakstele. Aga keegi ei pahandanud. Allekere oli talu keset küla, kõrgemal mäel. Ja mõtleski ühel päewal Joosep: milleks on siis talu keset küla, kui sellest mingit kasu pole ei külarahwale ega eneselegi? Ning tuli siis ideele: siit tarwis külarahwast lõbustada.
Oli mehel tugew lauluhääl kui põrisewal piksel. Ja seda oligi tarwis kasutada. Iga õhtu, kui külarahwas õhtule läks ja kui taredest sooja tangupudru aur tõusis, ronis Joosep kaselatwa, wõttis lauluraamatu ja laulis kõik laulud algusest lõpuni maha. Eriti meeldis temale see wanemas lauluraamatus leiduw “Põrguwalu laul”. Seda laulis ta alguseks ja lõpuks – ning wahepealgi. Kui kuulajail igawaks läks, põrutas Kürieleison ikka “Põrguwalu” wahele. Toredasti oskas ta seda laulda. Ja kui tuli koht, kus oli üteldud: “… küll jänu tuleb peale, ei anta tilka sulle, kui tuld ja tõrwa igawest”, wõi: “… kuis kuradid sind kiskwad ja põrgut mööda wiskwad”, siis wehkles Joosep käte ja jalgadega, nagu oleks ta ise põrgus. Ja tema shestikulatsioonist pidi iga kurttummgi aru saama, millest jutt oli.
Korra juhtus Joosepil õnnetus. Wana kaseoks oli tugewast ja sagedasest kiigutusest murdunud ja parajasti, kui Joosep laulis tuttawat koraali:”Nuta inimene rasket patu süüd …” (wanast lauluraamatust), mille iga salmi lõppu ikka „Kürieleison, Kristeeleison, Kürieleison!” käis, lendas wanamees alla. Oli Joosep sellest päewast woodis, aga kui terweks sai, läks jälle laulma. Sellest peale hakatigi teda hüüdma „Wana Kürieleison”.
Kürieleisoni laulutunnid kestsid harilikult hommikuni. Laupäewa õhtul algas ta juba wara oma kontserti. Saatis külapoisid lauluga ehale ja hommikul wõttis nad jälle lauluga wastu, ise wahepeal kogu öö lauldes. Niisugused olid tema laupäewa õhtud ja ööd. Teistel päewadel oli kontsert lühem.
Ka wiinasõber oli Kürieleison. Tema tawaliseks jänukustutuseks oli liikwa. Ostis laupäewa õhtul terwe toobi seda kallist eluwett. Poole jõi kohe õhtul ära, teise poole jättis pühapäewa hommikuks. Purjus peaga aga hakkas Joosep ilmutusi nägema. Ühel laupäewal, kui ta jälle kaseoksal laulis ja poeg teda alla läks kutsuma, näitas wanamees käega üles ja sõnas: “Kae, kus engli laulwa taiwa ukse pääl.” Ei tulnudki teine alla enne, kui teise päewa õhtul. Teine kord jälle wõitles kuraditega, kes tema oksa läbi saagiwat. Ise kirus: “Ai tulist, ai tulist! Aga sai tõprahing praegu koonu pihta, et kummuli käis!”
Kord ostis keegi kergats kingsepp lõõtsapilli ja läks sellega kase alla Joosepit segama. Joosep wahib riistapuud, piilub alla ja wannub tasakesi habemesse. Kingsepp aga mängib, nagu poleks tema asigi. Joosep wahib ja kirub: “Ptüi kurat, pole hea, ei ole hea!” Wihastas ja pistis kui orel ürgama. Ja tõendatakse, et Joosep oma lauluga üle käinud, et lõõtsapilli häältki pole enam kuulnud, ehk küll kingsepp pingutanud, et higi tilkunud.
Joosep tundis oma hääle wägewust ja mõtles, et miks ei wõi ta õige kirikuski jutlustada. Ühel pühapäewal läkski ta “paraja auru all” kellatorni ja hakkas pajatama: „Armsad wennad-õed Issandas, armsad ristiinimesed ja õndsad, kallid patused ja kõrtsi-joodikud! Täna tahan teile suurt sõnumit kuulutada: Wana Jaaguwälja Toomas on naise wõtnud. Manamees on ise küll 60 aastane, aga eks ta sure ää ja siis saab naine wara omale.”
Rahwas jäi huwitusega kuulama. Joosep tõmbas oma “Põrgnwalu laulu” lahti, nii.et isegi pastor wälja waatama tuli. Suure waewaga rebiti Joosep wiimaks tornist alla. Mehed ei tahtnud Joosepit kiriku lasta, kartes, et hakkabki jutlust ütlema. Wanamees kolas ukse taga ja kui ikka sisse ei saanud, kiskus akna lahti, ajas end kuidagi pooleldi sisse ja põrutas: “Te koradid! Ei lase enam kiriku kea!” Kuna kõik kohkunult kuulama jäid, eidekesed isegi wiimsepäewa arwasid olewat, pajatas Joosep:
“Kus patused, seal Joosepki. Ja sina Pastorihärra, mine kah minema, siin on kõik petised ja wargad.” Pastor oli käärkambris ja jäi õnneks sellest uudisest ilma. Joosep aga weeti wälja tagasi.
Wiimaks hakkas Joosep end sama wägewaks pidama kui paruugi. Parun sõidab tõllas, kutsar pukis, wana Kürieleison seda aga ei saanud. Laskis siis enesele kõrge kanderaami teha, palkas paar joomasõpra ja laskis siis nõnda end parunile wastu kanda.
Parun juhtuski mööda sõitma ja imestas wäga säärast rongikäiku. Joosep aga tõmbas mütsi peast ja sõnas:
“Tere koa naaber, kommer, simmer, sammer, sommer.”
Parun sõitis mööda, ega lausunud sõnagi. Hiljem aga sai Joosep selle eest tugewa keretäie.
Nähes, et parun kuigi hea pole olla, hakkas Joosep end kuradiks pidama. Läks teine kord M. kõrtsi ja pajatas: “Kurat Allekerelt tuleb, andke juua ja süüa.” Juues aga laulis ise: „Kurat sööb, kurat joob, kurat külamehi kanseldab.”
Nii jõi ta poole ööni ega maksnud kopikatki. Kõrtsmik ei tohtinud ka wastu hakata, kartes Joosepi ülisuurt jõudu. Kui Joosep kõrtsi ööseks jäi, siis läks ja tuhnis ta kõik rehed ja laudad läbi. Kui kuskilt kuke kätte sai, siis poos üles, sest kurat ei kannatawat säärast roojast looma.
Niisugune oli see Kürieleison. Nüüid on wanamees ammu surnud, aga pojapoeg on lauluande ja keharammu pärinud. Käib hootikalt laulmas ja spordiwäljal.
– E. E.
* * *
Joosepi lemmik “Põrguvalu laul”, 18-salmiline ulaelu tagajärgi kirjeldav manitsuslaul oli omal ajal olnud kurikuulus laul, mida juba koolilastel pähe õppida lasti ja “mille mõjukast sõnastusest oldi isegi kõrtsilauas vaimustatud” (nagu sulesepp Johann Teder kord kommenteeris). Selle sõnu tuletatakse noorematele lugejatele, keda “hirmus Jumala sõna huwitab”, 1923. aasta nädalalehes Esmaspäev (3. detsember).
Ning hiljem meenutatakse ajaleheveergudel, et heinateol Oonurme ruutudel, kus ka Avinurme inimesed osalesid ning kus parun kadakase kepiga aeglastele niitjatele hoogu andis, kujunes sellest laulust välja oma versioon: “põrguvalu-laulu” sõnade “Kus kuradid sind kisk’vad / ja seinast seina visk’vad” asemel lauldud:
Kui parunid sääl kisk’vad
ja üksteist katla visk’vad
Ning parun, kes maakeelt hästi ei mõistnud, oli takti löönud ja heinalisi ilusasti laulmise eest kiitnud … (Tallinna Post, 5. juuli 1940)