1967. aastal avaldatakse väliseesti nädalalehes Vaba Eesti Sõna lugu sellest, kuidas Avinurmes 42 aastat varem ehk 1925. aastal püstitati külamaanteel ja paljajalu 100 meetri jooksu “maailmarekord”, mis küll jäi ametlikult kirja panemata. Kes oli rekordi tegija ja miks see ametlikult arvesse ei läinud, saate lugeda alljärgnevast meenutusest.
Et külamaanteel paljajalu joostes on püstitatud maailmarekord või et ketast heideti kaugemale kui oda — selliseid kurioosumeid juhtus vabariigi algaastatel, kui kergejõustik hakkas leidma teed maakeskustesse. Olümpiamängud Antverpenis ja Pariisis ning meie spordimeeste edu maailma-areenidel olid peamisteks tõukejõududeks, et küladeski hakkasid juba tekkima spordiseltsid. Kogemuste, eriti aga kogenud kohtunike puudusel juhtus siin aga selliseid kummalisi olukordi, et näiteks, samal mehel, kes kaugust hüppas vaevalt 5 meetrit, märgiti 100 m jooksus ajaks 11,1 või koguni 11,0, mis oli tookordse Joh. Villemsoni nimel seisva Eesti rekordi kordamine.
Kuid oli veel kangemaid tagajärgi. Ühel võistlusel 8. augustil 1925 Avinurmes, Tartumaal “püstitas” üks paljajalu jooksja koguni maailmarekordi ajaga 10,0. Tagajärg kanti isegi võistlusprotokolli ja võibolla seisab — ametlikult küll tunnustamatuna — praegugi kuskil seltsi arhiivis.
“Ajalooline” spordivõistlus leidis aset pärast seda, kui Tartu omaaegne tuntud tantsuõpetaja [Jakob] Adamtau oli korraldanud kohapeal spordikursuse. Võistluse ajaks pidi Adamtau ise ära sõitma, et kusagil mujal noortele tantsu ja sporti õpetada, mistõttu võistluste peakorraldajaks kutsuti valla käskjalg J. Niinepuu, kes oli igal alal agar tegelane.
Kuna sport oli üldse uudne asi, viidi võistlused läbi hästi suurejooneliselt. Seltsimaja torni tõmmati üles lipp, väravad ehiti kaskedega ja orkester lõhkus juba jumalateenistuse lõppemisest peale seltsimaja trepil vägevaid marsse mängida, et rohkemalt rahvast kohale meelitada.
100 meetri jooksuks puudus seltsimaja õuel ruum, mispärast see ala tuli läbi viia maanteel. Maa mõõdeti lindiga välja, ja kuigi tee sellel kohal laskus kergelt allamäge, ei protesteerinud selle vastu keegi. Poistel pealegi natuke kergem jooksta.
Oodati siis, kuni kirikuliste viimased vedruvankrid olid ära sõitnud ning kamandati jooksumehed starti. Üks kohtunikest asus sinna jooksjate selja taha, et kätega plaksu lüüa ja sel moel märku anda, millal jooksma tuleb hakata. Peakohtunik J. Niinepuu tõttas ise finishisse, kõrge kastikujuline äratajakell kaenlas, mis oma erilise võlli abil mängis mõne takti vene laulust “Vniz po Matushke po Volge…”
Ajamõõtmine toimus selliselt, et algul hoidis kohtunik sõrme sekundivedrul. Kui startija lõi käed kokku, tõmbas ta sõrme vedrult ja kell hakkas käima. Nii kui jooksja jõudis rinnaga vastu linti, tsuskas ta sõrme jälle vedrule peale ja kell jäi seisma. Näis, et stopperi puudumisel paremat ja täpsemat ajamõõtmist üldse vaevalt ongi võimalik leida.
Varsti hüüdiski starter: “Noh nüüd…” ja lõi käed kokku. “Noh” hõljus veel õhus, kui poisid pistsid sibama nagu põrgulised finishilindi poole. Võitjaks tuli Väike-Maarja gümnaasiumi poiss August Haav (pärast leitnant, kadus venelaste vangistusse).
Kui palju aeg oli? Ülemkohtunik vaatab kella: Täpselt 10 sekundit! —- Tohoo-imet, muigavad koolipoisid, kellel kõik maailmarekordid ja Eesti rekordid peas. See ju parem, kui Paddocki maailmarekord!
— Olgu peale, vastab ülemkohtunik. Minu kell käib täpselt ja nii kui esimene rinnaga vastu linti puutus, nii lõin naksi sõrme vedrule peale. Poisid seletasid siis maailmarekorditest, naelkingades jooksmisest, korralikust söerajast ja jooksjate kauaaegsest treeningust, kuid kohtunik jäi kindlaks. — Kui on maailmarekord, siis on maailmarekord, ega kell ei valeta. Ja ausalt öeldes, poisid olid ikka kiired küll, igaüks nägi, missuguse kiirusega see vahemaa ära kaeti. Teisele kohale tulija oli esimesest rinnaosa taga. Ka selle ajaks pandi algul samuti 10,0, kuid lõppeks andis kohtunik järele ja arvas: Olgu siis pealegi 11 sekundit.
Koolipoisid olidki peamised jooksude ja hüpete võitjad. Sama nooruk, kes püstitas “maailmarekordi”, hüppas kaugust ainult 5.20 piirides. Talupoisid omakorda olid kõvemad kuulitõukes ja kettas. Odaheide oli nendele aga natukene keeruline ja see lendas ikka kord saba ees, kord lapiti nagu luuavars. Kui ketast heideti 30 meetri piirides, siis oda jõuti samade heitjate poolt visata ainult 25 meetrit.
Kõrgushüppes tegid kohtunikud salomonliku otsuse kahe võistleja suhtes, kes saavutasid võrdse tulemuse. Järelvõistlustel anti esikoht sellele, kes lati puhtamalt maha ajas. Teine hüppaja langes rinnutsi vastu latti ja seetõttu pidi leppima teise kohaga.
Peakohtunik oli ühtlasi “Postimehe” kirjasaatja ja saatis võistluste tulemused ka lehele. Tagajärjed avaldatigi — peale 100 meetri jooksu. Maailmarekord jäigi seetõttu avalikkusele teadmata. Mille peale mees oli kaua aega õnnetu: Ainus parem tulemus ja just selle jätavad nad lehes toomata!
Artikli juurde oli lisatud ka küla spordimeeste grupipilt koos “maailmarekordi” püstitaja ja peakohtunikuga, ent see on nädalalehe digikoopias küllaltki kehva kvaliteediga:
***
Artiklis toodud kuupäevi on muude teadetega mõnevõrra keeruline kokku panna.
Ühelt poolt on teada, et 18. jaanuaril 1925. a. asutati ametlikult karskusselts “Edu” juurde spordiosakond (eesotsas hr. ja pr. Niinepuu, Erapart, Kaasik, Taberland, Lindeperg ja Kukk) (Eesti Spordileht, 28.01.1925). See ei olnud valla ainus spordiselts – selleks ajaks tegutses juba aastaid spordiselts ka Piilsis.
Ometi peetakse hiljem just “Edu” ettevõtmisi 1925. aastal spordiliikumise alguseks Avinurmes. Täpsemalt “Edu” korraldatud haridus-kehakultuuri kursuseid 1925. aasta jaanuaris. Kursuse õppejõududeks olid Evald Vender (Eesti Haridusliit, karskusliidu haridustöö instruktor) ja Jakob Adamtau (Eesti Karskusliidu kehakultuuri instruktor), kohalikeks õpetajateks Oskar Kask ja Joosep Paljak.
Hilisemas ülevaates märgitakse, et kursuselt osavõtt oli äärmiselt elav. Osalejad olid 300–500 vahel, peamiselt noored, aga oli ka 60-70 aasta vanuseid. (Päewaleht, 25.01.1925)
Jakob Adamtau (1893–1973) oli Eesti karskustegelane ning võimlemis- ja tantsuõpetaja, kelle algatusena sai 1925. a. ellu kutsutud ja Eesti karskusliidu spordiosakond ning sama aasta suvel korraldati 1925. aastal ka “esimesed kihelkondlised spordi kergejõustiku võistlused” diplomite ja aumärkide peale, nagu märgitakse Postimehes (31.03.1926)
Ent arusaadavalt ei olnud jaanuar aeg, mil oleks saanud paljajalu jooksuvõistlust korraldada. Suuremad (kihelkondlikud?) “kergespordi wõistlused” toimusid 5. juulil Mustvees. Avinurme kohta leiame aga alles 25. septembri Postimehest teate, et eelneval pühapäeval ehk siis 20. septembril olid Avinurmes “Edu” spordiosakonna korraldamisel toimunud tuletõrjujate seltsimaja juures sprodivõistlused, millest avinurmikute kõrval võtsid osa ka Tudulinna sprodiseltsi spordiharrastajad. Artiklist saame lugeda:
Wõistlused algasid 100 meetri jooksuga, kus esimeseks tuli J. Kaasik (Awinurme), ajaga 12 sek. Teine P. Maasik (Tudulinna) 12,5 sek. Kuulitõuge: A. Kaasik (Awinurme) 8.32 mt. Kaugushüpe: A. Kaasik 5.06 mtr. Ketas: A. Kaasik 28,22 mtr. Kõrgushüpe: T. Pruus (Tudulinna) 1,40 mtr. Oda: A. Kaasik 34.68 mtr. Teiwas: Joh. Mölder (Tudulinna), 2,57 mtr. Üldse said kohti: Tudulinna 11; Awinurme 9. Lõpuks peeti ära wastastikune jalgpalliwõistlus, mis lõppes 8:2 tvastu Awinurme kasuks.
Lisatakse: “Awinurmes puudub spordiwäli, mille soetamiseks koha peal samme peaks astuma.” Just spordiväljaku puudumise tõttu korraldati võistluseid seltsimaja õuel ja jooksusid tee peal. Ning “vanemate inimeste ahastuse peale vaatamata võistlesid ka naised” (Eesti Spordileht 10.07.1931)
Kas just see võis olla võistlus, kus püstitati “maailmarekord”, jääb saladuseks.
ALLIKAID:
Maailmarekord külamaanteel. Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word), 5. oktoober 1967.
Haridus-kehakultuuri kursused Awinurmes. Päewaleht, nr. 23, 25. jaanuar 1925
Sportlise organisatsiooni loomine Avinurmes. Eesti Spordileht, nr. 4, 28. jaanuar 1925.
Spordiwõistlused Awinurmes. Postimees, nr. 259, 25. september 1925.
Seltside elust Awinurmes. Postimees, nr. 89, 31. märts 1926.
Avinurme spordiringvaade. Vanasti oli jõumehi, nüüd üksikuid jalgpallitajaid. Eesti Spordileht, nr. 26, 10. juuli 1931.