Käesoleval aastal tähistab oma 60. juubelit Avinurme lasteaed – enamike siinsete laste lapsepõlve mängumaa ja esimene hariduse saamise koht. Avinurme lasteaia elulugu on erakondsete inimeste: tööka kollektiivi ja ühtehoidva kogukonna lugu: keerulise aegade ja nappivate vahendite kiuste on ikka ja jälle ühise jõu ja nõuga asju ära tehtud, et siinsetel lastel oleks rõõmsam, harivam ja huvitavam lapsepõlv.
Lasteaia juubelit saab tähistada isegi kahel kuupäeval:
1. märtsil 1961 võeti Avinurme Lastepäevakodusse tööle esimesed kaks töötajat: MAIE KARI ja ELFRIEDE (ELLI) JÕGI. Maie ja Elli olidki need kaks ettevõtlikku naist, kelle initsiatiivil lastepäevakodu asutati. Maie Kari oli ka lasteaia esimene juhataja 1961–1962.
1. aprillil 1961 avati esimene rühm ning lasteaeda võeti vastu esimesed lapsed – sel päeval hakati lastepäevakodus andma alusharidust. Samal päeval alustasid lastepäevakodus töötamist Reet Kopti (meditsiinitöötaja–kasvatajana), Leena Raud (kokana) ja Armanda (Manda) Kalm (sanitar-lapsehoidjana).
Lasteaed alustas tööd vanas pastoraadis, mis selleks puhuks remonditi lasteaiale kohasemaks (ehkki esimesel aastal asus majas veel ka miilitsa eluase). Esimesel aastal tegutses majas üks liitrühm 26 lapsega ja 8 töötajat. Pastoraat jäi Avinurme laste mängumaaks 1987. aastani, mil avati uus lasteaed.
Kasvav alevik vajas lasteaeda. Eriti suur vajadus lasteaia järele oli noorte õpetajate peredel. Toona oli õpetajate maale tulemise ja jäämise soodustamine Eesti koolivõrgu arendamise prioriteet. Elfriede ise töötas koolis ja tundis õpetajate murekohti hästi. Sama tähtis oli 1961. aasta sügisel valminud tünnitehase töötajate lastele lasteaiakoha kindlustamine. Küladest väljakolimine tähendas ka seda, et emad-isad hakkasid üha rohkem kodust kaugemal tööl käima. (2)
Ajalehe Kolhoosnik 1962. aasta 17. veebruaril kirjutatakse (4):
Avinurme ilme on viimase nelja aasta jooksul muutunud palju. On saanud tavaks, et igal aastal alustatakse paarikümne uue individuaalelamu ehitamist. Ehitavad kolhoosnikud, tünnitööstuse töötajad ja kohalikud teenistujad. Uute majade katuste kohal kõrgub 16 televiisoriantenni.
Palju uut tõi möödunud aasta. Sügisel valminud Avinurme tünnitööstus on üheks suuremaks meie vabariigis. Palju rõõmu valmistas kohalikele elanikele ka uue lastepäevakodu avamine, kus praegu on kasvatajate hoole all 36 eelkooliealist last.
Toona ei olnud pikki emapuhkuseid, juba mõnekuusele lapsele tuli leida hoidmisvõimalus, et ema saaks tööle naasta. (2) Nii pole imestada, et kiiremas korras avati ka sõimerühm ning juba 1962. aasta 1. septembrist töötas lastepäevakodu 2 rühmaga: aed ja sõim, kokku 53 last.
1962. aastal sai lasteaia juhatajaks Aili Mägi, kes juhatas lasteaeda 15 aastat, 1962 –1975. Enne lasteaeda tööle asumist oli ametis Avinurme 7-klassilise kooli direktorina. Kui Avinurme kool muudeti 1962 aastal 8-klassiliseks, vahetus ka kooli direktor, sest Aili parteisse mittekuulumine ja parteilisele distsipliinile mitteallumine ei sobinud võimuesindajatele ning tal tuli tööle asuda lasteaeda. Tema käe all sai lastehoiust lastepäevakodu. Kunagisest pruutkambrist sai ruumikas köök, miilitsa korterist sõimeruumid ning majatagusest platsist sai sõimelaste mänguplats. Olulise ja aastaid kestva traditsioonina said 1964. aastal alguse laste kevadpäevad, kooliminejate lasteaiast pidulik ärasaatmine ja hiljem kõikide sügisel kooliteed alustavate laste pidupäev. (2)
Küllike Pärn meenutas 10 aastat tagasi lasteaia 50. juubelil lasteaiamälestusi (2):
Oma ja eakaaslaste lasteaia aegadele mõeldas meenub eelkõige kohustuslik kalamaksaõli söömine – lusika pealt – enne lõunasööki. Toidust mäletan veel lumepallisuppi, mis hiljem lasteaedades ära keelati, leivasuppi, mille parim osa olid rosinad ja munaga praetud saia – vaest rüütlit. Sellest sai kooliajal esimene oma valmistatav eine, mida pärast koolitunde ise valmistasime ja keldrist, suurest tünnist toodud pohlamoosiga ema kojujõudmist oodates sõime.
Oskustest harjumustest – kasvatajate range nõudmine, kuidas magama minnes oma riideid toolikorjule panna. Lõunasest magamisest minul tüütuid mälestusi pole, arvan, et me lihtsalt olime end lõunaks nii tühjaks rabelenud, et uinak kulus marjaks ära. Mängumaadele mõeldes polnud siis veel ümber maja aeda ega ka tara, mis hiljem lasteaeda kirikust ja maanteest eraldas.
[..] Mäletan ka laste “kadumist” kruusaauku või koju ja põnevaid kirikusse piilumisi. Kas suur rong, mille isad ehitasid, oli juba minu ajal, või hiljem, seda enam ei teagi, aga ahvileivapuu (viirpuu) mis majanurgas kasvas oli turnimiskohana kindlasti esikohal ja sügisel valminud marjadki puuotsas jagamist väärt.
Pärast Ailit töötasid vanas majas juhatajatena veel Aino Palmi 1975-1981, Ene Taberland 1981-1984 ning Küllike Pärn 1984 – kuni uue maja avamiseni 1987 ning juba uues majas kuni 1989. aastani.
Vana maja ei olnud aga lasteaia jaoks siiski kõige sobivam. Alaliseks probleemiks oli ruumipuudus ja sellest tulenevalt lasteaia järjekord. Aiarühm töötas pidevalt enam kui kolmekümne- ja sõim kahekümnelapselisena. Pidevalt oli puudus ka töötajatest. Lasteaiatöötajate palgad olid muude elualadega võrreldas väikesed, töötingimused üsna rasked lasteaia jaoks kohandatud, kuid mitte selleks ehitatud majas. Töötajatel tuli teha pingutusi, et hoida maja töökorras ja soe, võidelda sanepidjaamaga (tervisekontroll) ja maksta trahve, sest vaatamata pingutustele see maja lasteaiana kontrollorganite nõudmistele ei vastanud. (2) Remonti tehti igal aastal. Kogu personal võõpas ja värvis nii majas kui ka õues, et hoonele värskemat ja rõõmsamat väljanägemist anda. (3)
Üheks staažikamaks lasteaia töötajaks oli Armanda Kalm, kes töötas lasteaias selle asutamisest kuni pensionieani – kogu vanas majas tegutsemise aja ja veel ka uues majas, kokku u. 30. aastat. Tema kõrval olid staažikamad veel Elfriedei Jõgi (üks asutajatest), Ilje Torm, Mall Suurväli, Ellen Koppel, Anne Mölder, Aili Koppel, Viivi Kask, Linda Kõre jt.
Kui Küllike Pärn 1984. aastal lasteaia juhatajaks sai, oli uue maja ehitamine juba otsustatud, ent maja ehitamine aina venis. Aga 1986. aastal õnnestus viimaks ehitamisega peale hakata. Uue maja projekt oli perspektiivikalt suur – kuuerühmaline, kuni 140le lapsele. Ehitamise ajaks polnud see enam mitte kõige uuem lasteaiaks mõeldud projekt, pigem üks odavamaid, kuid katsed Haridusministeeriumis projekti ja ehituskohta (praegu Põllu tn 1) ümber muuta ei õnnestunud. Tellijaks oli Kohtla-Järve rajooni haridusosakond ja ehitajaks Kohtla-Järve KEK. (3)
Ka ehitus venis plaanitud 10 kuu asemel 17 kuu pikkuseks. Maja sai õppeaasta alguse asemel valmis talvel ja sedagi tänu toonaste lastevanemate ja töötajate entusiasmile. Ametlik hoone vastuvõtuakt on küll kuupäevaga 30. september 1987, kuid paljud sisetööd ja kogu ehitusjärgne koristamine jäi lastepäevakodu töötajate enda kanda. Rääkimata haljastusest, mis tehti alles kevadel samuti töötajate ja lastevanemate poolt. (3)
Lastepäevakodu alustas uues majas alushariduse andmist 17. detsembril 1987. aastal, senise 2 rühma asemel 4 rühmaga. Sama aasta septembris töötas juba kuus rühma, sealhulgas üks kuueaastaste laste rühm esimese klassina. Töötajate kollektiiv kasvas 24 liikmeliseks. Avinurme lasteaia nimekirjas on olnud isegi 120 last. (3)
Lasteaia ristiemaks on Aili Koppel, kes viinud läbi nimekonkursi, tegi ettepaneku valida asutusele nimeks NAERULIND. Praegugi kehtiv logo on joonistatud Tiina Toominga poolt.
Vanas majas alustasid kasvatajatena ka Margot Haav, Merje Roosvalt ja Eha Maasik, uues majas alustasid kokk Tiia Vain, kasvatajad Jaana Kanermaa, Kaire Kõrv ning Tiia Vabaorg. Mõlemas majas on pikka aega medõena töötanud Anne Mölder. Abitöötajatest on uue maja algusaastatest ametis olnud Urve Oja ja Marve Mölder.
Merje Roosvalt ja Eha Maasik, kes tänaseni lasteaias lapsi õpetavad, tähistavad peagi oma 40. tööjuubelit Avinurme lasteaias.
1989. aastal sai lapsepuhkiusele jäänud Küllikese asemel lasteaia juhatajaks Jaana Kanermaa, kes töötas juhatajana 1989-1998 ning 2000-2007 aastatel.
Kui Avinurme Koduloomuuseumi 1990. aastal avatud ekspositsioonil kirjutati, et avamise “päevast peale on lasteaias vaheldunud tõusu ja mõõnaperioodid, kuid üldine tendents on olnud kasvamise suunas”. Ent keerulisemad ajad lasteaia elus olid alles ees, sest taasiseseisvumise järgsetel aastatel toimusid suured muutused nii Eestis kui ka Avinurmes.
1992. aasta aprillis andis riik Põllu tn 1 hoone valla omandisse, ent väikesel Avinurme vallal ei olnud ilmselt vahendeid lastepäevakodu ülal pidada ning nagu juhtus igal pool üle Eesti, suleti 1. juuli 1993. aastal ka Avinurme Lastepäevakodu. Lasteaia hoonet vald siiski ära ei müünud. (3)
Kuna lastevanematel ei olnud võimalik lapsi kuhugi hoida anda ning selleks otstarbeks maja oli olemas, siis otsustas Jaana Kanermaa asutada eralasteaia “Naerulind”, kus oli 17 last ja kolm töötajat. Peamiselt töötati vahendite nappuses, töötasu oli olematu ning Jaanale sai selgeks, et selliselt jätkata ei saa. Eralasteaed töötas ainult aasta. (3)
1994. aasta 1. novembril avati lastepäevakodu Avinurme Vallavalitsuse allasutusena. Alguses töötas üks rühm. 1995. aastal avati teine rühm ja 1998. aastal ka kolmas rühm. Sellest ajast on töötajaid stabiilselt 14 ja rühmad on igal sügisel täitunud alusharidust vajavate lastega (48-54). Kuna lasteaia kasutuses on pool hoonest, on majas aastate jooksul ruume rentinud erinevad asutused. (3)
Aastatel 1998-2000 oli lapsehoolduspuhkusel olevat juhatajat asendajaks Tiina Tuur, kes muutis lastepäevakodu lasteaiaks, lasteaiakasvatajatest said õpetajad ning kinnitati vallas esimene “Avinurme Lasteaia põhimäärus”. (3)
2000. aastal kui Jaana tööle naases, hakkasid tulema ka esimesed märguanded, et uus lasteaed on vanemaks saanud ning vjab lastele sobimiseks renoveerimist. Rühmatubadest hakati vanu raudvoodeid välja lõhkuma, aja jooksul vahetati toetajate abil ka aknad ja renoveeriti küttesõlm. (3)
Lasteaed töötab alates 1998. aastast kolmerühmalisena: 1 sõimerühm ja 2 aiarühma ehk Lepatriinud, Krõllid ja Pokud. Alates 2007. aasta sügisest on lasteaia kohad täitunud ning püsib ka väike järjekord. (5)
2007– oli lasteaia juhatajaks Piret Haav. Jätkus töö hoone seisukorra parandamise nimel, tehti korda sõimerühma ruumid ja mänguväljakud, rekonstrueeriti elektrisüsteemid, SIA Caprol Baltica Eesti ja vahatahtlike abiga värviti ruumid, laiendati õpikeskkonda ja tehti mitmeid muid parendustöid.
2014. aastal sai lasteaia juhatajaks Ursula Orastu. 2016. aastal oli lasteaias 14 töötajat ja 48 last. (5)
2017. aastal sai lasteaed omale uue, kaasaegse aia, hangitud on uusi muusikainstrumente, lasteaeda tuli robiitikaring ja tehtud on palju muud huvitavat ja harivat. (6, 7)
AVINURME LASTEAIA JUHATAJAD
1961–1962 – Maie Kari
1962–1975 – Aili Mägi
1975–1981 – Aino Palmi
1981–1984 – Ene Taberland
1984–1989 – Küllike Pärn
1989–1998 – Jaana Kanermaa
1998–2000 – Tiina Tuur
2000–2007 – Jaana Kanermaa
2007–2014 – Piret Haav
2014– … – Ursula Orastu
KASUTATUD ALLIKAD:
(1) Avinurme Koduloomuuseumi materjalid.
(2) Küllike Pärn, Piret Haav 2011. Alusharidus Avinurmes tähistab 50. aastapäeva. Awwinorm, märts 2011.
(3) Küllike Pärn, Piret Haav 2011. Avinurme lasteaia ajalugu (II osa). Awwinorm, aprill 2011.
(4) a.t. 1962. Valimistest valimisteni. Kolhoosnik. EKP Jõgeva Rajoonikomitee ja Jõgeva Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Häälekandja, nr. 20, 17. veebruar.
(5) 2016. Avinurme Lasteaed “Naerulind” arengukava 2017–2022. Riigiteataja.
(6) Ursula Orastu 2017. Kevad lasteaias. Awwinorm, mai–juuni.
(7) Ursula Orastu 2017. Lasteaed sai uue ja korraliku aia. Awwinorm, september-oktoober.