Tänapäeval on õunapuud pea igas aias ja õunu vast rohkemgi, kui ära kulub. Ent endisel ajal olid nad väärtus, mille nimel ka kohtutee ette võeti. Omaette probleemiks oli võõrast aiast õunte näppamine. Raksus käimine on vana ja vastuoluline komme. Mõne arvates on see süütu, lapsepõlve osaks olev tegevus, teise jaoks õigelt teelt kõrvale kaldumise algus ja lihtlabane vargus. Vaatame, mida pajatavad Avinurme valla kogukonnakohtu protokollid õunte ja õunapuude ning võõrast aiast oma loaga õunte võtmise kohta.
Anneli Banner kirjutab raamatus Eesti aia ajalugu (2019), et õunaaiad või viljapuuaiad hakkasid Eestis laiemalt levima 19. sajandi teisel poolel peale talude päriseksmüümist. Talu pärisperemeheks saamine muutis talupoegade mõtlemisviisi, muutis talukoha tulevikuga arvestamise olulisemaks. Aia rajamine ja hooldamine oli kulukas ja hakkas tulu andma alles aastate pärast. Nii sai viljapuuaia rajamisest omamoodi talu põlistamise sümbol. Samuti muutus päristalude juures olulisemaks talu ilus väljanägemine ning talu ehtiv viljapuuaed näitas ka talupere ärksameelsust. Nii oli Carl Robert Jakobson 1875. aastal kirjutanud:
päriskoha omanikule on häbiks, kui tal viljapuuaeda ei ole istutatud, sest seesugune aed toob mitte üksi kasu, vaid on ilusaks talule ja rõõmuks peremehele.
Kodaverest pärit kirjelduse järgi istutati õunapuude read enam-vähem põhja-lõuna suunas ja selliste vahedega, et iga õunapuu vahele sai paar marjapõõsast istutada. (ERM KV 256 – Banner 2019 kaudu). Taolise skeemi järgi rajatud õunaaia leiame me näiteks Sälliksaare Kopli talust tehtud etnograafiliselt jooniselt.
VAIDLUSED ÕUNAPUUDE ÜMBER
Avinurme vallas hakati talusid päriseks ostma 1870ndatel. Ent esimesi kirjelikke ülestähendusi õunapuuaia kohta siinkandis võib olla üks 1868. aasta kogukonnakohtu protokolliraamatus üles täheldatud kohtuvaidlus Ulvil Keskküla (nr 107) talust pärit vendade Tomas Wahheri, Josep Wahheri, Maddis Wahheri ja Mart Wahheri vahel, kus tüliõunaks on just umbes pool vakamaad suur õunapuuaed: endine peremees Toomas [kes oli hiljem Mustveesse elama läinud ja talu maad vend Joosepi kätte andnud] oli Joosepiga, kokku leppinud, et õunapuuaia saab noorem vend Madis, ent Joosep ei tunnistanud hiljem sellist kokkulepet. (RA EAA.1134.1.5, protokoll 128) Vennad jätkavad veel 10 aastat hiljem vaidlust talu omandisuhete üle ning üheks tülikohaks on taas õunapuuaed (RA EAA.1134.1.9, prt. 74):
Tomas Wahher kaebas weel et Kreiskommissari kohhus on keige tallu perremeistele käsku annud et nemmad peawad õunapu ajad assutama ja on temma siis omma tallu aeda 18 Õunapud istutanud mis illusaste kaswanud ning õunu kannud. temma Wend Maddis Wahher on agga sedda aeda künnud ning need õunapud ärra rikkunud ja juured wälja kündnud. mõnned õunapud agga hopis kerwega mahha raijunud. ja on temma Walla wöölmöndri Gusta Halliko juures ollemissel Maddist kelnud et temma ei tohhi sedda aeda ennamb künda Maddis on agga tedda ähwardanud lüija ja ikka sedda aeda seiesadik ülles kündnud, ja nõuab temma igga õunapu pealt 5 Rubla kahju tassumist Summa 90 Rubla.
Maddis Wahher räkis et se aed on temma pärralt olnud ja need Õunapud issi ennesest ärra kuiwanud ja temma selle pärrast neid ajast wälja wiskanod.
Wöölmönder Gusta Hallik tunnistas et se õige et Tomas Wahher on Maddis Wahherid kelanud et temma ei pea sedda Õunapu aeda kündma. Maddis on agga igga Aasta keik maa Õunapu juurte pealt ülles künnud.
Õunapuude osas otsustab kohus arutamise edasi lükata, kuniks õunapuude arv on selge, ent keelab Madisel aias kündmise, ähvardades keelu rikkumise korral kahekordse trahviga iga õunapuu eest.
Aasta hiljem on asi jälle kohtus, aga seekord oli Toomas õunapuu aia Mardile lubanud ja tahab 9 õunapuu eest 45 rubla saada (ehk 5 rubla tüki eest). (Mart aga tahab samal ajal Toomase käest saada 43 rubla muud võlga). Kohus otsustab, et tuleb minna õunapuude väärtust takseerima. (EAA.1134.1.9, prt. 117) Takseerimise tulemuste kohta aga protokolliraamatus märget ei ole, võibolla jõudsid vennad kohtuväliselt lahenduseni.
1869. aastal tülitsesid Laekannus õunte ja õunapuu pärast Laurissonid (Lauringsonid?). Nimelt läks Anno Laurisson Jakob Laurissoni aeda, kus tema mehel oli üks õunapuu, õunu võtma, mispeale Jürri Laurisson tuli temaga taplema ja võttis õunad käest ära. Kohus mõistis Jürrile naise lükkamise eest 15 vitsalööki trahvi (mis asendati 3 rublaga) ja äravõetud õunte eest pidi ta Jaan Laurissonile 1 rubla maksma. Anno “ei sa agga selle pärrast ühtegi et temma omma lubbaga sinna aeda olli lähnud“. (RA EAA.1134.1.5, prt. 91)
1882. aasta 21. oktoobril vaidlesid kadunud Juhan Kukke (ilmselt Kõverikult) pärijad õunapuude üle [protokolli äratrükis on küll ekslikult kadunu nimeks pandud Juhan Kull]. Üks Juhani neljast tütrest, Lena Jallak, tahtis üht talu neljast õunapuust endale, aga väimees Mart Kull, Mari(a) abikaasa, ei olnud sellega nõus. Siiski otsustas kohus, et iga Juhan Kukke tütar saab isa aiast ühe õunapuu, “Marri Kullil agga se keige weiksem puu jäeb“. Hiljem aga leppisid õed omavahel kokku teistpidi:
keige jämmedam aunapuu Marri Kullile selle järgminne puu Lena Kullile ning kolmas puu Lowisele ja keige weikem puu Kai Kukkele jäeb. (EAA.1134.1.11, prt. 195)
Ka mitmed rendilepped osutavad õunapuude väärtusele.
Nii näiteks sõlmisid 1893. aasta 29. oktoobril rendilepingu Mari Kaunisaare poeg Joosep Kaunisaar ja Mihkel Teder (ilmselt Teadussaares ja Mihkel Teder oli Mari Kaunisaare vend), millega viimane võtab 10 aastaks Mari Kaunisaare krundi nr. 520 koos põldude, heina- ja karjamaaga, aga rentimisest arvati välja õunapuuaed. Siiski pidi Teder rendilepingu järgi õunapuudele “ritwadest aia umber tegema ning neid hoolega harima ja iga sügise kuuse okstega kinni panema et jänesed ära ei rikku“. (EAA.1134.1.29, prt. 16)
11. veebruaril 1900. a. sõlmisid lepingu Adraku küla peremehed Jaan Lambasaar Jakobi poeg ja Jaan Kukk Hanso p., kes olid otsustanud oma talukohad – Hanso talu nr 284 ja Adraku nr 268 – koos hoonete, küünide ja aedadega omavahel ära vahetada. Aga Lambasaar lisab, et “neli noort Õunapud wõttab tema oma wana koha pealt kaasa uwe koha peale“. (EAA.1134.1.29, prt. 2)
ÕUNAVARGUSTEST
Anneli Banner kirjutab, et jäneste, pakase ja öökülmade kõrval olid aiapidajatele nuhtluseks ka õunavargad, eriti viljakasvatuse algusaegadel, kui puid ja saaki oli veel vähe. Kaval oli õunaaed istutada rehemaja kambripoolsesse otsa või suvise magamisaida/lauda lähedusse, sest nii sai õunpuudel silma peale hoida.
Ühe varasematest õunavargust puudutavatest kohtuprotokollidest Avinurme vallas leiame 1870. aasta veebruarist, mil mõisavalitseja Waimann kaebas kohtusse mõisas teeniva tüdruku Mai Tarrika, kahtlusega, et too tahtis piima varastada ja oli aiast õuna varastanud. Piimavargust Mai eitas, kuid tunnistas, et “on temma küll üks kord nattukenne õunu omma lubbaga wõtnud“. Selle teo eest määras kohus talle 1 rubla trahvi. (RA EAA.1134.1.5)
Seda, et endisel ajal ei ole võõrast aiast õunte võtmist süütuks laste vembks peetud, näitavad aga mitmed kohtulahendid.
20. septembril 1874. aastal andis Piilsi peremees Mart Reisenbuk kolm kohalikku poissi kohtusse just õunavarguse pärast.
Protokollis (EAA.1134.1.7, prt. 122) seisab:
Mart Reisenpuk kaebas et Piilsi Soltatide pojad Mihkel Müür, Taniel Soo ja Jaan Ninepu on temma Õunapu ajas käinud ja õuno warrastanud ja pallub temma et kogokonna kohus neid trahwib selle töö eest.
Mihkel Müür tunistas et tema on aga 8 õuna warastanud
Taniel Soo tunistas et tema on 17 õuna warrastanud
Jaan Ninepu tunistas et tema on 10 õuna warastanud
Et süüalused olid alaealised, 13 ja 14 aastat vanad, ei saanud aga kohtumehedJosep Kask, Juhhan Koppel ja Maddis Sildnik ilma vanemate juuresolekuta poiste üle süüd mõista süüd mõista ja lükkasid otsuse tegemise järgmisele kohtupäevale.
Nädal hiljem, 27. septembril 1874. a. koguneti kohtusaalis uuesti. Seekord tulid kohtusse ka süüaluste emad, paludes, et see asi kiire lahenduse saaks (EAA.1134.1.7, prt. 124):
Astusid ette soltati naesed, Kadri Koppel, Kai Ninepu ja Liisa So ja pallusid kogokona kohut et nende mehed ei olle kogokona kohto ette tulla sanud selle asja sees et nende pojad on käinud õuna wargil ja paluwad nemad et kogokona kohus selle asja ärra õiendaks et se assi ennamb pikkemalle ei jää.
Seekord oli kohtuotsus karm:
Moistus:
Koggokonna kohus moistab et need poisid sawad iga üks warguse eest 10 witsa lögiga trahwitud ja peawad nende emmad neid poisa kogokonna kohto ees oma käega trahwima, wastasel korral sawad nende issad kogokona kohto ette kutsutud neid poisa trahwima.
Olgu võrdluseks toodud, et 10 vitsahoopi oli toona karistus, mida määrati näiteks ka öise hulkumise ja/või ulaelu eest (enamasti noorukitele), valla pearaha maksmatajätmise eest, aga juhtus sedagi, et vandumise eest. Vitsatrahvi said ka alaealised ja oma vanemate juuresolekul, aga see, et ametimeeste asemel peavad emad või vanemad “oma käega trakwima“, ei olnud vitsatrahvi puhul just tavaline. Samas toona oli suhtumine vanemlikku vastutusse tõsine.
Et selline karistus ei olnud erandlik, ilmneb mõned aastad hiljem, 21. oktoobril 1877. a., mil kohtu ees on kolm poissi (ilmselt Ulvilt), kes Josep Welti aias õunavargil käisid ning kohtumehed Andres Kiik, Jaan Mänd ja Jürri Tomik otsustavad (EAA.1134.1.8, prt. 156):
Et järrel nimmetud poisid Josep Tomik, Juhhan Kaddak ja Jaan Kaddak on Josep Welti ajas käinud õuna wargal mis nemmad issi tunnistawad siis moistab koggokonnakohhus et nemmad peawad igga uks 50 koppikud Josep Weltile kahju tassumist maksma ning saab Josep Tomik 10 witsa lögi ja Juhhan Kaddak 15 witsa lögiga trahwitud, Jaan Kaddakalle saab andest antud et temma on sedda asja ülles annud.
Ilmselt Adrakus toimunud juhtumi kohtuotsus pajatab aga sellest, et taolised teod olid külapoiste seas kaunis levinud ja aiaomanikele parajaks nuhtluseks ning vastutajana nähti lõpuks lapsevanemaid. Nimelt 1882. aasta 28. detsembril (EAA.1134.1.11, prt. 242) kaebas Mihkel Pihlak kohtus, et Toomas Paas oli tema 12-aastast poega Gustav Pihlakat piitsaga peksnud ja nõudis selle eest Paasilt 10 rubla valuraha. Toomas Paas oli kohtus rääkinud, et:
Gustaw Pihlak ja teine pois Gusta Aun on temma kaliku ajas olnud ja on Gusta Pihlakul kolm kalikod käes olnud. mis peale temma siis ähwardanud. ot. ot. ma tahhan teile näidata poisid on agga ülle aja wälja karganud ja ärra joksnud ja ei olle temma nende poiste liggi sanod. egga ka neid lönod.
Kohtus aga selgitati välja, et Paas siiski oli poissi löönud, lisades oma otsuses:
se agga ka õige saab ollema et need poisid kalikuajas olnod. Sest et Tomas Paas sedda poisi mitte laggeda wälja peale ja ilma asjata lööma ei lähnud, ning Tomas Paas ja Mihkel Pihlak selle asja pärrast issikeskis ärra ei leppi wait rohkemb kiusu ajawad kui se assi wäärt on siis moistab koggokonnakohhus et Tomas Paas selle poisile 2 Rubla wallurahha ja 1 Robl walla laeka trahwi maksab omma wollilisse trahwimisse eest. Mihkel Pihlak agga 1 Rubl walla laeka trahwi maksab. Selle eest et temma omma lapse ülle ei walwa egga temmale head egga walju õppetust ei anna et temma wõera aeda ei tohhi minna egga wõerast asja putuda mis wargus on. nenda kui se tihti ette tulleb et küllapoistest õunad, naerid ja kalikud warrastud sawad wõera aedadest, ilma et nemmad sedda warguseks loeks.
Küllap on suhtumine raksus käimisse ka aja jooksul muutlik olnud. Ent moel või teisel on see olnud üheks toeks, mille kaudu õige ja vale teguviisi vahelisi piire tundma õpitakse – olgu selleks siis piir raksus käimise ja varguse vahel või oma ja võõra vara eristamise vahel. Nii on Jaan Krosski “Taevakivis” kirjutanud (Looming 4/1974, lk 551):
Ma mäletan (ma olin kümneaastane), kui rängalt mamma mind kahetsema sundis, kui ma köstrimaja sulase Jaani õunapuus — temale oli meie aias oma õunapuu antud —, kui ma selles puus olin õunaraksus käinud. Ma pidin pühapäeva hommikul enne teenistust kolm tundi vaheliku kivipõrandal paljajalu põlvili olema ja pärast veel Jaani käest andeks palumas käima. Ja ma võin tunnistada: see Jaanist sulase suislepa-õunapuu on minu meeles ja mälestuses hea ja kurja tundmise puuga otsekui üheks kasvanud.