Eesti Vabariigi 103. sünnipäeva puhul on paslik meenutada Avinurmes, Maetsma külas sündinud ARNOLD PAUL SÜVALEP‘a (kuni 1935. aastani Schulbach; 18.04.1888 Avinurme vald – 23.06.1968 Tallinn), Maetsma kooli õpetaja August Eduard Schulbachi (23.03.1841 – 15.06.1894) poega, Asutava Kogu ning Riigikogu I–IV koosseisu liiget (Eesti Tööerakonna nimekirjas).
Süvalep on kirjeldanud Eesti iseseisvumist kui siinse rahva “ammuigatsetud unistuse” täitumist (Ajalooline Ajakiri 3, 1938):
Käesolevate ridade kirjutaja mäletab oma lapsepõlvest kuulnud olevat külapoliitikute unistusi Eesti iseseisvuse võimalusist ja Maailmasõja puhkedes olid need jutud vist küll kõikides linnades intelligentsi ringides tavalised, kusjuures vaieldi, kumma poole võit Eestit tema unistustele lähemale viiks. Vastutavad poliitikategelased muidugi ei saanud avalikult nii riskantsetel teemadel rääkida, ka puudusid veel võimalused unistuste realiseerimiseks.
Uus mõte ei oleks nii ruttu jõudnud pikaldase eestlase hinges küpseda, ta oli juba varemini rahva seas kodunenud.
See ongi Eesti Iseseisvuse saabumise üks iseloomustavamaid jooni, et mõte valmis ja küpses esmajoones rahva enda seas, kuni rahvusvaheline olukord võimaldas ka poliitikameestel temast kinni haarata.
Arnold Süvalepa mäletatakse kui Eesti poliitikut, ajakirjanikku, harrastusajaloolast ja seltskonnategelast. Pärast isa surma kolis ta perega Narva, õppis ja töötas seal 1898 aastast Riigikokku minemiseni ja seejärel elas Tallinnas.
Süvalepa kohta on kirjutatud 50. juubeli artiklis “Inimene ilma tiitliteta” (Rahvaleht, 16. aprill 1938):
On inimesi, kes seda olla ei taha, mis nad on. Ja tahaksid olla seda, mis nad olla ei või. A. Süvalepa “häda” seisab nähtavasti selles, et ta pole kunagi tahtnud olla see, mis ta olla oleks võinud. Riigikogus ja erakonnastaabis oli ta alaline “tööhärg”, ja ilma temata ei osatud teha õieti ühtegi valimist. Aga teda nähtavale kohale ajada, sundida, et ta peab “hädakorral” ajama selga ka fraki – sellega ei osatud kuidagi hakkama saada. [..]
A. Süvalep on tõendus, et ka igasuguste diplomite uputuse ajal võib inimene olla ka ilma tiitliteta ja teenetemärkideta.
Ta oli pöördelistel aegadel silmapaistev poliitik, keda nimetati ka oma erakonna olulisemaks liikmeks, suurema tuntuse omandas ta ajakirjaniku ning ajaloolasena.
I Riigikogus oli ta amnestia komisjoni, omavalitsuse komisjoni, eelarvekomisjoni, haiguskinnitusseaduse erikomisjoni ja töökaitse komisjoni liige.
Süvalepa 50. juubeli puhul kirjutatakse (Rahvaleht, 16. aprill 1938):
Ja siis imestad, kui ühe inimese asemel leiad kaks: üks, kes ehtsa eestlasena võib peaaegu erakuna sõnalausumata päevast päeva oma tööd rühkida niisuguse hooga, nagu oleks ta otse vihane selle töö peale. Ja teine, kes selle esimese valju järelvalve alt vahetevahel nagu välja lipsab, et siis mõnusalt juttu veeretada, nagu poleks ta eluaeg muud midagi harrastanud – tema nägugi muutub siis täielikult. Või paiskub tundepakvakusse otse lõunamaise temperamendiga. [..]
Nii on ta lehetööski. Kes seda vaikset, tagasihoidlikku ja endasse süvenenud meest näeb, arvab, et küllap ta teeb vist majandusstatistikat, turukroonikat ja muid igasuguseid kuivi asju. Aga kui mõne väga elava ja hoogsa juhtkirja puhul teada saadakse, et see Süvalepa töö on, siis tehakse suured silmad: see peab ju hoopis teine inimene olema kui ette kujutatud.
Mõne aja eest juhtus sellega koguni väike nali. Toimetus tahtis temalt enam juhtkirjasid, hinnates neid märksa kõrgemalt.
Tema vastu vaidlema: Just juhtkirjaks läheb mul tihti palju vähem aega.
Ja tõepoolest – seda võib ka uskuda. Tema juhtkirjad oma hoogsuses on ikka monoliitsed. Ei ole kunagi tunnet, et vaat’, siin on ta teekäänakule jõudes peatunud, sulepead närinud ja järele mõelnud, mis ma nüüd peaksin veel edasi ütlema. See kõik on peas juba valmis pandud, nagu siht kaardil ette võetud – jääb üle ainult tee läbi käia.
Niisugune inimene, kes töötab seks, et end oma mõtetest vabastada, pidi parlamenditegelastele päris avastus olema: ometi üks, kelle peale võib seltsimehelikult selle päristöö laduda. [..]
Ja nõnda oli ka Süvalep: üks parlamendi suurem töömees aga ei mingil kombel “tegelinski”. Nii läkski ta ajalukku.
Tegelinskid läksid sinna suure raginaga kui ajaloo sangarid. Tema läks niisama vaikselt ja tagasihoidlikult, nagu oli komisjonides töötanud – ajaloouurija. Sest üks lohutus peab inimesel ikka olema. Kui sa oma ümber liiga palju näed tühja tööd ja vaimunärimist, siis pakub lohutust juba seegi, et see minevikuski pole parem olnud – kes teab, ehk veel halvemgi.
Kaja Altof on märkinud (1988):
Arnold Süvalep on omaette nähtus Eesti ajalooteaduses. Erialase hariduseta suutis ta kümmekonna aasta jooksul kirjutada palju ajaproovile vastupidanud ajalookäsitlusi, mille faktirohkus, tõsine allikakriitiline laad ja analüüsimisviis on hinnatavad praegugi.
TÜKIKESI ELULOOST
1888 – sündmis Maetsma koolmeistri peres 11. lapsena
1894 – isa surm, pere kolib Narva.
1898–1901 – õppis Narva Aleksandri kirikukoolis
1901–1905 – õppis Narva linnakoolis
Osales aktiivselt Narva seltsielus (Eesti Karskuse Seltsi Võitleja, Narva Kooliseltsi, Narva Rahvahariduse Seltsi, Vaeslaste Varjupaiga Seltsi Saron juhatuse liige jm).
1906–1907 – Narvas Põhja Tulekinnituse Seltsi kontoriametnik.
1907–1917 – töötas Narva Vastastikuse Krediitühisuse ametnikuna, pärast samas raamatupidaja ja asjaajajana
1916. aastast Narvas kino Skating kaasomanik.
1917 ja 1918 – töötas Narva toitluskomitees pearaamatupidajana.
1917 ja 1919 – kuulus Narva linnavolikogusse ja hiljem Tallinna linnavolikogusse.
1917 – nõudis Narva seltskondliku komitee esimehe ja Jamburgi semstvo volinikuna Narva liitmist Eestimaa kubermanguga, samuti eeslinnade ühendamist Narva linnaga.
Eesti Tööerakonna Narva osakonna üks asutajaist. Eesti Tööerakonna keskkomitee sekretär.
1918 – lühikest aega ajalehe Meie Elu toimetaja.
Novembris 1918 määrati ta Ajutise Valitsuse usaldusmeheks Narvas.
Võttis osa enamlaste ja Saksa okupatsioonivõimu vastasest põrandaalusest tegevusest ja Eesti Kaitseliidu loomisest.
Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas (mereväe dessantroodus ja 1. jalaväepolgus).
1919 – enamlaste kuritegusid uuriva komisjoni esimees.
1920–1921 – paar kuud töö- ja hoolekandeministri abi, töökaitseosakonna juhataja.
Asutava Kogu ning Riigikogu I–IV koosseisu liige (Eesti Tööerakonna nimekirjas, II Riigikogust astus kohe tagasi). IV Riigikogu sekretär.
I Riigikogus amnestia komisjoni, omavalitsuse komisjoni, eelarvekomisjoni, haiguskinnitusseaduse erikomisjoni ja töökaitse komisjoni liige.
1920 sai Vabadussõjas osalemise eest tasuta maad, pidas asundustalu.
1920. aastast ajalehe Vaba Maa kaastöötaja, 1921−1938 oli selle toimetuse liige.
1927. aastast abielus Hanna Olga Põlluga (Põld), üles kasvatati viis last (näitleja, lavastaja ja näitekirjanik Kulno Süvalep, kirjanik ja kirjanduskriitik Ine Viiding, Lee, Anne ja Tea).
1929 – omistati talle Kaitseliidu Kotkaristi III klass.
1933 – Tallinna Ajaloo Seltsi asutajaliige, hiljem juhatuse liige, osales ka seltsi artiklikogumike Vana Tallinn väljaandmisel (kus on avaldatud ka mitmed tema ajaloo-alased artiklid Tallinnast ja Ivo Schenkenbergist).
Eesti Haridusliidu üks juhtivaid tegelasi. Estonia Seltsi liige.
Kirjutas arvukalt ajaloolisi artikleid, avaldas mälestusi kogumikes ja ajakirjanduses ning uurimused Daaniaegne Narva, 1931 ja Narva ajalugu I, 1936.
1938–1940 – Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse inspektor.
Kuni 1947. aastani töötas sotsiaalkindlustuse vallas.
1947 ja 1949 – Raasiku Villa- ja Jahutööstuses raamatupidajana,
1948 – Töönduslike Artellide Kooperatsiooni Kindlustuskassas,
1950−1952 – töötas Karinu ja Padise piiritusetehastes.
1953−1959 – NSVL Kalatööstuse Ministeeriumi Sanitaarinspektsiooni Eesti osakonnas.
Suri 1968 Tallinnas, maetud Hiiu-Rahu kalmistule.
ESIMESEST RIIGIKOGUST
Piret Viljamaa (2019) on Eesti riigikogulastest ülevaadet andes kirjutanud:
Riigikogu esimene koosseis koosnes erinäolistest isiksustest, neist suurel osal on teeneid Eesti riigi rajamisel ja arendamisel. Nende elulugude põhjal on näha, kui laiapõhjaline oli Eestis ühiskondlik aktiivsus XX sajandi algul.
Ja lisades:
I Riigikogu oli Eesti esimene „päris” parlament. Parlamendi meile nii omane nimi – Riigikogu – ei tulnud kasutusse enesestmõistetavana. Asutavas Kogus oli arutusel mitu varianti: Jaan Järve pakkus nimetust Maakoda, Karl Virma Riigiesituskoda, Konstantin Päts Riigikoda, Jakob Mikiver Saadikutekoda, Johannes Reinthal Riigikogu, Karl Ast Parlament, põhiseaduskomisjon Riigivolikogu. Esialgu sai neist suurima toetuse Riigikoda, põhiseaduse kolmandal lugemisel aga võeti vastu Johannes Reinthali parandusettepanek võtta kasutusele nimetus Riigikogu (Asutava Kogu prot nr 141, prot nr 142).
100-liikmelise Riigikogu I koosseisu volitused kehtisid 20. detsembrist 1920 (valimis- tulemuste väljakuulutamisest) 30. maini 1923 (järgmise koosseisu volituste alguseni).
VALIK SCHULBACHI KIRJUTISI
1922. Pühajõgi – eestlaste muinaspiir. Õitsituled: koguteos 1.
1922. Ajutise riigirentniku seisukord. Võrumaa, 6. september.
1923. Eesti – asunik. Võrumaa, 1. märts.
1927. “1917–18 aasta Narvas”. Raamatus: Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. I köide: revolutsioon ja okupatsioon 1917-1918, Eesti Ajakirjanikkude Liidu toimetusel K.-Ü. “Rahvaülikooli” kirjastus, Tallinn, lk 330–337.
1928. “Waba Maa” kätki juures. Waba Maa, nr. 283, 5. detsember.
1931. Daaniaegne Narva, Narva: Narva Kirjastusühisus.
1932. Streik, koolera ja püssitikud: suured töölisrahutused Kreenholmis a. 1872 ja 1882. Tallinn: Vaba Maa.
1936. Narva ajalugu I. Tani- ja orduaeg, Narva Ajaloo Seltsi Toimetised I.
2018. Arnold Süvalep valitsuse volinikuna idapiiril 1918–1919 (Süvalepa mälestused). Narva Muuseumi Toimetised, nr 19, september.
– samas väljaandes: Peeter Kaasik, “Saateks Arnold Süvalepa mälestustele“
KASUTATUD ALLIKAD
Piret Viljamaa 2019. I Riigikogu liikmed. Eesti Rahvusraamatukogu.
Kaja Altof 1988. Arnold Süvalep 100. Looming 5.
P. Tarvel (toimetaja) 1940. Süvalep, Arnold Paul. Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Akadeemilise Ajalooseltsi Toimetised X. Tartu, Tallinn: Kirjastus osaühing “Loodus”.
Eelpool viidatud ajakirjanduslikud allikad.