(AWINURME MEHE LINNASKÄIGU JUHTUMISED)
Kui 1906. aastal avaldas Tiirika Karla loo Suare Juaagu linnaskäigust, siis väljaandes Vaba Eesti, 22. detsember 1923 avaldati veel üks Avinurme murrakus linnaskäigulugu. Seekord autoriks “Nurmiku Kuarel”.
Tibutas, ikka tibutas seda wihma, ei suanud nenagi tua nukkast wälja torgata… pärast jättis wähe järele, raputas natike lundki ja tegi hia rie tii.
Noh, mes siis muud, ku’ lasin Maril wõikarbi ja leiwamärsi walmis panna, wiskasin puarkümmend pütikut ja puar wanni kua piale ja mes muud, ku tuhknai Tartu poole, nii et regi rägises.
Lasin õtse üle õrase nuka Suare Juani rehetua tagast müeda, wõtsin Mustwest wa’ Martinsoni poolt kärakat kuasa. Tegin Luige metsa wahel puar hiad napsu, annin ‘obusele piitsa ja olingi Tarton.
Kobratu kõrtsi kohan õli weike õnnetus — eks üks annipuss sõitnud tulise ’ooga wasta, rüegatas kuriwaim minu kõhal, eks kimmel kuramus õle noor ’obune, ‘akkas sunnikunahk kartma, kargas kõrwale ja ega kedagi… mina kukkusin pahumist õtsa pidi wanni, nii et lupsatas. Aga, eks wannis õlnud tõisetud Juhani munad… Juhan käib linnas koolis, ema suatis poisile puarkümmend muna. Mari pakkis tõised wanni heinte sisse ja nüüd ei olnud muud ku’ muna sodi! Ja minu uute kerikus käimise pükste seljatagune! Sellest küll enam kedagi asja ei sua. Niigu’ klistriga koos — nühkisin küll wasta wanni serwa, aga ei aita kedagi! Puar pütti lei kua katki, aga see ei õle nii suur kahju ku’ kerikupüksid! – – –
Tartus a’asin ‘obuse Ratasepa ’oowi, annin pütid wahekaupmele ä’ä, ja siis astusin õte linna wuatama. Noh … messa ütled! Küll aga wa’ taewataat linna rahwast weega õnnistand — mõned majad poolest suadik wees! Noh, kui sie wesi nüüd päewa kerkis, siis ei ole wiel kedagi, aga kui üesi… siis ei ole nalla!..
Läksin siis sinna pangamajasse raha ümber wahetama — no taewake, küll aga sial on alles neid päilisi, krässus piadega tõised nagu Õtsa Tooma Saksamaa oinad ja wahiwad aga inimesele õtsa ja itsitawad .. no küll neil miestest teenijatel wai ärradel wõib ikke nendega sial lüemist olla!
Noh, wahetasin ikke raha ä’ä ja siis astusin jõe weert müeda tagasi kiwisilla poole — puusillast ei sua üle, on tõise suwel põlema pannud… ja kaenäe: no tohoo pimedad küll, eks selle junker alle pingil istunudki üks puar — ei wuata sellest kedagi, et lume röitsakut alla sadas — poisil lipsakas kaelas, kuuekrae ülesse tõmmatud, ise näust sinine ku’ wallakirjutaja wirtina pühapäewa seelik ja mudku’ kobab aga teist. Preilikene mudku’ itsitab naerda, omal paganal walge miesterahwa müts pias ja wiel tärn kua ees — hiilgab nagu Kodara Willu künnipüksi nüep. Minul ’akkas ’äbi — püerasin nena õtsa tõisele poole ja kõmpisin ruttu edesi!
Noh, oligi õhta kä’ä… kaupluste uksed panti kinni ja enam ei jäänud muud kedagi, ku’ katsu et korterisse ja kõrwad pea alla suad! Noh… enne wõtin weel wärske lehe, läksin oma numbrisse ja katsusin sialt nuhki, mes ilmas tehasse. Aga wai nad paganad siis rahuga lugeda lasewad… lugesin Tiibuse Juagu kirjast kolm rida ä’ä, kui juba kipp-kipp ukse piale… Küsisin, et kes see on. Noh, pistab nesuke kräsupia oma nena ukse wahelt sisse, et lase aga käia ja küsib kas igaw ei õle kua.
No — messa ütled… õnn õli, et weel Mari kuasa ei sõitnud — tea mes see õleks mõtelnud! Mina aga ütlesin kõhe, et ei… minul nesukest kraami tarwis ei õle — siis sõimas weel “pütiwitsutaja” ja kadus ku’ udu.
Siis ’akkasin seda riigikogu asja lugema. No küll nied mehed mõistawad seda siukest teha. Aga ega nad kallimad õle ku’ ahwukaadid! Ahwukaadile anna ikke oma 5 ehk kümmetuhat ä’ä ja ’augatab mõne sõna, aga nied mehed lõugawad nii, et maga ikke ilusast peatäis wälja ja süe leiwamärs tühjast enne ku’ lõpetab. Noh, minu arust nesukesest lõugamisest küll kedagi wälja ei tule — panewad aga raha tuhka ja muud midagi!
Aga mes mina muamies nesukestest suurema ‘ärrade asjadest tian, — õle wagane ja muud kedagi! Ei suanud wiel poolt Piiskneri kõne ära lugeda, kui juba jälle „kõpp-kõpp“ ukse piale. Noh, mina ennast narri ei lase, kärgatasin kõhe, et katsu et minema suad… kadus niku’ õhk!
Siis wõtin “Postimehe” ja wuatasin kuda nied Tartu linnawalimised läksid… No eks ma ütle! Kommunistidel kõige rohkem! Siis ‘akkasin õte mõtlema, et kost nesukene lugu tuleb ja ei jäenud ikke muud järele, kui et nied erakonna suuremad nenad õle ise süüd… kui suawad juba etteotsa, siis enam rahwast ei tunnegi ja siis lüeb rahvas kua käega, et mes sie aitab.. mene wali, raiska oma aeg ä’ä ja paremat suppi ikke wälja ei tule! Kommunistid on aga kawalamad — nimad kisuwad wiimase ku’ wana eidekese ahju tagast wälja, laulavad suudsilmad täis ja asi on küps!
Ei suanud weel õte mõtet lõpetada, kui juba jälle häda… jälle koputus! Noh, nüüd kargas mul õte kops üle maksa ja käratasin täitsa mihe ‘ealega, et kui sa närakas weel oma nägu näitad, siis lüen jalust maha. See kord kukkusin oma asjaga sisse… eks koputaja olnud politsei ‘ärra — tuli sisse, tegi kurja näu pähe ja lubas rotokulli teha. Siis seletasin ikke suure waevaga asja ä’ä, sain siekõrd terwe nahaga läbi, kustutasin otsekohe tule ä’ä ja ‘eidin magama.
Noh… ‘ommuku tõusin muast üesse, annin ‘obusele süia, wõtin Maslowi poolt tünni meresilku, õstin puar weesuapaid, ’ästi laia siartega — nendega on ‘ea müeda muad lasta. Siis panin ‘obusele looga piale ja kierasin kimli nena jälle kodu poole.
Tie pial tuli üks tuttaw räbalakaupmies wasta, see teadis reaki, et Tartu uues linnavalitsuses juba kommunistid ja majaperemehed sõprust sobivad. Kuula siis weel neid lubadusi tüerahwale ja usu laulu.
Nurmiku Kuarel.