Kõrgemägi on Avinurme kandis üks eriline paik. Rahvasuus pajatatud legendide järgi on see kõrgendik siinsetele inimestele läbi aja oluliseks olnud, ehkki selle külastamise põhjused on ajas muutunud: pühapaik, pelgupaik, piduplats, sinilillevälu, kuklaste kaitseala. Põlvest põlve on see maagiline koht avinurmikutele südamesse pugenud.
Ehkki Avinurme piirkond on kuulsusrikkalt madal ja soine, on siinkandis siiski omajagu künkaid ja mättaid. Ent Avinurmest kagus, Maetsma raba ja Sälliksaare küla vahel asuv Kõrgemägi torkab teiste kumeruste seas eripärasena silma: järsku kerkib muidu laugest maapinnast välja 8—9 meetri kõrgune muhk. Pea 100 aastat tagasi, 1926. aastal märgiti selle pikkuseks 20—25 meetrit ja laiuseks 10—12 meetrit (toona arvati kõrguseks küll tagasihoidlikult 4 meetrit).
Kõrgemägi on küll looduslik kruusaseljandik, ent juttude järgi kunstlikult ümberkorraldatud – selle ääri olla järsemaks kaevatud. Rahvas on isegi arvanud, et see mägi on sinna suisa inimeste endi poolt Maetsma kruusakünkast veetud, sest sealne kruus olla samasugune kui Maetsmas (Maetsmas olla isegi sellest auk järel – võibolla peetakse silmas täna Avinurme jäävat kruusaauku?). Igal juhul on Kõrgemägi oma keskkonnas piisavalt eripärane, et selle looduslikus päritolus kahtlema panna.
Sellele, et Kõrgemägi oli muistsel ajal oluliseks kohaks, pajatavad selle kohta käivad mitmesugused jutud ja legendid.
MAETUD MAJA JA PEIDETUD KULLAKOOREM
Ühe legendi on jutustanud Kärasis sündinud ja Sälliksaare Lina-Alekere talus elanud Loviisa Kadaka (selle pani 1939. aastal kirja Sälliksaarest Vahe-Alekere talust pärit Richard Haav (sünd. 29.06.1922)).
Legendi järgi pidi Kõrgemäele olema maetud ühe Rootsi kindrali kuld. Mäe sees pidi olema kividest ehitatud hoone, kus kord oli kindral elanud. Seejärel peitnud kindral hoonesse mitu hobusekoormat kulda, keeranud maja ukse lukku ja katnud hoone mullaga. Mäele istutanud ta metsa, nii et üks kuusk kasvanud otse uksel. Uks pidavat asuma mäe idapoolsel nõlval sellises kohas, kuhu keskhommikul päike otse risti peale paistab. Varem olla teatud ka ukse täpset kaugust mäe keskkohast, aga see on aja jooksul ununenud. Aga uks pidavat asuma üsna õhukese mullakihi all ja viima otse varakambrisse. Võtme olid aga sõjamehed kaasa võtnud. (Eesti Rahvaluule Arhiiv, ERA II 249)
MUISTNE PELGUPAIK
Ennekõike teatakse Kõrgemäge aga muistse pelgupaigana, kuhu sõja ja rüüsteretkede ajal inimesed peitu pagesid. Taolisi pelgupaiku tunti üle Eesti. Erinevalt maalinnadest ei olnud nendes kohtades rahva kaitsmiseks kindlused, vaid need pakkusid varjumise võimalust muul moel – soosaartena, koobaste jm näol. Ehkki Kõrgemäe puhul on vahel arvatud, et seal võis ka maalinn olla.
Kõrgemäegi puhul räägitakse, et mäe sisse olid kaevatud koopad, kus inimesed ennast ja oma vara ohu korral peitsid. Sellistest pelgupaigana kasutatud koobastest teatakse rääkida mujalgi Eestis ning nende olemasolust on kirjutatud ka vanades kroonikates. Mõnes kohas oli tegemist looduslike koobastega, mõnel pool olid nad inimkäte loodud.
Seejuures olla legendi järgi ka Kõrgemäe peidukoobaste salajane sissepääs leitav selle järgi, et päike sellele otse peale paistis.
Ühe jutu järgi läinud salateed isegi Kõrgemäelt umbes kilomeetri kaugusel Maetsma rabas asuvasse Kukelinna, mis samuti on tuntud muistse sõjaaegse pelgupaigana.
OHVRIKIVI, LEIUD JA TONDID
Ühe loo järgi asunud Kõrgemäel muistsel ajal isegi ohvrikivi, mille mõisnik olla lasknud ära lõhkuda ja pannud tee äärde postideks.
Sealt olla aja jooksul leitud isegi surnuluid, sõjariistu ja iseäralisi ehteid, kuid kohalik mõisnik olla ka need hävitanud. Teise teate järgi olla sealt kündmisel leitud kivikirves ja mädanenud riideid ning neid leide hoidnud mõisnik enda juures, ent mõisa põlemisel need hävinesid.
Rahvajutud pajatasid sellestki, et mäel elanud nõiad ja posijad – või isegi tondid. Ühe legendi järgi elanud seal kole tont, kes inimestelt ohvreid nõudnud. Kord, kui tont oli ühe mõrsja ära röövinud, siis tapnud tolle peigmees tondi ära. Nii on Kõrgemäge tuntud ka Tondimäe nime all.
Hiljem, juba uuemal ajal olla noored kasutanud Kõrgemäge hoopis tantsuplatsina.
19. sajandi II poolel olla olnud Kõrgemäel põld, ent vabariigi ajaks kasvanud seal juba tihe mets. 1970ndatel võeti Kõrgemäe kuusik maha ning asemele prooviti sellele olulisele kohale istutada tammed, mis aga täit elujõudu ei saanud.
Veel 20. sajandi teisel poolel oli Avinurme koolis traditsioon korraldada igal kevadel Kõrgemäele matk. Toona oli kõrgendiku põlismetsa all imekaunis sinilillevälu, mis nüüdseks on taasutmas ning uuele põlvkonnale silmailu pakkumas.
Ent tänane Kõrgemäegi on eriline veel ühel põhjusel. Sinna on kuklased ehitanud üle 50 pesa ning nüüd on muistne pelgupaik kaitsealaks hoopis kuklastele – III kategooria kaitsealusele liigile 🙂