Kanamuna on hariliku kodaniku silmis niiwõrd wäike ja tähtsusetu asi, et temast rääkiminegi peetakse nagu rohkem köögipoole jutuks. Ei ole täismehe kõne wäärt. Aga kui nüüd korraga selgub, et kanamuna eest on riik 15 aasta eest saanud üle 25 miljoni krooni wäliswaluutat […], et selle aja jooksul on meil munatoodang kaswanud ligi neljakordseks ja sama wõrra on kaswanud ka kanade üldarw ja et meil munaekspordi alal töötawad praegu neli suurt ja nimekat firmat, siis peab suhtumine kanamunale iga kodaniku silmis muutuma. Kana ei ole enam perenaise rätiraha andja ja peremehele kaikaga meelelahutuse objektiks. Kanamuna on juba tähtis kaubaartikkel, millel muu seas wäga hea nimi wälismail.
Tänaseks päevaks on kanamunadest saanud meie toidulaua igapäevane külaline, ent nii ei ole see alati olnud. Veel 19. sajandi kirjasõnas on rohkem juttu kanamuna-suurustest raheteradest kui sellest toidu valmistamisest. Õigupoolest alles Wabariigi ajal toimus kanaasjanduses suur revolutsioon, mis ei toonud üksnes kanamuna tavamenüüsse, vaid muutis need üheks Eesti olulisemaks ekspordikaubaks.
Eesti taludes ei olnud haned, pardid, kanad ja isegi tuvid võõrad, ent veel 20. sajandi alguses oli kanamuna eelkõige pidulaua või jõukate perede toit. Kanu oli taludes veel vähe, kanamuna, mis maksis küllaltki head hinda, oli peamiselt turukaup – ja see tähendas sedagi, et taludes viidi mune turule müügiks, selmet neid kodus ära süüa.
Nii näiteks ilmneb 19. sajandi viimasel kümnendi turuhindade ülevaadetest, et kanamuna paar maksab 3–4 kopikat, samas kui leiva naela (u. 400 g) hind on 3–3,5 kopikat. Aga kanamuna kiidetakse ka kui erakordselt rammusat toidupoolist – 18–20 muna peetakse toiteväärtuse poolest 1 kilo lihaga samaväärseks.
Siiski ei olnud juba 19. sajandil munad üksnes kohalikuks turukaubaks, vaid ka kasvava tähtsusega eksportkaubaks. Muna hinna järgi hinnati isegi elukalliduse olukorda erinevates riikides. Selle majandusharu edendamiseks peeti mitmel pool riigis majalindude – kanade, hanede, kalkunite, partide jm – väljanäituseid, ilmusid ka õpetused sulgloomade pidamise kohta, hakati isegi sellekohaseid kursuseid pidama.
Nii ei ole imestada, et juba 19. sajandi lõpus hakatakse ajakirjanduses rääkima, et kanade kasvatamine ja munade tootmine on taludele kasutoovamgi kui harjumuspärane põllumajandus. A. A. Rosenberg kirjutab 1895. aasta Sakalas (nr. 1, 4. jaanuar 1895) pikema artikli “Nõuanne meie wäikepõllumehe rahalise jõuu arenduseks“, kus ta osutab, et põllult saab õige vähe raha, sest vilja on maailmas palju, lina hind madal. Selleks, et uut raha kätte saada, tuleb hakata sellist kaupa põluilt välja kiskuma, mida saab võõrale maale müüa ning selleks on muna:
Kui nüid kõik talude naised, tütred, sulaste naised jne hakkaksiwad oma wana joru maha jätma ja selle asemel kanu ja anesid kaswatama, siis wõiks nad nende eest kahewõrra nii palju raha teenida, kui praegu linadega.
“Mis kanamuna maksab? Kolm kopikat paar! See on tühi raha!” nõnda naerab mõni. „Ei mitte, armas talunaine, ühest kanast ei saa küll palju, aga kui sul 100 kana on? Hää kana annab aastas 100–120 muna, see teeb aastas 50—60 paari, iga paar ainult 3 kopikat, seega saaks ühe kana päält 150—180 kopikat ainult munade eest ja 100 kana päält teeksiwad munad aastas 150—180 rubla wälja. Kui peremees oma põllu wakamaa päält 10 rbl. saab ehk 5 rbl. renti maksab ja napilt seda raha tagasi saab, siis andku ta parem 3—4 wakamaad maad perenaisele kanade ja anede kaswatuse alla.
[..] kui palju miljonid rublast toowad need wäikesed loomakesed sisse ja nende pidajad ning kaitsjad on jõukad inimesed. [..] Kes meie rahwa hulgast tahab oma wäikesid sissetulekuid suurendada, see jätku oma isaisade eluwiis ja eesotsused nimelt sulgloomade kaswatuse kohta maha ja täitku neid nõudmisi, mis uuema aja majapidamise tingimised tale ette panewad.
Sarnased nõuanded ja kanapidemise õpetused muutuvad ajalehtedes aina sagedasemaks. Need ei jää päris tähelepanuta, ent “isaisade eluviisis” muutuste tegemine võtab aega. Siiski kasvas kanapidamine ning munade majanduslik osatähtsus aasta-aastalt. Pealegi oli kanapidamisel üks suur eemus muu loomapidamise kõrval: seda võis lihtsasti teha nii talupidaja, väikemajapidaja, kui ka alevi- või linnaelanik.
Muna muutus Wabariigi ajal laialdasemalt kättesaadavamaks ja toidulaual tavalisemaks, ent oli endiselt võrdlemisi kallis kaup. Näiteks 1924. aastal küsiti Tapa laadal kümne kanamuna eest 100–115 marka, samas kui Avinurme mehed küsisid ühe ämbri eest 100 marka, sõela eest 125 marka, vanni eest 200–250 marka ja tooli eest 180–250 marka. Oskuslik kanapidamine oli tulus äri.
Kanapidamine paistis aina atraktiivsem (lisa)elatise teenimise vahend. Et kanamuna oli ka riikliku tähtsusega ekspordikaup, hakkas riik isegi munade ekspordi preemiaid maksma. Kui 1926. aastal eksporditi pealt 10 miljonit muna, siis 1927. aastal juba 16 miljonit muna. Põhilisteks sihtriikideks olid Saksamaa ja Inglismaa.
Ent kanamuna teekond eksportturule oli omajagu pikk ja keeruline: kanapidajate juurest (kes kippusid mune liiga kaua kodus hoidma) kohaliku kokkokoguja-vahendaja juurde, kelleks olid väikesed ülesostjad, kaupmehed, ning tarvitajate- ja piimaühingud (neid loendati üle Eesti 2000 jagu). Nemad toimetasid ise või nende juurest transporditi munasorteerimise autodega tavaliselt kord nädalas munad suurematesse kogumispunktidesse, kus need puhastati, üla vaadati, ekspordikõlbulikele munadele “Estonia” tempel peale löödi ja nad kastidesse pakiti, ning kastid saadeti pealinna eksportööride keskladudesse, kus nad enne väljasaatmist veelkord üle kontrolliti. Ühelt poolt muutus sellel pikal teekonnal probleemiks muna kvaliteet – kes kui hästi muna säilitada oskas või kui kiiresti see järgmisse punkti jõudis. Nii praagiti osad munad, mis välismaareisi vastu ei peaks, teekonna jooksul siseturu tarbeks ja mõned määrati üldse kasutuskõlbmatuks. (Maamees, 15. august 1930)
Ent selle pika ahela tõttu olid kõrged ka ekspordikulud: kanapidamine toimus hajutatult külades ja asulates ning munade selline järk-järguline kogumine, sorteerimine ja transportimine oli kulukas nii transpordi- kui tööjõukulu vaatepunktist, ent iga vahendaja tahtis ju ka oma lõivu saada. 1920ndate lõpuks oli Eestis viis munaeksportööri, kes kõik olid välja arendanud oma sorteerimis- ja kogumispunktide võrgu (üle 300 punkti üle Eesti). Kuna igal eksportijal oli oma võrgustik, mis teise eksportija omaga teravalt konkureeris, oli kokkuvõttes vahendajaid palju ning igasse kogumispunkti jõudvate munade hulk suhteliselt väike ning kvaliteet liiga suurte kõikumistega. See tähendas, et igale munale lisandus 2–3 senti vahendustasusid. (Karjamajandus 5, 1932)
Nii hakati aina rohkem rääkima sellest, et kasulikum oleks kanakasvatajate koondumine munamüügiühisüstesse, mis ise sorteerimis- ja kogumispunktide tööd korraldaks. See muudaks tarneahel lühemaks ning linnukasvatajad saaks munade eest paremat hinda.
1930. aastal raporteeriti, et kanamunade üldtoodanguks Eestis 93 miljonit, neist eksporditi u. 25 miljonit muna. See omakorda näitab, et munade tarbimine oli ka kodumaal popularsemaks muutunud. Arvutuste järgi tarbiti Eestis inimese kohta 55 muna aastas – ehkki teistest riikidest oldi nende näitajate poolest veel kaugelt taga. (Karjamajandus 5, 1932) Samas pakuti ekspordimuna eest märgatavalt paremat hinda, kui siseturul saada võis.
Ent 1930ndatel aastatel hakkas munade eksport väledalt kasvama: 1933. a. eksporditi 22 miljonit, 1934. a. 35 miljonit, 1935. a. juba 45 miljonit muna aastas. Inglismaa ja Saksamaa kõrval jõudsid Eesti munad ka Tšehhoslovakkiasse, Šveitsi ja isegi Hispaaniasse. Muidugi ei oleks selline tõus olnud võimalik ilma kanapidajate hulga märgatava kasvuta.
Ent eksportijatevaheline konkurents, mis tekitas probleeme nii munade transpordis, sorteerimises, kvaliteedis ja hinnas, nõudsid riikliku tähtsusega ekspordivaldkonnas ümberkorralduste tegemist. Pealegi oli ju Eesti munadel “Estonia” tempel peal ning munade kvaliteet oli ka riigi maine küsimus. Nii asutati 1937. aastal Linnusaaduste Tootjate ja Munaühingute Keskliit “Eesti Munaeksport”, millele valitsus andis munade väljaveo ainuõiguse. Selle käigus kujundati ümber ka senine tarnevõrgustik ning erinevatesse Eesti kantidesse hakati usinasti asutama ühistegelisi munaühisusi, kelle ülesandeks oli oma piirkonnas munade kogumispunktide töö korraldamine ning valdkonna üldine edendamine.
1938. aasta lõpul oli keskliidul 31 liiget-munaühistut 1200 üksikliikmega, 1940. aastal tegutses 60 munaühistut 21 287 liikmega.
“Eesti munaekspordi” poolt oli Torma põllumeeste konvendi piirkonda ette nähtud kaks munaühisust: üks Torma, teine Ulvile. 1937. aasta 1. juunil registreeriti Ulvi Munaühisus (juhatuse asukoht Avinurme vallas, registreerimis nr. 5497). Ühingu neljaliikmelisse juhatusse valiti esimeheks A. Kaasik, abiks A. Paljak, kassapidajaks K. Lille ja kirjatoimetaiaks Ferd. Kukk. (Uus Eesti, nr. 21, 22. jaanuar 1938)
Tegevust alustati 1. aprillil 1938. Seejuures Tormas asutatud munaühisus siiski tegevust ei alustanud, nagu Tartumaa Teatajas (25. märts 1938) kirjutatakse:
Munade kokkuoste hakkab ta teostama kogu konwendi ulatuses, wõttes ka Torma munaühingule määratud ringkonna enesele. Wastuwõtu punktid asutatakse igasse külla, kust wähemalt kord nädalas mune wastu wõetakse. Kogumispunktid jääwad Mustweesse ja Awinurme.
Munaühisuse tegevusest on teateid veel 1943. aastal.
See, et Ulvil ei võetud munaühisust “Eesti Munaekspordi” ettekirjutusena, vaid arvestatava põllumajandusliku tegevusharu ja tuluallikana, ilmneb juba paar aastat hiljem Tartumaa Teatajas 8. märtsil 1940 avaldatud artiklis.
Meil on palju räägitud kanast ja munamajandusest, kuid vähesed on sellest majapidamise harust kinni haaranud tõsise eesti töömehe käega. Paistab nagu puuduks usk, et see väike kanakene võiks ka midagi anda, millega võiks rahule jääda. See tähendab: tasuks töö vaeva. Et see kana tõesti polegi nii tänamatu oma peremehe vastu, võisin veenduda, külastades Ulvi munaühisuse piirkonnas mõningaid kanalaid ning lutvunedes nende juures töö- ning tasuvustingimustega
Artiklis ostatakse, et Ulvil, kus on Avinurme valla suurimad talundid, on pea igas talus kanad olemas: kellel oma pere tarbeks, kellel naispere tuluallikana.
Ent paar Ulvi kanget meest – Kuke Värdi ja Kulli Gustav – ning Piilsist Karjuse Richard ning mitmed teisedki on võtnud kanakasvatuse täie pühendumusega ette ning ehitanud kanadele isegi omaette elumajad,
kanalad ja ühes sinna juurde kuuluvale kontrollpesade ja muude sarnaste abinõudega, mis on tarvilik ka kanaasjandusele — tema uhkeks eduks ja igakülgseks arenguks, nii nagu soovivad kõik kanaasjanduse tundjad ja välismaised munatarbijad.
Artiklis lisatakse:
Algul, kui härra Kull kanaasjandust oli kavatsenud enese tööprogrammi võtta, arvas mõnigi, et mis seoke inimene jändab kanaga, omal nimigi sarnane — et kanad panevad kisades lendu, kui kuulevad. Nüüd enam ei arva, vaid vaatavad Vinkmanni viinapoe trepilt, nii muuseas seda kanalat: ei tea, palju ta tühi maksma läheks, kui lööks endale ka sarnase üles ja paneks talveks sisse paar kukke ja paarkümmend kana. Vaatavad ja tõmbavad hobusele ohjapiiradega ning sõit läheb kiiresti koju. Kõik koostavad kavasid kanaasjanduse suureks rünnakuks.
Ning tõepoolest, Kulli Gustavi kanala oli, mida viinapoe trepilt imetleda:
Võib lisada, et tegemist oli just sellise kanade elumajaga, mille plaanid töötas 1936. aastal välja Linnukasvatajate selts, kes hakkas ka eeskujulikumate kanalate ehitajatele preemiaid jagama. Alloleval joonisel on 100-le kanale mõeldud hoone (10 x 5 meetirt), millest pakuti välja ka vähendatud versioon.
Hoone tuli ehitada maa- või paekivist vundamendile, millele püstitada peenematest palkidest või prussidest sõrestik ning sellele lüüa peale lauad ja nende vahe täita lubjaga segatud saepuruga. Seina välisküljele soovitati asetada püstlauad, mille vahekohta lüüa liistud. Siseküljed tuli aga lauad pikuti asetada. Lagi tuli ehitada lihtlaudadest ning soojustada saepuru või turbamullaga. Katuse võis igaüks valmistada käepärasest katusematerjalist.
Sisustus tuli ehitada Liina Kuusentali raamatus “Kümme kana” erijooniste järgi.
Artiklis märgitakse, et standardplaani järgi ehitatud kanalahooned arvatakse preemiasaajate hulka, kes pidid selleks soovi avaldama. Kas Avinurme mehed oma kanapaleede eest preemiat soovisid, seda ei ole teada
(Päisepildil munaekspordi ettevõtte “Ovo” munade vastuvõtmise punkt Koerus, allikas Vanadpildid.net)