Aega, mil Avinurme mehed puutööga leiba teenima hakkasid, ei suuda dateerida ükski ajalooallikas. Selle järgi, et Avinurme kandi talupojad olid juba varakult asendanud mõisa teokohustuse täitmise rahamaksuga, järeldas Viires, et avinurmikutel pidi juba toona, XVI sajandi lõpul–XVII sajandi alguses olema põllutöö kõrval muu sissetulekuallikas, mis sellist tehingut võimaldas. Samuti lisab ta, et Euroopas laiemalt ja ka meie naaberriikides saab kodutöönduse laiema leviku ajaks pidada XVI–XVII sajandit, ehkki siinmail oli selle areng ilmselt mõnevõrra vaevalisem (Viires 1960).
AWINURME AAMISSEPPADE VARASEMAID KIRJASÕNAS MAINIMISI
Teada on, et 1786. aastal kirjutas Torma pastor HEINRICH JOHANN VON JANNAU (23.02.1753–18.01.1821) oma raamatus “Eesti ja Liivimaa talupoegade pärisorjuslikust seisundist” (Geschichte der Sklaverey und Charakter der Bauern in Lief- und Ehstland) esmakordselt Avinurme aamisseppadest. Seejuures rääkis ta just Avinurme mõisa talumeestest.
Avinurme puutöömeistrite esmamainimise tähistamiseks on üles pandud ka mälestusplaat Avinurme puutööseinale.
Esimest korda kirjutas Avinurme kodutööndusest pikemalt 1868. aastal GEORG JULIUS VON SCHULTZ-BERTRAMI (22.09.1808–4.05.1875) raamatu “Vaiga” (Waigen, baltische Studien und Erinnerungen) Torma–Lohusuu kihelkonna majandustegevuse ülevaates:
Avinurme [Awinorm] on üle maa kõikjal kuulus oma puunõutöönduse poolest. Talupoeg, kes ainult sellega tegeleb, teenib aastas umbes 200 rubla. Aga ka kõik põlluharijad mehed teevad seal kõrvaltööna puutööd. Hoolikate järelpärimiste alusel hindan ma selle lisateenistuse igaühele 50 rbl. peale. Kuna selle kerge tööga tegelevad poisikesed alates 14 aastast ja vanamehed kuni 70 aastani ja kuna meessoost rahvastiku arv on 1700, siis võib ilma liialdamata oletada, et sellega tegeleb 1000 töötajat. Seega oleks Avinurme puutöönduse kogutulu 50 000 rbl.
Seega oli puukäsitööndust selleks ajaks Avinurme mõisas/vallas juba väga ulatuslik.
Samalaadseid konstateeringuid kohtame XIX saj. viimasel veerandil juba üsna sageli. 1878. a. näiteks märgitakse Dr. MARTIN SCHOENFIESI Liivimaa Kodutöönduse ülevaates (Bericht über eine Reise zur Untersuchung der gewerblichen Verhältnisse Livlands):
Avinurme piirkonnas eksisteerib kodutööndus, mis toodab suuremale osale provintsist harilikke puunõusid, lusikaid jm. köögi- ja majariistu. Avinurme puutöönduse üheks peatooteks on seejuures tünnid sealseile tsemendivabrikuile. Tünne valmistatavat aastas 18 000 tükki. Mainitud piirkonna koguläbimüügina nimetati päris aukartustäratav summa 50 000 rbl ulatuses.
Muuseas, tasub tähelepanu osutada, et kui 19. sajandil ja 20. sajandi alguses räägitakse Avinurme meeste puunõudest, peetakse silmas kõikides Avinurme mõisa või valla aladel asuvates külades elavate puutöömeisterite toodangut. Seejuures puunõude, kohalikus keeles ‘riistade’, tegemine oli levinud peaaegu kõigis valla külades.
AVINURME PUUMEISTRITEST ARVUDES
1896. aasta 22. mai Postimehest artiklis “Awinurme wald ja mets” saame juba lugeda:
Wanal ajal oli metsa ülirohkesti, põlluharimine seisis madalal järjel, külm ja wesi rikkusiwad põllusaagi metsa warjus sagedasti ära. Puudus sundis inimesi käsitööle. Et puu midagi tol ajal ei maksnud, mets oli aga ühel prii, sellepärast siis hakkasiwad awinurmlased puutööle. Ehk küll aega mööda puu-hinnad on tõusnud, sel ajal kõrgedgi on, ei ole puutöö tegemine mitte wähenenud, waid on suuremaks läinud. Puutöö toidab Awinurme wallas palju inimesi. Wallast keegi wälja ei lähe, iga üks katsub endale maja isa, wenna, wõi ka wõõra krundi pääle ehitada ja hakkab siis puu-tööle. [..]
Üle walla tehtakse 642 talus puutööd. Aasta läbi on puutöö kallal 306 inimest, aga talwel 522 meest, nii et ühte kokku 828 meest puutööga omale osalt üles pidamist teeniwad.
Seejärel täpsustatakse:
Näituseks teewad puutööd Lohusuus 47 meest, Wadil 75, Adrakul 66, Ulwil 82 ja Piilsis 70 meest. Neid külasid wõib puutöö tegemise pesadeks nimetada. Puutöölised tarwitawad aastas 931 kubiksülda tarbepuid, nimelt 696 kubiksülda kuuse-, 160 kubiksülda männi-, 55 kubiksülda lepa- ja 20 kubiksülda haawapuid. Läbistikku tehtakse ühest kubikjüllast 65—70 rbl. eest puuriistu, wäikesi tuleb 100 rbl. eest. Arwame aga 65 rbl. kulukust, siis on aasta raha-saak 60,560 rbl. [..] Läbistikku maksab kubiksüld tarbepuld 6 rbl. (hääd puud ka 15 rbl.), selle järele maksetakse aastas 5586 rbl. puumaterjali eest, jääb rahwale waewa eest 54,974 rbl. järele. Seda lugedes wöiks arwata, et wald väge rikas peaks olema. Noh, seda rikkust küll kusgilt silma ei paista. Suurem osa rahast tarwitatakse wilja ostmise pääle ära.
Tänastes mõõtühikutes võiks Avinurme koduse puutöönduse mahuks olla seega umbes 9000 tm. Seda ametlike andmete järgi.
Seejuures oli põllunduse ja puutööga tegelemise vahekord umbkaudu selline, et mida väiksem oli talu, seda rohkem tegeleti seal ka puutöödega, samas kui suurtaludes oli põllundusele kõrval muu tööga tegelemine erandlik. Samas olid Avinurmes enamik talusid just väiksemapoolsed, all 20 ha suurused.
Sageli märgitakse, et Avinurme koduse puutöönduse kuldajad jäävadki 20. sajandi pöördele, mil puutöötegijaid oli u. 1000 mehe ringis. Seejärel hakkab puutöömeistrite arvukus vaikselt langema.
HENDRIK ADAMSON nimetab 1921. aastal puutöömeistrite arvuks 500 või jutu järgi isegi kuni 800 meest. ANTS VIIRES (1960) lisab, et 1931. aastal tehti valla 843 talust puutööd 326-s ning 1934. a. rahvaloenduse andmetel oli Avinurme puutööndusega tegelejaid 694, neist mehi ainult 402. Ehkki ta täpsustab, et rahvaloenduse andmete puhul tuleb arvestada sellega, et arvestati eeskätt neid, kellele kästöö oli peamiseks elatuse allikaks.
Kui traditsiooniliselt tegid Avinurme mehed puukäsitööd oma kodudes ning kodusesse puutööndusesse oli kaasatud kogu meespere, siis Nõukogude perioodil toimub siinses puutöönduses suurem muutus. Sarnaselt põllumeestele “kolhoosistatakse” ka puutöömeistrid: 1947. aastal koondati Avinurme puutöömeistrid tööstuskombinaatidesse. Üheks neist oli Avinurme Tarbijate Kooperatiivi Abikäitis, kellel oli 87 lepingulist töölist, ning Tartumaa Tööstuskombinaat 50 lepingulise töötajaga. Neist 59 olid puunõude tegijad, 20 tünni- ja vaaditegijad, 12 looga- ja reetegijat, 13 peergkorvitegijat, muude puutööde tegijaid juba väiksemal arvul. Ning seegi arv vähenes järgnevate aastate jooksul. (Viires 1960) Ehkki esiti jätkavad talupojad lepingu täitmist oma kodust.
Peagi aga lepinguliste töötajate arv mõnevõrra väheneb, sest koostöö katkestatakse nende puutöömeistritega, kes lepingumahtude täitmise asemel jätkasid omal käel puunõudega äritsemisega. (Viires 1960)
1956. aastal ühendati tööstuskombinaadid Avinurme puunõutšehhiks, mille u. 130 töölisest olid veel u. 60 kodutöölised. (Viires 1960) 1961. aastal saavad aga valmis Avinurme tünnitehase hooned, peagi ka rida muidu tööstuskomplekse ning Avinurme puutööndus kolib erinevates külades asuvatest talumajapidamistest järk-järgult Avinurme alevikku.
Viires lisab veel, et 1953. aastal toodeti tööstuskombinaadis erinevaid majapidamisnõusid (vanne, toobreid, pesupalisid, kurgi-, kapsa-, jm nõusid) 5641 tk, kalatünne 3554 tk, pesukorve 400 tk ja katuselaaste 3 846 000 tk.
Aga Avinurme meeste elu Tünnivabriku ajastul uurime juba edaspidi.
KASUTATUD ALLIKAD
Adamson, Hendrik 1921. Awinurme puuanumate tööstus. Rmt: M- Kampmann (toim.), Eesti kodumaa. Geograafilised ülewaated ja lugemik. Teine osa – Lõuna-Eesti. Tallinn: Gustaw Pihlaka kirjastus.
Jannau, Heinrich Johann von 1786. Geschichte der Sklaverey und Charakter der Bauern in Lief- und Ehstland. s.l.
Schultz-Bertram, Georg Julius von 1868. Waigen, baltische Studien und Erinnerungen. Dorpat: M. Sländers Verlag.
Schoenfies, Martin 1878, Bericht über eine Reise zur Untersuchung der gewerblichen Verhältnisse Livlands. Riga: Verlag von J. Deubner.
Viires, Ants 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
A. 1986. “Awinurme wald ja mets“, Postimees, 22. mai.