Avinurme kandis on läbi aja erinevaid piiritülisid olnud. 1871. aastal otsustas Lohusuu koos ümberkaudsete küladega omaette vallaks saada ning Avinurme mõisavald jagunes kaheks: Avinurme rannavallaks (hilisem Lohusuu vald) ja Avinurme metsavallaks (hilisem Avinurme vald). Seejärel otsustas metsavalla kogukond, et nemad tahavad Torma-Lohusuu kihelkonnast lahku lüüa ja omaette kihelkonnaks saada. Paarkümmend aastat hiljem – 1920. a. see ka õnnestus. Ent Avinurme kihelkond ei hõlmanud kogu valda – Ulvi koos ümerkaudsete küladega otsustas Torma kihelkonna osaks jääda. Ning viimaks, 1928. aastal, otsustasid Ulvi kandi inimesed, et aeg on Avinurmest lahku lüüa ja iseseisvaks vallaks saada.
Ulvil kavandatava “lahutusprotsessi” kohta saatis keegi ‘Ulwilane’ 1928. aastal kiri ajalehte Waba Maa (9. september 1928), kus selgitatakse plaani tagamaid ja võimalikke tagajärgi:
Awinurme wallas elab umbes 5000 elanikku, kellest suurem osa wäikeseid maalapikest kasutab. Sellepärast wõiks teda õigusega popsiwallaks nimetada. Terwes wallas on, wõib olla, ainult kümmekond talu, kes jõuawad headel aastatel palgalist tööjõudu pidada, kõigil teistel ei suuda põllusaaduste hulk omagi wajadust katta, nii et nad peawad leiwawilja poodidest ja naaberwaldadest oma puuanumate wastu wahetama.
Jonnakam küla Awinurmes on Ulwi, kes tahaks heameelega wallas peremeest mängida, kuid seda oma wäikese rahwaarwu pärast ei saa. Sellepärast ei ole Ulwi mehed enam Awinurme wallaga rahul ning on hakanud nüüd samme astuma, et Ulwi saaks iseseiswaks wallaks. Selleks on juba allkirjugi korjatud ja palwekiri saadetud Tartu maawalitsusele ja siseministeeriumile. Muuseas pannakse algatajate poolt praegusele wallale süüks, et wallamaksud wäga keerulised olewat, terwelt 32 klassi jaotatud ning suurtel taludel märksa suuremad kui popsidel, mis algatajate meelest mitte õige ei ole.
Kahtlemata tooks uue walla asutamine suured maksud elanikkudele kaela. Kõigepealt tuleks ju uus wallamaja ehitada. Lahutamispalwes on öeldud, et kui rohkem poolehoidjaid ei saa, siis oleme walmis 1000 inimesega walda looma ja omale ise wallamaja ehitama. Kahtlemata tooks aga sarnane kawatsus igale maksjale aastas wähemalt 40 krooni uusi maksusid juurde, mis raskel majandusaastal päris ülesaamatu summa.
Praegu on wallamaja Awinurmes keset walda, kahekordne teliskiwist hoone ühes kõrwalhoonetega, suurem Tartu maakonnas ning läks maksma 300.000 krooni. Sellest rahast, mis praeguse wallamaja ehituse peale kulutatud, ei saaks Ulwi loomulikult midagi enam tagasi, sest Ulwi ja Laekannu said wõrdlemisi hilja uued koolimajad. Ulwi koolimaja on kõige suurem wallas ning tema ehitusest wõttis terwe wald osa.
Uus wald peaks asunikuna peale hakkama ja et ehitusi läbi wiia, selleks kehwadelt elanikkudelt suuri makse wõtma. Sellega peaks kohalik rahwas arwestama.
Ulvi ei olnud üksnes valla jonnakaim, vaid ka jõukaim piirkond ning lahutuse soovimise üheks põhjuseks olla olnud seegi, et uue jõukama valla piirides sooviti parandada teid ja luua mitmeid ühiskondlikke asutusi, mis aga Avinurme valla koosseisus ei olnud võimalik. Samuti oli toonane vald väga suur, Avinurmes asuv vallamaja kaugel ja asjaajamine tülikas. Ent omaette põhuseks on eesrindliku põllumajandusega Ulvi maine (Waba Maa, 2. august 1929):
Ulwilased ei salli ka weidi nöökawat “awinurmiku” wõi õieti “nurmiku” nime, mis wäga kergesti koostatakse sõnaga “pütiwitsutaja”.
Mujal kirjutatakse, et plaanitavas Ulvi vallas, mille piiridesse jääks Ulvi, Laekannu, Teadussaare jt külad, võiks tulevikus olla umbes 1500–2000 elanikku. Ent soovitud valla piirid ei olnud ilmselt veel paika pandud.
Postimehest saame hiljem (28. juuli 1929) lugeda, et 200 allkirjaga palvekiri uue valla asutamiseks loa saamiseks saadeti siseministeeriumile 1928. aasta juulis ning on seejärel aruteluks olnud ministeeriumile lisaks erinevates asutistes: Tartumaa maavalitsuses, Avinurme vallavolikogus ja ka kinnisvaraametis. Kui viimane uue valla tarvis vallamaja ehituseks takistusi ei tee, siis Avinurme vallavolikogu olla Ulvi valla asutamise plaanidele vastu. Ent viimaste andmete järgi on ulvilastel omati lootust.
Just viimane märkus paneb reageerima kellegi A.T–nn’i (Waba Maa, 9. august 1929), kes vaatab olukorda vabariigi üldisema haldusstruktuuri vaatepunktist. Nimelt peab ta probleemiks seda, et Vabariigi omavalitsussüsteemi põhialused on endiselt lahendamata ning seetõttu ei pea ta õigeks, et üksikuid valdu lõhutakse enne, kui suurem pilt on selgeks mõeldud. Küsimus on eelkõige vaidluses, kas maavalitsused on selle süsteemi vajalik kiht või mitte –, sest sellest sõltub, kas vallad peaks olema suuremad (3000–4000 hinge) või sobiks ka väiksemad vallad. Teisalt aga suureneks väikeste valdadega omavalitsuste ebaproduktiivsed, st administratiivsed kulud – vallamajale, selle küttele ja valgustusele, vallavalitsusele, sekretärile ja teenijale –, mis mingit uut väärtust iseenesest ei loo. Nii ei pruugi alla 2000 elanikuga vald olla nende kulude koorma jaoks sugugi mõistliku suurusega. Ent ennekõike häirib artikli autorit see, et plaanitud “ligi 2000-liikmelise” valla asutamise asju ajavad üksnes 200 inimest. Viimaks peab ta mõistlikuks valdae jagunemisega oodata, kuni riiklikul tasandil on plaan paigas.
Nii teavitataksegi sama aasta 1. novembri Kajas, et kuna vabariigi valitsusel on käsil uue omavalitsuse seaduseelnõu väljatöötamine, mistõttu ei ole teada, kas valitsus eelistab suuri või väikeseid valdu, lükkas maavolikogu iseseisva Ulvi valla asutamise palve tagasi.
Ent veel mõned aastad hiljem kirjutatakse (Kaja, 3. jaanuar 1934):
Ulwi, Laekannu ja Adraku külad moodustawad jällegi erinewa küladerühma pisut rohkem tartumaalikuma õhkkonnaga. Nendest Ulwi peab end isegi muust Awinurmest paremaks ja tahab asutada uut walda. On siin ka tõesti suurejoonelisust ja peaaegu jonnakat, auahnet wõistlust, olgu see siis loomakaswatamises, piima-produtseerimises wõi pulmadepidamises.
Omavalistsussüsteem ümberkorraldamise kava sai valmis ja kiideti Valitsuses heaks 1935. aastal, ent jõustus alles 7. aprillil 1937. Valdade piiride määratlemisel tuli aluseks võtta maa-ala kokkukuuluvus, asustustihedus ning see, et elanike arv oleks piisav omavalitsusele seatud ülesannete täitmiseks. Aasta hiljem määratleti valdade uued piirid – Ulvi ümbrus jäi endiselt Avinurme valla kosseisu.
Jonnakusele vaatamata aga iseseisvat Ulvi valda ei õnnestunud asutada. 1945. aasta sügisel asutati küll Avinurme vallas Ulvi külanõukogu (1950. aastast, mil vallad haldusjaotusena likvideeriti, kuulus Mustvee jm rajoonidesse), aga sellest eraldi ka Laekannu külanõukogu. Laekannu külanõukogu liideti Ulviga 1954. a. Lõpuks 88 km2 pindalaga ja 1098 elanikuga Ulvi külanõukogu eksisteeris 1976. aastani, mil selle ala liideti Avinurme külanõukoguga.
ALLIKAD
Ulwi tahab iseseiswaks wallaks. Kiri Awinurmest. Waba Maa, nr. 209, 9 september 1928.
Uus wald tekkimas. Awinurmelased teewad “rewolutsiooni”. Postimees, nr. 201, 28. juuli 1929.
Popsikomisjon Awinurmes. […] Ulwi tahab iseseiswaks. Waba Maa, nr. 176, 2. august 1929.
Nii ei saa edasi. 200 kodanikku ei kujunda weel wool walda. Waba Maa, nr. 182, 9. august 1929.
Waldade piiritülide lahendamine Tartumaal. Kaja, nr. 258, 1. november 1929.
Awinurme ja awinurmikud. Kaja, nr. 2, 3. jaanuar 1934.
Vallo Olle, Sulev Laane, Sulev Mäeltsemees 2018. Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis 1918–1940. Rmt: Eesti Kohalik Omavalitsus ja Liidud 100, Eesti Maaomavalitsuse Liit, lk 24-41.