Kirivööde töötoas tuli jutuks, et meie kirivööde kaardilt on üks vöö puudu. Nimelt on Helmi Kurriku raamatus “Eesti rahvarõivad” (1938) üks Torma kihelkonna vöö (ERM 14982), mida aga enam ERM-i kogust ei leia. ERMi kogud said teise ilmasõja pommitamiste käigus omajagu kannatada ning see Torma vöö oli sõjas hävinud esemete hulgas.
Ent õnneks on Kurriku teoses sellest kaunitarist foto, mistõttu see vöö elas siinkandi rahvariidekomplekti osana edasi.
Nii näiteks valmistasid UKU meistrid sellised vööd Avinurme naiskoorile – mis ka meie rahvariidenäitusel üleval on 
– ning just nädalajagu tagasi kohtasime seda ka ühes pealinna käsitööpoes.
UKU meistrite kootud koopiavöö. 
Torma kirivöö 14982 koopia käsitööpoes (2024)
Aga kuidas seda kaardile panna, kui ainus, mida me Kurriku raamatust teada saame, on see, et tegemist on Torma vööga ERM 14982? Kas on vihjeks see, et Kurrik annab selle hoopis Peipsiääre, mitte Torma rahvariidekomplekti osana? Sest on ju Peipsiääre naise kostüümi pluus ja seelik Võtikverest – äkki siis ka meie kadunud vöö?
Käisime ERMis selle vöö tausta uurimas ning avastasime mõndagi põnevat. Ühelt poolt oli vöö kohta talletatud info väga napp. Üliõpilased P. Kitsberg ja A. Lepp kogusid selle 1914. aasta suvisel kogumisretkel, aga mitte Tormas, vaid hoopis Haljala kihelkonnas. Ning kirjas oli vaid see, et üleandjaks oli Rosalie Kuusk (sünd. Pärn) “säälsamas”, aga valmistatud on see hoopis Torma kihelkonnas u. 60 aastat varem, valmistajaks Mari Tomberg. Vöö oli 3.5 cm lai ja 194 cm pikk.
Aga mis koht see “säälsamas” on, seda ei ole kirjutatud. Korjamisraamatust leidsime, et eelnevalt olid nad esemeid korjanud Aukülas, sealses teemajas, ka endiselt kooliõpetajalt Kristian Pärnalt jne. Aga seegi ebamäärane info on Haljala kihelkonna kogumiskohtade, mitte aga meie vöö valmistamiskoha kohta.Rosalie Kuuse otsingus vilja ei kandnud (etteruttavalt võib öelda, et nimi oli valesti üles kirjutatud), nii proovisime leida Torma kihelkonnas elutsenud Mari Tombergi, kes oleks olnud u. 1850ndatel vöö valmistamistamisealine. Erinevates Eesti paikades on elanud üllatavalt rohkelt sellenimelisi naisi, aga viimaks leidsime – ilmselt – meie vöö autori: 1828. aastal Repshofis ehk Rääbisel sündinud Marri Tomberg, kelle tütar Liso (1852–1930) abiellus Kristian Pärnaga (1852–1915) ning neil oli neli last, kellest kolmas oli Rosalie Christine Pärn -› Kuusik -› Nõlvak (1882 Äntus–1949 Haljalas). Nii võib olla küllaltki kindle, et leidsime õige Mari ehk Marri Tombergi ja Rosalie Kuuse ehk Kuusiku.
Mari vanemad – isa Andres Abel (1789–1854) ja ema Tio Abel (sünd. 1800-1854) olid Tormast, abikaasa Jaan oli Laiuselt, aga pere elas Rääbisel ja esimene laps sündis 1850, sealkandis oli ka vöö hinnaguline valmimisaeg. Liso oli nende teine laps ja ainus tütar, kes mehele mines ema valmistatud vöö ilmselt kaasavaraks sai ning selle omakorda oma vanemale tütrele andis.
Liso abikaasa Kristiani isa Vridrik Pärn (sünd. 1820) oli Torma mõisas sündinud ja ametilt koolmeister, ema Mari Kasepäält ning seal sündis pere noorima pojana ka Kristian. Kristiani vanem poeg Juhannes suri Aukülas, mis annab veel kinnitust, et see on seesama Kristian Pärn, kes 1914. aastal Aukülas Kitsbergile ja Lepale vanavara andis.
Nii saame selle vöö nüüd Rääbise kanti kaardile panna, ehkki see kurva saatusega kaunis vöö näitlikustab rännakuid, mida tegid põlvest-põlve edasi antud kirivööd.
Kurrik aga valis selle Peipsiääre ülikonna juurde ilmselt selle erksate sini-punaste värvide sobivuse tõttu.