Teadupoolest sai Avinurme endale jaoskonnaarsti 1925. aastal, ent sellele eelneval ajal ei jäänud ka talurahvas arstiabita – neid tohterdasid rahvaarstid. Rahvaarste nimetati ka maatarkadeks, lausujateks, posijateks, kupupanijateks, tuusijateks ehk tundjateks ning nad olid Eesti talurahva peamised ravitsejad enne koolitatud arstide tööleasumist. Avinurme vallas oli mitmeid tohterdajaid, nende seas ka Kaarel Kalaus ehk Kaasiku papa.
1939. aastal kogus Eesti Rahvaluule Arhiiv üle Eesti rahvapärimuse jutte ning üleskutsele vastajate seas olid õpetaja Paula Palki eestvedamisel ka Mustvee Reaalkooli õpilased, nende seas Sälliksaare küla Vahe-Alekere talust pärit Richard Haav (1922–1948), kes toona õppis 3. klassis. Richard pani kirja ka Avinurme raviarsti Kaarel Kalause (ka Karel) loo:
Mõnikümne aasta eest elas Avinurme vallas, Mõisa külas, Kasiku talus Kaarel Kalaus, rahva suus “Kasiku Papa”, kes oli üle valla kuulus.
Mees, kes oli saanud ainult tolleaegse külakooli hariduse, oli teadmata kust õppinud arstiteadust. Inimeste ja loomade arstimisel tarvitas ta mitmesuguste maa ja apteegirohtude ja kupulaskmise abi. Kelleltki surnud arstilt oli ta ostnud elektri masseeria, millega ta arstis jooksvahaigeid. Rohtude kaalumisel kasutas ta vanu rahasid, sest vihtisid pole tal olnud. Rohud olid aga kõik aidanud ja abiotsijaid oli laialt. Aja jooksul oli ta ka õppinud arstirohtude retseptide kirjutamise ja rõugepanemise. Omal ajal oli ta ka Avinurme valla ametlik rõugepanija. Abitarvitajat ta apteeki ei saatnud, vaid vajalikud rohud olid kõik kodus suuremal hulgal.
Aga mitte üksinda arstimisega ta ei tegelenud, vaid ta tegi ka kõiksugu peenmehhaanika tööd. Ta parandas igasuguseid masinaid ja kellasid, valmistas ja kuldas sõrmuseid ja igasugu muid asju. Suurim kuldamistöö oli Avinurme kiriku risti kuldamine. Omale valmistas ta juba eluajal uhke ristiplaadi, mis praegu asub Avinurme surnuaial. Ka valmistas ta oma pojale rauast jalgratta, ilma kummideta, millega viimane sõitis kuni vabrikujalgratasteni. Nüüd on aga ratas lahutatud, aga elektri-masseeria on praegu töötamiskõlbulik.
Võibolla oleks see tark mees veel praegu elanud, aga punaste sissetungimine lõpetas ta elu, kui kaitseliidu ja tuletõrje seltsi asutajal ja Eesti Vabariigi pooldajal. Punaste ilmumisel sai ta närvivapustuse ja mõni kuu hiljem suri.
Kaarel Tooma p. Kalaus sündis 17. mail 1850. aastal Kirbusaares ning suri 29. märtsil 1920. aastal 69 aastasena Avinurmes. Emotsionaalselt saatuslikuks sai talle Vabadussõja algus. Ta oli Änniksaarest pärit Toomas Kallavuse ja tema Laekannust pärit naise Kai seitsmes ja noorim laps ning Kaarelil ning tema Maetsmast pärit naisel Annil oli samuti seiste last.
Kaarel asus Avinurme vallas rõugepanijana tööle ilmselt 1897. aastal ning tegi seda tööd vähemalt 1918. aastani ehk seni kuni tervis lubas. (Temale lisaks oli Laekannu piirkonnas rõugepanijaks Uuetoa Jaan.)
Liivojalt (Laekannu kandist) pärit, hiljem Laekvere kooli juhtinud Artur Lauringson (1905–1973) on rõugepanemise protsessi kirjeldanud järgmiselt:
Koolimajasse toodi, vallakasaka poolt laiali kantud käskude peale, lapsed kokku, kus siis algas rõugete panemine.
Vanemad hoidsid lapsi süles, aga sellegi peale kui käsivarrele kriipse tõmmati, lapsed karjusid. Vallamajasse viidi laste nimekirjad ja sealt vald andis välja rõugetunnistusi, et on pandud. Rõugehärrad olid tähtsamad isikud, nende lapsigi hüüti: rõugehärra Madis, Volli, Mikk, Salme, Saali.
Kaareli kohta lisab Artur Lauringson:
Avinurme Kaasiku papa, peale rõugepanemise kuulsuse, oli kuulus ka hea meistrimehena. Temal oli värkstuba, seal tema parandas kelli, tegi uurmaakri tööd, ristidele vasest plaate, kuldas ehteasju, piksevarraste teravaid nooli ja isegi Avinurme kiriku torni otsas suur rist on tema kullatud.
(Värkstuba oli töökoja vanaaegne nimetus, uurmaaker oli vanas kõnekeeles kellassepp.)
Tema elas kiriku ja surnuaia vahekohas, tööd ja leiba toodi temale kaugemaltki. Oli tark mees, aitas inimesi kodudes majapidamistööriistade, nagu koorelahutajate, võimasinate, õmblusmasinate, triikraudade, jalgrataste parandamisel.
Lisaks Avinurme kiriku torni risti kuldamisele oli tema see Kirbust pärit Kaarel Kalaus, kes Västrikult pärit Joosep Pukkiga kirjutas 13. novembril kabeli katuse alla peidetud kirja “Meie aeksed mälestused tulewa põlwe rahwale aastal 1897“ ning oli ka kiriku ehitamise asjus palvekirjade kirjutajaks.
Hüüdnime “Kaasiku papa” sai Kaarel oma elukoha, endisest Avinurme mõisast eraldatud maakoha Kaasiku nr. A-115 järgi, mis asus Avinurme surnuaja kõrval ja selle tänaseks aadressiks oleks Ööbiku 11:
Oma viimase puhkepaiga leidus ta Avinurme vanal kalmistul (II, 36-4)
ALLIKAD
Richard Haav 1939. ERA II 249, 15/8 (1), Eesti Kirjandusmuuseum.
Artur Lauringson 1972. KV 233: 103, Eesti Rahva Muuseum.
Illustratsioon: raamatu Rahvalik ravitsemine kaanepilt.