9. märtsil 1809. a. sündis Avinurme metsavahi pojana CARL GOTTLIEB MATTIESEN, esimene eestlasest raamatutrükkija ja trükikoja omanik. Ehkki trükikunsti maastikul saksastunud Mattieseni Avinurme-juurtest on teada siiski väga vähe.
Ent enne Mattieseni ja tema poja trükkalikarjääri uurimist teeme põgusa ülevaate raamatute ja trükikunsti arengust Eestis. Toetume alljärgnevas Puksoo raamatule Eesti raamatu arengulugu seoses kirja ja raamatu üldise arenemisega (1933).
RAAMATUTE ARENGUST EESTIS 13.–19. SAJANDIL
Kirjaoskajaid arvatakse Eestis olevat olnud juba 11.–12. sajandil. Üheks varasemaks eestikeelseks raamatuks on käsikirjaline, 1219–1220 koostatud “Taani hindamisraamat” (Liber Census Daniae), milles on ära toodud ligi 500 eesti kohanime.
Teadupoolest 1440. aastat peetakse trükikunsti sünniajaks Euroopas, mil saksa leiutaja Johannes Gutenberg (u. 1400–1468) tegi esimesed trükikatsetused.
Trükitud raamatud jõudsid Eestisse küllaltki kiiresti peale trükikunsti sündi, teadaolevalt juba 1470. aastal. Eestikeelne trüksõna ilmus esmakordselt 1525. aastal luterlikus käsiraamatus, ent sellest pole ühtegi eksemplari säilinud.
Esimene osaliselt säilunud eestikeelne raamat on Wanradt-Koelli katekismus aastast 1535 (trükiti Wittenbergis Hans Luffti trükikojas). Vanim täielikult säilinud eestikeelset teksti sisaldav raamat on 1622. aastal ladinakeelne käsiraamat Liivimaa preestrite jaoks “Agenda Parva. …” (trükitud Braunsbergis).
1632. aastast on täheldatav enam-vähem pidev eesti raamatute ilmumine, 17. sajandil veel alla 1 raamatu aastas, kuid sajandi lõpul hakkab ka rootsi valitsuse rahvahariduse edendustöö taustal tihenema eestikeelsete raamatute ilmumine, milles küll Põhjasõda vahepeal seisaku tõi.
Esimene Eestis – Tallinnas – trükitud eestikeelne raamat on Heinrich Stahli koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal” teine osa 1637. aastal.
18. sajandil teises pooles ilmub juba keskmiselt 1,5 raamatut aastas, kiriklike raamatute kõrval ka kalendreid ning raamatuid tervishoiu alalt. Jõudsasti kasvab ka raamatute trükieksemplaride arv.
18. ja 19. sajandi pöördel ilmub juba 4-5 raamatut aastas, seejuures valdavaks ei ole enam vaimulikud teosed.
19. sajandi esimeses pooles trükitakse aastas umbes 15. raamatut, vaimulike raamatute ja kalendrite kõrval ka seaduse-, õppe- ja luuleraamatuid. 19. sajandi keskpaiku ilmus juba 40-50 raamatut aastas, sh ka ilukirjanduslikke teoseid.
1857. aastal hakkab ilmuma ka esimene eestikeelne ajaleht Perno Postimees. 19. sajandi lõpus ilmub juba suurusjärgus 300 raamatut aastas.
Seda eesti raamatu edulugu saadavad loomulikult suured muutused siinsetes majanduslikes ja sotsiaalsetes oludes ning hariduselus. Ehkki 19. sajandi lõpuks oli tekkinud ka eestlastest linlaskond, siis raamatute põhilugejaskonnaks oli endiselt maarahvas, suurem osa raamatukauplustest loodi maakondades ning levinud olid ka rändraamatukauplused.
TRÜKIKODADE ARENGUST EESTIS
Trükikodade asutamine oli 16–17. sajandil keeruline protsess, selleks luba anti reeglina linnale. Alles 17. sajandi lõpus trükikodade avamise kord mõnevõrra leevendus, ent trükiste maastikku valitsesid endiselt eriõigused ja tsensuur ning tihe konkurents.
Esimene püsiv trükikoda Baltimail asutati Riias linnatrükkijast hollandlase Niclas Mollyni poolt 1588, ehkki see ei mänginud eesti raamatu arengus veel rolli.
Baltimaade teine ja Eesti esimene trükokoda asutati 1631. aastal Tartus aasta varem Gustav II Adolfi asutatud gümnaasiumi juures (millest peagi sai Tartu ülikool), ent seal eestikeelseid trükiseid ei avaldatud. Tallinnas avati esimene trükikoda 1634. aastal. Eestikeelsete raamatute avaldamise õigus oli Riia ja Tallinna trükikodadel, esimesel lõuna-eesti murdes, teisel põhja-eesti murdes raamatutele. Hiljem asutati veel trükikoda Miitavi Kuramaal (1667) ja Narva (1695). Ent Põhjasõja järel jäi neist püsima üksnes Tallinna trükikoda, kus sama trükikoda tegutses pea 300 aastat 1921. aastani.
Alles 1766. aastal avati Eesti aladel tollal teine trükikoda, sedakorda Põltsamaal, mille asutas omal kulul haigemaja juhataja arst Peter Ernst Wilde (24. märts 1732 Woedtke – 28. detsember 1785). Põltsamaa trükikojas hakkas Wilde koos August Wilhelm Hupeliga avaldama esimest eestikeelset perioodilist väljaannet “Lühhike öppetus”, mida ilmus kokku 41 numbrit.
1789. aastal kolis Põltsamaa trükikoda Michael Gerhard Grenziuse juhtimise all Tartu, 1791. aastal sai ta trükikoja omanikuks, hakkas avaldama ajalehte “Dörptsche Zeitung”, omandas eestikeelsete raamatute avaldamise õiguse, misjärel sai tema trükikojast olulisim eestikeelsete raamatute väljaandja. 1802. aastal Tartu ülikooli taasavamise järel sai temast ka ülikooli trükkal. Grenzius omakorda müüs oma trükikoja sisseseade 1817. aastal konkurendile, Lüübekist pärit Johann Christian Schünmannile, kes oli 1814. a. Tartus oma trükikoja püsti pannud.
Muuseas, trükikoja ajaloos on huvitav seegi tõik, et trükikoda pärandati reeglina edasi naissoo esindajate kaudu – kas tütardele või leskedele, kes uuesti abiellusid. XVII ja XVIII sajandil oli see tavaliseks nähtuseks ja linnavalitsused, kes olid trükikodade omanikud, avaldasid koguni survet, et uuesti valitud raamatutrükkija abielluks eelkäija lesega, lootes seeläbi pääseda lese ülalpidamise kuludest.
Igal juhul 19. sajandi keskpaigaks oli Eestis 9 trükikoda: Tallinnas 4, Tartus 3, Pärnus ja Narvas kummaski 1.
CARL GOTTLIEB MATTIESEN JA TEMA POEG CARL EMIL
1818. aastal, peale Grenziuse trükikoja ülesostmist sai Schünmannist Tartu ainus trükkal ning ostu läbi ka olulisim eestikeelsete raamatute väljaandja. Tema trükikojas ilmuvad Winkleri, Marpurgi ja peamiselt O. W. Masingi teosed; ka trükiti siin „Marahva Näddala-Lehte“.
19. sajandi alguseni olid trükikodade omanikud, raamatutrükkijad, sellid-ladujad välismaalased, enamasti Saksamaalt pärit. Ent Schünmanni trükkikotta astub 1824. aastal 15-aastase poisikesena õpilaseks Carl Gottlieb Mattiesen, kelle isa Madis Madise poeg oli päritolult eestlane, sest ta asub talunikkude nimekirjas ja ei evi perekonnanime. Mõnel pool nimetatakse teda metsavahi pojaks. Mattiesen jääb ettenähtud kuueaastase õppeaja järel 1830. aastal samasse trükikotta noore sellina tööle. Sellega on Mattiesen tegeva raamatutrükkijana või kirjaladujana esimene eestlane tolleaegsete trükitööliste-välismaalaste hulgas.
1835. aastal on ta trükikojas juba faktoriks, samuti ka hiljem Justine Schünmanni ajal. Samal aastal on ta omandanud trükikoja sisseseadmed, võimalik, et Grenziuse pojalt. Schünmann suri 1840. aastal ja ülikooli trükikoja omanikuks sai nüüd Schünmanni lesk Justine (sündinud Schultz), ärijuhiks aga Carl Gottlieb Mattiesen.
1846. aastast peale on Mattiesen juba ülikooli-trükikoja rentnik, makstes Schünmanni lesele renti aastas 1200 rubla. 1848. aastal palub ta endale luba trükikoja avamiseks, mis oleks Tartus arvult kolmas trükikoda. Selles toetab teda ülikooli direktoorium, põhjendusega, et kahest trükikojast ei jätkuvat Tartu jaoks, kuna kohalikkude autorite käsikirjad trükitavat sagedasti väljaspool. Peale selle lubavat Mattiesen trükkida soodsamatel tingimustel kui teised. Luba saabuski Mattiesenile juunis 1848. aastal ning sellega saab temast esimene eesti soost trükikojaomanik Eestis.
Ühtlasi oli ta omandanud endise von Wahli maja. Järgmisel aastal uuendab ta ka rendilepingut Schünmanni lesega ning liidab Schünmanni (ülikooli) trükikoja oma vastselt sisseseatava trükikojaga juba oma uues majas. Liidetud trükikodade sisseseadetest koostati eri inventuurid ja trükitavate raamatute pealkirjades pidid firmanimetusena esinema: Schünmanni lesk ja C. Mattiesen. Isiklikult Mattiesenile kuulusid kaks trükimasinat, käsi- ja kiirpress.
Mattieseni trükikojas töötas ka tema vend Aleksander.
Selline koostöö püsib nendel trükikodadel kuni 1863. aastani, mil ettevõttesse astub C. G. Mattieseni poeg CARL EMIL MATTIESEN (24.08.1835, Tartu–09.03.1888, Tartu). 1860. aastal omandab ta doctor phil. astme Leipzigis; 1863. aastal saab ta Schünmanni leselt renditud „Dörpt- sche Zeitung’i“ toimetajaks ning järgmisel aastal hangib loa ka trükikoja avamiseks ja võtab veel samal aastal lepingu põhjal trükikojad üle isalt.
1865. aastal läksid aga trükikodade teed ja Justine Schünmann annab nii „Dörptsche Zeitungi“ väljaandmise õiguse kui ka oma trükikoja sisseseade rendile Eduard Julius Karowile. Isa Carl Gottlieb M. suri detsembris 1865. aastal, poeg käib aga äriasjus isa radades ja teotseb raamatute kirjastamisega vahest veel suuremal määral. Samuti asutab ta 1866. a. uue ajalehe „Neue Dörptsche Zeitung“. Näiteks avaldab ta Jakob Hurda teose „Vana Kannel“ (1886), Dr. Mihkel Veske töid jne. Erilise menu osaliseks said C. Niggoli vene keele õpperaamatud.
Emil Mattiesen oli 1874–76 ka Tartu raehärra ehk linnapea ning 1885–88 kaubandusbürgermeister.
Carl Emil Mattieseni surma järele 1888. a. pärib trükikoja omandusõiguse tema lesk Emilie (sünd. Strümpell), ent ettevõtte tegelikuks juhiks saab August Hahn. Tema käe all pandi vähem rõhku eesti teoste kirjastamisele, kuid trükikoda pälvis oma täpsa ja korrektse tööga sellise tunnustuse, et eriti vene õpetlased ligidalt ja kaugelt hakkasid saatma Mattieseni trükikojale oma käsikirju trükkimiseks. Nii läkitati neid Peterburist, Moskvast ja isegi Siberist ning Kaukasusest. Siin trükiti ka ülikooli „Commentationes Universitatis Jurieviensis“ ja hiljem Eesti iseseisvusaastail „Tartu Ülikooli Toimetused“. Mattieseni trükikoda oli oma sisseseadelt enne esimest maailmasõda kõige täielikum Eestis ja Venemaal. Seal oli 6 trükipressi ja tööliste arv ulatus 108.
1929. aastal moodustati trükikoja tegevuse jätkamiseks ja laiendamiseks osaühing K. Mattieseni trükikoda, mis natsionaliseeriti 1940. aastal ning 1941. aasta seadlusega nimetati ümber Hans Heidemanni nimeliseks trükikojaks.
1990. aastal reorganiseeriti Hans Heidemanni trükikoda iseseisvaks riiklikuks ettevõtteks Tartu Trükikoda. 1992. a. rentis Tartu Trükikoja OÜ Greif, mille asutasid trükikoja endised töötajad.
1996. aastal sai trükikoja omanikuks OÜ Greif.
KASUTATUD ALLIKAD
Puksoo, Friedrich 1933. Eesti raamatu arengulugu seoses kirja ja raamatu üldise arenemisega. Tallinn : Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing.
N. Kenkman 1933. Eesti raamatu areng. Waba Maa, nr. 305, 30. detsember 1933.
Rahvusarhiivi fondi EAA.2453 tutvustus.
Vikipeedia sub: raamat.