1925. aastal avaldatud raamatus Tartumaa. Maadeteadusline, majanduslineja ajalooline kirjeldus tutvustatakse ka toona Tartumaal asunud Avinurme kihelkonda. Siinset loodusolu kirjeldades tuuakse esile meie võrdlemisi lauge, ühetooniline metsamaastik, kus ürgmetsade vahel on mõned kõrgemad “saared” üksikute elamute või asulatega, võsastiku ja heinaküünidega kaetud sood ning paeladena puude vahel looklevad metsarajad. Seejärel lisatakse:
Ei saa nimetamata jätta, et Avinurmes hommikuti enne päikesetõusu varakevaditi (märtsikuu lõpul) ka õhupeegeldusi nähakse. Siis paistavad Avinurme juurde selgesti Peipsi järv, Vasknarva ja Skamja kirik. Päikesetõusuga kaob nähtus. [1]
Siiski tuleks mainida, et õhupeegelduste ehk kangastuste ehk miraažide ehk terenduste – või fatamorgaanade – esinemise aja kohta on erinevad andmeid ning Avinurme ja märtsi lõpp ei ole nende trehvamiseks muidugi ainus koht ja aeg. Sagedasemad on nad Peipsi kaldal.
PEIPSIÄÄRSED FATAMORGAANAD
1940. aasta Tallinna Posti artiklis “Kui Mustvees nähakse Oudovat” kirjutatakse sellest pikemalt.
Palju aaslaid tagasi, kõneldakse Peipsi rannakülades legendi, olnud Peipsi järv hulga väiksem ja praeguse Sahmeni madaliku kohal, mis asub Lohusuu rannakülast kilomeetrit 15 ida pool, olnud suur ja uhke linn. Siis aga tulnud suur uputus, Peipsi järv ühinenud Pihkva järvega ja võtnud oma alla veel määratu lahmaka ümbruskonna maid. See juures olid järve vood ujutanu üle ka linna Sahmeni kõrgendikul ja kõik inimesed saanu hukka. Too legendaarne linn aga ilmutavat end veel praegug randlastele. Ta tõusvat ajuti selgena ja säravana Peipsi voogudest, paistes nagu hiigel-õhuloss kõikidesse küladesse ning kaduvat siis taas pikkamisi lainetesse!
Legendis jutustatud muinasjutulises “ilmutuses” on siiski tõepõhja all ja kahtlemata kõik Peipsi rannakülade elanikud on juhtunud “selget ja säravat” järvelinna nägema. Tõeliselt ei ole aga siin muidugi mitte tegemist salapärase kummitusega, vaid päris tavalise õhupeegeldusega, mis valguskiirte murdumisele eritihedusega õhukihtides toob nägemispiirkonda kaugel silmapiiri taga asuvad esemed. Ning too muinasjutuline järvelinn ei ole õieti midaigi muud, kui üle järve kangastuv Oudova oma ümbruskonna küladega. [2]
Samuti jutustas vanasti rahvasuu fatamorgaana põhjendusena, et maa tahtvat järve “ära süüa” ning käib enne ja pärast päikest vaatamas, kaugel teine rand veel on. Või et järv on hoopis maa ära söönud ja annab kallastele vaid kord aastas loa teineteist vaadata. [3]
Artiklis lisatakse, et miraaže ehk õhupeegeldusi peetakse kõrbenähtuseks ja ehkki mujal Eestis (v.-a. rannikualadel) on nad harulduseks, siis Peipsi läänerannikul, Viru- ja Tartumaa piirist umbes Kallasteni on terendused teatavate ilmaolude korral küllaltki sagedased. Siis võib Peipsi läänekaldal näha Oudova linna ja järve idakalda külade hooneid ja torne. Ent see loodusemängu kestav üksnes lühikese aja jooksul – tavaliselt veerand kuni pool tundi, peale mida “salapärane muinasjutulinn haihtub silmapiirilt”.
Õhupeegeldused tekkivat Peipsi rannas tavaliselt kas hommikul vara või õhtupoolikul kaks–kolm tundi enne päikeseloojangut – igal kevadel, mai ja juuni kuudel ilusa vaikse ilmaga kui järv on peegelsile. Enne õhupeegelduse tekkimist löövat silmapiir punetama, silmapiir sulandub taevalaotusega ning sellest kumast joonistuvad välja asulate ja hoonete kontuurid, mis vaid hetkeks on nähtavad päris selgetena, siis muutuvad ähmaseks ning peagi on silmapiir jällegi hall ja “argipäevaline”. [2, 3]
Üks tavalisest pikemalt, pea poolteist tundi kestnud õhupeegeldus oli Peipsi rannal näha olnud 1923. aastal, mil naaberkalda linna tuli mõni randlane imetlema isegi binokli ja kiikriga, ehkki nende abil miraaže siiski paremini ei näe.
Vanasti olid fatamorgaanad sageli ebausu ja hirmu allikaks. Ka 1923. aasta miraaži järel ennustati sõja ja häda tulekut, sest Oudova oli ennast läänekaldal näidanud ka varasuvel 1914, esimese ilmasõja eel. Ent puhuti tegi selline hirm ka randlastele nalja:
Koomilise vahejuhtumi tekitas fatamorgaana mõni aasta hiljem Lohusuu rannakülas, kus parajasti peeti surnuaiapüha ja kuhu seks puhuks oli tulnud kokku ka kaugemalt sisemaalt inimesi. Parajasti, kui jutlustaja oli seletamas hauatagust elu ja Johannese ilmutamisraamatu imetegusid, kostis järvepoolsest kalmistuosast ärritatud kära. Sallkkond naisi oli surnuaia-müüril vaikselt istudes äkki märganud, et silmapiirile kerkib linn, päikesekullas helkiv ja sätendav nagu Jeruusalem. “Mis nüüd enam muud, kui Viimnepäev on käes,” mõtelnud naised ja tõmmanud seelikusabad näppu, pistnud punuma pastorihärra poole, et veel viimsel minutil üles tunnistada oma patte ja saada õnnistuse osaliseks. Randlased püüdnud küll naisi rahustada, et mis te nüüd tühipaljast õhupeegeldust kardate, kuid paanikat ei jõutud enam pidurdada. Kiriklikku tseremooniat võidi jätkata alles siis, kui „Jeruusalem“ oli taas vajunud vetevälja taha. Kuid vist kunagi ei ole ükski jutlustaja leidnud nii agaraid kuulujaid, kui too kirikhärra pärast “salapärast imetegu”. [2]
Lisatakse, et veel mõned aastad tagasi ehk 1930ndate lõpuaastail oleks Mustvee ümbruskonna kalurid peaaegu piiriseadust rikkunud, kuna külmarohtu võtnud kalurid pidasid järsku silmapiirile kerkinud õhupeegeldust Kallasteks ja selle järgi võtnud suuna pisut paremale “Mustvee poole”, kohtudes viimaks Piirisaare lähedal valvepaadiga, kes neile õige suuna kodu poole uuesti kätte juhatasid. [2] Sarnane kalamehejutte on ka Lohusuu meestest varasemast ajast [3].
Waba Maa 1933. aasta 23. novembri lehest leiame uudise: “Peipsi rannal nähti õhupeegeldust”:
Möödunud nädalal paaril selgel warahommikul nähti Peipsi rannal Lohusuu ja Mustwee wahel õhupeegeldust. Oli näha silmapiiril punakas hommikuwalguses otse kui mingisugust roosa-walgete majadega küla, mis weerand tundi “kummitas” Peipsil. Päikese tõusmise järele kadus õhupeegeldus. Harilikult ilmub õhupeegeldus siin mais ja juunis, mõnikord harwa ka talikuudel. [4]
AVINURME TAEVAVÄRAVAD
Järvest eemal on õhupeegeldusi nähtud kõrgematelt küngastelt, näiteks Roela Vooremäelt – ent nahtud on neid ka Avinurmes.
Avinurmes oli üheks selliseks “nõiutud paigaks”, kust miraaže näha võis, Vahemägi. Tavaoludes ei paistnud sellelt künkalt ei Mustvee linn ega Peipsi järv, ent
päris sagedasti varajastel suvehommikutel, nii umbes kella 4 —5 ajal võib aga siit näha Mustvee ja Lohusuu kirikute torne ning üleval metsa kohal sinetavat Peipsi järve. Fatamorgaanade rohkus ja sagedus on tõenäoliselt Vahemäel seletatav sellega, et ümbritsevate soiste metsade kohal õhutihedus on erinev, mis põhjustab valguskiirte murdumise. [2]
Muuseas, kui 19. sajandi lõpus otsustasid avinurmikud omale omade jõududega kiriku püstitada, siis sooviti selleks maad saada just Vahemäele, sest sealt vahel nähtavale tulevate “taeva väravate” tõttu peeti seda pühaks paigaks. Kirjutatakse, et fatamorgaanasid nähti tavaliselt juunis enne päikesetõusu, mil
võis Vahemäelt teinekord näha, kuidas üle metsalatvade äkki kerkisid silmapiirile kauged asulad ja Peipsi sinetav veepind. Allakirjutanu [kelle nime aga ei avaldata] on seda juhtunud nägema kahel korral. Lohusuu kirik, milline siit asub 13 km kaugrusel, paistis üle metsade nii selgelt, et võis näha isegi torniaknaid. Mõneks minutiks kerkis silmapiirile koguni Iisaku kirik, mis siit asub umbes 30 jm kaugusel. Peipsi veepind tundus nii lähedasena, et peaaegu paistsid lainevirvendused. [5]
Kuna aga Vahemäel asusid head põllumaad, ei nõustunud mõisaomanik Oebius seda maad abikogudusele müüma, vaid andis kiriku ja õpetaja maja ehitamiseks krundi mõisaaleviku lõunaserval asuva kruusaaugu kaldale. Seda krunti pidasid avinurmikud aga neetud paigaks, sest rahvapärimuse järgi oli seal kunagi mingi vastuhaku tõttu kolm meest ära tapetud, kes seal orus kummitamas käisid. Ent ometi ei jäänud muud üle, kui kirik siiski sinna – ehk siis selle praegusele kohale – ehitada. [5]
Aga kus asub see kunagi pühaks paigaks peetud Vahemägi?
Kirjelduse järgi asunud see Maetsma küla lõunapiiril, hilisema Avinurme aleviku serval. Vihje leiame ka ühest Meie Kodu 1964. aasta artiklist, kus kodukohta külastanu kirjeldab:
Avinurme on seni millegipärast palju ümber kujundatud: paar aastat tagasi võetud maha Vahemägi, mis asus kilomeeter kirikust põhja pool Maetsma ja aleviku vahel. Jõge olevat ümber kaevatud ja käänakuid välja lastud. Avinurme alevikus, kiriku juures, võetud maha järsk mägi, tee kaevatud mäest läbi. [6]
Ehk siis otsides kõrgemat küngast Maetsma ja Avinurme serval, 1 km kirikust, kus kaevetöid on tehtud, leiame me omal ajal pühaks paigaks peetud Vahemäe ilmselt sellelt kõrgendikult, kus täna asuvad endised kolhoosi laudad, veetorn, mobiilimast jm hooned.
* * *
Sellest, kuidas fatamorgaanad tekivad, saab lugeda pikemat selgitust 1899. aastal ilmunud ajakirjast Lõbu ja teadus.
KASUTATUD ALLIKAD
[1] Rumma, J.; Granö J.G.; Veski, J.V. 1925. Tartumaa. Maadeteadusline, majanduslineja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
[2] Kui Mustvees nähakse Oudovat. Tallinna Post, 20. september 1940.
[3] Oudowa linn käib rannas külas. Fatamorgaana imed Peipsi järwel. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 24, 17. juuni 1929.
[4] Peipsi rannal nähti õhupeegeldust. Waba Maa, nr. 275, 23. november 1933.
[5] Ajaratas 1966. Kuidas Avinurme sai kiriku. Vaba Eesti Sõna (Free Estonian Word: Estonian weekly), 4. august 1966.
[6] Eesti metsaromantika hävib. Meie Kodu (Our Home: Australian Estonian weekly), 4. juuni 1964.