125 aastat tagais, 1897. aasta lõpus rajati Avinurme kabeliaed ehk kalmistu koos kabelihoonega. Enne seda asus Avinurme mõisavalla kirik ja kalmistu Lohusuus, ehkki Ulvi ja Laekannu kandi inimesed kasutasid Torma kirikut ja kalmistut ning valla põhjaosa külade inimesed on puhuti oma viimse puhkepaiga leidnud ka Simuna ja Tudulinna kalmistutel. Seega oli soov rajada Avinurme (mets)vallale oma kalmistu mõistetav. Ent samas oli oma kabeliaia loomine ka osa pikemaajalisest Lohusuu ja Avinurme vahelisest “kirikutülist”.
Ehkki selle sündmustejada – Avinurme oma kabeliaia ja kiriku rajamise – algusaega paigutatakse 1860ndatesse aastatesse, enne seda, kui Avinurme ja Lohusuu kogukonnad otsustasid üksteisest lahku lüüa ning mõisavald jagunes Avinurme mets(a)vallaks (hilisem Avinurme vald) ja Avinurme rannavallaks (hilisem Lohusuu vald), siis konkreetsema kuju saab Avinurme kalmistu rajamine 1890. aastal.
Sellest loost räägivad ühelt poolt vallavolikogu protokollid, ent põnevama versiooni leiame kabeli renoveerimise käigus 2006. a. leitud kirjas: Kirbu külast pärit Kaarel Kalause ja Västrikult pärit Joosep Pukki poolt 13. novembril kirja pandud “Meie aeksed mälestused tulewa põlwe rahwale aastal 1897“.
Kirjas selgitavad nad kabeliaia saamise lugu, mis olla alanud juba 40 aastat enne selle rajamist – kuid edasi lükkunud toonase kirikuõpetaja Carl Landseni omakasu tõttu ja “sulge kasutada mõistnud” inimeste vastasseisu tõttu, kes tundsid ennast kõrgema seisusena ja hoidsid õpetaja poole. Seda 1877. aastani, mil Lohusuus hakati uut kirikut ehitama, millest Avinurme inimesed enam osa võtta ei tahtnud:
aga sest ei küsitud, ja siis risuti meid oksjoni teel, müüdi meil loomad, riided, wankrid, sanid, ja mis kellelgi kätte saadi, ja wõeti iga mehe hinge pealt 3 rubla ja 30 kopikat Lohusu kiriku ehituse raha.
Nii algas Avinurme surnuaia, kabeli, pastoraadi, kiriku ja kihelkonna rajamise ettevalmistamine.
Konkreetsemad sammud võeti ette 1890. aastal. Nimelt 1890. aasta 8. oktoobri (vana kalendri järgi) vallavolikogu koosoleku protokollis (EAA.3260.1.18, protokoll nr 8, I) kirjutatakse, et volikogu ette astusid Avinurme metsvalla nende külade peremehed ja pobulid, kes Lohusuu kiriku ehitamisest lahti hoiavad ning valisid endi seast kaks saadikut – Jürri Tomiku ja Josep Pukki –, kes saadaksid metsvalla poolt palvekirja Riia Konsistooriumi kohtule, küsimaks luba selleks, et valla rahvas, kellel on Lohusuu kirikus kauge käia, saaks hakata Maetsma koolis teenistusi pidama; ning teise palvekirja saadaksid nad Balti [kroonumaade ?] valitsusele, et kroonu poolt saaks mõisamaadest Avinurme mõisa juurde kabeliaia jaoks üks dessantin (u. 1,1 ha) maad antud.
Teadupoolest sai esimene palve konsistooriumilt eitava vastuse ning 4 aastat hiljem lasti hernhuutlasest Maetsma koolmeister Schulbach kohalt lahti. Ent teise palve osas oldi kroonuvalitsuses osavõtlikumad.
Sama aasta 20. novembril (protokoll 8, I) oli asi taas volikogus arutamisel, sest I Tartu Kroonumetsa härra oli kabeliaia rajamiseks maa andmise palvele vastanud ja Avinurme rahvale teada andnud, et Avinurme mõisa ümberkaudu on kaks kohta, kuhu kabeliaeda võib teha:
esimene koht on Awinurme Mõisa wälja peale wastu Sälliksaare küla piiri ning teine on Pärniku kõrtsi ette jõe äärde.
Nii avanes kaks tulevikuperspektiivi, millest – nagu me tänaseks teame – teostus esimene. Ent vähemalt hetkeks muutus võimalikuks maailm, kus tänaste Pärniku kortermajade asemel laiunuks Pärniku ringi kõrval jõe ääres hoopis Avinurme surnuaed. Miks otsustasid Avinurme inimesed Sälliksaarepoolse asukoha poolt?
Samal koosolekul astusid volikogu ette Laurisaare, Kirbo, Padenorme ja Maetsma küla peremehed ja pobbolid ja rääkisid, et nende eelnimetatud külade rahvas elab Pärniku kõrtsist allpool ja tarvitab jõe vett nii oma elu ülalpidamiseks kui veepuuduse ajal joogiveeks. Kui aga surnuaed teha Pärniku kõrtsi juurde jõe äärde, siis see rikuks jõevee ära, sest vajub vesi nii maa pealt kui maa seest surnu haudadest jõkke, solgiks ja roojaks ära vee, mida pruugib suur hulk rahvast, ning võib seeläbi katku ja haiguseid tuua. Seetõttu palusid nad vallavalitsusel Keiserlikule Balti kroonumaade valitsusele edastada palve, et kabeli aia jaoks võetaks võimalusel vastu Sälliksaare küla äärne maatükk mõisa väljal, aga mitte Pärniku kõrtsi vastas.
Kalause ja Pukki kirjas aga märgitakse, et kuna osa rahvast tahtis surnuaeda rajada Pärniku kõrtsi juurde, teine osa aga mõisa juurde, ei jõutud asjas ühele nõule “ja ni jäi se asi jälle se kord seisma“.
Alles 1897. aastal, kui kiriku ehitamise plaani taas takerdus, otsustati uuesti paluda, et kabelaed kätte antaks. Meenutatakse:
Peale seda Juli kuul tuli meile kabeli aia luba kätte aga et wili peal oli siis pidime otama senni kui wili ära korjati, ja siis tuli 23mal Augustil kohalik metsa Härra, wöelmöldri härra ja rittersahti eest seisja von Kloott, ja mõetiwad platsi ära, ja anniwad meile kätte, 2 wakka maa matmise paigaks ja 1/3 ma hooste seisu paigaks.
Surnuaia krundi sai vald kätte 1897. aasta sügisel ning kohe asutakse tööle selleks, et võimalikult kiiresti kabeliaed kasutamisvalmis saada.
1897. aasta 9. oktoobril kirjutatakse vallavolikogu protokollis (EAA.3260.1.20):
Et Kõige Kõrgema käsu järel on Awinurme metswalla rahwale üks uus kabeli aed mõisa maadele lubatud ning see maatükk Balti [..] Walitsuse toimetamise järel Jürjevi I Kroonumetsahärra läbi on wälja mõõdetud ning Awinurme wallale kätte antud saanud, siis olid järelnimetatud inimesed mitmetest küladest wallawalitsuse juure kokku tulnud selle palwega, et nemad tahawad seda kabeli aia ehitust wõimalikult ruttlikkult ette wõtta, et see uus surnuaed juba tänawu aasta saaks rahwale surnute matmiseks pruugitud saada ja olid kokku tulnud nimetatud küladest
Nimetatud saavad järgmised külad (sulgudes järel ülesloetud talumeeste arv): Laurisarest [3], Kirbust [3], Padenormest [5], Tölgast [5], Kõwerikult [4], Kaewusarest [3], Alekerelt [2], Leppiksarest [4], Adrakust [1], Mõisast [?, 1], Sälliksarest [1])
Jätkatakse surnuaiale ehitatava kabelihoone kirjeldamisega:
Ülewal nimetatud inimesed kauplesid Awinurme inimese Karel Haawa Jani poja, et see uwe kabeli aja peale üks kabeli maja ehitab puust, 4 sülda pikk ja 3 sülda lai ning 10 jalga kõrge teeb pärnade alla, sile laggi wahede peale laotud [?], kaks aknad ja ühe kahepoolega uks woderdatud, teeb majale üks torn peale, kelle seinad seiste kuni kaheksa jalga kõrged ning lööb majale ja tornile pilpa kattus peale 3 1/4 tollise soomusega ja saab selle töö eest 60 rubla. Kõik material saab rahwa poolest antud ning peab se töe Martipääwast 1897 walmis olema ning peab töe hea olema ja seinad puhta nurkadega ning seinad seest poolt ära westetud ja üks trepp õue ukse ette ja teine trepp, mis torni wiib peab tehtud saama.
Ühtlasi walisid eespool nimetatud walla liikmed kolm walla liiget Juhan Koppeli Laurisarest, Maddis Pukki Maetsmast ja Mart Kulli Kõwerikkult, kes sedda tööd järele watawad ning selle eest muretsewad, et materiali õigel ajal muretsetud saab.
Lisatakse, et Kaarel Haav oli selle kaubaga rahul ning võttise töö 60 rubla eest enda peale.
Kalause ja Pukki kirjas avatakse kabeli ehituse tagamaid, meenutades, kuidas 1897. aasta mihklipäeval kogunesid Paadenurme, Kirbu, Tölga ja Laurissaare mehed Pukki ja Kalause juurde aru pidama ning otsustasid, et sealkandi mehed annavad ise kabeli ehitamiseks palgid – ning hakkasidki neid juba järgmisel päeval kohale vedama. Siis kutsuti ka mujalt rahvas “kontori” – ehk siis vallamaja – juurde ning otsustati kabeli ehitus oma kuludega meister Kaarel Haavalt välja kaubelda. Vastuseisjaid ja tüli tekkis sealgi, aga esiti kogunes ehituse toetajate kampa 30 meest, kes olid valmis selle oma kulul valmis ehitama. Ent kui kabeliaia tegemiseks läks, siis olid ka need kaasa tulnud, kes varem vastalised olid.
Seejärel pandi taas rahad kokku ja 5. novembril saadeti Jaan Kalaus Änniksaarest ja Jaan Rosenthal Lepiksaarest Kaatsinast tornikella tooma (mis oli maksnud 76 rubla).
Kalmistu avamine toimus surnute pühal 23. novembril – ehk uue kalendri järgi 5. detsembril 1897. a. Esimene matus olla kalmistul olnud juba mõned päevad hiljem – 1897. aasta 26. novembril, lahkunuks Lepiksaarest pärit Mari Kull (17.06.1878–15.11.1897) – vt Haudi kaardilt.
1898. aasta 27. juuli Postimehes aga kirjutatakse esimesest kabelipühast, mis 19. juulil (vana kalendri järgi) Avinurme uue surnuaia peal ära peeti. Rahvast oli “murruna kohale woolanud“, ent tähelepanu äratas see päev hoopis seetõttu, et paljud käsisid ka ligidalolevas kõrtsis märjukest võtmas ning viimaks tõusis Avinurme ja Lohusuu noormeeste vahel suurem taplus, kus mitmed isegi raskemaid haavu said. Küllap seegi oli aastakümneid kestnud tüli väljendus.
Kalause ja Pukki kiri lõppeb aga asjaga seotud isikute loetlemisega:
- Kiriku ja kabeliaia nõudmise ja õiendamise peale volitatud mehed: Joosep Pukk Västrikust, Madis Tamm Paadenurmest, Joosep Kalaus Adrakust, Jüri Müür Liivakult, Joosep Tomik Rajalt.
- Palvekirjade kirjutaja: Karel Kalaus Kirbult.
- Kabeli hoone ehitamise ja materjalide eest hoole kandjaks: Mart Kull Kõverikult, Madis Pukk Maetsmast, Juhan Koppel Laurissaarest.
- Toona oli vallavanemaks Mihkel Laurison, vallakirjutajaks 30. aastat Karl Schulbach.
- Lohusuu õpetajaks 15. aastat Mihkel Luiga.
Ära saab toodud ka toonane viljahind: rukki kuli (setvert, u 210 liitrit) – 6 rubla, suvinisu 5.50 rubla, talunisu 8.50 rubla, herned 8 rubla jne.
Lõpetuseks soovib Tooma poeg Kaarel Kalaus Kirbult:
Head elu ja head tervist tulewa põlwe rahwale …