AWINURME MILJONÄR

Avinurme kandi inimesed on aja jooksul uudiskünnist ületanud ja raamatukaante vahele jõudnud eripalgeliste saavutustega. 1936. aastal oktoobris–novembris tekitas elevust riikliku klassiloterii 25 000 krooni suurune võit, mis ühele Avinurmikule osaks langes. Kes oli see õnneseen? Miks kaasati lotovõidu jagamise protsessi kriminaalpolitseinikud? Kas võitja ostis omale mõisa? Kas Kippeli “Kuldvasikas” sai inspiratsiooni Avinurme miljonäri saagast?

See on lugu August Laurisoni (või Laurissoni) lotovõidust, mis haaras nii avinurmikute, Eesti avalikkuse ja ehk isegi kirjanike tähelepanu.

Tegemist võib olla isegi Avinurme sündmustikuga, mis on enim meedia tähelepanu pälvinud.

Klassiloterii  järjekordne loosimine lõppes täna kl. 12, peale seda kui loosirattast oli wõetud välja wiimne wõidusedel. Fortuuna on jälle oma töö teinud. On uusi pettunuid, kuid ka neid, kes rõõmustawad. Loosimistulemustega siiski üldiselt peab jääma rahule. Wõidud on läinud laiali üle maa. Kõwasti on wedanud prowintsil.
Kümnete tuhandete loteriimängijate huwi koondus seekordki loosimise wiimasele päewale. 10.000 krooni suurune peawõit jäi eelmisest päewast loosirattasse ja sellele arwatakse juure 15.000 kroonis suurune preemia. 25.000 krooni on tänapäeva majandusliku tõusu ajastulgi säärane summa, mille vastuvõtmisest keegi weel ei ütleks ära. Seepärast walitses mängijate keskel kaunis tugew pinevus. Fortuuna lahendas aga selle õige pea. Ta wältis mängijate närwipingutusi. 10.000 krooni hüüti wälja juba kl. 9.15 hommikul, seega tund ja weerand pärast loosimise algust.

25.000 krooni omanikuks

osutub see, kelle käes on punast wärwi pilet nr. 35.239. Kes on selleks õnneseeneks? See küsimus oli nüüd kõigil suus. Warsti selgus, et wõidupilet on klassiloterii osakonnast saadetud müügiks Mustwee majandusühisusele. Seega tuleb wärsket miljonäri otsida Peipsi kaldalt. Wõtsime Mustvee majandusühisuse tegelased risttule alla. See andis aga vaid wäga wäikesi tulemusi. Niipalju selgus siiski, et see võidukarikas mustweelastest seekord on läinud mööda.

Majandusühisus oma klientide keskelt ei ole wõidupiletile leidnud ostjat. See on saadetud müügiks harukauplusse

Awinurme, Eesti kuulsamasse puunõude „wabariiki”.

Harukauplusest piletiraamat on müüdud üksikpiletitena ja isegi poolpiletitena mitmele lähema ümbruskonna wäikekohapidajale-käsitöölisele. Selle juures ostjaid ei ole registreeritud.

Mustwee majandusühisuse Awinurme harukaupluse juhataja W. Pulwer, kellega meil oli kõnelus, ei teanud, kas punast wärvi wöidupilet on müüdud terwena ühele või poolitatult kahele ostjale. Raamatutes selle kohta märkused puuduwad. Eelmisel loteriil on selle pildiraamatuga mänginud üks Awinurme väikekaupmees, kes edasimängimisest loobus. See võib nüüd sügada kuklatagust. Arvatakse, et wõit on läinud Awinurme

wäikemaapidajate-käsitööliste keskele,

kas ühele wõi kahele, see loodetawasti selgub pea, samuti nagu õnneliku wõitja nimigi. Awinurmelastele see wõit on kahtlemata teretulnud, seda enam, et warem ühtki suuremat klassiloterii wõitu sinna kanti ei ole sattunud. Ühiskaupluse kaudu on warem müüdud 10 piletiraamatut, nüüd 15 piletiraamatut. Suurimaks wõiduks, mis sinna oli sattunud, on 12 krooni. [..]

 [..] seniste andmete järele näib. et

suuremad wõidud on kõik enam-wähem läinud õigetesse kätesse,

s. o. sinna, kus raha wajati hädasti wõi kus seda polnud üleliia. 25.000 krooni wöitja Awinurmes, nagu kuuleme kohapealt, ‘”on kehwik wäikekohapidajakäsitööline, kel seni olnud

“üheksa ametit ja kümnendaks nälg”,

nagu üteldakse. On weel lõplikult selgitamata wöitja nimi ja isik, kuid wöidupileti müüja mälestuse järele wõiwat wöitja olla waid üks sealseist wäikemajapidajaist, kes meisterdawad ja müütawad puunõusid, löikawad kodus pilpaid jne. Mõned sellised kehwikud on pileteid ostnud – täna pidi selguma, kes nende hulgast on see uus miljonär. Igatahes ei teadnud ta seda seni isegi ja pidi mindama teda otsima ning talle rõõmusõnumit wiima. 

**

Sama päeva Uus Eestis spekuleeritakse, et võitjaks võisid olla kaks puulaadijat raudteejaamast:

Juba paar päewa on Awinurme rahwas miljoni ärrituses, kuna warsti pärast peawõidu wäljatulekut selgus, et seekord tuleb uut miljonäri otsida Awinurme metsaderikkast ümbrusest. Kuid nagu kiuste ei tahtnud selguda, kes on see õnneseen. Ka õnnepileti raamatu müügikohas, Mustwee majandusühisuse Awinurme osakonnas ei olnud registreeritud pileti ostjat. Tekib siiski kahtlus, et küllap wõitjaks on kohalik kingsepp August L a u r i s o n.
Mööda Awinurme poriseid teid annab tükk aega jalgrattal wändata enne kui hakkab paistma August Laurisoni elamu hall kuju. Leian August Laurisoni parajasti sealauda ust parandamast.
“Tere jõudu!”
“Kulub ära!” kostab wastus.
Astume tuppa, wäikene töötuba, liistud seinal ja töölaud akna all, mille taha istub meister ja alustab tööd.
Jõuab ka perenaine tuppa ja algab oma toimetustega kõrwal köögis.
“Kuidas klassiloterii miljoniga siis ka on?” küsin.
“Ei tea midagi, pole lehte näinud, egas mina sealt midagi ei saanud.”
“No aga mis number sul siis on?”
“Ei mäleta.”
Juba on perenaine tulnud meie juttu kuulama, üks terwe ja teine poolik klassiloterii raamat käes. Nähes terwet raamatut, mille number

36.239, soowin otsekohe uuele miljonärile ja tema abikaasale õnne.
“Noh, kuidas see raamat sinu kätte juhtus?”
“Seal ma neid walisin teiste ostjatega ühes. Üks naine pani selle raamatu kõrwale, öeldes, et see kehw number, see ei wõida. Pistsin teise taskusse ja näe, seal ta ongi. Ühele kehw – teisele õnneks.
“Noh, kas wiskad nüüd liistud ja naaskli nurka? nüüd sa ju kahekordne miljonär.”
“Ei seda wõi teha. Tänini on need tööriistad leiwas pidanud ja wahel on mõni pitski saanud sekka wisata, – ei neist wõi loobuda.”
“Aga nüüd oled ju miljonär?”
“Eks ta ole kergelt saadud, pea ta ei wõi ära minna.”
“Kuidas nii? Wõite oma elujärge parandada.”
“Ja, eks selle rahaga peab ikka midagi soetama,” ütleb perenaine omalt poolt.
Oma tulewiku kawatsustest wärske miljonär K. aga targu waikib.
Lahkudes soowin temale ja perenaisele weel kord head õnne, ning alustan sügiseses wihmasajus oma koduteekonda.
Õnnelik wõitja on 43 a. wana. abielus, järeletulijateta ning elatab end kingsepatööga, elades Awinurme wallas üürimajas, mille sisemus korralikult puhas ja sisustatud. Üldiselt wõib öelda, et õnnejumal on oma palet näidanud õiges kohas.

W.P
Awinurmes, 29. okt. 1936. a.

Ning ka 30. oktoobri Päewaleht kirjutab, et vastne lotomiljonär on Maetsma küllas elutsev Avinurme populaarseid kingsepp August Laurisson, kes sai oma lotovõidust teada kirjasaatjalt, ega plaani võidu järel ametist loobuda.

Seda, kas Päewalehes avaldatud pildil on tõepoolest noor Laurison või mitte, ei oska veel öelda.

Järgmise päeva, 31. oktoobri Postimehes saab juba pikemalt lugeda sellest, kuidas kirjasaatja oli võidu-uudise teatavaks teinud võitjale endale, kes parasjagu oli sealauda ust parandamas.

Ent igaks juhul võib öelda, et uudis Avinurme kingsepast miljonärist levib kulutulena pea kõikides Eestimaa ajalehtedes.

Suure raha ümber on alati palju juttu. On arwata, et Awinurme loteriimiljonite ümber keerutakse weel palju tolmu. Pole ka midagi imestada, kui terwet asjakäiku arutatakse kohtulaua taga. Mõnedkümned head kilomeetrid eemal miljonite wõitja asupaigast eemal Peipsi kaldal Rannapungerjas elab mees, kes arwab ka endal olewat õigusi sellele suurele rahasummale. Selle mehe nimi on Paul Tamm ja ta on sinasõber Awinurme kingsepaga. Loo kohta on kohalik rahwas juba loonud teise ajakohase wersiooni tuntud wanasönast. Inimesed ütlewad nüüd: „üks tunnikene tukkumist wõib wõidust ilma jätta…”
Lühidalt öeldud: kingsepp Laurison wõitis piletiraamatuga, mille numbril eelmistes klassides mängis Paul Tamm. Ta jäi aga hiljaks sama numbriga piletiraamatu ostmisel 3. klassiloterii esimeses klassis. Suur wiga seisis selles, et mees õigel ajal ei teatanud, et ta soowib sama numbriga edasi mängida. Piletiraamat seisis Awinurme majandusühisuse kaupluses, kuni kingsepp Laurison selle ostis. Raske on kirjeldada Rannapungerja mehe kohkumist, kui ta lehest luges, et tema endine piletinumber ongi osutunud õnnetoojaks. Mees pani kiiresti rattad käima sõna otseses mõttes. Istus wankrile ja kihutas Mustweesse. Ajas juttu politseiga ja adwokaadiga. Wiimaks sõitis ka wana tuttawa juure, kes oli nüüd kaks miljonit senti rikkam ja ütles, et „kui teeksime õige selle wõidu pooleks. Saab sulle ja jätkub mullegi. Mängisime ju pooltera peale. Mina enne, sina pärast. Kui sa aga ei taha asjaga olla päri, siis annan sellele seadusliku käigu…” Kingsepp Laurison jäi rahulikuks. Sama rahulikuks, kui oli momendil, mil talle sai teatamaks wõit.
„Wõib küll mängida pooleks”, oli ta öelnud. “Mul on meel pool piletiraamatut, mis ei wöitnud midagi ta mängib teises klassis edasi. Wõime ju wõtta ka weel ühe piletiraamatu, kui poolikust kahepeale on wähe. Selle raamatuga aga, millega wõitsin 25.000 krooni, mängisin täiesti üksi ja kogu see wõit jääb kõik mulle. Eks sa wõid ju otsida neid seaduslikke radasid, mis mind sunniwad sinuga raha jagama. Kui leiad niisugused paragrahwid, siis saad ka oma jao. Minul pole aga mingit häda neid paragrahwe otsida …”
Inimesed, kes ei ole tuttawad klassiloterii määrustega, arwawad, et wöib-olla Rannapungerja mees saab jagu Awinurme kingsepast. Küllap temalgi peaks olema õigust sellele rahapatakate. Määrused on aga niisugused, et need ei anna kahtpidi wastust: wõit jääb August Laurisonile. Rannapungerja mees wõib teha endale protsessimistega maid tühja kulu ja näha asjatut waewa.
[..]
Nii ei ole Awinurme loteriimiljonite ümber sugugi säärast kriminaalset afääri, nagu omal ajal Petseri loteriimiljonil. Öeldakse aga, et jonn jumalast loodud ja vöib-olla mees, kes “tunnikese tukkumise” tagajärjel “kaotas” kaks ja pool miljonit senti, arwab endal siiski olemat õiguse.

Sada kasti õlu liikudeks.

Wõõral, kes satub praegu Awinurme kanti, ei tarwitse kuigi kaua oodata, kui ta kõrwu hakkawad kostma jutud noist miljoneist, õnnelikust wõitjast, tühjade kätega jäänud “tukkujast” ja paljust muust, millel kõigil on aga keskpunktiks wäike punane pilet numbriga 35.239.
Teel Awinurme poole räägiwad waguntplatwormil mehed:
E s i m e n e: „Lähme nüüd miljonärist kingsepale õnne soowima… sa tead ju küll Laurisoni – tema ongi see õnneseen.”
T e i n e: “Ega tühja seda teed küll ei käiks. Laurison on lahtiste kätega mees. Napsu ta suust wälja ei sülita. Nüüd oli kuulda, et on tellinud sada kasti õlut liikudeks. Tahab wist terwet walda täis joota.”
Kolmas mees tähendab: „Kuulsin, et kingseppmeister olemat teinud liigud juba esimesel õhtul, kui leht nina alla torgati, et näe, nüüd oled miljonär, wiska liistud nurka ja ära enam neid liiguta. Mehed õhtu läbi kõwasti ja pärast koduteel ütelnud, et kõigest 20 kroonist saime lahti…

Üks, kes ootab oma õnne.

Awinurme ligidal on madalas puumajas õllepood, mille pidajaks jutukas wene mammi. Wõõral teekäijal pole siit suurt midagi hamba alla panna. Kui aga janu peaks olema „olge ljahked, pjudel õlut…” Poemammi paneb oma jutuga wõõra teekäija meelgi rohkem imestama. Kas siitsamast need sada kasti õlut wälja tellitaksegi?
Jah, poepidaja on ka midagi säärast kuulnud, kuid tellitud midagi otsekohe just ei ole. Ruumid on suured, küll siia inimesi mahub, kui aga tuleb see, kes tellib. Poemammi olemat kuulnud tahma suust, et
loteriimiljonär lubanud terwelt 200.000 senti teha liikudeks.

Kes küll teab, kas ta seda on öelnud, kuid rahwas nõnda räägib.
“Küll oli ikka mehel õnne.” tähendab wõõras niisama jutu jätkuks.
“Kui ta minu juurest õlut tjellib, eks sjee ole jälle mjinu õnn,” lausub poemammi.

Neli õnneosanikku.

Wärske miljonär elab 5 klm. Awinurmest Lohusuu – poole. Maetsma külas on tema wäike majake, wanadusest juba päris hall, kümmekond sammu teeäärest. Sisemus om alles äsja korrastatud, seinad tapeeditud, ahjud lubjatud. On pühapäewane päew, aga miljonär istub eestoas oma töölaua taga. Seinal liistud, kõrwgl laual uhiuued jalanõud, mõned neist säärikud. (Awinurme kandis kannawad neid nii mehed kui naised, kuna sügisel on pori põlwini).
Tagatoas liigub naispert;
ju see naispere teene ongi, et selle wäikese, halli maja sisemus on tähelepandawalt korras.
Walged linad ja linikud, diiwanil kirjud padjad.
Ei ole see sugugi maainimesele omane tagasihoidlikkus, mille sordiini all kahekordne miljonär jutustab oma wõidust. See on tublide närwidega inimese rahulikkus. Külmawereline suhtumine ellu, mis waheldamisi näitab head ja kurja palet.
“Ei mina suurt pole mõtelnud neile miljonitele. Wõõrad on palju enam selle pärast kõhewil. Ümberkaudne rahwas on mõelnud wälja ei tea mis jutte selle kohta, mis ma selle rahaga peale hakkan, ütlen aga otsekohe, et kõik see raha läheb perekonna õnneks.”
Edasi selgub, et kingsepp August Laurisoniga elab ühe katuse all ja
on temaga ühes leiwas weel kolm inimest:
naine B e r t h a, naiseõde M i i l i T o o m i n g a s, kelle mees on saanud sõjas surma ja tema täiskaswanud tütar I l s e T o o m i n g a s. Laurisoni abielupaaril lapsi ei ole. Ühist elurada on nad sammunud 13 aastat.
Eks naised selle rahaga midagi ikka ette wõta, millest ka mina osa saan,” lausub kingsepp. “Oma tööd ma aga ei jäta. Näe, tulid eile ja tunaeile külamehed ja küsisid, kas neil tuleb nüüd kaugemalt hakata otsima kingseppa. Egas miljonär enam saapaid ei talluta, arwasid. Wõtsin tööd wastu, tuleb rutata, pori wõtab wõimust ja kuiw jalawari on praegu tähtis ihukate. Pole ju teised süüdi, et wõitsin miljonid, ega tohi neid lasta palja jalu ringi lipata. Amet on mind seni toitnud ja katnud – amet jääb au sisse.”

Punane õnnewärwiks.

Seal, kus on tunda õnnejumala heldet käesilitust, sinna ka ebausk mässib oma loori, kusub niiti, mille algust ega lõppu ei oska inimlik mõistus aimata. Miljonär pole küll ebausklik. Siiski ta usub, et punane on tema õnnewärw. Seekord wõitis punane pilet. Ka eelmisel klassiloteriil ta mängis ja wõitis 9 krooni. Jällegi punase piletiga.
Kui nüüd hakata meenutama unenägusid,
siis oli neiski nähtud punast wärwi. Proua Laurison on näinud unes, et ta õmbles suurt punaroosat kleiti mehe saapamasinal. Õetütar on korra näinud unes, et elutuba oli täis kauneid ja hästilõhnawaid lilli, nende seas palju punaseid. “Ärtu on alati olnud minu trump,” ütleb mees, “maailmasõjas on alati wenelastega kaarte mängitud ja ärtuga mul alati wedas.”

Saatuslik wahetus.

August Laurison jutustab, et esimesest riiklikust klassitateriist ei saanud ta wõtta osa. Polnud kuskilt saada pileteid. Awinurme oli neid üldse wäga wähe müügile antud. Teises klassis mängis ta ühe piletiramatuga, mille nr. oli 1677. Pilet pidas küll wastu kolm klassi, neljandas klassis wõitis aga waid 9 krooni. Oktoobri keskpaigu läks Laurison ostma uut piletit kolmanda klassiloterii jaoks. Piletid olid müügil Awinurme Majandusühisuse kaupluses, mille ärijuhiks Woldemär P u l w e r. Samal ajal oli loteriipileteid äris walimas ka teisi inimesi. Kellegi raudteelase abikaasa hoidis käes piletiraamatut, waatas korraks numbrit ja heitis raamatu kõrwale: „Ei ma seda taha, ei see wõida.” Laurisoni Peast käis läbi mõttesähwatus:
selle põlatud raamatu ma wõtan ja oma senisest numbrist loobun.
Ei ütelnud ka ärijuhile Pulwerile, missuguse numbri ta walis. Selletõttu esialgu polnudki teada, kellele Awinurme kandis suurwõit langes. Ei rääkinud ka kodus naisele, et ostis uue pileti. Wiimane aga tahtis, et üks õnnewõimalus oleks siiski majas ja ostis ise ühe poolraamatu.
“Jatkan sellega mängu,” ütleb kingsepp, “kui saan, ostan mõned piletid weel juuregi.” Mitte sellepärast, et ma just wõitma peaksin. Kui mul mõned numbrid kodus on, siis on huwitawam lehte lugeda. Wäikesest hasardist olen pidanud lugu alati.”
Seekordne loteruwõit on olnud Laurisonil esimene. Eraloteriide aegu on ta piletite alla matnud kenakese summa. Eesti Rahwa Muuseumi loteriipileteid on ta näit. omal ajal ostnud 20 tükki.

“Anna see paberilipakas ja wõta talu…”

Maja, mille katuse all miljonär elab, ei kuulugi talle. See on üüritud talupidajalt Jalakalt wäikese maalapikesega selle ümber. Selle eest tuleb kuus maksta wiis krooni.
“Nüüd on teil naljaasi seda maja pärisomanduseks osta,” lausub usutleja.
“Peremees, kelle koht on 42 tiinu suur, ütles mulle, et anna see wäike punane paberilipakas mulle ja wõta see majahütt ja talu takkapeale. Lükkasin selle lahke pakkumise tagasi…”
Pikema westluse järele lõpuks selgub, et Awinurme miljonäri salajasemas südamesopis on
igatsus saada oma kodu.
Maja ja maa. millel pole enam teist peremeest, kui tema ise. Seal siis wehiks teha tööd – maast madalast kätteõpitud kingsepaametit.

Miljonäri elukäigust.

Sündinud Awinurme wallas, Änniksaare külas. Wanemail oli metsawahikoht. Kui August Laurison oli 9 aastat wana, suri tema isa. Ema nägi suurt waewa kolme allealise poja ülalpidamises. 13-aastaselt läks August Iisakusse õppima kingsepaametit. Enne seda oli saanud maid kolm talwet käia külakoolis, üks wend õppis samuti kingsepaks, teine rätsepaks.
Maailmasõja ajal nägi August Laurison maailma. Poolamaal oli wäeliinil kuni rewolutsioonini. Wabadussõda on kaasa tehtud algusest lõpuni. Elawalt jutustab ta ühest suurest rünnakust Pihkwa juures, kus sai taga aetud punaseid. Kord sattunud ta kahe kaaslasega waenlase kuulipilduja tule alla. Äkki üks mees hüüatab walust: “Wõta mu püss, käsi on läbi.” Haarab siis Laurison sõjakaaslase püssi ja tunneb korraga walusat torget wasakul käeseljal. Ka tema on haawatud. Lõhkewa kuuli üks tillukene kild on praegugi mehel käeselja naha all. Luud jäid õnneks terweks ja haawata saanud käsi on töötegemiseks sama tubli kui teinegi.
“Kuigi ümbruskaudne rahwas teab, et mina olen wõitnud miljonid, pole rahapalujaid külas käinud. Ametmehena, kellel on inimestega palju läbikäimist, tunnen oma naabreid hästi. Ei söanda keegi, petise mõttega mulle ligi tulla.”

Klassiloterii miljonite pärast tekkinud protsess on äratanud elewust peale Peipsiäärse ümbruse enam-wähem üle maa. Toome näite kas wõi Peresaare asundusest. Sonda-Mustwee raudte ääres paljudes kohtades on jaamahooned „tulba otsas”, s. t jaamahoonet polegi, on vaid tulp jaama nimetusega. Samasugune on ka Peresaares. Juuresolewal p i l d i l on näha, millise huwiga hommikuse posti wastu tulnud inimesed kohe jälgimad ajalehti. „Kas on mingit uudist jälle miljonärist?” on esimene küsimus. Nagu näha, et isegi vangid ei saa asja wastn külmaks jääda. Peresaare ümbruses loetakse kõige rohkem “Maa Häält”.

Viimaks 9. novembril teatavad lehed uudisest, et peavõit võeti esmaspäeva hommikul välja.

 [..] Aga eile helistati “Rahwapangast” – “too Awinurme kingsepp, kes wõitis miljoni, on praegu siin…”
Lõime fotograafiga pimekambris salaja risti ette ja läksime.
Istuwad panga ruumis pingil kaks lihtsat maameest. Waatan ja mõtlen – peab muutma sõjaplaani. “Tere,” ütlen. “Kas teilt on juba raha laenatud?”
Härra miljonär waatab ringi. “Ei,” ütleb. “Ega raha pole weel minu käes. Raha on alles pangas.”
“Noh, aga ütleme – kui saate kätte – kas siis näiteks – mulle laenaksite?”
Miljonär waatab oma kaaslase poole. “Ei – tea,” ütleb siis.
“Aga mis te siis kawatsete wõiduga peale hakata?” (selle küsimuse veaks riigi trükikoda küll trükkima peale igale loteriipiletile – siis inimesed mõtleksin walmis).
Sest Awinurme miljonäri wastus on teada juba ette:
“Ei tea.”
“Ehitate näiteks Awinurme maja, awate suurema saapatööstuse?”
„Ma ei elagi Awinurmes, elan Maetsma külas,” wastab. “Kolisin hiljuti teise kohta – Jalaka tallu. Peremees ise on praegu siin minuga kaasas.”
“Jätke mind mängust wälja,” ütleb härra Jalakas. Ja ta ei räägi ka mitte, miks miljonär peab kolima ühest kohast teise ja kas uues kohas on ruumid awaramad.
Ma wahepeal uurin miljonäri nägu. See on niisugune, nagu minu kodukandis öeldi – tihe töömees. Muud kui naeratab waikselt ja ei räägi hea meelega midagi. Kätelgi tööjäljed. Ja äkki meelestub – seda meest oled kusagil näinud. “Kas te ei olnud Awinurmes kusagil, kui me minewal aastal Hirwosega käisime Awinurmes filmimas puunõude walmistamist?”
“Olin. Tegin kingsepatööd just samas majas, kus hoowil te tassisite neid tünniwitse ja filmisite – mäletate – minu naise õetütar ei tahtnud tulla weel filmile.”
“Miks ei nüüd mäletan küll. Wäga sümpaatne preili oli. Kas tema ei ole weel abiellunud?”
“Ei ole.”
“Aga kas ta nüüd läheb midagi edasi õppima wõi wõtab midagi muud ette?”
“Ei tea.”

“Aga wõib-olla kolite isegi linna, kate seal tööle?”
“Ei, linnaelu mulle ei meeldi. Eks ma meel waata.”
Aga esialgu jääte weel oma liistude juure?”
“Liistude juure jah.” Ja oma töö – see on ainus asi, millest wärske miljonär räägib hea meelega. On teinud tööd edasi kogu aja – tellimised tulnud täita ja aeg sügisene, porine – rahwas Awinurme kandis ei saa läbi weesaabasteta. “Eks esialgul see suur summa ikka weidi mõjus närwidele,” ütleb. „Kes seda oskas aimata. Nüüd wõtan weidi raha wälja ega ma seda kõike hakka tassima koju sinna metsanurka. Kui on tulewase elu plaan walmis mõeldud, eks siis näe.”
“Ka klassiloteriil mängite edasi?” “Ei wõtnud kohe uut piletiraamatut. Nüüd wist ei saa enam. Aga tahaks küll tagasi sama numbri, mis selle wõiduga kustus. Mitte, et uuesti wõita aga huwi pärast. Oma numbri tahaks hoida endal alles.”
Siis lähemad rahulikult mööda tänawat kaks lihtsat meest. Astuwad aegamisi ja westlemad ükskõikselt omawahel. Meeldib, et nad on nii ükskõiksed ja rahulikud.

Ent Postimees raporteerib veel 11. novembril, et kohtuprotsess on veel käimas. Mustvee jaoskonnakohus oli küll nõude tagasi lõkanud, aga Tamm otsustanud Tartu ringkonnakohtusse edasi kaevata ning paari nädala jooksul on uut istungit oodata ning 1937. aasta Uus Eesti kirjutab pikema ülevaate käimasolevast kohtuvaidlusest. Päewalehes avaldatakse arvamust, et ” Kuigi praegu ei ole teada, kuidas see omapärane miljoniteprotsess 8-kroonise nõudeprotsessi näol lõpeb, ollakse siiski arwamisel, et Laurissonilt ei wõta miljoneid enam keegi ära, sest selleks ei olewat mingit seaduslikku alust. Protsess tuleb Tartu ringkonnakohtus uuesti arutusele wahest poolteise kuu pärast.”

Viimaks 15. aprilli Uus Eestis, et ringkonnakohus oli samuti Tamme nõudmise tagasi lükanud ning Laurisson oli kahtlusteta loteriivõidu omanik.

2008. aasta 10. mai “Vooremaas” meenutab lotomiljonäri ja toonaseid sündmuseid ka Kalju Jalakas, kelle vanema venna naise Ilse tädimeheks August oli.

Kalju kirjutab:

Juhtuski nii, et vaene kingsepp sai loteriiga suurvõidu 25 000 krooni. Et sel ajal arvestati rahasummasid põhiliselt sentides, siis oli võidusumma 2,5 miljonit senti ja võitjat kutsuti miljonäriks. Loomulikult ümbritsesid meest kohe ajakirjanikud ja linnameestest petturid.

Sellest, mis lotomiljonär oma võidurahaga tegi, pajatab ta järgmist:

August Laurison ostis aga endale Muugal parun Neffi mõisa valitsejale kuuluvad maad koos häärberi, hoonete ja kariloomadega. Peagi selgus, et sellise majapidamise juhtimine käib talle üle jõu. Ta müüs suurepärase koha ja ostis Tapa linna kasiino. Kahjuks olid siin  müügil ka alkohoolsed joogid ja viinalembelisele Augustile väga kättesaadavad. Joomingud jätkusid ja nii sai viin temale saatuslikuks. 1939. a. juunis mees suri, jättes maha kiiresti pankroti poole liikuva kasiino. Lesestunud abikaasa Berta müüs kasiino kiiresti maha ja tuli Avinurme tagasi.

Kalju Jalakas osutab sellelegi, et kingsepp Laurisoni seiklused said aineseks Enn Kippeli 1939. a romaanile “Kuldvasikas”, kus lotovõiduna kergelt tulnud suur varandus viib kingsepp Ürili allakäiguteele. Ehkki romaani tegevustikku seostatakse pigem Jõgeva ja Jõgevamaaga.

Nõukogude ajal, 1957. aastal ilmunud uustrüki järelsõnas kirjeldab Lembit Remmelgas romaani sõnadega:

«Kuldvasikas» [..] heidab valgust rahasuhetele tugineva kapitalistliku ühiskonna pahedele, näitab ühes kitsas lõigus, satiiriliselt ja groteskselt, kuidas raha on see jumal, mis paneb tantsima ja keerlema sellesinase kapitalistliku õhiskonna suuri ja väikeseid talasid.

Seda, kas romaani peategelase prototüübiks on Avinurme miljonär Laurisson või kuidas on Kippel sündmustikku tõlgendanud, saate juba ise lugeda: romaan on kättesaadav Digaris.

Enn Kippel (1901–1942) on tuntud oma ajaloolise romaaniga “Meelis”.

Varasemate eraloteriide asemel riigi monopolina korraldatava klassiloteriid asus EW Majandusministeerium mitmete teiste riikide eeskujul planeerima 1932. aastal. Eesmärke oli kaks: suurendada riigi tulusid (esimese klassiloterii puhastulu riigile oli nt 200 000 krooni) ning vältida raha väljavoolu Eestist välismaiste lotopiletite ostmise tõttu (Sakala Pühapäew, 1932). Peale paariaastast menetlemist otsustati 1934. aasta lõpus riikliku klassiloterii korraldamine ning 1. klassiloterii piletid tulid müügile 13. mail, esimene loosimine toimus sama aasta sügisel. Klassiloterii loosimine toimus neljas klassis ning piletid jagunesid värvide järgi (sinine, roheline, kollane ja punane). Klassiloterii oli väga populaarne ning kohe 1. klassiloterii lõppemisel korraldati 2. klassiloterii (1936. aasta märtsist septembrini) ning selle lõppemisel 3. klassiloterii (piletite müük algas septembris, esimene loosimine toimus 27.–28. oktoobril).

Eesti vabariigi viimane, järjekorras 10. riiklik klassiloterii toimus 1940. aastal, 11. klassiloterii 1940. aasta sügisel toimus juba ENSV klassiloteriina.

Lisaks võite vaadata Eesti Kultuurfilmi (op. Konstantin Märksa) kroonikakaadreid 1936. aasta klassiloterii loosimisest Kaubandus-Tööstuskoja saalis (Eesti Filmi Andmebaas).

Muuseas, ehkki Laurissoni võitu nimetati siinkandi esimeseks suuremaks lotovõiduks, siis 1. klassiloterii viimases loosimises soosis loosiõnn Mustweest postkontorist pileti ostnud Lohusuu noormeest, kes võitis 6000 krooni (Maa Hääl, 26.02.1936).