12. augustil on 95. sünniaastapäev Avinurme – Adraku – juurtega filmiajaloolasel VESTE PAASIL (12. august 1931 – 8. detsember 2002).
Veste Paas lõpetas 1956. a. Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi ning õppis 1962.—1965. a. Moskvas NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kunstiajaloo instituudi aspirantuuris filmiajalugu, millest sai ka tema kutsumus.
Ta on töötanud ajakirjanduses, Tallinna Kinostuudios ja Eesti Televisioonis filmisaadete toimetajana, seejärel Eesti NSV Kino-, Foto- ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi vanemarhivaarina, ja Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna filmi- ja videokateedri lektorina ning oli Eesti filmiteaduse ja eelkõige filmiajaloo teerajaja. Nagu kirjutas filmiteadlane Lauri Kärk hiljaaegu Sirbis:
Meie filmiajalugu oleks mõeldamatu ilma Veste Paasita.
Veste Paas oli pühendunud filmiajaloo uurimisele ning avaldas sel teemal olulised raamatud „Teerajajad“ (1972), „Kui tummfilm naeris“ (1973), „Olnud ajad“ (1980), „Ajahetked. Eesti dokumentaalfilm 1920–40“ (1987) ja „The Development of Estonian Documentary Film from 1910–1940“ (1996, eesti keeles “Eesti dokumentaalfilmi kujunemine 1912-1940 ja hävinguaasta 1940”, 2002). Lisaks on ta avaldanud õppekirjandust, nt “Loenguid filmiteooriast” (1972) filmialaseid artikleid ajakirjanduses ja teinud kaastööd “Eesti Entsüklopeediale”.
Filmiajalooalase uurimistöö eest pälvis 1995. aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia.
Veste Paasi vanaisa oli Avinurmes, Adrakul 1880. a. 1. juulil (vana kalendri järgi 19.06) sündinud Toomas Mihkli p. Pugri, kes abiellus Mari Hansu t. Vahteriga, kellega neil oli kaks last: Nikolai (sünd. 1906) ja Anton (sünd. 1907) Pugri, kes hiljem eestindasid perenime Paasiks. Nikolai Paas oli Veste Paasi isa, Eesti sõjaväelane, kes põgenes nõukogude korra eest Kanadasse, kus elas elu lõpuni.
Loe lisaks:
Vestlus Veste Paasiga ajakirjas Teater. Muusika. Kino. 8-9/2001.