Märtsikuu viimasel nädalavahetusel, 30. ja 31. kuupäeval alustame puukäsitöö õppimise uue hooajaga. Sel aastal tuletame meelde ja kordame töövõtteid ja vahendeid, mida oleme eelneva kolme aasta jooksul õppinud. Ning et selle aasta puutöö konkursi teemaks on krapp ehk puust õõnestatud karjakell, siis võtamegi alustuseks ette krapiteo – virgemad jõuavad veel oma töö 31. märtsiks valmis teha ja konkursile esitada 🙂

KRAPI TÖTU ehk puust karjakella valmistamise töötuba toimub 30. ja 31. märtsil algusega kl 10 Maetsmas Väljaotsa pilpakojas.
Osalustasu on 20€, mis sisaldab töövahendeid ja lõunat.
REGISTREERIMISEKS kirjutage avinurme@ajavakk.ee.

Õõnestatud riistadest oleme varem õppinud valmistama küüpi ja küna, seekord proovime kätt KRAPi ehk puust õõnestatud karjakella valmistamisega.

Krapid olid ristkülikukujulise põhjaga, alt pisut laienevad puust õõnestatud kellad, mille kõlakarbi sisse oli kinnitatud üks või mitu puust või metallist tila ehk kõra või kola, mis heli tekitasid. Need pandi metsakarjamaale lastud lehmadele, hobustele või lammastele – vajadusel sealegi – kaela, et neid kolina järgi kergem üles leida oleks. Head krappi olla poole versta taha kuulda olnud ning need pidasid mitu põlve vastu. (Krapi häält saab kuulata siin.)

Krappe valmistati erinevates mõõtudes – ERMi kogus on väiksemad, lammaste krapid kõrgusega 4-6 cm ja pikkusega 6-10 cm, suuremad lehmade ja hobuste tarvis tehtud krapid on 15-16 cm kõrged ja 23-27 cm pikad. Neid valmistati tugevast ja kõlavamast puust: kasest ja kuusest, aga ka tammest, saarest (viimastest tehti sageli just kõrad) ning lepastki. Näiteks Maardus räägiti, et “krapi tegemisel pandi rõhku selle pääle, et puu hästi tõrvakas oleks, mis paremini kõlab. Krapiks valiti lülipuu.” (ERM 17134:1)

Krapid olid kasutusel ka mujal Euroopas, ent nende välimuses oli piirkondlikke erijooni. Meil olid puust krapid veel 19. sajandi teisel poolel laialdaselt kasutuses, ent sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkasid nad kasutuselt kaduma. Asemele tulid metallist lehmakellad.

Eesti Rahva Muuseumi kogus on kaks 20. sajandi alguses Torma kihelkonnast kogutud krappi (mis on ka ERMi 20 000 esimese eseme seas):

August Schulzenbergi poolt Torma kihelkonna välitöödelt 1911. aastal kogutud krapp, mille kirjeldus on pisut vastuoluline: Avinurme vallast, Lilastvere külast, Kannastiku talust pärit krapp, kõrgus: 11 cm, pikkus: 18.5 cm. (ERM 2124, ERMi esimesed 20000 eset)

Krapp kõrgusega 14.5 cm ja pikkusega 21.5 cm. Pärit Lõuna-Tähtvere vallast, Altmetsa külast, Sopa talust. Valmistaja Hans Paavel, üleandja Kusta Sander, kogunud Jakob Sommer 1913. a. (ERM 14422)

Üldiselt umbes sama laadi olid nad üle Eesti. Mõnel pool tehti krappidele ka kirjad või pere-, õue- või nõiamärgid peale.

Krapp Märjamaalt, Sippa küla Männikutaguse talust ja valmistatud ilmselt 1880. a. Kõrgus: 15 cm, pikkus: 19 cm (ERM 17342)
Kasepuust krapp. Kõrgus: 15 cm, laius: 7 cm, pikkus: 25.5 cm. Täpsem päritolukoht teadmata. (ERM A 426:4041)
Krapp Karustest, Muriste küla Jaani talust, pärineb ilmselt 18. sajandist ning ilmselt peremärgiga. Kõrgus: 10 cm, laius: 6 cm, pikkus: 15 cm, sees kaks 5,6 cm pikkust tila. (ERM A 976:40)
Kasepuust krapp, kõrgus 11 cm, laius 5,5 cm ja pikkus 18 cm. Täpsem päritolukoht teadmata, juures märkus “Külgedele sisse lõigatud mitmesuguseid nõiamärke ja number 18.” (ERM A 426:4042) Viiskand oli nimelt märk, mis pidi loomi karjamaal kahju eest hoidma.

Aga krappi ei kasutatud üksnes karjakellana, vaid ka rahvamuusikas mürapillina.

***

Vana kirjakeele sõnastikus märgitakse, et sõna ‘krapp’ on karjakella tähenduses esitatud juba Gösekeni sõnaraamatus 1660. aastal, ent läänepoolsele eesti keelele omasel häälikulisel kujul rapp. Trükitekstidesse ilmub krapp 19. sajandil, nt kuuldi krappide kolinat. Sõna võidi kasutada ka muude müra tekitavate esemete kohta.

Kujundlikumas kõnepruugis nimetati krappideks ka lobisejaid, keelekandjaid või tühja jutu ajajaid. Näiteks kirjutab Otto Wilhelm Masing 1825. aastal:

Sélle rahha eest, miska kaks naela sạnti kohwit õstad, saad pool wati õllut; séllega ullatad kaugemale, kui tühja kohwiga, mis ei rammo ánna, egga jannu kustuta, et ta üks maiuse lakke on; mis pitka peäle terwist wähhendab; rammu káutab, ja naesterahwast krappiks teeb kui sedda ühheskóus on rüpamas. (O. W. Masing “Marahwa Näddala-Leht” 1825, 371)

Ka August Wilhelm Hupeli sõnaraamatu 1818. a. trükis on ‘krappima tagga‘ tähenduseks ‘välja lobisema, taga rääkima’ ning ‘linna krapp‘ nii ‘lobiseja’ kui ka ‘linnakella’ tähenduses. Weidemann toob 1893. aastal ‘linna-krapi’ kõrval välja ka ‘küla-krappi‘ ja ‘krapi-Kai‘. Samuti kirjutab Postimees:

 Imelik asutus Hiinamaal on see, et igal päewal wanad naesed rikaste majades käiwad, oma säälolekut trummi põristamisega teada annawad ja küsiwad, kas nad oma jutuga majaprouade aja-igawust lühendada ei wõiks. Kui neid wastu wõetakse, siis astuwad need ametlikud külakrapid ühte nurka mati pääle ja hakkawad kõige magusamaid päewajuttusid puhkuma ja kõige kõditawamaid uudiseid ja naljasid ette tooma. Selle juures teeniwad nad hääd palka. Imelik on, et seda sorti elawaid ajalehti Europas weel ilmunud ei ole. (Postimees, 25 aprill 1895)

Ning ka “Eesti keele seletav sõnaraamat” toob selle (halvustava tooniga) tähendusteks ‘lobiseja, tühja jutu levitaja’ ning ‘mingi vana, viletus ese või riist’. Ning Eesti murrete sõnaraamatus” kirjutatakse Laiuse ütlemisest: “läksid mööda töö tegijatest ja jõudu ei and, siis õigati tagast järele, kas krapiga siga oled näind”.”

Nõukogude ajal hakati seda sõna kasutama lihtsa raadio – krapp-raadio – tähenduses.