Esimese vabariigi ajal räägiti palju “pruutide koolidest”, mida leidus nii Eestis, Saksamaal, Jaapanis kui Ameerikas. Kodumaal nimetati nõnda rahvasuus kodumajanduskoole ja kodutööstuskoole, kus naisterahvad õppisid kõikvõimalikke kodumajapidamises vajalikke oskuseid alates koduhoiust, leiva valmistamisest ja pesu pesemisest kuni loomade- ja taimekasvatuseni. Ennekõike kandis seda nime Kehtna kodumajanduskool, ent nõnda nimetati ka teisi majapidamiskoole ning meile lähimas “pruutide koolid” asusid Rakveres ja Vinnis.
Tütarlaste kodumajanduskoolid olid oluliseks etapiks naishariduse kujunemisel. Külades täitsid seda rolli PERENAISTESELTSID ja MAANAISTESELTSID, mille ülesandeks oli samuti Eesti naiste harimine – uuemate kodumajanduslike teadmiste toomine Eesti taluperenaisteni ja siinse kodukultuuri tõstmine. Selleks korraldati külades erinevaid kodumajanduse kursuseid hoidiste tegemisest kanga kudumiseni.
Ent kui pruutide koole oli Eestis mitmeid, siis “pruutide külasid” vaid üks – Piilsi. 13. mail 1936. aastal ilmus Maa Hääles artikkel, kus räägitakse pikemalt, miks Piilsi sellise tiitli on pälvinud:
Wäikese Piilsi küla kuulsus Awinurme wallas seisab muuseas naiste suures arwulises ülekaalus. Kui wõtta faktina piiblilist tõika, et iga naise algaatomiks on mehe küljeluu, peaks küll kogu Piilsi meessugu olema ribideta. Sugupoolte wahekord taludes on keskmiselt 1:5 naiste kasuks ja selletõttu kutsutakse Piilsit weel „pruutide külaks”. „Poisid, lähme Piilsi!”, laulsid meie esiisad juba 19. sajandil, „nägusad on Kärasi näitsikud,” kuuldub nooremalt generatsioonilt tänapäew ja nii need pulmad tulewad, ikka wähemalt ühed kuu jooksul. Õiglased wallaisad määrasid selletõttu naaberkülade meeste teejaodki Piilsi Kärasi teele: on ju nemad oma alaliste pulmasõitudega suurimad teelõhkujad, eks kandku siis ka korrastamismured!
Kana aega oli Piilsi naissugu n. ö. „metsik”, organiseerumata, kuid mõne aasta eest kutsuti sinnagi ellu energilise kooliõpetaja pr. M ü ü r’i eestwõttel Maanaiste Selts, mis asus kohe oma põhimõtet wiljelema: muuta maakodud kultuursemaks! Tänawu kewadel õpiti põhjalikult keetmiskunsti kahenädalalistel kursustel prl. Selma Liiwer’i juhatusel – jällegi tükk edu, mis tõstab loodetawasti weelgi Piilsi näitsikute erikaalu.
Piduriks Piilsi Maanaiste Seltsile – nagu teistelegi Piilsi seltsidele – on rahwamaja puudumine. Koolijuhataja hr. Tepperi lahkel loal on siiani kasutatud algkooli ruume, mis oma wäikesusega aga tööle hästi ei mõju.
Artikli juures avaldati ka foto Piilsi Manaiste Seltsi kevadisest keedukursustest osavõtjatest (Sellest pildist oli juttu ka Neti vaipade loos ja pildil olijate üle arutati facebookis):
1937. aasta aprillis toimusid Piilsis ka käsitöö- ja kangakudumise kursused:
Piilsi maanaiste selts korraldab kursused.
Awinurme wallas asuwa Piilsi maanaiste seltsi korraldusel algawad 20. aprillil s. a. käsitöö– ja kanga kudumise kursused Piilsis. Ruumi jätkumisel wõetakse kursuslasi ka wäljastpoolt Piilsit. Teateid kursustesse puututvais küsimusis annab Piilsi algkooli naisõpetaja, ka oma kodus Kodassaares — Müüril.
Piilsis tegutses Olga Müüri (sünd. 3. oktoober 1899) eestvedamisel ka kodutütarde rühm.
Piilsi polnud loomulikult ainus Avinurme küla, kus naised aktiivselt tegutsesid. Esimeseks külaks, kus naised organiseerusid, oli tegelikult Avinurme valla põllumajanduslik keskus Ulvi, kus juba 1928. aasta 11. märtsil asutati Ulvi perenaiste selts, mis oli üks varasematest maanaiste liikumise lainel loodud perenaiste seltsidest Eestis. Aktiivselt korraldati kursuseid ka Vadil ning mujal Avinurmes. Ent nendest pikemalt juba edaspidi.