1936. aastal avaldas Richard Viidalepp Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) “Rahvapärimuse selgitajas” (nr 1) üleskutse saata teavet kiikede ja kiikumiskommete kohta, kuivõrd nende kasutamine on vähenenud ja vanavarakogudes ei olnud nende kohta rahuldavat ülevaadet. Sellele üleskutsele vastab siitkandist ka MEINHARD SÄRG, andes tänuväärse ülevaate sellest, milliseid kiikumise viise siinkandis viljeleti.
Meinhard Särg, kes sündis 1910. aastal, kasvas üles Kalmakülas Mutuska talus, õppis Rakvere Õpetajate Seminaris ning hiljem töötas Avinurme 6-klassilise algkooli õppejõuna, on kirja pannud mitmeid siinkandi mälestusi ja lugusid.
1937. aastal kirjutas ta Viidalepa üleskutsel ülevaate kiikedest ja kiikumisest (ERA II 135: –543). Kiikesid nimetati siin ‘kiige’ ja ka ‘kiik’.
Üldiselt kiikumine ja kiigel käimine ei ole kujunenud nii üldiseks kooskäimiseks kui seda oli mujal ja võis ka Väike-Maarjas Koonu mõisa juures tähele panna 1928. a. paiku.
Kui vanemal ajal olid kiiged üheks peamiseks noorema rahva kohtumiskohaks, siis 1930ndate lõpuks nad enam eriti populaarseks ei olnud, ehkki siiski nädalalõppudel kiikumas käidi ja vahel harvem isegi kogunes kiige juurde suurem seltskond kiikuma, laulma ja tantsima.
KIIKEDE TÜÜPE
Erinevaid kiikesid loetledes nimetab ta lauaga kiikumist, köitest kiike, pöör kiike, võllaskiiged ja rõngaskiiged:
Kiiguti laud aia vahelt läbi vanasti ja ka nüüd, samuti kiiguti aia latt aia vahelt läbi või õõtsuti aia latil istudes. [..] Söögilaua laiune laud oli ka mõnel pool olnud aia vahelt läbi.
Sellist aia vahelt läbi pandud laua- või latiga kiikumist nimetati ja nimetatakse laua või latiga kiikumiseks.
Oli ka kiik, kus samba ots oli õõnes ja selle peal latt.
Lauaga hüpates oli laua tükil kivi all, seda tehakse ka nüüd.
Talgutel, pühapäeva õhtutel ja ka lapsed oma kodu lakkades ehitasid köiest kiikesid, pannes köie aampalgi tagasi läbi ja sidus alt kokku ning istme alla pandi padi või paksem riie. See kiikumine tavaliselt kulutas palju köit, mispärast võisid vanematelt peksa saada.
Karjased kiikusid aia latil istudes või puusse, näiteks kaske ronides selle paenduva ladvaga õõtsudes.
On tarvitatud ka pöör kiike, kus post oli püsti ja sellel latt peal võrdsete kangi-õlgadega ja kiikujad on joostes andnud hoogu ning ringelnud.
Meinhard lisab, et selliseid kiikesid esinenud vähem ja neid teinud karjased põldudele.
Torma v[allas] Tõikveres olnud vanasti toolid pöörleval kiigel, millel istuti.
Puust kiiged olnud ka vanasti. Metsa pandud 2 posti püsti ja nende vahele 2 aisaga kiik. Poisid ehitasid Matsjal võetud küla metsast, sest tol ajal oli sedavõrd odav, et neid puid keelama võtmast ei tuldud.
Kõige tavalisemaks nimetab Meinhard aga ühe istmelauaga võllaskiike:
Sellisel kiigel hoidsid toed vaid postide liikumist kiige liikumissuunas.
Lisaks sellele olid rõngastega kiiged:
Rõngastega ja köis-aisadega kiige oli vanem tüüp ja nägi välja alljärgnevalt.
Suuremad võllaskiiged olid aga mitme istmelauaga ja kuni 6-aisaga – sellised, nagu me külakiikedena tunneme. Meinhard jutustab:
Aastal 1922-30 võttis hoogu eriti kiikede ehitamine Lohusuu v[allas] Kalmakülas, kus iga majapidamises, kus oli 10–25 a. noori, oli kiige ehitatud, peamiselt 2 posti püsti ja võlliga kiige või mõni ka rõngastega. Peamiselt olid ühe istmelauaga, kuid külas 2 talu noored ehitasid eriti suured kiiged, Kolu ja Raja talu noored, 4 pika istmelauaga. Postidel olid kahekordsed toed taga.
Nood käisid eriti rohkesti koos pühapäeviti, kus siis mängiti kahepoolega suupilli, lauldi ühiselt ja üks poiss, Rudolf Kolu oli kuulus kiigega ümber võlla sõitma. Lihavõtte pühil 1 muna eest sõitis järjest 33 korda ümber võlla.
Kiigel oli tüdrukuid ja poissa.
Meinhard lisab ka, et siinkandis ei olnud kommet kiige ehitajatele kingitusi viia.
Neid tüüpe 1930ndate lõpus kirjeldades lisab Meinhard:
Lohusuu kandis enam kiikesid üldse ei näe. Lapsed kiiguvad aia latil, puie ladvas, laud aia vahelt läbi või hüplevad lauaga, mis keskelt toetub kivile või puu pakule.
KIIKUMISEST
Kiige hooaja algusest ja lõpust ei olnud kindlat tähtpäeva. Lohusuu valla kandis oli kiigele kogunemine juhuslist laadi. Tuldi vaid pühapäeva õhtutel või ka laupäeva õhtutel 3–6-kesi kiigele ja see oli kõik. Massilist kiigel käimist ei olnud.
Kiigel käisid noored 14–40 a. ja harva ka üksik vana-mees. Kiikusid peamiselt noores 14–20.
Ja hiljem täiendab:
Harva kogunes ka kiikede juurde sedavõrd rahvast pühapäeva õhtuil, et tantsiti lõõtsapilli või halvemal juhul mõni tants suupilli järgi või kandle järgi a 1920–30. Kiigel lauldi laule [ringmängu laule]. Mänge kiikede juures ei korraldatud.
Vanal ajal olevat parmupilli või üherealise lõõtspilli järele tantsitud. Olgu täheldatud, et lõõtspilli vanemad pojal ei sallinud, mispärast pilli hoiti salajaselt lakas, sealauda lael, aida lakas jne.
Laulmisest rääkides ta lisab, et 1937. aastal saatis kladetäie neid laule arhiivile.
Ta lisab ka seda, et kiikumine ei olnud eriline sündmus, mille tarvis eriliselt riide oleks pandud või kiikesid ehitud. Samuti ei olnud siinkandis kiikumisega seotud erilisi uskumusi ning ka kiikude ehitamise või kiikumise keeldusid.
Kiikumise viisi kirjeldab ta järgmiselt:
Kiigel kiiguti istudes, püsti ja suurel kiigel olid segi rahvas, “sõudjad” aisade najal olid püsti, jalg risti ümber puu. Kui “eriti kõvasti kiigeti” 6-aisalisel kiigel oli vahest 20 inimest peal.
Kiikudes sõudja kehaga hoogu andes hüüdis “hopp, auru juurde!”, “tõmma traati”, “auru piale 100 naela!”, “anname vunkti”, “kiigeme”, “hakkame kiikema”.
Haruldane ei olnud ka üle võlli kiikumine:
Ülevõlli kiikujaid tuli ette küll.
Ent õnnetusi kiikumisel ette ei tulnud – vahel ikka kukkusid mõned kiigelt maha, aga viga ei saadud.
1937. aastal jutustas isa Johan Jaani p. Särg Meinhardile inimelu ja inimsuhete käigust sünnist surmani. Kohtamise osas peatus ta kohtamispaikadel (ERA II 135, 241), jutustades:
Noor rahvas sai kokku ehalkäimistel, kiigel käimistel, kiriku ja kõrtsi teel ning pulmades jne.
Et meid huvitab seekord kiige roll külaelus, siis kirjutamegi lähemalt sellest:
Kiigel käidi koos mitmest võõrast külastki. Nii tuli Avinurme vallast Ulvi ja Kolgavälja poisidki Lohusuu valda Kalmaküla kiigeõhtutele. Kalmakülas olid kiiged talude Nõmme peal ja Muska toa juures ning Ninasi kõrtsi juures, kus kõrtsmikuks oli Lohusuu mees Juhan Kohal. Kõrtsi juures olev kiik oli suuremaid üldse. Sääl joodi, naljatati. Sõideti või kiiguti ümber võlli jne.
Võõra küla poisse oma küla poisid ei lubanud ilma liiku tegemata oma kõla piirkonda ei ehale ega kiigele, pulma jne. Siis tekkisid suured löömingud kaigastega ja rusikatega. Eriti kuuldas võõraid poisse peksma olid olnud Ulvi mehed Avinurme vallas. Mitmeid on sandiks pekstud …
Olgu ka lõpetuseks lisatud, et oma isa kohta, kellelt ta peamiselt pärimust kogus, kirjutab Meinhard:
isa Johan Jaani p. Särg, sünd. ja alaliselt elanud Lohuvuu vallas, Kalmakülas Mutska talu peremees ja mölder. Oli omal ajal jõukamaid mehi ja vallavanem ning volimees. Sünd. 1849. a. maikuul.
Genis lisatakse, et Johanist (ka Juhhan, 1849–1951), kes oli mölder ja suure tuuleveski omanik, sai Kalmaküla jõukamaid mehi, kes oli
kolm aega Lohusuu vallavanem ja hulk aastaid „volimees“ (volikogu liige), agar koolielu korraldaja vallas, kange jutu- ja laulumees. Tema õde Leeno oli Piilsi koolmeistri Jakob Pillessoni samanimelise poja naine. Juhani poeg Meinhard Särg kirjutas Rakvere Õpetajate Seminari õpilasena (lõpetas seminari 1931. a. kevadel) oma isalt üles hulgaliselt mälestusi Lohusuu ja Avinurme valla endisest eluolust, andes kogumikud üle kirjandusmuuseumile Tartus.
Juhan Särg elas 101-aastseks, suri oma kodus Mutuska talus ja maeti Lohusuu kalmistule.