AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: APRILL

Kõige päält on Awinurme wald oma puunõuudega ehk anumatega rahwa hulgas üsna tuttaw. Pea kusgil laadal ei puudu Awinurme meeste nõuu–koormad. Kõik Eesti maa täidawad awinurmelased oma käsitöödega. Palju perekondasid toidawad endid puunõuu tegemisega. Isegi need, kellel suuremad põlised põllud ja heinamaad on, teewad seda tööd.

– Postimees, 30. aprill 1897.

Kes ei ole meie maa ja ilma laatadel puunöuude koormatega tutwaid Awinurme mehi näinud.

– Teataja, 3. aprill 1904.

Pea ühelgi kodumaa laadal ei puudu Awinurme mehed oma anumakoormatega. Ilma nendeta on laata niisama raske ette kujutada, kui ilma Läti toolide müüjateta.

– Eesti Kodu, 16. aprill 1911.

Varakevadisel ajal olid laadad eriilmelised ka ilmastikuolude poolest – vahel veel lumised, mõnikord vihmased, sageli porised ning puhuti ilusa pärikesepaistelise ilmaga hoopis tolmused. Ent ilmastikul ja sellest tulenevatel teeoludel oli laatade rahva- ja kaubarikkusele suur mõju.

Ilmselt olid ka porikuu sageli põhjatud teed üheks põhjuseks, miks aprill ei olnud endisel ajal tähtsamate laadakuude seas. Küllap põhjendavad teeolud ka seda, miks Avinurme meeste laadakalender oli aprillis mõnevõrra tagasihoidlikum.

Aprillilaatade hulk hakkas samuti kasvama 19. sajandi II pooles. Vanemate ja kestvamate traditsioonidega laatade hulka kuulusid Lihula, Viljandi, Tartu, Pärnu, Rakvere, Võru, Otepää, Paide ja Viitna. Neist kõigil peale Lihula, Viitna ja Otepää võis laadateadete järgi ka avinurmikuid kohata – ent avinurmikud jõudsid ka nendesse laadakohtadesse, vähemalt mõnel teisel kuul.

Neist Viljandi, Tartu ja Rakvere puhul on Avinurme meeste ja puuriistade kohalolu ära märgitud pea iga-aastaselt. Sageli kohati neid ka Narva jürilaadal.

Kokkuvõtvalt on aprillikuus Avinurme meeste ja nende puunõude kohalolu teatud moel täheldatud 21 laada puhul. “Teatud moel” selles mõttes, et seekord leiab taas küllaltki sageli – kaheksal korral – äramärkimist avinurmikute puudumine laadalt.

Puunõude müütamist mainitakse veel 5 laadal ning lisaks täheldatakse 3 laada puhul ka puunõude puudumist.

Eks ka avinurmikute ja puunõude vähesus või puudumine peegeldab aprillikuu ennustamatuid teeolusid.

RAPLA LAAT

Ehkki Rapla laata jürikuu laadakalendritest ei leia, siis ometi kirjutab 1897. a. Postimees (5.04.1897), et “nüüd ära peetud” laat oli rahva poolest hästi perekas, hobused liikusid hästi, aga muud kaupmehed nurisesid vähese ostmise pärast. Ent kaupa oli mitmesugust:

Muhu silku oli aga nii palju, et juba imestamine rahwa suus selle üle kuulduwale tuli. Pääle selle weel Waltu meeste wankrid ja saanid ning Awinurme meeste puunõud ja sarjad.

VILJANDI PORILAAT

neljapäev pärast lihavõttepühi

Viljandi “porilaat” oli üks vanematest jürikuu laatadest, mida peeti neljapäeval peale lihavõttepühi. Oma hüüdnime sai see selle järgi, et tavaliselt on tol ajal lumelagunemise ja varakevadise pori ajajärk.

1897. aastal peeti laat 17. aprillil ning Postimees (19.04.1897) kirjutab, et sel aastal olnuks küll kohasem seda “tolmulaadaks” nimetada, sest maanteel ja uulitsatel tekitas liikumine tolmupilve. Rahvast oli rohkesti, hobuseid kesmisel arvul,

Ka Awinurme mehed oma puunõuudega ei puudunud.

1904. aastal peeti laat juba 1. aprillil ning ehkki lumi oli sulanud, oli teedel “põhi all”. Hobuseid oli rohkelt ning need meelitasid ostjaid nii kaugemalt kui lähemalt ning alla 50 rubla eest ei saanud isegi vanemapoolset hobust. Lüpsilehmade hind oli 30–70 rubla.

Wähesel armul oli weel randlast räimekoormatega ja awinurmlasi puunõudega. (Uus Aeg, 6.04.04)

1913. aastal märgitakse laada kohta üldsõnaliselt:

Muu laadakaubana torkas silma puunõude ja tööde arw. Ostmine siingi elaw. (Tallinna Teataja, 26.04.13):

1914. aasta 10. aprillil peetud laadateates mainitakse üldsõnaliselt (Tallinna Teataja, 14.04.14):

Puunõud 1—5 rbl., tooli paar 185 kop.

Ka 1929. aastal mainitakse 4. aprillil toimunud laada kohta üldsõnaliselt (Viljandi Uudised, 6.04.29):

Muidugi ei puudunud puunõud, toolid, kapid, voodid jne.

1932. aastal oli porilaat võrdlemisi rahvarikas ning Tallinna ja Uueturu tänaval oli keskpäeval lausa rahvasulg.

Nagu harilikul igal laadal oli ka nüüd rohkesti Awinurme mehi puunõudega ja toolidega. Äri läks meestel paremini toolidega, mille järele nõudmine oli elawam kui puunõude järele.  (Oma Maa, 2.04.1932)

1933. aastal laada puhul öeldakse üldsõnaliselt (Maa Hääl, 29.04.33):

Pudukaupmehi laadal oli rohkesti. Samuti ka puunõude müüjaid.

1934. aastal kirjutab Sakala (7.04.34) porilaada melust pikemalt. 5. aprillil peetud laat ei tahtnud kuidagi välja anda tavalise potilaada ilmet, kuna haruldaselt ilus kevadilm oli laadaplatsi ja tänavad pigem tolmuseks muutnud. Ent hea ilma tõttu oli ka laadaliste meeleolu lõbus ja äritsemine elav.

Rohkesti oli hobuseid ja hooajakaubana ka rautamata töövankreid ja vankrirattaid.

Terwe wakamaa oli täis ka juutide plekknõusid, kuid seda kehwem oli seekord Awinurme meeste puunõude osakond.

Kaja (7.04.34) lisas, et plekknõude rohkus tulenes lüpsihooaja algusest, kuivõrd “talwistel laatadel wõtsid puunõud oma alla õige suure osa wäljast.”

1935. aastal peeti porilaat 25. aprillil suviselt sooja päiksepaistelise ilmaga, mistõttu nimetus “porilaat” ei olnud taaskord asjakohane. Rahvast oli kokku voolanud haruldaselt palju, ehkki ostlemine oli loid. Ohtralt oli müügil värskeid tinte, nii et kõikjal uulitsail levis nende imal-lääge lõhn. Hobuselaat oli elav ja kariloomade laat samuti suur, tohutul hulgal oli müügile toodud valmisriideid ning müüdi ka marja- jm põõsaid. Ent rahvast tõmbas rohkem igasugune vana- ja pudukaup, rauamaterjal, raamatud ja ka vanad jalgrattad.

Oma Maa (26.04.35) märgib:

 Puunõustd pakkusid nagu ikka — Awinurmemehed wõrdlemisi suure walikuga.

Teataja lisab, et äri puutööstuse saadustega, nt mööbli ja vankriratastega läks loiult..

Küll aga lähemad kaunis hästi loogad, milliste hind 60 sendist kuni 1,5 kr. Puutumatult seisalvad ka terwed koormad kodarapuid, wiimaste kimp maksab 1,20 kr. Awinurme mehed, kes on toonud puunõusid õige rohkesti, ütlewad äri kaunis keskmiselt minewat.

Laadal oli kohal ka 3 piltnikku ja üks “prohwet-selgeltnägija”, aga ka nende äri oli nigel. (Teataja, 29.04.35)

1936. aastal kirjutab Oma Maa (17.04.36), et kevadise porilaada laadaplats ei olnud taas nii porine, nagu nimest võiks oodata, ehkki teed seda veel olid. Laat oli elav. Rapla mehed olid toonud erakordselt palju vankreid, ent

Puunõusid, Awinurme kaupa, oli wähepoole, wõrreldes eelmiste laatadega. Puunõud on wastlalaadaga wõrreldes hinnas tunduvalt tõusnud. See olewat tingitud puuhindade kallinemisest, seletasid Awinurme mehed, Kestmiselt on hind tõusnud suurematelt nõudelt üle 25 sendi, vähematelt nõudelt — pangedelt jne. 6—10 senti. Toobrid maksid 2,5— 3 kr., lihanõud 5—10 kr., panged 85 senti, kapad 50—75 senti. Ostjaid puunõude osakonnas liikus wõrdlemisi wähe. 

1937. aastal toimus porilaat aga hoopis 1. aprillil, mil ilm oli võrdlemisi külm ja laadaplats oli kaetud üsna paksu lumekorraga. Ka laadalised olid valdavalt regede ja saanidega kohale tulnud. Ent kehvadele teeoludele vaatamata oli rahvast laadale kogunenud küllaltki rohkesti.

Ka seekord oli elavust hobuseturul, samas kui kariloomad peaaegu puudusid. Rapla mehed olid laadale toonud rohkesti rautatud vankreid,

Wõrdlemisi wähe oli seekord Awinurme puunõusid, samuti puudusid laadal pea täiesti ka mööblitööd. Nähtawasti sureb see käsitööharu wälja, kuna nüüdsel ajal leidub weel waewalt keegi kes hakkaks laadalt omale ostma korteri sisseseadet.  (Sakala, 2.02.37)

1938. aastal kirjutatakse laada kohta üldsõnaliselt (Sakala, 22.04.38):

Pääle tawalise laada riide- ja pudukauba tuleks märkida puunõude, rautatud wankrite ja wankrirataste, plekknõude, nahakauba ja kalakoormate rohkust. Samuti oli müügile toodud ka üsna rohkesti hobuseid ning kariloomi, noori wiljapuid, põrsaid ja muud sellist kaupa.

1939. aastal oli porilaat kehvadele teeoludele vaatamata rahvarohke. Elav oli kauplemine “orjaturul”, kus peremehed omale teenijaid ja töölisi algavaks põllutööhooajaks palkasid. Rohkelt oli müügil ka hobuseid, kariloomi vähem. Rikkalik oli ka vankrivalik ning laadale oli toodud mitu koormatäit pajuvitstest punutud kartulikorve (korvimeister vanamees selgitas, et üle ühe korvi päevas ta teha ei jõua).

Nagu tawaliselt oli rohkesti müügil Awinurme meeste puunõusid ja mitmesugust laada pudukaupa.  (Sakala, 14.04.39)

TARTU LIHAVÕTTELAAT

lihavõtte neljapäeval

Tartu lihavõttelaat oli samuti üks laatadest, mida peeti lihavõtte neljapäeval ja mis sõltuvalt aastast sattus märtsi lõppu või aprilli algusesse.

1911. aastal oli lihavõttelaat väiksepoolne, erandiks olid üksnes hobused. Kariloomi oli vähe, sigu rohkem, kaunis elav oli riideturg.

Awinurme puunõuudest, mida wähepoole oli, nõuti kõrget hinda. (Postimees, 14.04.11)

1917. aastal toimus lihavõttelaat 6. aprillil. Rahva- ja kaubarohkust hinnati tavalise turupäeva sarnaseks, kuna maanteed olid võimatult halvad:

Isegi Awinurme mehi oma puunõudega oli wähem, kui seda harjunud oleme nägema ja selletõttu olid ka puunõude hinnad kõrgemad kui endistel laatadel. Nõuti toobritest 3 r. 50 k. kuni 4r., kolmejalgadest 4—5 r. 50 k., pangedest 1 r. 20 k., sõeladest 80 k. kuni 1 r. 50 k., ja Läti toolidest, mille tüki hind harilikul ajal 70—75 k. oli, 2 r. 30 k. tükist. Harilikust talupoja wankri puuwärgist nõuti 45 rbl., kuna see harilikul ajal üle 10—15 rbl. ei maksnud. (Postimees, 10.04.17)

1918. aastal toimus laat 4. aprillil ning küünlalaadaga võrreldes oli see olnud võrdlemisi väiksem.

Awinurme puunõudega kauplejad puudusid täiesti. (Postimees, 5.04.18)

1920. aasta laada ülevaates mainitakse üldsõnaliselt (Postimees, 8.04.20):

Puunõudest müüdi toobrid 50—60 m., pangid 18—20 m., wannid 60—70 m., piimanõud 30—40 m. ja külimatid 35—40 m.

1922. aastal peeti jürilaat 20. aprillil, aga halva tee tõttu oli laat nii kauba kui rahva poolest haruldaselt väike.

Awinurme meeste puunõude turg oli niisama wäikene. Puuriistade hinnad olid pea niisamasugused, kui möödaläinud aastal. Näituseks küsiti pesukolmejala eest 600—880 marka, mati eest 60 marka, sõelte eest 60—80 marka. Külimitu eest 200 marka, plekist witsadega toobri eest 250 marka, wannid 200—250 marka, puuwitsadega pangide eest 70 m. Iseäranis rohkesti oli raudteljedega uusi tööwankrid müügile toodud ja nende eest nõuti 8—12 tuhat marka, töölookade eest 100 kuni 200 marka. Wärwimata sõidulookade eest 300 marka. (Kaja, 23.04.22)

1923. aasta 5. aprillil toimunud lihavõttelaat oli keskmine, sest teed olid taaskord läbipääsmatud. Kaubeldi peamiselt hobustega, kelle puhul pakkumine ületas nõudmist.

Müügil oli rohkesti näha ka kodutoetud riiet ja Awinurme meeste puu nõusid. (Postimees, 6.04.23)

1924. aastal oli rahvast laadale tulnud rohkesti, vaatamata sellele, et teeolud olid halvad ja jõgedest ülepääs raskendatud. Hobuste laat oli suur ja nõudmine elav, muid loomi oli sügisesest laadast enam. Riideturgki oli võrdlemisi suur, aga nahatööstussaadusi vähe.

Awinurme puunõude turg oli seekord wõrdlemisi maike. [loetletakse ka hinnad – Postimees, 25.04.24]

Kaja (18.04.24) kirjutab sama laada kohta üldsõnaliselt:

Puu anumaid oli wähe. Kolmsalgadest nõuti 350—500 mk., toobritest 175 —200 m., wannidest 180—200 mk., toolidest 220 mk., lookadest 300—600 mk.

Võrdluseks: valged säärsaapad maksid 1000–1200 marka, mustad säärsaapad aga 1800–2000 marka.

1925. aastal, mil laat ei olnud väga rahva- ja kaubarikas, aga Avinurme puutöö oli esindatud. Puutööstusesaaduste turu ülevaates märgitakse:

Awinurme puunõud, nagu kolmjalad — 300—500 mk, toobrid 150—250 m., wannid 150—300 m., panged 50—75 m. (Tartu Teataja, 18.04.25)

1926. aastal sattus laadapäev 8. aprillile, mil halbadele teedele vaatamata oli rohkelt maarahvast kohale tulnud. Laadal oli rohkesti eluspõrsaid ja sigu, kariloomi vähevõitu ja hobuseid keskmiselt. (Kaja, 11.04.26)

Ei puudunud ka Awinurme mehed puunõudega. Kolmjalad maksid 150—300 m., toobrid 175—250 mk., panged 50—120 mk., wannid 100—200 mk. ja toolid 150—200 mk. tükk.

Rohkesti oli rautatud tööwankrid hinnaga 9000—13.000 mk. tükk, kuid ostjaid oli wähe. 

Postimees (9.04.26) kirjutab sama laada ülevaates:

Awinurme puunõude turg oli keskmine, hinnad harilikud.

1929. aastal oli lihavõttelaat rahvarikas ning varasemast rohkem oli laadale toodud just loomi.

Awinurmemehed olid ainult mõned üksikud koormad puunõusid müügile toonud, enamuses olid sellel laadal puunõude müüjad kohapealsed alaliselt puunõudega kaubitsejad. […] Et puunõusid müügil wähewõitu, siis olid ka hinnad wähe kõrgemad kui eelmisel laadal. Nii maksid kolmjalad 3,80—6 kr., wannid ja toobrid 1,50—-3 kr., panged 60—80 s.. kibud 50—65 s., matid 43—60 s., külimatid 150—200 s.. sõelad 50—100 s., toolid 150—800 s. ja wõinapad 73—200 senti. Wankri rataste konrpleks maksis 9—-12 krooni.

1930. aastal oli lihavõttelaat talvistest laatadest suurem, iseäranis elusloomade poolest. Paremate sõiduhobuste hind küündis 300–340 kroonini, parematel tööhobustel 200–280 kroonini; vanema tööhobuse sai 100–170 krooni eest, setuka isegi 50–80 krooni eest.

Puutööstussaadustr turul oli eriti rohkesti piimaweo- ja talu tööwankreid ja keskmiselt ka Awinurme puunõusid müügil. Rautatud talu-tööwankrid maksid 80—00 kr. ja piimaweo-wankrid 230 —280 kr. Wankri puuwärk maksis 10—12 kr. ja wankrirattad 2—4 kr. tükk ehk terwe komplekti wiisi 8—15 kr. Puunõud: toobrid 2—2,50 kr.. wannid 1—3 kr., panged 50—75 s., leiwanõud 2—3,50 kr., kolmjalad 3—5 kr. sõelad 50—100 s., külimatid 1—2 kr. ja toolid 1,50 —2,75 kr., kuna loogad 1—7 kr. maksid. (Postimees, 25.04.30)

1931. aastal peeti laat 9. aprillil. Kaupa, eriti hobuseid, sigu ja kariloomi oli rohkesti, ka rahvast oli kokku tulnud palju, aga ostjaid oli vähevõitu, mistõttu hinnad olid odavamad kui eelmistel laatadel.

Awinurme mehi oli laadale ilmunud harilikus rohkuses, mille tõttu ka puunõude hinnad olid endised. (Waba Maa, 11.04.31)

1932. aastal alustab Päewaleht (2.04.32) lihavõttelaada ülevaadet järgmiselt:

Seekordne laat ei olnud wõrdselt suur küünlalaadaga. Märksa wähem oli hobuste ja puunõude turg. Awinurme puunõude hinnad olid nüüd märksa kallimaid.

1933. aastal oli laat kaubalt rikkalikum, ent sajuse ilma tõttu rahva poolest hõredam.

Puunõude turg oli seekord hõredawõitu, kuna aga talu töömankreid ja nende puuosi oli üsna rohkesti müügil. Wiimaste alla olid Kodawere mehed Holmi tänatva täies ulatuses wõtnud. […] Awinurme puunõud: kolmjalad 3—3,50 kr., wannid 50—220 s., toobrid 1,25 —1,60 kr., ja toolid 1k—2 kr. (Postimees, 21.04.33)

1934. aasta lihavõttelaata võrreldakse suuruselt küünlalaadaga – üksnes hobuste ja elussigade turg olid suuremad. Põhjuseks taas halvad teed, mistõttu kaugemalt laadalisi oli vähe.

A wi n u r m e   p u u n õ u d olid veidi kallimad kui küünlalaadal. Nii maksid kolmjalad 3,50—5 kr., wannid 0,75—2,50 kr., toobrid 1,80— 2,50 kr., panged 50—60 senti, keod 40—60 s., leiwanõud 2,50—3,50 kr., matid 35—150 senti, länikud 50—150 s., sõelad 35—60 senti, lihanõud 4—7 krooni, toolid 1,25—2 kr. ja loogad 25 sendist kuni 3 kroonini. (Maamees, 7.04.34)

1937. aastal oli 1. aprilli alanud lihavõttelaat kesmine. Postimees (1.04.37) sõnab koha laadaülevaate alustuseks:

Halbade teeolude mõjul tänane lihawõttelaat ei kujunenud kauba- kui ka rahwa poolest kuigi suureks. Awinurme mehi oma puunõudega oli wäga wähe, nii et sellel turul tegutsesid peamiselt kohapealsed puunõudega kauplejad. Rohkem oli aga wankrite puuosi, nagu rattaid, wankri-puuwärke jne., müügile toodud. Wiimaste hinnad olid wõrdlemisi kõrged.

Ka Päewaleht (2.04.37) märgib sama laada kohta:

Awinurme puunõudemehi oli halbade teede tõttu laadale ilmunud mitu korda wähem kui tawaliselt.

1938. aastal oli ilm taas ebasoodne, ent laat oli sellegi poolest küllaltki rahvarohke. Loomadega kaubitsemine oli elav, hinnad endised.

Ainult puutöösaaduste turul oli wähese nõudmise mõjul mõnede puuesemete hinnas wäikest langust tunda, wõrreldes eelmise laada hindadega. […] Awinurme puunõudest maksid kolmjalad 3,3—5,5 kr., wannid 1—4 kr., toobrid 2,25 —3 kr., panged 85—100 s., kibud 45—70 s., leiwanõud 2,5 —5,5 kr., lännikud 30—150 s., matid 50—150 s. jne. (Postimees, 21.04.38)

1939. aastal oli lihavõttelaat kauba ja osaliste poolest keskmine. Erakordselt suur oli hobustelaat.

Laadaturud südalinnas kujunesid halbade teeolude mõjul kaubarohkuselt kestmiseks. Wähem kui eelmisel laadal oli müügil Awinurme puunõusid, samuti wankrirattaid ja wankrite puu-puuwärke. (Postimees, 14.04.39)

Välja tuuakse ka puutöösaaduste turu hinnad:

kolmjalad 4—6 kr., wannid 1,50—4 kr., toobrid 2—3,5 kr., leiwanõud 3—5 kr., länikud 1—3 kr., õlleankrud 3,5—5,5 kr., matid, ühes arwatud külwimatid, 0,60—2 kr., panged 80—100 s., sõelad 40 kuni 80 s. ja toolid 2—2,60 kr. tükk. Üsna rohkesti oli müügil peergkorwe, millede hinnad kõikusid vastavalt suurunele 75—100 s. ümber. 

VÄIKE-MAARJA LAAT

erinevatel kp

1932. aastal peeti Väike-Maarja laat 1. aprillil. Tapa Sõnumed (7.04.32) annab sellest lühiülevaate:

Laadale oli toodud palju põrsaid hinnaga 3—6 kr. tükk. Samuti oli palju Awinurme meeskäsitöid, mille tõttu hinnad odawad. Hobuseid oli küll palju, kuid siiski kaunis kallid — 40—300 kroonini. Lehmi oli kaunis wähe.

UDERNA (ELVA) LAAT

9. aprill

Elva külje all asuvas Udernas peetud laada teadetes mainitakse Avinurme mehi üksnes nende puudumise kaudu, millest võib järeldada, et nad olid sellel laadal nii harilikud osalejad, et nende puudumine torkas silma.

1921. aastal kirjutab Postimees (16.04.21), et laat oli ilusa ilmaga rahvarikas, hobuseid ja nahakraami oli rohkesti, riidekraami vähevõitu.

Puudusid täiesti Awinurme puunõud. Niisama ei olnud ka mitte näha raamatuid; endisel ajal oli maalaatadel raamatukauplejaid sagedasti näha.

Hiljem peeti Elvas laata juba ELVA LAADA nime all ning puunõude müüki mainitakse üldsõnaliselt:

1932. aastal kirjutatakse Elva laada ülevaates (Tapa Sõnumed, 14.04.32), et laat kujunes haruldaselt suureks ning muu kauba seas

Puu anumad näitasid hinnas kallinemist, nii maksid kolmjalad 4—5 kr., toobrid 2,50—3,50 kr., wankrid 2—2,50 kr., puupanged 65—75 senti, kibud 30—40 senti, lihaanumad 4—8 krponi. õlleankrud 8—5 krooni, wankrirattad 6 krooni.

1936. aastal kirjutab Postimees (9.04.36) Elva laada ülevaates:

Elaw kaubitsemine oli puuanumatega. 

PÕLTSAMAA LAAT

reedel ette jüripäeva, hiljem 10. aprill

1923. aastal peeti Põltsamaa “Jüri laata” 20. aprillil. Halbadele teeoludele vaatamata oli rahvast võrdlemisi rohkesti.

Awinurme mehi oma puunõudega oli wähe. Toobrist nõuti 330—400 mk., wannist 400—450 mk., pangest 75—90 mk. (Päewaleht, 26.04.23)

1924. aastal, mil laat oli kaunis rahvarikas, märgitakse aga ülevaate lõpetuseks (Kaja, 29.04.24):

Puunõud puudusid täiesti.

1932. aastal manitakse Postimehes (13.04.32) üldsõnaliselt:

Wähewõitu oli puunõusid ja kalu.

VÕRU LAAT

12. aprill

1924. aastal 14. aprillil peetud laada ülevaade on napisõnaline (Päewaleht, 17.04.24):

Halbade teede ja sajuse ilma pärast oli laat keskmine. Kaupadest wäärib tähelepanu rohkel määral laadal müüdawad mitmesugused puunõud. Ka nahakaupa oli õige palju – samuti ka riiet. Loomadest, mida müügil oli, oli hobuseid kaunis rohkesti.

Postimees (16.04.24) loetleb tüüpilise Avinurme kauba – tünnide, vannide, pangede, kibude, toolide, sõelade ja korvide – hinnad.

Ka 1925. aastal mainitakse puunõusid üldsõnaliselt (Wõru Teataja, 28.04.25):

Puuanumate turul ainult mõned üksikud piirgudest korwid. Rohkesti oli müügile toodud tööwankreid ja wankri rattaid.

1938. aasta Võru laat oli ilusa ilma tõttu rahvarohke. Linu ja vasikaid oli laadal rohkelt, mistõttu nende hindades oli väike tagasiminek. Ent hobuste hinnad olid tõusnud.

Puunõude hind osutus samuti kõrgeks, mispuhul awinurmlased ei saanud omast kaubast lahti. (Postimees, 13.04.38)

LIIVA LAAT

v.k. 17. aprill, u.k. 29. aprill

Liiva laat, mis toimus Kolga vallas, Kuusalu kihelkonnas Liiva kroonuviinapoe juures, on üks neist, kus avinurmikuid mainitakse leheveergudel vaid siis, kui tähelepanu äratab nende puudumine.

1913. aastal annab Päewaleht (24.04.13) ülevaate ülevaate Kuulsalu Liiva laadast: hobuseid oli müügile toodud kaunisti, lehmi vähepoole, aga nende järele oli nõudmine kesine. Suurem oli nõudmine seapõrsaste järele, aga neid oli laadale toodud vähe.

Ka Awinurme puunõusid ei olnud näha, mida enne paar-kolm koormat on olnud. Ka nende järele oli nõudmine elaw.

PALIVERE JÜRILAAT

16. aprill

Palivere, hiljem Taebla ja täna Lääne-Nigula vallas asuvas Palivere alevikus peetav jürilaat sai ajakirjanduses sagedamini tähelepanu wiinastanud laadaliste tempude, kakluste ja vargustega.

1934. aastal peetud rahvarohke ja elava ostlemisega laasal pälvib aga tähelepanu avinurmikute puudumine:

Laadaplatsil puudusid aga täiesti Avinurme mehed oma puunõudega. Nõukaupmeestena oli kohal ainult mõni kohalik nõumeister. (Hiiu Teataja, 21.04.34)

Kaja (19.04.34) lisab, et avinurmemeeste puudumise põhjuseks olid halvad teeolud.

PAIDE LAAT

erinevad kp

Paides peeti üle Eesti kuulsaid mitmepäevaseid laatu mitu korda aastas. Vanemal ajal peeti neid ülestõusmispühale järgneval neljapäeval – märtsi lõpus või aprilli alguses –, Eesti ajal mais, ent 1934. aastal otsustas Paide linnavalitsus hakata 1. augustil peetava laada asemel pidama hoopis 17. aprillil kevadlaata.

Selsamal 1934. aastal kirjutab Kaja (19.04.34), et ilusa ilma tõttu oli laat rahvarohke, ehkki kauplemine mõnevõrra tagasihoidlik.

Puunõudega oli tulnud laadale ainult üks Awinurme mees. Osteti külwi hooaja lähenedes rohkelt külimitte, millede tükist nõuti 2—2,20 kr., suuruse järele. Wannid maksid 3 kr. ümber. Wokkidest nõuti 5 kr. ja lookadest 2—3,5 kr. 

KOERU LAAT

v.k. 5. aprill, u.k. 18. aprill

1927. aastal kirjutatakse ajalehes Järvamaa (29.04.27), et seekord peeti Koeru laat 20. aprillil ning põhjatutele teedele vaatamata kujunes laat rahvarikkaks ning oli senistest eeskujulisem. Siiski peletas lõuna paiku hakanud vihm rahva varakult koju. Ent:

Halbade teede tõttu puudusid kalakaupinehed ja Awinurme mehed puuriistadega pea täielikult.

VAIVARA LAAT

8. aprillil, hiljem 20. aprillil

Ajakirjanduse veergudel seob avinurmikuid Vaivara laadaga eelkõige kuupäevaga seotud segadus. Nimelt lükkas Vaivara vallavalitsus 1929. aastal laada 8. aprillilt 20. aprillile. Ent see info ei jõudnud kõikideni.

Et laadapäewa edasilükkamise otsus pärast käesolewa aasta kalendrite ilmumist tehti, siis seisab seal Waiwara laat endiselt 8. aprillil ning Mustwee kringli- ja suslawoorid, samuti Awinurme puumeistrid, kes „wana usu peale” Waiwara laadale sõitsid, tulid pettunult tagasi. (Virumaa Teataja, 13.04.29)

RANNA LAAT

20. aprill

Toona Pala vallas, tänases Peipsiääre vallas Ranna vallamaja juures (Lümati) hakati laata pidama Vabariigiaja lõpus.

1937. aastal oli laat kehvadele teeoludele vaatamata võrdlemisi kauba- ja rahvarikas.

Peamiselt olid riide- ja pudukaupmehed, ei puudunud ka Awinurme mehed oma puuanumatega. 

Suur oli nõudmine ka põrsaste järele. (Tartumaa Teataja, 26.04.37)

AMBLA “TURG” JA LAAT

Ambla aprillikuine laat ilmub laadakalendrisse alles Eesti aja lõpus, ent kaubamüügi korraldamise osas plaani peeti juba varem.

1904. aastal kirjutab Uus Aeg (27.04.04):

Ambla alewisse plaanitakse turupäewade sisseseadmist. [..] Soowida oleks, et asi niikaugele edeneks, et alewisse määratud turupäewad seataks. Praegu on siin iga nädalas ka üks turupäew, see on pühapäewal, millas rahwas kirikusse tuleb. Siis kogub kiriku ette platsile kõiksugu toidukauba müüjaid ja Awinurme riistakaupmehi, kes siis kirikulistega kauplewad, kui palju aga jõuawad. Ambla alewis on aga ka elanikkusi, kes, nagu linnalased kunagi, oma elu ülespidamiseks kõik toidukraami peawad ostma. Nendele oleks määratud turupäewade sisseseadmine kõige suuremaks kasuks. Ka teaks ümberkaudne rahwa siis turule müüma minna, sest praegustel pühapäewastel turupäewadel peawad nad ise ostjad olema. 

1934. aastal, mil peeti juba Ambla laata (24.04), kirjutatakse Järva Teatajas (28.04.34) üldsõnaliselt:

Arwukalt oli laadal puunõude-, nahakauba- ja toiduainete müütajaid.

KUNDA LAAT

26. aprill

Kundas peeti laata vaid kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Seetõttu olevat ka sealsed laadad olnud enamasti rahvarohked.

1936. aastal toimus Kunda kevadine laat 17. aprillil. Virumaa Teatajas (30.04.36) kirjutatakse laadast mõneti kriitiliselt – et see on kundalastele omamoodi pidupäev, ent laadal ei käida niivõrd tarvilikku kaupa ostmas, vaid laadalõbule kaasa elamas. Seetõttu on seal ka peamiselt igasugused pudi-padi müüjad oma telgid püsti pannud. Seekord olnud kohal ka üks naishiromant.

Mis wähegi laada ilmet annab, on mõned Awinurme puunõudega kaupleiad ja põrsakauumehed. 

1939. aastal kujunes laat üheks suuremaks seni peetutest nii laadaliste kui kauplejate poolest. Palju oli laadale toodud põrsaid, uudisena müüdi seekord ka hobuseid.

Weel olid esitatud awinurmlased puuriistadeaa, toolidega ja katusepilbastega. (Virumaa Teataja, 28.04.39)

NARVA JÜRILAAT

26. aprill kandis, 3- või 2-päevane

1922. aastal kirjutatakse laadaülevaates (Põhja Kodu, 29.04.22), et 25.–27. aprillini peetud jürilaadale oli loomi toodud vähe, rohkel arvul oli saapaid ja maiuskaupa, –

Kaks kolm kohalikku riidekauplust, kaks puunõude koormat, peetud wana mööbel, riiet ja — kõik. 

1929. aastal oli Narvas turg ja laat samal ajal.

Laada-ajaks on kuhjatud barankade laud. Neid on näha ohtrasti külainimeste kaelas ja ka käewartel. Hinnad 30—45 s. pool kilo. On ka Tudolinna mehi toolidega, ja Awinurme mehi puunõudega. Nende hinnad suuruse ja headuse järele toolid 100—150 s. tükk, puuämbrid 75 kuni 100 senti. (Postimees, 29.04.29)t

1930. aasta jürilaata nimetatakse Põhja Eesti ülevaates (26.04.30) ilusale ilmale vaatamata inimkehvaks. Põhjuseks peetakse seda, et laat toimub kohe peale pühi, mil inimestel on raha otsas. Ent ka kauba vaatepunktist polnud asi parem: loomade poolest oli laat kehv, ka kraamilaat ei olnud parem.

Samuti olid tulemata jäänud Awinurme puunõude müüjad. 

1931. aastal 23.–24. aprillil peetud Narva jürilaat oli eelmise aasta laadast rahvahõredam – halbade teede tõttu ei pääsenud maarahvas laadale. Rohkelt oli müügile toodud peetud asju: “laadast oli pool wanakraami-ladu.”

Awinurmemehed oma püttide ja lännikutega askeldasid põrsakaupmeeste ja wanakraami-müüjate wahel. 

1932. aastal oli 25.–26. aprillil peetud jürilaat ilusa ilma tõttu rahvarikas ja elav. Alutaguse Elu (28.04.32) kirjutab, et kriisiaeg on nähtav ka laadal, kuhu oli toodud rohkesti peetud riideid, majatarbeid, vanarauda ja isegi peetud tööriistu.

Ka Avinurme mehi oma püttide ja länikutega oli harva wõitu.

1934. aastal 25. ja 26. aprillil peetud Narva jürilaat oli ilusa ilma tõttu perekas.

Laadakaupadest domineerisid põrsad, Awinurme puuriistade wirnad ja traditsioonilised kringlite või rahvakeeles n. n. “barankade” wirnad. (Põhja Kodu, 28.04.34)

SUURE–JAANI KEVADLAAT

26. aprill

1932. aastal oli Suure-Jaani laadapäeval ilm ilus, rahvast rohkesti ja kaupade väljapanek suur, eriti riidekauba osas. Ent osteti siiski tagasihoidlikult. Elusloomade turu kõrval märgitakse ära:

Awinurme mehed müütasid kasepuust toole 3 krooni paar. Endistest läti toolidest on nad palju ebamugawamad ja alawäärtuslikumad, aga paremate puudusel ikka ostetakse. (Tapa Sõnumeid, 20.04.32)

1940. aastal oli kevadlaat väga rahvarohke. Sakalas (30.04.40) antakse ülevaade hobuste, põrsaste ja lehmade müügist ning lisatakse:

Rohkesti paistis laadal silma ka wankreid, puunõusid ja plekist walmistatud esemeid. Tugewamini rautatud tööwankritest nõuti kuni 200 krooni. Wähe oli seekordsel laadal aga näha jalanõude ja igasugu pudipadi müüjaid, kuna maiustuste müüjaid oli seetvastu rikkalikult. Kohal olid ka Avinurme mehed oma puunõudega.

RAKVERE JÜRILAAT

esmaspäev-teisipäev pärast lihavõttepühi

Rakvere jürilaat toimus enamasti aprilli viimastel päevadel. Seejuures porikuul toob Tallinna Teataja (26.04.13) esile ühe Rakvere laada tugevuse: “Kiitwalt nimetama ja teistele linnadele eeskujuks panema peab, et Rakweres laadaplats kiwidega prügitatud on.”

Esimese avinurmikuid puudutava teate leiame 1899. aastast, mil laat toimus 28.–29. aprillil ja oli laadaliste rohkuse vaatepunktist keskmine. Hobused olid kallid, sarvloomi oli vähe, sest need olid suuremalt jaolt juba teel ära ostetud.

Iseäranis hääd äri tegiwad mõdu ja kalja kauplejad; sest ilmad oliwad täiesti palawad. Silgukaupmehed, kui ka Awinurme anumamehed wõisiwad ka rõõmsa meelega koju poole sõita. (Postimees, 3.05.1899)

1906. aastal kirjutatakse aga üldsõnaliselt:

Mitme sugust, nagu: walmis riideid, saapaid, kanga pürdast, puu riistu, plek anuumid, kodu kootud riiet j. n. e. oli rohkeste wäja pandud, agu kõik kaebasid wiletsa kauplemise üle. (Ristirahwa Pühapäewa-lehe Sõnumitooja, 15.04.06)

1922. aastal toimus jürilaat 28.–29. aprillil. Läbipääsmatute teede tõttu oli rahvast vähevõitu.

Awinurme mehi oma puust anumatega oli rohkesti ja hinnad weidi odawamad kui küünlalaadal. Keskmise toobri ehk wanni wõis juba 250—300 m. eest osta. Wankri puuwärgist nõuti 3500—5000 m., rautatud wankri eest 9000—10.000 marka. (Tallinna Teataja, 2.05.22)

1924. aastal 25. aprillil toimunud jürilaat oli halbadele teedele vaatamata rahvarikas ja kauba poolest küünlalaadast suuremgi. Hobuselaat laiutas suurel territooriumil, rohkelt oli ka saapamüüjaid, peamiselt Tartu mehed, kes võtsid enda alla neljandiku laadaplatsist.

Awinurme puuriistade müüjaid oli rohkel arwul ilmunud. Kapp maksis 55—65—75 mrk., matt 110—120 m., wäike sõel 120—130 m., keskmine puuwann 155—165 mrk., puutoolid 215—250 mrk., plekkwitsaga ämbrid 75 m., puuwitsaga 65 mrk.: puulusikas 20—30 mrk.. kolmjalad suuruse järele 280—500 marka., toobrid 150—250 mrk., loogad 285 —550 m. 

Võrdluseks olgu toodud, et sõiduhobused maksid 7–75 000 marka, tööhobuse eest küsiti 12–20 000–40 000 marka; põrsa eest küsiti 800–2000 marka; säärsaapa paari sai 1900–2200 marga eest. (Postimees, 27.04.24)

1925. aasta jürilaada eel sadas rohkelt vihma, mis muutis teed “sauekastideks” ning kaugema kandi mehed jätsid laadale tulemata ..

ka puudusid suuremal arwul Awinurme puunõude kaupmehed ja Iisaku wokimeistrid.  (Virulane, 1.05.25)

1927. aastal tuuakse laadaülevaates üldsõnaliselt välja puunõude hinnad (Virumaa Teataja, 30.04.27):

Puuriistad: toobrid 300—400 mk., wannid 250—300 mk., pesuanumad 400—600 mk., sõelad 120—160 mk., ämbrid 80—100 mk., toolid 175—200 m.

Samal laadal maksid tööhobused näiteks 18–25 000 marka, paremast nahast säärsaapad 2000–2500 marka.

1930. aastal kirjutatakse laadaülevaates üldsõnaliselt (Virulane, 29.04.30):

Puunõud: toobrid 300—400 senti,. sõelad 100—200, wannid 160—700, toolid 150—350, matid 100—300. [..] Katuse pilpad 225—250 senti tuhat 

Võrdluseks: samal laadal maksis kodukootud täisvillase kanga meeter 300–400 senti, poolvillase meeter 180–220 senti. Keskmine tööhobune 15–25 000 senti, piimalehm 14–17 000 senti.

1931. aastal algas jürilaat 28. aprillil. Soojad ilmad ja vihmad olid teed põhjatuks sulatanud ning kehvade teeolude tõttu oli rahvast laadal vähevõitu. Maarahvas oli kohale tulnud üksnes lähiümbrusest.

Wähemal määral olid esitatud oma puunõudega Avinurme mehed. (Virulane, 1.05.31)

Tartu Maaleht (2.05.31) kirjutab siiski:

Rohkesti oli laadal näha Awinurme mehi puunõudega.

1932. aastal kirjutatakse, et Rakvere jürilaat oli seekord rahvarikas, hobuseturg elav,

Rohkesti oli wankrite puuwärke ia rattaid. Rataste komplektist nõuti 8—10 kr. ja ühes raamidega 18—20 krooni. Awinurme puunõude müüjad olid samuti kohal. Nad nõudsid toobritest 2 kr., toolidest 140—200 senti, kibust 40 s., sõelast 1 kr., lookadest 1—1,5 kr. Katusepilbuste tuhandest nõnti 130—150 senti. (Tapa Sõnumeid, 20.04.32)

1934. aastal jäi jürilaat mai algusesse, Avinurme mehed olid kohal.

1940. aastal avaldatakse Virumaa Teatajas (3.05.40) Rakvere jürilaadast pikem ülevaade, sest “üle hulga aja wõis jälle kord Rakwere laata nimetada rahwarohkeks, elawaks, kirewaks, kaubaküllaseks — ühesõnaga tõeliseks laadaks”.

Eriti elaw oli tegevus turukaubamaja tagusel laadaväljakul ehk nn. hobustelaadal, kus oli rohkesti ka põrsaid, “neid tõelisi laada “hääletorusid”, sest wäikeste sigade hele kisa kajas lustakalt üle laada”.

Awinurme mehed olid wäljas suurearwuliselt nagu ikka, kuid nad kurtsid nagu ühest suust, et elu on raske. Materjal ja kogu elu on kallis, oma jänne ja lookasid, toole ja witsikuid ei saa aga kuigi palju kallima hinnaga müüa, sest nõudmine on nagunii wäike. Ostetawat plekkriistu ja aetawat wanadega läbi. Kitsas aeg kõigil, igaüks weeretab senti enne wäljaandmist kümme korda näppude wahel ringi.

Seda nad kurtsid kõik. Nii ostjad kui müüjad. Et rasked ajad, raha wähe, ei saa teha äri nii, nagu süda tahaks ja käsi kibeleks.

Ent laat oli omapärane ka “tänu ilmastiku eriskummalisusele ja huumorimeelele”:

Põrsakaupmees oli wisanud pintsaku maha ja westiwäel pakkus oma ruigawaid notsukest ümberringi askeldawale rahwale. Mitte kaugel eemal seisis oma wankrirataste keskel Awinurme mees paks-paks lambanahkne kasukas seljas, karbusekõrwad korralikult alla tõmmatud ja labakinnastesse peidetud käed sügawale taskutesse topitud. Need olid äärmised nähted, kuid sama koutrastlikkust wõis märgata kõikide laadaliste riietuses, nagu sedasama wõime iga päew jälgida ka linna tänawapildis, kus ruttab daame nii kallites ja kaunites karusnahkades kui ka kergetes ja ohulistes kewadkostüümides.

ABJA LAAT

28. aprill

1920. aastal mainitakse puunõude müümist Abja laada ülevaates üldsõnaliselt (Postimees: Pärnu väljaanne, 7.04.25):

Puunõudest maksid toobrisd 450 m., panged 200 m. paar, leiwaastjad 900—1200 m.. külimatid 300—350 m., toolid 250—325 m. 

1932. aastal oli Abja-Paluoja alevikus peetav Abja laat “nii kaupmeeste pere, hobuste ja isegi kariloomade suhtes küllaline ning elaw.” Lõbutses ka noorsugu ning kaunis rohkesti oli ka nokastanud tülinorijaid. (Pärnumaa Teataja, 3. mai 32)

Ka Awinurme mehed wõrratult paljude nõude koormatega oli kohal.

LULLIKATKU LAAT

29. aprill

1924. aastal märgitakse ära Avinurme meeste puudumine Lullikatku laadal. Postimees (4.05.24) kirjutab:

laat 29. aprillil, oli õige rahwarikas. Müügiks oli toodud peaasjalikult hobuseid, riidekraami ja maiustusi. Halbade teede tõttu puudusid laadalt täiesti Awinurme puuanumad. 

Ka 1926. aastal leiab Lullikatku laada ülevaates äramärkimist see, et avinurmikuid ei olnud. Laat oli halbade teeolude tõttu võrdlemisi väike,

Puudusid laadalt Awinurme puuanumad. (Postimees, 1.05.29)

1936. aasta laadaülevaates märgitakse:

 Awinurme puunõusid oli wõrdlemisi wähe. (Tartumaa Teataja, 4.05.36)

PÄRNU LAAT

kesknädal ja neljapäev enne jüripäeva

Avinurmikuid mainitakse aprillikuiste Pärnu laatade puhul alles 1941. aastal:

Laat kujunes üsna suureks põrsaste, põllusaaduste ja ja puunõude poolest. […]

Puunõusid olid laadale toonud peamiselt avinurmlased. Anumatest nõuti 30 — 80 rubla, toobritest 25—30 rbl., pangedest 7—8 rbl., vannidest 20—35 rbl., toolidest 25 rbl. ja väikestest sõeltest 5—10 rbl. Rautatud raudtelgedega vankrist nõuti 600 rbl., tõölookadest 10—30 rbl., rautamata vankrirataste jooksust 120 rbl, rangidest 80—90 rbl., 35—50-ltr., õlleankrutest 60— 80 rubla. (Töörahva Hääl, 10.04.41)

1902. aastal kirjutatakse 22. aprillil peetud KOOSA LAADA, mida peeti Tartu-Maarja kihelkonnas, Kavastu mõisa Koosa kõrtsi juures, ülevaates:

Puu anumaid ja pudu-kauba poodisid oli wähe; (Postimees, 27.04.02)

1916. aastal mainitakse puunõude müümist VALGA JÜRILAADAL (Rajalane, 1.05.16), märkides lihtsalt: “Puunõusid oli wähe.”

1927. aasta laadal leiab äramainimist, et ehkki laat oli rahvarikas ja elav, siis väljaspoolt tulevaid kaupmehi oli laadaplatsil vähe.

Puudusid puunõud ja Petseri mehed oma odawate säärikutega. (Postimees, 2.05.27)

PETSERI LAADA puhul leiavad puunõud üldsõnalist äramärkimist nii 1924. kui 1925. aastal. Esimese puhul kirjutatakse, et puunõude poolest oli laat väikene (Postimees, 17.04.24), teise puhul, vastupidiselt:

Õige suur oli igasuguste puunõude ja tarbe, riistade turg. (Postimees, 3.04.25)

1926. aastal märgib Postimees (1.05.26) et kehva ilma tõttu PALMSE LAAT ebaõnnestus, nii müüjaid kui ostjaid oli vähe tulnud.

Puunõud ja teised tarbeasjad puudusid peaaegu täielikult.

1936. aastal mainiti OTEPÄÄ LAADA puhul, et halva ilma tõttu oli see hõredavõitu..

Puunõud puudusid müügilt, wähe oli ka wankriosasid. (Tartumaa Teataja, 20.04.36)

1937. aastal märgitakse samuti (Postimees, 4.05.37):

Puunõud puudusid müügilt.

1940. aasta rahvarohke TAPA LAADA puhul mainitakse üldsõnaliselt (Järva Teataja, 29.04.40), et kõikide kaupade hindu peeti kalliks ning:

Kalliks peeti ka vankrite ja puunõude hindu.

1925. aastal mainitakse Koorvere kõrtsi juures peetava VASTSE-KUUSTE KOORVERE LAADA puhul (Tartu Teataja, 18.04.25), et müügil olid kulbid, lusikad, visplid, toolid ja tulekorvid, aga:

Puuanumad puudusid täiesti.

1933. aastal, kui Vana-Suislepi vallamaja juures hakati 27. aprillil pidama SUISLEPI LAATA, kirjutas Sakala Pühapäev (30.04.33):

Loomi laadal oli siiski wähe, samuti puudusid puunõud. Kuid muid laadakaupu wõis säält kõike saada.