AWINURME MEESTE LAADAKALENDER: MÄRTS
Märtsikuu ehk vastlakuu, paastukuu, kevadkuu laatu nimetati ka märtsilaatadeks, vastlalaatadeks, paastulaadaks, puhuti ka kevadlaatadeks või maarjalaatadeks. Ajalooliselt ei olnud märts laadakuuks ning laatu hakati paastukuul pidama peamiselt alles 19. sajandi II poolel. Populaarsemaks laadakuuks muutus see alles 20. sajandil. Seejuures oli märts ka Avinurme meeste jaoks tagasihoidlikum laadakuu. Tsaariajast leiame nende kohta mõne üksiku teate ning märtsikuised laadareisid sagenevad Vabariigi ajal – käsikäes kodumaise laadakalendri tihenemisega.
Nimelt oleks soowida, et Awinurme mehed, kes oma puuriistadega terwe Põhja-Liiwimaa tarwitusi täidawad, sellel [Põllumeeste Seltsi põllutöö, koduloomade ja käsitöö] näitusel ülesse näitaksiwad, mis naad ka ilusa töö poolest teha wõiwad.
– Sakala, nr. 9, 1. märts 1880.
Et kodune käsitöö meie rahwa juures wäga hästi edeneda wõib, seda näitab meile tegelik elu. Tuletame ainult seda meelde, kui palju iga aasta Awinurme mehed oma puunõusid müügile laadawad. Seda, mis Awinurme mehed talwistel õhtutel walmistawad, kui nad põllutööst wabad on, wõime igas Eestimaa nurgas leida. Nende puuanumate koormad ulatawad otsaga Tallinnasse ja Tartusse ja isegi niisugustesse kaugetesse, äärepäälsetesse kohtadesse, nagu Haapsalusse ja Pärnusse. Oma wäikese maatüki pääl oleks Awinurme mehel raske ära elada olema. Paiguti ka koguni wõimata. Aga sääl tuleb kodune käsitöö appi ja Awinurme mees elab oma wäikese maalapi pääl paremini ära, kui mõni Pärnumees karjamõisa pääl. Et kodune käsitöö Awinurme meest mõnes asjas teistest Eestimaa elanikkudest halwemaks ja iamaks olek teinud, seda ei suuda ka kõige kangem koduse käsitöö wastane näidata. Nõnda on siis ka tegelik elu selle poolt, et kodune käsitöö eestlast kuidagi moodi ei alanda ja sellepärast sugust põhjust ei ole mõnitades käsitöö üle rääkida.
– Isamaa, 12. märts 1909.
Üheks põhjuseks, miks märtsikuu ei olnud kõige elavam laadakuu, olid teeolud. Ka Avinurme oli oma santide teede poolest kuulus ning märtsi peetigi üldiselt kehvade teede kuuks.
Ilmselt peegeldab märtsikuu muutumine populaarsemaks laadakuuks ka teeolude paranemist ja alternatiivsete transpordivahendite – rongide ja (veo)autode – pealetulekut. Ent kuigi raudtee ja ka muud veomasinad tõid Vabariigi ajal keeruliste teeoludele teatavat leevendust, kaasnesid nendega ka lisakulutused, mis aina keerulisemaks muutuva puunõuturu olukorras lisakoormaks olid. Nii eelistati sageli siiski kasutada laadasõitudeks vana-head kaeramootorit. Ehkki ka see ei olnud talvel ilma kuluta – loomale pidi ju pika teekonna jooksul toitu muretsema.
Puhuti ületas teeolude mure ka uudiskünnise. Näiteks kirjutatab Postimees 1939. aastal (29.03):
Avinurme mehed ei pääse ärireisudele. Awinurme puunõudemeistritele walmistab praegune aeg raskusi oma puunõude müümisel, sest Awinurme metsade rüpest ei pääse praegu wälja ei wankriga ega ka reega. Selle tagajärjel on mehed sunnitud kasutama raudtee abi ja puunõudehulgad toimetatakse laatadele rongiga. Kuna niisugune saatmisiis on kulukam, kui oma hobusega mööda maad reisimine, siis kurdavad puunõude müütajad, et teenistus on tänawu wäga wilets. Laadal järelejäänud puunõudega pole ka midagi peale hakata ja need tuleb saata kas koju tagasi, wõi jälle mõne teise laada asukohta.
MÄRTSIKUISED TEATED
Koondpildis peeti aastatel 1803–1940 märtsis märgatavalt rohkem laatasid kui jaanuaris või veebruaris. Ent on täheldatav, et märtsikuusse ilmuvad laadad alles hiljem ning on vaid käputäis laatasid, mille traditsioonid ulatuvad tagasi 19. sajandisse: näiteks Rapla (2 päeva), Keila (2 p.), Vasknarva (3 p.), Valguta, Kallaste (2 p.) ja Kuressaare (2 p.) laadad. Need püsisid laadakalendris vähemalt 1940. aastani. 20. sajandi alguses lisandus mitmeid laatu, mida Vabariigi lõpuni peeti, sh Avinurme lähikonnas näiteks Iisakus ja Laekveres. Ent populaarsemaks laadapidamise kuuks muutub märts Vabariigi ajal, mil hakati pidama laatu ka Avinurmes ja Veneveres (Avinurme laatade kohta saab lugeda siit).
Märtsis on otseselt Avinurme meeste kohalolu ära märgitud 23 laadal ja 2 turul (kokku 24 asulas). Puunõude müümist mainitakse üldsõnaliselt veel 17 kodumaise ja ühe välismaise (Läti) laada ülevaates.
Ehkki puuduvad teated märtsikuistest Avinurme, Venevere ja Laekvere laadadest, kus Avinurme meeste osalemist oleks mainitud, võib siiski spekuleerida, et nad ka nendel laatadel osalesid.
Seekord jätsime laadakalendrisse ka mõned “välismaa laadad”, mis tsaariaegsetes laadakalenderites ära märgiti – Venemaal Oudovas ning Lätis Ruhjas ja Rausas toimunud laadad. Ehkki ajakirjanduses puuduvad teated selle kohta, et Avinurme mehi märtsis nendel laatadel nähti, on teada, et avinurmikud Venemaal ja Lätis oma kaupa müümas käisid. Ning talvine Peipsi jäätee pakkus ka Oudova laada külastamiseks võimaluse – sõideti ju jääteed mööda ka Kallaste jt Peipsiäärsete asulate laatadele.
Ent nagu ikka, alustuseks ülevaatlik tabel märtsikuistest laadakalendritest 1803–1940. Märtsis leiame nii selliseid laatu, mis läbi aja e-v kindlal kuupäeval toimuseid, kui ka selliseid, mis uue kalendri kasutuselevõtu järel kuupäeva muutsid. Viimaste puhul lisasime reisikalendri silmaspidamiseks laadad tabelisse nii endise kui ka uue kuupäeva reale, ent samas laadatraditsiooni järjepidevuse jälgimiseks lisasime veergudesse sulgudes ka muutunud kuupäevad.
VAATA TABELIT SUUREMANA
Kokku tuleb vaatluse alla u. 110 laadateadet aastatest 1899– 1940 (e-v samasisulised kordused said kärvale jäetud).
VAIMASTVERE LAAT
1. märts, uue kalendri järgi 14. märts
1914. aastal peeti Vaimastvere Sihilaat 3. märtil. Sellise nime sai see Sihi kõrtsi järgi, mille juures laata peeti. (Hiljem hakati laata pidama Vaimastvere vallamaja juures Kõolas.) Tallinna Teataja (7.03.14) kirjutab, et halvale ilmale vaatamata oli rahvast kaunis rohkesti.
Pudukaupmehi, kui ka Avinurme puunõude müüjaid oli vähe ilmunud.
20. aastat hiljem, 1934. aastal märgib Tartumaa Teataja (17.03.34) ära Avinurme meeste osalemise Vaimastvere laadal. Lehes kirjutatakse, et varem oli see “Sihi laada” nime all ümbruskonnas tuntud, kuid viimasel ajal väikseks kuivanud.
Eriti rohkesti [oli] awinurmlasi oma puunõudega. Toobrid maksawad 160 senti, sõelad 60 s.—1 kr., wankrirattad 6 krooni, toolid 3 kr. paar, jalakast loogad 3 kr. jne.
JÕGEVA LAAT
1. märts
1933. aastal kirjutab Kaja (4.03.33), et Jõgeva vastlalaadad on aina hõredamaks jäänud, mis viitavat rahva rahanappusele – ostetakse tagasihoidlikult ja üksnes hädavajalikumat kaupa. Nii ka seekordsel Jõgeva laadal, kus oli märgatavalt vähe ka alatisi laadakaupmehi, needki lähikonnast, sest kaugemalt tulemine ei tasu enam ära. Rohkemalt oli müügil vene saapaid, aga ei puudunud ka peenemad jalanõud. Suurem nõudmine oli hobuste järele.
Odawamad, kui eelmisel laadal, olid Awinurme puunõude, regede ja wankrirataste hinnad, millist kaupa laadal külluses paistis olewat. Nii maksid kolmjalad 2.50—3.50, toobrid ja wannid 100—260 s., panged 45—60, kaanega astjad 120—160 s., liha tünnid 250—750 s., wibud 35—45 s., peerust pesukorwid 45—70, sõelad 35—70 s., loogad wäljatöötamata 50 kuni 70 ja wäljatöötatud 100—200 senti tk.
Parematest saarepuu regedest nõuti 7—8 krooni, kuna nõrgemad ja kasejalastega reed maksid 5—6 kr. tükk. Rautatud saanid 25—30 kr. ja höötvlipingid 20—25 kr. tükk. Rautatud wankrid müübi 65—70 kr. tükk, kuna sats witsrattaid maksis 7—10 kr. ja pöidrattaid 5—6 kr.
JÕHVI LAAT
3. märts
1923. aastal kirjutatakse Jõhvi laada ülevaates (Teataja, 9.03.23), et seekord 5. märtsil peetud laadal oli “kena ilma ja hea tee järeldusel rahwast kaunisti koos” ning
Awinurmlased oma puust anumatega ei puudunud ja nende äri näis hästi edenewat.
Põhja Kodu (10.03.23) mainib sama laada kohta üldsõnaliselt:
Rohkesti oli weel puunõusid.
1928. aastal meenutatakse Narva Postimehes (14.03.28) Jõhvi laata toimepandud kuritegude kaudu. Üheks ohvriks oli ka Avinurme mees:
Samal päewal tüssasid wargapoisid Awinurme meest, kes puunõudega laadal kauples. Kui müük täies hoos oli, siis kasutasid wargad parajat momenti ja wiisid mehelt ühe looga, 2 tooli ja ühe külimitu. Awinurme mees Joh. Klaup hindab kahju 14 kr. peale.
Virulane (10.03.28) kirjutab sama laada kohta aga üldsõnaliselt:
Puunõude ja toolide osakond õige täielik.
1929. aastal kirjutatakse (Virumaa Teataja, 7.03.29), et seekord 4. märtsil peetud laat kujunes hea ilma tõttu võrdlemisi rahvarikkaks, ehkki kaupmeeste read olid üsna harvad.
Sellewastu oli eriti palju Awinurme—Tudulinna meeste saaduseid: puunõusid, toolisid ja isegi walmis regesid ja wankreid, mille ümber ka ostjaid kaunis rohkesti wõis näha.
Ka seekord mainitakse ära, et laat oli pettuserikas. Suurema ohvrina tuuakse välja hobusest ilma jäänud hobusekaupmees.
Ka 1930. aastal kirjutatab Virumaa Teataja (11.03.30) Jõhvi laada ülevaates, et rahvast oli palju, kuid ostjaid vähe – kuna Alutaguse rahva rahaallikad, kartulimüük ja metsavedu, sel talvel head sissetulekut ei andnud, siis oli ka laadaliste ostujõud väike. Ka seekord ei lähe avinurmikutel Jõhvi laadal paremini, sest laadaülevaate lõpetuseks nenditakse:
Awinurmlasel Aleksander Tomingul olid “head inimesed” laada öösel terwelt 10 tooli koormast ära warastanud. Kes wargused toime pannud, pole teada.
1931. aastal mainitakse taas üldsõnaliselt (Virumaa Teataja, 4.03.31):
Õredam kui harilikult oli ka puunõude- ning põrsalaat, ka siin näitawad hinnad langust.
1932. aastal kirjutatakse, et vanasti oli Jõhvi laat 3-päevane, nüüd ametlikult 2-päevane, ent viimasel ajal on see jäänud 1-päevaseks. Ning sel aastal oli täielik kriisi-laat, kus polnud enam endist rahvahulka ega kaupmeeste parve. Kasvab üksnes kribu-krabu kaupmeeste hulk. (Virumaa Teataja, 5.03.32)
Puudust polnud ka Awinurme anumatest.
Lisatakse sedagi, et laada suurusest annab hea pildi platsimaks: kui varem kõikus see 600 krooni ümber, siis nüüd küündis vaevalt 190 kroonini.
1933. aastal aga märgitakse, et laat kujunes kena ilma tõttu kaunis rahvarohkeks, ehkki kaupmehi oli harilikust üle poole vähem.
Külluses oli laadal — s. o. “serentskeid” — juhtnahast kollaseid saapaid ning Awinurme puunõusid.
1938. aastal kujunes aga Jõhvi laat nii kaupmeeskonna kui talurahva poolest õige rahvarikkaks (Virumaa Teataja, 4.03.38).
Eriti rohkelt oli koos Awinurme puuriistade müüjaid.
VÕHMA LAAT
4. märts
1929. aastal mainitakse Võhma laada puhul üldsõnaliselt (Sakala, 7.03.29):
Kuna ilm oli soodus, siis kogus ka seekord laadarahwast rohkesti, samuti igasuguseid laadakaupmehi maiustustega, saabastega, riietega, puunõudega, kalakoormatega jne.
1933. aastal peeti laata 6. märtsil ja see kujunes rahvarikkaks. Külaleht (11.03.33) märgib, et ehkki kevad on veel kaugel, “olid siiski Rapla mehed laata rohkelt warustanud wankritega” ning
Et laadapäewal kaunis wilu ilm oli siis tarwitati ka rohkesti “külmarohtu” mille tagajärgedel nii mõndagi wõidi näha kraawis, Awinurme puuanumatega maadlemas.
Lisatakse sedagi, et protokolli sai kompvekimüüja, kes kommidega keelatud õnnemängu korraldas, rohkelt oli igasuguseid ennustajaid, kes püüdsid rumalaid iga nurga taga, ning pralletajad püüdsid restoranist arvet maksmata minema hiilida.
IISAKU LAAT
8. märts
1922. aasta Iisaku laada ülevaates mainitakse puunõude müüki üldsõnaliselt (Waba Maa, 14.03.22):
Iseäranis rohkesti oli puunõusid ja nõudmine nende järele õige elaw; hinnad möödunud aastaga wõrreldes poole odawamad. Uudisena hulga aja järele oli jälle suuremal arwul toolisid näha.
1924. aasta 10. märtsil peetud laat oli ilusa ilma tõttu rahvarohke ning (Postimees, 15.03.24):
Samuti rohkesti oli laadal ka mitmesugust riide, naha ja muud pudukaupa. Ka Awinurmemeeste puunõusid oli hea koguke müügile toodud, aga Tudulinna meeste wokid puudusid täiesti.
1934. aasta 15. märtsil kirjutatakse ajalehes Põhja Eesti (Narva ja Alutaguse häälekandja):
Läinud nädalal peeti Iisaku alewikus laata, mis waatamata halwale ilmale kujunes rahwarohkeks. Rohkesti oli tulnud laadale naha- ja riidekaupmehi. Ei puudunud ka Awinurme puunõude kaupmehed. Hobuste “paristamist” polnud üldse. Purjus oleku tõttu wiidi arestikambri wäljapuhkamiseks 3 isikut. Keskpäewaks osteti Iisaku wiinapood laadaliste poolt “asunikkudest” tühjaks.
1935. aastal kirjutab Maa Hääl (12.03.35), et ilusa päikesepaistelise ilma tõttu oli laadal rahvast haruldaselt palju ning üldselt ongi kohalik laat ümbruskonna elanikele suursündmuseks ja sellel päeval töö seisab.
Kaubitsemine oli laadal elaw. Eriti palju oli riidekaupu, maiustusaineid ja kuulsaid Awinurme puuanumaid.
Lisatakse, et eriline “lõikus” oli riidekaupmeestel, sest perenaised ja peretütred tulid laadale kevadiseks hooajaks riidekauba sisseoste tegema.
1937. aastal toimus märtsilaat 9. ja 10. märtsil ning laat oli ilusa ilma tõttu rahvarohke ja elav.
Rohkesti oli laadal ka Peipsi wenelasi ja awinurmlasi oma puunõudega. (Uudisleht, 12.03.37)
LAEVA LAAT
8. märts
1932. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Postimees, 11.03.32):
Halva ilma tõttu oli rahwast wahewõitu. Müügile oli toodud rohkesti puunõusid. Nende hinnad suurele pakkumisele waatamata olid siiski kaunis kallid. Nii maksid kolmajalad 3—4 krooni, toobrid 2—2,50 kr.
1934. aastal nimetab Saaremaa Teataja (14.03.34) Laeva laata halva ilma tõttu “kaubakehvaks”, ehkki rahvast oli keskmiselt ning ka pudukaupu oli veoautodega kohale toodud.
Awinurme puuanumate müüjad, kes alati Laewas olid, puudusid sellel laadal.
Postimees (10.03.34) mainib sama laada puhul üldsõnaliselt:
Samuti oli vähe ka puunõusid.
1935. aasta laada puhul täheldatakse üldsõnaliselt (Tartumaa Teataja, 11.03.35):
Isegi puunõusid — kolmjalad, toobrid jne. ei puudunud.
VIRU–JAAGUPI LAAT
9. märts
1924. aastal peeti Viru-Jaagupi laat 10. märtsil ja “ehk küll teed halwad ja auklised, oli siiski rahwast rohkesti ja kauplemine kaunis elaw.” (Kaja,15.03.24) Ülevaates nenditakse, et hobuste hinnad olid kallimad, rannamehi meresaadustega oli vähe, võid oli vähe, müüdi ka kodukootud kalevit, poolvillast ja lambanahku.
Awinurme puuriistade kauplejad ei puudunud ka oma koormatega, aga nende kaup ei näinud soowitawalt minewat, wist sellepärast, et laada ümbruskonnas igal pool puuriistu kodus walmistatakse.
Lõpuks lisatakse, et teisel laadapäeval ei olnud enam kedagi kauplemas näha.
1935. aastal peeti Viru-Jaagupi laat 8. märtsil. Kõva pakase tõttu oli rahvast vähe ja laat ei kujunenud kuigi elavaks:
Rohkesti oli laadale toodud mitmesuguseid Awinurme puunõusid, samuti igasugust riide- ja nahakaupa.
HAAPSALU LAAT
10. märts
1929. aastal toimus Haapsalu laat 11. märtsil ning Waba Maa (13.03.29) kirjelduse järgi:
Külma ilma pärast oli rahwast hõredasti. Rohkesti oli müügil Rapla wankreid, mis wiimaseni ära osteti. Niisama rohkesti oli müügil Awinurme puunõusid.
Hobuseid oli müügil wähepoole, seega ka hinnad kõwenenud. Loomi oli laada kohta ainult paar eksemplari, mis kohe ära osteti.
Rohkesti õitses laadal taskuwargus, sellel alal tegutsesid arwatawasti wäljast sisse sõitnud “spetsid”. Raha warastati 4—5 isikult.
1932. aasta Haapsalu märtsilaat kujunes äärmiselt kehvaks, kuna ilm oli võrdlemisi külm, eelmise päeva suurtormi järel tuisanud teed. Peamiselt müüdi kalu, Rapla mehed olid laadale toonud paarkümmend vankrit,
Avinurme mehed olid kohal oma puuanumatega, mille hinnad endised. (Lääne Elu, 12.03.32)
1934. aastal kujunes laat rahvarohkeks, ehkki ost-müük oli käinud “tagasihoidlikkuse tähe all”. Elavam oli olnud hobustega kauplemine, põrsaturul suurt elavust ei olnud ning talusaadusi oli müügile toodud vähe. Aga
Rikkalikult, nagu hariliikult, oli esindatud kodutööstus Awinurme meeste puunõude näol. (Kaja, 15.03.34)
Waba Maa lisab (15.03.34):
Kodutööstus oli esindatud awinurmemeeste puunõude ja wankrite-regede näol.
1938. aastal kirjutab Uus Eesti (12.03.38), et Haapsalu märtsilaat on tavaliselt suuremaid laatu aastas, ent seekord jäi nii ostjate kui ka müüjate arvult hõredaks. Teeolud olid kehvad, vormsilased olid jäävangis ning vaid üksik tugevama paadiga mees oli häda sunnil kohale tulnud. Märgitakse, et peamiseks müügiartikliks olid hobused ning lõpus lisatakse:
Ka Awinurme mehed olid platsis oma puunõudega.
VOLDI LAAT
12. märts, uue kalendi järgi 25. märts
Märtsikuu kõige varasema Avinurme mehi mainiva laadateate leidsime aastast 1899 – Saadjärve Voldi kõrtsi juures 12. märtsil peetud laadalt (Postimees, 18.03.1899). Ülevaates mainitakse, et seekordne laat oli “endisest hästi suurem”. Iseäranis palju oli hobuseid, aga kariloomasid ei paistnud.
Rohkesti ostjaid leidsiwad paari Awinurme mehe puunõuud.
Lisaks mainitakse ära kõrtsi populaarsus ja “susla” müüjad kõrtsi ees.
Nooremad mehed paniwad nende oma ütlemise järele, “õlut lotti,” kuna wanemad “pääd selga” ajasiwad, mis meie keeles nii palju tähendab, kui ennast “täis jooma.”
Ning laat lõppes kaklusega.
1934. aasta Voldi laada ülevaates (Tartumaa Teataja, 31.03.34) märgitakse, et kehvade teeolude kiuste kujunes laat küllaltki kauba- ja rahvarikkaks. Välja tuuakse hobuste, karjaloomade ja sigade hinnad ning lisatakse üldsõnaliselt:
Ei pundunud ka puunõndega kauplejad, aga hinnad olid märksa kõrgemad mullustest. Nii maksid kolmjalad 3.60—5.00 kr., toobrid 2.00—1.50, panged 1 kr., sõelad 0.35—0.50, wannid 2.00—1.50.
MÕISAKÜLA LAAT
14. märts
1923. aastal mainitakse Mõisaküla laada ülevaates puunõusid üldsõnaliselt (Postimees, 20.03.23):
Puunõusid peale mõne toobri, missugustest 306 marka nõuti, laadal et olnud.
Sama üldsõnaliselt leivad puunõud mainimist 1933. aastal (Pärnu Päevaleht, 17.03.33):
Samuti oli rikkalikult toodud müügile igasugust kaupa, alates kompwekkidest ja mitmesugusest pudi-padi kraamist ning lõpetades puunõude ja riidekaupadega.
Ka 1936. aastal kirjutatakse Mõisaküla laadast ülevaadet andes (Vaba Maa: Pärnu väljaanne, 17.03.36) üldsõnaliselt:
Laadal oli eriti palju müüa riidekaupa ja jalanõusid, samuti oli ka hästi esindatud puunõud ning mänguasjad.
Nõndasamuti 1938. aastal mainitakse laada ülevaates puunõude müüki üldsõnaliselt (Sakala, 18.03.38):
Kaupadest paistis silma jalanõude, riiete ja puunõude rikkalik osa.
Ent 1939. aastal, mil laat oli harukordselt rahvarohke, nimetatakse ära ka avinurmikud (Sakala, 17.03.39):
Tawalisi laada pudukaupmehi, Awinurme puunõudega kauplejaid ja maiusainete ning laadakringlite müüjaid oli laadal õige rohkesti, kuid ostjaid leidus õige wähe.
MARTNA LAAT
15. märts
1935. aastal kirjutatakse (Maaleht, 18.03.35, Võru Maaleht, 18.03.35, Tapa Sõnumed, 10.03.35) Martna märtsilaada kohta, et ostu-müügitehinguid sooritati elavalt:
Ka laadalt ei puudunud Awinurme mehed oma puunõudega.
1939. aastal kirjutatakse (Teataja, 20.03.39), et kuigi mõned aastad tagasi peetud Martna laata ei ole ametlikult registreeritud, koguneb nüüd igal aastal sel kuupäewal nii rohkesti rahwast kokku, et laat peetakse ära.
Ka tänawu oli laat wõrdlemisi rahwarohke. Müügile oli toodud hobuseid, kariloomi, põrsaid, kalakaupa ja puunõusid ning wäljas oli ka laadakaupmehi riiete, jalanõude ja maiustustega.
VIRU-NIGULA / KALVI LAAT
18. märts
1934. aastal peeti Viru-Nigula alevikus Kalvi laata 19. märtsil. Viru Maaleht (22.03.34) kirjutab:
Kaupmehi oli halwa ilma tõttu wähe. Awinurme puunõud, mida igal laadal rohkesti on olnud, puudusid peaaegu täiesti.
Samas rahvast oli laadal halbadele teeoludele vaatamata olnud rohkesti.
1938. aastal kirjutatakse, et halbade teeolude tõttu oli seekord laadal vähevõitu nii rahvast kui ka kaupmehi. Ülevaate lõpetuseks märgitakse (Virumaa Teataja, 21.03.38):
Awinurme puunõude hinnad on tuntawalt tõusnud.
KALLASTE LAAT
15. / 18. märts
1926. aasta mainitakse puunõusid Kallaste laada ülevaates üldsõnaliselt (Tartu Teataja, 23.03.26):
Iseäranis palju oli puunõusid ja riistu, millede hinnad olid: sõelad 85 m., panged 90 mk., toobrid 250—300, kolmjalad 450—500 mk., toolid 150 mk. tükk, wokid 500—600 marka, rattad 250 mk. tükk, rautamata reed 1500—2500 mk., wankrid (rautatud) 9.000—10.000 mk.
1932. aastal oli Kallaste laat ilusa ilma tõttu rahvarohke, rohkesti oli ka “putkamehi ning teisi igasuguste artiklite müütajaid”. Ent ostjaid oli vähe, milles Kaja (22.03.32) arvas peegelduvat toonast majanduslikku surutist maal. Siiski:
Iseäranis palju oli saapa kaupmehi; mustad juhtnahka säärikud juba 13 kroonist—18 kr. Awinurme mehi puuriistadega rohkesti, hinnad odawad; kibud 25—30 snt., panged — 45—00 stlt., wannid 100—150 snt., toobrid 100—150 snt., kolmjalad — 150—250 snt. Toolid — 1 kr. tükk. Rautamata reed 7 kr. alates. Rautatud mankrid kuni 70 krooni.
Lisatakse, et holbuste laat oli väike, “sest rannamehed weel ei müü ning põllumehed ei osta.”
1934. aasta 19. märtsil peetud laat oli rahvarohke (Tartumaa Teataja, 31.03.34):
Pudi-padi kaupmehi külluses, samuti awinurmikuid oma puunõudega, kuid kõikjal ostjaid vähe.
1936. aastal kirjutatakse (Tartumaa Teataja, 23.03.36):
Vaatamata halbadele teeoludele kujunes 18. märtsil peetud Kallaste laat üsna perekaks. Kuna Peipst jää soodustas Awinurme puuanumate müütajail kohalesõitu, oli ka wiimaseid tublisti ilmunud. Muist käsitöösaadusist olid wankritööstuse produktid rikkalikumalt esitatud, alates üksikosist kuni walmiswankriteni; wiimastest nõuti 76 kr., kuna komplekt rattaid maksis 6—7 kr.
1938. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Tartumaa Teataja, 21.03.38):
Puunõusid oli laadal keskmiselt, lihatünnidest nõuti 5.50—6.50 kr., komplekt wankri rattaid maksis 13—15 kr., sõelad 50— 150 snt. — Ostmine ja kaubitsemine oli elaw.
TÜRI LAAT
20. märts
1928. aastal annab ajaleht Järvamaa (24.03.28) ülevaate Türi laadast:
Türi laat 20. skp. möödus suurema kärata. Soolaputka oli tühi. Selle wastu tehti tegemist elawamini kaubitsemisega. Kaupmehi oli päälinnast ja teistest lähematest linnadest. Awinurme mehed olid oma puunõudega. Iseäranis palju müüdi hobuseid, keskmine hobune maksis umbes 250 krooni.
1929. aastal olid küll teed viletsad, ent ilus kevadilm oli rohkelt laadakülastajaid kohale meelitanud. kaubast oli esirinnas kõiksugu pudukaup,
Ka mõni awinurmlane oma puuriistadega ja peipsilane oma kalakoormaga ei olnud laadapäewa unustanud. Puuanumatest kui ka kaladest nõuti tublisti kallimat hinda, kui eelmisel laadal. (Järvamaa, 23.03.29)
ALBU LAAT
22. märts
1928. aastal kirjutab Järvamaa (27.03.28), et ilusa ilma tõttu oli Albu kevadisel laadal rahvast üsna tublisti. Rändkaupmehi oli palju, hobuste müük elav,
Iseäranis rohkesti oli laadale ilmunud Awinurme mehi mitmesuguste puunõudega, kuna nõudmine selle kauba järele näis kaunis loid olewat.
1935. aastal kirjutab Järva Teataja (25.03.35):
Ka Aivinurme mehed olid kohal oma puunõudega, kuid nõudmine nende kauba järele oli tagasihoidlik.
VARNJA LAAT
23. märts
1925. aastal kirjutab Tartu Postimees (1.04.25), et Varnja laat oli rahvarikas, rohkelt oli pudu- ja riidekaupade müüjaid ning hobuste hinnad olid odavad. Lisaks:
Awinurme mehi oli laadale õige suurel arwul ilmunud; hinnad selle tõttu ka odavad: kolmjalg 300 mrk., toober 200 mrk., panged 100 mrk. paar, toolid 300 mrk. paar, wokid 1000 mrk. tükk.
RAKVERE MAARJALAAT
26./27. k, kahepäevane
1930. aastal kirjeldatakse Rakvere maarjalaada puutöö turgu üldsõnaliselt. Välja tuuakse järgmised kaubaartiklid (Virumaa Teataja, 27.03.30):
rautamata wankrid 28—32 kr., wankrirattad (4 ratast) 18—20 kr., rautatud wanikrid 85—120 kr., loogad 2—4 kr., toobrid 300—350 s., wannid 200—300 s., ämbrid 90—100 s., sõelad 100—160 s., toolid 180—200 senti, sokid 800—1000 senti.
Võrdluseks: vana setuka sai kätte 20–40 krooniga, keskmine tööhobune maksis 180–150 kr., paremad hobused 300–380 kr.
1932. aastal peeti Rakvere “Maarja laata” hoopis 18. märtsil, ehkki laadakalendris oli selle alguseks määratud 26. märts. Virulane (19.03.32) kirjutab, et soojavõitu ilm soodustas rahva kokkutulemist ning kohale tuldi ka ilma pakilisema tarbeta ning hiljutiste tuiskudega teele aetud hangedele vaatamata. Kohe alguses märgitakse ära ka avinurmikud:
Alalised laadakaupmehed – Awinurme puunõude müüjad — on täies ulatuses kohal. Toobrist nõuavad 2 kr., toolist 140–200 s.. kibust 40 s., sõelast 1 kr., lookadest 1—1,50 kr. Kevade tuleku puhul oli turgu toodud rohkesti wankri puuwärke ja nende juures nähti ka ostjaid. Rataste kompkektist nõuti 8—10 kr. ja ühes raamidega 18—20 kr. Katuse pinusid oli kümnete koormake kaupa, tuhandest nõuti 130—150 snt.
1933. aastal mainitakse puunõusid üldsõnaliselt (Viru Hääl, 30.03.33):
Laadakaupmehi oli ilmunud äärmiselt palju, küll puunõude, saabaste, walmisriiete ja pudukaupadega. Sellele waatamata, et teeolud weidi wiletsad, oli tulnud maainimest üsna palju. Kaupmeeskond ei saanud ka seekord just nuriseda, sest sisseostu tehti wõrdlemist palju.
1938. aastal alustati Rakvere Maarjalaata esmaspäeval, 28. märtsil. Rahvast oli keskmiselt, hobuselaat oli elav – tehinguid oli 300 ümber, hea hobuse sai 600–650 krooniga, kalleim maksis 1000 krooni.
Loomi oli laadal wähe. Rohkesti oli müügil Awinurme meeste katusepilpaid.
TAPA LAAT
26. märts
1924. aastal mainitakse puunõud ära üldsõnaliselt (Postimees, 30.03.24):
Puunõusid oli mitu koormat; puuämbrid maksid 75 mrk., sõelad 100—150 mrk., toolid 175—250 mrk., lihanõud 200—300 mrk., toobrid 200—300 mrk., pesunõud 450 kuni 600 mrk., wankrirattad 250—300 mrk. tükk ehk kogu wankri täis 1250 mrk., puulabidad 75 mrk.
Puunõude rohkus leiab mainimist ka 1934. aastal (Tapa Sõnumed, 15.03.34):
Eriti palju oli näha puunõusid, kuid neile puudus ostjaskond.
Samamoodi 1936. aastal (Järva Teataja, 13.03.36):
Rohkesti oli müügil puunõusid.
Ka järgmisel, 1937. aastal märgitakse üldsõnaliselt (Järva Teataja, 12.03.37):
Puunõusid oli laadale toodud hulgana, kuid müüjad kurtsid, et kauplemine ei tasuwat platsirahagi.
1939. aastal kirjutatakse (Järva Teataja, 27.03.39), et kuigi laat sattus laupäevale, pealegi veel paastumaarjapäevale, oli rahvast laadal rohkelt ja kaubitsemine õige elav.
Wäga rohkesti oli laadal riide- ia jalandudekaupmehi ning awinurmelasi puunõudega. Wiimaste äri näis aga minewat wäga wisalt.
PAIDE (MAARJA)LAAT
15./28. märtsil
Paide laat oli kuulus hobuselaada poolest, sest Järvamaal oli hobusekasvatus kõrgel järjel. Nii oli enamasti kõige elavam just hobustega kaubitsemine.
1915. aasta Paide laada ülevaates mainitakse puunõusid üldsõnaliselt:
Rohkeste oli ka laadal wankreid ja puunõusid, millede järele waese aja tõttu nõudmist ei olnud. Walmis rautatud wankrite eest küsiti 25 ja 30 rubla. Endistel aastatel maksid need 40 ehk 50 rubla.
Ka 1921. aastal, mil laata peeti 30. märtsil, mainitakse üldsõnaliselt (Waba Maa, 3.04.21):
Ka puunõude hinnad on 20 prot. alanenud.
Vabariigi ajal hakati märtsikuist Paide laata nimetama maarjalaadaks.
1934. aastal oli väga elavale hobustega kaubitsemisele lisaks laadale toodud ka rohkelt põrsaid, samas kui kariloomad puudusid üldse.
Samuti oli wäga wähe Awinurme mehi tawaliste puunõudega, kuna nad ei söandanud wist wõtta ette halbade kewadteede tõttu nii pikka reisu. (Kaja, 31.03.34)
1940. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Järva Teataja, 29.03.40):
Wähesel määral oli laadal puunõusid ja wankri üksikosi.
TARTU LIHAVÕTTELAAT
28. märts
Tartu lihavõttelaata, mida rahvasuus tunti ka porilaadana, peeti aastast sõltuvalt märtsi lõpus või aprilli alguses nn lihavõtte neljapäeval.
Näiteks 1917., 1918., 1923. jne aastal näiteks toimus laat apillis.
1932. aastal peeti laat 31. märtsil. Waba Maa (2.04.32) kirjutab, et laat oli rahvarohke, sest kasutati veel viimast head saanuteed linnas asjade ajamiseks. Ülevaade antakse loomadega kauplemisest, märgitakse, et kodukootud riiete turg oli suur ning politseil oli askeldamist ka laadajoodikutega. Ning
Awinurme meeste puunõude turg oli kehwawõitu, mille tõttu nõuti puunõudest pisut kallimat hinda.
Hindade ülevaates tuuakse välja:
Puunõude hinnad olid märksa kallimad kui küünlalaadal. Nii maksid kolmjalad 3—4,50 kr., wannid 1—3,50 kr., toobrid 1,50—2,50 kr., leiwanõud 2,50—3 kr., panged 50—60 senti ja toolid 1,10—2,25 kr. Wõrreldes küünlalaada hindadega olid kolmjalad 1 krooni kallimad.
1934. aastal peeti laat ilmselt 28. märtsil ning Maamehes (7.04.34) kirjutatakse, et halbade teede tõttu oli laadalisi vähe tulnud ja laat ei olnud rahva ega kauba poolest küünlalaadast suurem, välja arvatud hobuste ja elussigade turud. Puunõude turu kohta kirjutatakse:
Awinurme puunõud olid weidi kallimad kui küünlalaadal. Nii maksid kolmjalad 3,50—5 kr., wannid 0,75—2,50 kr., toobrid 1,80—2,50 kr., panged 50—60 senti, keod 40—60 s., leiwanõud 2,50—3,50 kr., matid 35—150 senti, länikud 50—150 s., sõelad 35—60 senti, lihanõud 4—7 krooni, toolid 1,25—2 kr. ja loogad 25 sendist kuni 3 kroonini.
1937. aastal märgitakse üldsõnaliselt (Oma Maa, 2.04.37):
Teeolud nähtawasti olid awaldanud mõju ka laadakaupmeeste arwule, keda oli ilmunud eilsele porilaadale tawalisest hoopis wähem. Ka puunõusid oli wähem kui eelmisel laadal. Puunõude hinnad aga püsiwad endisel kõrgusel, kõikudes 1kr— 4 kroonini.
VALGUTA LAAT
28. märts
Valguta kevadlaat oli üks pikema traditsiooniga märtsikuistest laatadest, mida tunti samuti ennekõike hobuselaadana.
1922. aastal mainitakse puunõude müümist üldsõnaliselt (Postimees, 5.03.22):
Rohkesti oli müügil peale pudukauba riiet, saapaid ja puunõusid.
1923. aastal kirjutatakse (Postimees, 5.04.23), et ka sel aastal kaubeldi peaasjalikult hobustega. Lisatakse:
Ei puudunud ka Awinurme mehed oma puunõudega, kuid oma kauba peale leidsid ostjaid wähe.
1924. aastal kirjutatakse (Kaja, 3.04.2):
28. märtsil peeti Walgutas laata, mis õige rahwarikas oli, iseäranis pudukauba poolest; Palju oli Awinurme puunõusid ja Wasknarwa walgeid saapaid. Hobuseid oli ka rohkesti, kuid paremaid hobuseid oli wähe.
Lisatakse, et toobrid maksid 270 mrk., toolid 2400 mrk., sõelad 120 mrk., vannid 240 mrk. ja kolmjalad 500 marka.
1932. aastal kirjutatakse ajalehes Järvamaa (5.04.32), et laat osutus õige rahvarikkaks ning kauplemine piirdus peamiselt hobustega – kariloomadest oli kohale toodud vaid üks lehm ning leida võis ka mõne sea.
Kohal oli ka üks Avinurme meestest oma puunõudega. Toobrid maksid 250—350 senti, vannid 200—300 senti, sõelad 75—125 s. ja kapad 50—75 senti.
MUSTVEE LAAT
31. märts
1939. aastal oli laat ilusa ilma tõttu Mustvee laat rahvarohke. Rohkelt oli laadale toodud ka hobuseid (hinnad 150–700 kr.), ehkki ostjaid leidus neile vähe. Palju oli ka kalu ning ära mainitakse seegi, et väga palju osteti jalgrattaid o.-ü. ,”Esto-Muusika” Mustwee ag-st, sest “ilusad ilmad ja wasitulemad pühad meelitawad”. (Tartumaa Teataja, 3.04.39)
Rohkesti oldi laadale toodud awinurmikute walmistatud riistu ja wankrirattaid. Riistad maksid 2,5—10 kr. tk. wastawalt suurusele ja waukrirattad 4 tk. 15—20 kr.
VILJANDI PORILAAT
neljapäev enne või pärast lihavõtteid
Märtsi viimastel päevadel või aprilli alguses Viljandis peetud laata tunti “porilaadana”, sest enamasti toimus see lumlagunemise ja varakevadise pori ajal.
Näiteks 1932. aasta oli Viljandi porilaat 31. märtsil. Oma Maa (2.04.32) märgib, et vastlalaadaga võrreldes oli see võrdlemisi rahvarikas ning lisab kohe ülevaate alguses:
Nagu harilikul igal laadal oli ka nüüd rohkesti Awinurme mehi puunõudega ja toolidega. Äri läks meestel paremini toolidega, mille järele nõudmine oli elawam kui puunõude järele.
1937. aastal oli laat toimunud aga neljapäeval peale lihavõttepühi ehk 1. aprillil.
RAKVERE TURG
1924. aastal annab Postimees (19.03.24) ülevaate Rakvere turust 15. märtsil. Märgitakse, et heale ilmale vaatamata oli turg toiduainete poolest kesine. Välja tuuakse lihaturu, kalaturu, piima ja piimasaaduste, põlluvilja-saaduste ja aiavilja turu seis. Samuti heinaturu, puuturu (küttepuu jm) ning puunõuturu seis. Viimase kohta kirjutatakse:
Puunõudega olid Awinurme mehed ka turule ilmunud, kuid suurem jagu kaubast wiidi tagasi. Wannid maksid 350 m., ämbrid 90 —95 m., kolmjalg raudwitsadega 400—450 m. Katuse pilbaste tuhat 200 —210 m.
VÄIKE–MAARJA TURG
Ka märtsis 1932. a. mainitakse ära Avinurme meeste kohalolu Väike-Maarja turul:
Turul ka palju Awinurme mehi puunõudega, hinnad: suured wannid 2—2,5 kr. tükk, leiwaanumad 3 kr., pesupalid 5 kr., ämbrid 75 s., kapsad 50 s. tk. Luad 10 s. tk. Katusepilpad, männist, 1 kr. 40 s. tuhat. (Järvamaa, 8.03.32)
Lisaks mainitakse üldsõnaliselt, Avinurme mehi nimetamata, puunõude müümist veel 17 kodumaa laadal ning ühel laadal Lätis – mis võib, aga ei pruugi viidata Avinurme meeste kohalolule.
Välismaal toimunud laatade puhul kirjutatakse 1911. aastal Lätis RUHJAL 10. märtsil toimunud laada kohta üldsõnaliselt: “ka puunõud polnud kallid” (Postimees, 14.03.11).
Kodumaiste puhul kirjutab 1913. aastal Koit (12.03.13) 1. märtsil peetud “KOTIJÄRWE” laada (Kodijärvel, Kambjas) puunõude müügist üldsõnaliselt:
Riidekauba-, maiusasja- ja puunõude kaupmehi oli õige mitu.
1932. aastal kirjutatakse lühidalt (Postimees, 17.03.32):
Wäga palju oli puunõusid ja toole.
1939. aastal märgitakse Kodijärve laada kohta (Tartumaa Teataja, 20.03.39):
Hea ilma tõttu oli tulnud kaupmehi isegi kaugelt, peamiselt puunõude ja kalade müüjaid.
1914. aastal mainitakse puunõude müüki 10.–11. märtsil peetud KEILA laadal (Tallinna Teataja, 13.03.14):
Puunõudega kauplejaid oli ka mõni näha; kaup läks neil hästi; hinnad olid kaunis kõrged: weeämber maksis 40—50 kop., mille hind 10 aasta eest kõigest 15—20 kop. oli.
1921. aastal 11. märtsil peetud PÕLTSAMAA laada puhul märgitakse (Kaja, 19.03.21):
Ei puudunud laadal ka puunõud, milledest aga kõrget hinda küsiti.
Ka 1936. aastal kirjutatakse muidu kehvavõitu laada kohta üldsõnaliselt (Sakala, 14.02.36):
Endises hiilguses oli esitatud waid puuesemete osakond: puunõud, reed, saanid, toolid, suusad jne.
1939. aastal märgitakse (Uus Eesti, 13.03.1939):
Kaupmehi oli aga wõrdlemisi wähe, sest heitlikke ilmu arwestades polnud paljud kaupmehed üldse wälja sõitnudki. Sellest oli aga puunõude laat harukordselt suur.
1923. aastal mainitakse JÜRI laada puhul (Teataja, 23.03.23):
Halwa tee pärast puudusid puunõude müüjad täiesti.
1924. aastal kirjutatakse 24. märtsil peetud VALGA laada ülevaates üldsõnaliselt (Kaja, 27.03.24):
Puunõud maksid järgulist hinda: rautamata reod 1000—1500 mk., rautatud reed 3500—5000 mk., loogad 100—200 mk., kolmikjalad 750 mk., wannid 100—250 mk., ämbrid 75—100 mk., toolid 200—250 mk. ja wokid 700—800 marka tükk.
1930. aastal märgitakse samuti 24. märtsil peetud laada kohta aga (Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 28.03.30):
Puunõud puudusid täielikult, kuid tisleritööd, nagu kummutid, kapid ja lauad olid müügil.
Ka 1934. aastal nimetab Päewaleht (25.03.34) laata kehvaks ning mainib ära:
Elussigu ja -põrsaid seekord laadal ei olnud. Samuti ka mitte puunõusid.
1924. aasta VÕRU vastla laada puunõude müügi kohta kirjutab Postimees (15.03.24) üldsõnaliselt:
Puunõude laat oli õige suur, kuid ostmist oli wähe. Lihatündrist nõuti 800 m. kuni 1200 m., wannidest 200—300 m., pangedest 65—85 m., kibudest 50—60 m., wõi anumatest 50—80 m., sarjadest 600—1000 m., sõeltest 80—100 m. ja toolidest 225—250 m. Koormate kaupa oli laadale toodud mitmesuguse suurusega korwe, millest nõuti 25—120 m.
Lisaks märgitakse ära müügile toodud kelgud, töö- ja pikad-vankrid, höövelpingid ja kummutid ning mainitakse ära, et reed puudusid üldse.
Ka 1933. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Teataja, 18.03.33):
Kodukäsitöö pooleist paistis silma toobrite ja teiste puunõude kõrwal eriti korwide rohkus. Hinnad suurusest olenenes 10—-15 senti tükk. Kui 10-sendiline koriv oli paras lapsele mänguasjaks, siis 50-sendilisse wõis terwe pere sisse ronida.
Ehkki siinkohal tasub ära mainida, et ka Petseri kant oli tuntud peergkorvide valmistamise keskusena, seega võisid mainitud korvid olla ka nende kaup.
1924. aastal mainitakse ANTSLA laadal puunõude müügi kohta (Kaja, 4.03.24):
Rohkesti oli ka puunõusid, nii maksid pangid 70—80 mk., toobrid 150—200 mk., wannid 180—220 m., wõipütid 25—75 mk., lihtsad toolid 240—275 m., paremad toolid 400 m., pesunõud 300—400 m., sõelad 150—180 m.
1940. aastal kirjutatakse (Elu, 11.03.40):
“Laadale oli toodud palju puunõusid Tööhobuste rohkus.” Antsla seekordne laat ei kujunenud suureks müüdawate artiklite kui ka rahwa poolest. Siiski oli märgata, et laadal domineeriwa osa etendas puunõude- ja hobuseturg.
1926. aastal kirjutatakse AMBLA laada puhul üldsõnaliselt (Järva Teataja, 19.03.26):
Ka puunõudega kauplejaid oli laadal, kuigi nende kaupa palju ei ostetud.
1929. aastal mainitakse ära (Päewaleht, 17.03.29):
Iseäranis rikas oli laat igasuguste puunõude poolest, rohkesti oli laadal ka walmisregesid.
1932. aastal märgitakse ära (Järvamaa, 17.03.32):
Palju oli ka puunõusid, kuid nende järele polnud nõudmist.
1933. aastal kirjutatakse (Waba Maa, 16.03.33):
Nooremad hobused maksid 200—250 krooni, tööhobused 20—130 krooni, weiseid oli wõrdlemisi wähe, kuna puunõud ja sarnaseid asju palju. Kolmjalad 200—250 senti, toobrid ja wannid 150—200 senti, lihatünnid 250—750 senti.
1929. aastal märgitakse ära puunõude müük KASTNA laadal (Tõstamaal) (Pärnu Päevaleht, 25.03.29):
Puunõusid oli wähe ja makseti hääd hinda.
1934. aastal kirjutatakse Tõstamaa laada kohta (Pärnumaa Teataja, 5.04.34):
Puunõusid oli müügil wähe, mis ka wiimaseni ära osteti.
1932. aastal kirjutatakse PUHJA laada ülevaates (Postimees, 12.03.32):
[Laat] 10. märtsil oli wäiksewõitu. Oli ju laada eelpäew tuisune ja tormine, siis oli ime, et laadalisi niigipalju kokku tuli. Kaubeldi suuremalt jaolt puunõudega, mille hinnad mõõdukad.
1932. aastal mainitakse põgusalt puunõude müük ära ka MÄRJAMAA laadal (Järvamaa, 24.03.32):
Rohkesti oli ka puunõusid ja toole.
1934. aastal märgitakse samuti üldsõnaliselt (Waba Maa, 22.03.34):
Rohkesti oli müügil puunõusid.
1933. aastal tuuakse OTEPÄÄ laada puhul samuti välja puunõude puudumine (Maa Hääl, 11.03.33):
Puunõud ja wokid puudusid laadal üldse.
1933. aastal leiab puukäsitöö äramainimist ka KURESSAARE laadal (Teataja, 28.03.33):
Üle kirewa massi kerkib pikk plekktorn. Keegi on ladunud wankrile igasuguseid koduswalmistatud plekk nõusid ja müütab nüüd neid, kiites suure suuga oma kaupa — „Hea ämber 1 kroon — perenaised, ostke!” — Talle osutuwad wõistlejakks mõned mehed puunõude koormatega, kes pakuwad oma kaupa weel odawamini. Seal samas on näha Saaremaa kuulsaid aiatoole. Mõni pakub ka peenemat puutööd.
1934. aastal mainitakse TÕRVA laada puhul (Saaremaa Teataja, 14.03.34):
Eriti rohkesti oli laadale toodud maiustusi ja nahakaupa. Mis aga peaaegu puudusid, olid puunõud.
Üldsõnalise märkuse leiab ka 1934. aastal NABALA laadalt (Maaleht, 6.03.34):
Ei puudunud ka puunõude müüjad. Nii maksid: piimaämbrid 80 senti, toobrid 350 senti, pesuwanuid 6 kr., loogad 150-—250—350 s., kartulikorw 60 s., haganakorw 1 kr., kangasüstid 45—50 s., plekkämber 150 s., lüpsik 115—150 s., rangid 10 kr., saan 35 kr.
1934. aastal kirjutatakse LEHTSE laada ülevaates (Järva Teataja, 8.03.34):
Laadale oli loodud rohkel arwul puunõusid, lookasid ning wankrirattaid. Wiimaste wastu nähti tundwat siiski huwi.
1939. aastal kirjutatakse KÄRDLA laada kohta (Lääne Elu, 6.03.39):
Laadal oli aga rohkesti riidekaupa, puunõusid, sea- ja loomaliha.
1900. a. märtsis avaldab Postimees (23.03.1900) reisikirja Kurkijõe laadalt Soomes, kus oli müügile toodud hobuseid, vankreid, saane, puusepa käsitööd, toobreid, astjaid, tuulutamise masinaid, kangaid jne ning imestusväärselt rohkelt saiu ja kringleid. Näha oli ka kehvavõitu hobuseid.
Eestist keegi seal kauplemas ei käinud, aga sealset puutöökaupa hinnates kirjutatakse:
Puuriistad, astjad ja toobrid ei olnud ka nii ilusasti ja puhtasti tehtud, kui seda meie Awinurme mehed teewad.
Ka sel korra oli laadasihtkohti, mis kattusid varasemate kuudega: Tartu, Viljandi, Rakvere, Haapsalu, Mustvee, Kallaste jne. Ehkki osalt on märgata, et märtsis külastati rohkem laatu, mis olid kodule lähemal, jõuti ometi ka teistesse Eesti otsadesse: Läänerannikule (Haapsalu, Martna – ehk isegi Kuressaare, Märjamaa jt) –, Edela-Eestisse (Mõisaküla) jne.
Enim mainimisi oli Jõhvis (7 otsest mainimist + 1 kaudne), Haapsalus (4 otsest), Rakveres (3+2), Iisakus, Kallastel ja Valgustas (3+1), Mõisakülas ja Tapal (1+4), Paides ja Amblas (1+3).
Seekord mainiti mõnel puhul ära ka Avinurme meeste või puunõude puudumine – Jüri, Valga ja Otepää laatadel.
Aastate kaupa välja tuues on märtsikuised laadateated järgmised: tsaariajal mainiutakse avinurmikuid väga harva – mis võib olla seotud ka sellega, et kehvade teeolude tõttu märtsis väga palju ringi ei liigutud. Esimese äranimetamise leiame siiski 1899. aasta Voldi laada ülevaatest. Ning nagu ka eelmistel kuudel, kasvab mainimiste arv Vabariigi ajal märgatavalt – nagu kasvab ka laatade arv.