TALUTOA SISUSTUS: ISTMED

Tiina Võti kirjutab oma ülevaates (1984), et vanimad teated talutoa sisustusest pärinevad 18. sajandi lõpu reisikirjadest ning üldiselt kirjeldatakse talurahva eluruume sünge, pimeda ja tahmasena. Nii märgib August Wilhelm Hupel 1777. aastal: “Lauda ja tooli otsid sealt asjata, nende aset täidab paar madalat pinki”. Samas olid veel 19. sajandil söögilauad küllaltki madalad (u. 50 cm), kitsad (u. 60 cm) ja pikad (suuremal perel u. 2 meetrit). Nii võis Hupel ka rehetoa söögilauda pingiks pidada. Ent igal juhul oli pärisorjuse ajal talupoja elujärg kehv ning elamu sisustus lihtne ja praktiline. Suuremad muutused elamu ehituses ja sisustuses tulid 19. sajandil.

Seejuures vanemal ajal ehitati magamisasemed ja pingid paiksena seinte külge, lauajalad olid põrandasse kinnitatud. Paikne mööbel ei olnud kasutusel üksnes talupoja elamus, vaid 17. sajandini ka mõisates. Esimesi andmeid liigutatavast mööblist talurahva kasutuses leiab Johann Ch. Brotze joonistelt 18. sajandi lõpust. Nii võib arvata, et 18. sajandi lõpus võis rehetoas leiduda pinkidele lisaks ka söögilaud ja toole, mõnel pool magamislavatsi asemel juba ka voodi.

Kõige vanemaks majariistaks tulebki Põldmäe (1929) hinnangul pidada just istmeid – alates muistsetest pakkudest ja kividest. Seda enam, et pingid suutsid täita ka mitmete teiste esemete – laua, magamisaseme, riiuli jne – funktsioone.

Vanemal ajal oli rehetoa sööginurgas üks või kaks pikka, puupakkudele või seina külge kinnitatud pinki, mis olid valmistatud pooleks lõhestatud palgist. Sellised püsisid Eesti talutoas kasutusel 19. sajandi keskpaigani. Ent paiksete pinkide kõrval leidus ka vanemal ajal lühemaid paigast tõstetavaid pinke, mida kasutati tubaste tööde tegemisel.

Põldmäe kirjeldab pinkide arengut järgmiselt: paksude ja ebatasaste lõhestatud palgist seinapinkide asemele tulid õhemad, siledamad ja kergemad pingid. Pingi jalgade ülesannet täitnud pakkude asemele tulid püstised lauad, mille alumisest otsast saeti välja kolmnurkne tükk. Postjalgadel (pulkadel) pingid olid Põldmäe sõnul tavaliselt väiksemad-lühemad, ent Võti kirjeldab nelja tapitud jalaga pikki pinke talutoas tavalistena.

Gustav Ränki eestvedamisel kogus Eesti Rahva Muuseum 1938.–1939. aastal andmeid talu elamu ja õue kohta, seejuures ka selle kohta, missuguses järjekorras istus vanasti talupere söögilauas: kas mehed ja naised eraldi, kumb kummal lauapoolel. Küsimuslehele oli lisatud skeem rehetoa sööginurga sisseseadest – laud, mille seinapoolsetel külgedel kaks seinapinki, vabadel külgedel liikuvad pingid või järid.

Siinkandi korrespondent Mihkel Sild kirjutab 1939. aastal küsimuslehe vastuseks (KV 40:84/183-184):

Vanemal ajal istusid lauas enamasti ikka mehed naistest lahus; ka lapsed kuulusid naisterahva poolele. Mõnikord istuti ka segamini. Meestele oli ikka seinapoolne pink, siis nimetati seda meestepink.

Kindlat järjekorda istumisel ei olnud. Kuidas kuskil talus istuma oli hakatud, nõnda istuti seal alati; teises talus oli jälle teine järjekord. Enamasti (suuremalt osalt) istus peremees ikka nr 1. ehk 4. kohal, perenaine 7, 10 või 6 kohal; teised, kuidas juhtus.

Põldmäe märgib omakorda, et naised istusid laua kahe vaba külje ääres liikuvatel pinkidel, kuna pidid toidu toomiseks söögi ajal mitu korda teisi sööjaid segamata püsti tõusma.

Sild lisab (1931/32, ERM EAp 73 EA 15:1/11-266), et siinkandis olid lihtsamal pingil laua otste all jalgadena pealmise, istmelaua laiused lauajupid. Sellised olid kasutusel veel ka tema eluajal (ning tänagi). Ent oli ka selliseid pinke, mis olid kõrge otsaga, ülevalt rattakujuliselt ilustatud. Selle kohta lisab ta joonise:

Põldmäe kirjutab, et üksikistmeid – järgi ehk istmeid – võib pidada postjalgadel pingi järeltulijaks, ehkki talutoas oli üksikistmena juba ammusel ajal valdav lihtne puupakk. Tool on talumajapidamises hiline nähtus, aga järisid saab vaadelda ka pingi ja tooli vahelise üleminekuvormina.

Mihkel Sild kirjutas Eesti Rahva Muuseumile (1931/32), et lisaks pinkidele olid siinkandi talutoas tarvitusel ka järid:

Istmeteks endisel ajal olid taludes ikka järid (laud, millel neli pulka, jalga, all).

Sild lisab, et pinki ja järi eristas just see, et järil olid jalgadeks pulgad, pingil aga istumislauaga sama laiad lauajupid ning pingid olid ka pikemad.

Tooliajaloo uurijad selgitavad, et järid olid kasest, kuusest, männist, harvem tammest valmistatud kolme või nelja tapitud jalaga, ent neid tehti vanemal ajal ka ühest puust, sel juhul enamasti kuuse- või männipuu tüve sellisest osast, mille oksad paiknesid istme jalgadele sobival moel. Vahel oli vajadusel okstest jalgadele lisatud tapitud jalg. Kolme jalaga järid olid vanemal ajal kasutuses, kuna rehetoa muldpõrand oli ebatasane. Seejuures oli kolmejalgsetel järidel ees kaks, taga üks jalg.

Neljakandilise või ümmarguse põhjaga iste, millele on enamasti neli ümmargust jalga sisse tapitud nagu järil, seljatugi on vertikaalselt põhja külge kinnitatud (tapitud). Algselt oli kori/leen lihtne laud, hiljem hakati seda erinevatel viisidel ilustama. Selliseid toole on nimetatud ka renessansstoolideks.

Hilisema aja toolid, mille tagumiste jalgade pikendused moodustavad seljatoe külgpuud, mida ühendavad kaks või enam põikpuud. Põikpuud olid sageli lõigetega kaunistatud. Pulkadest moodustuvale raamile kinnitus tooli põhi, enamasti punutud nöörist, õlest, kõrkjatest, riidest vmt, ent hiljem esines ka laudpõhjaga toole.

Mihkel Sild kirjutab (1931/32), et Avinurmeski olid pinkide ja järide kõrval tarvitusel ka toolid, lauakesed, millel oli kolm või neli jalga (pulka) all, leeniks püsti laud, mis oli otsast rattakujuliselt ümardatud või mõnel muul viisil ilustatud. Ta lisab, et toole oli vähe, talus üks või kaks pulmaajaks noorpaarile. Ning 1931. aastaks ei olnud selliseid enam ka siinkandis näha.

Oma ülestähenduste juurde lisas ta joonise oma kodus, Ülesoo talus olnud taolisest toolist.

Raamkonstruktsiooniga toole Sild oma vastuses ei maini, aga seda ilmselt seetõttu, et ta ei pidanud neid endisaegseteks, vaid uuema aja toolideks, kuna sellised toolid tulid talutuppa 19. sajandi lõpupoole.

Seejuures osutab Tiina Võti oma ülevaates (1984), et punutud põhjaga raamtoolid olid vanemad ning levisid rohkem Lääne-Eestis, paiguti ka Kesk-Eestis. Põhja- ja Kirde-Eestis, seejuures ka Avinurme kandis tarvitati aga laudpõhjaga toole, mis tulid kasutusele pisut hiljem, 19. sajandi lõpus.

Laudpõhjaga toolid olid ehituselt üldjoontes samasugused kui punutud põhjaga toolid, ent erinesid leeni ja jalgade disainilt. Laudpõhjaga toole nimetatakse ka biidermeieri toolideks, kuna nad matkisid oma jalgade ja leeni kumera disainiga Saksa Liidu liikmesriikides 19. sajandi esimesel poolel levinud biidermeieri stiili, samas kui punutud põhjaga talupoja toolide jalad olid suhteliselt sirged.

Toolide ajaloo uurijad märgivad, et kui järide ja pinkide valmistamisega saadi hakkama talus, siis toolid nõudsid suuremaid oskuseid ning neid telliti sageli juba puutöömeistritelt. Siiski sai ka talupoja tooli valmis tislerioskusteta ja igas talus olemasolevate lihtsamate puutööriistade – kirve, sae, liimeistri, peitli ja oherdi – abil. Ent Avinurme kandiski oli täheldatav, et kujunesid välja toolimeistrid ning üheks toolide valmistamise keskuseks sai Adraku – ehkki toole valmistati ka teistes külades.

Talupoja toolidele oli iseloomulik ka see, et nad olid nüüdisaegsete toolidega võrreldes märgatavalt madalamad, istme kõrgusega 30–40 cm, samas kui 20. sajandi alguse toolide kõrgus oli juba 44–46 cm, puhuti kõrgemgi. Seda põhjendatakse sellega, et reheahjudel ei olnud korstnaid ning eluolu pidi rehetoas toimuma allpool suitsupiiri. Eks ka inimesed olid väiksemat kasvu. Toolide kõrguse muutumine ilmestab omal moel neid muutuseid, mis talurahva eluolus 19. saj. lõpul ja 20. saj. alguses aset leidsid.