VÄIKE VIKATIÕPETUS

Juuni lõpus algas heinateo hooaeg ning vikat oli reha ja heinahangu [avinurme murrakus heina-angu] ehk vigla* kõrval üheks peamiseks heinatöö-riistaks. Ent rehast ja hangust räägime edaspidi, seekord vikatist.

Eesti Rahva Muuseumile on Avinurme kandi vikatiteadmusest talletanud Mihkel Sild (aastatel 1931-2), Valter Jõgi (1970) ja Artur Lauringson (1971). Alljärgnev ülevaade põhineb peamiselt nende kirjapandul, sekka pisut ka üldisemat teavet.

TERA

Ehkki Sild eristab vikati lehte ja tera, siis sageli kasutatakse nende ühisnimetajana lihtsalt ‘tera’ või isegi lihtsalt ‘vikat’. Kuid täpsemalt eristati vikati puhul tera, selga, otsa ja kanda, (kanna) lööpide, millega tera kinnitus varre külge – ehkki see sõnavara varieerus ka kihelkonna sees. Kannast oli vikat lai umbes väikse sõrme pikkus, kujult oli vikat natukene kaarjas, terava otsaga.

Vanemal ajal, veel 19. sajandil kasutati kohalike seppade valmistatud vikatiterasid. Ent 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasid levima “vabrikuterad”, mida sai laatadelt, aga hiljem juba ka igast külapoest. Torma kihelkonnas oli vabrikuvikat olnud 20. sajandi alguses juba valdav. Müügil olid erinevate vabrikute vikatid, erineva kuju ja pikkusega. Lauringson lisab:

Kui vikat ei lõiganud, toodi tagasi poodi, vahetati uue vikati vastu (kaupmees viis halva vikati linna tagasi). 

Jõgi selgitab sepa ja vabriku vikatite erinevust:

Sepa vikatiterad olid vähem lookas, paksemad, raskemad ja laiemad, töötluselt konarlikumad. Vabrikuvikatite terad olid töötluselt puhtamad, rohkem lookas ja kergemad. Vikati kanna lööpide oli märksa paremini välja töödeldud. Materjal oli paendlikum, kõvem.

Siin-seal võib kohata ka lühemat ja jässakat vikatit – need olid võsavikatid, mida, nagu nimigi ütleb, kasutati võsa lõikamiseks (nt heinamaade võsast puhastamiseks).

VARS ehk LÜSI

Ükskõik, kas vikatitera saadi kohalikult sepalt või osteti poest – varre ehk lüsi tegi vikatile talunik ise.

Ka varre kujusid oli erinevaid ning Jõgi märgib, et isegi ühes ja samas talus meeldis mõnele pereliikmele eriline vikati varre kuju.

Ehk suurim erinevus on lühikese (ja sageli kõvera otsaga) rautsil ehk rukkivikatil ning pika (ja sirge) varrega (heina- või vilja-)vikatite vahel. Kuigi ka viljalõikamise vikatil oli lüsi lühem kui heinavikatil, siis siinkandis päris lühikese varrega vikateid eriti näha ei olnud ning mingit eri nimetust (nagu rauts) nende kohta ei tuntud. Valter Jõgi märgib, et nägi sellist korra rannaäärsel koolmeistril, kes oli selle põllutöö ajakirja järgi valmistanud.

Seda vikatit proovisid kohalikud talunikud ja kõigi otsus oli: mugavam on tavaline heinaniidu vikat.

Artur Lauringson aga nendib, et lühikese varrega vikateid oli mõnes üksikus talus, neid kasutati harva – kui vili oli “maha löönud”. Muidu kasutati siinkandis rukki lõikamiseks peamiselt sirpi, sest nii sai puhtam ja korralikum töö. Suvivilja korjamiseks kasutati aga vikatit. Lauringson isegi märgib, et suvivilja korjasid sirpidega üksnes need, kes olid ihnsamad.

Sild selgitab ka sõna lüsi käänamist:
nimetav: lüsi / lüsid e. lüed
osastav: lüsi (vanasti lüsida) e. lütt / lüsisid e. lüesid
omastav: lüsi e. lüe / lüside e. lüede
Ent Jõgi räägib hoopis lööst, Lauringson löest.

Lüsi pikkus sõltus kasutajast: pikemad olid tugevamatele meestele, lühemad – naistele ja positele. Pikkused olid 5–8 vaksa (vouksa – pöidla ja väikse sõrme vahe väljasirutatult).

Üldiselt domineerisid siinkandis kahte sorti varred: 1) sirged-ümmargused lüed ja 2) kandilised, lapiku otsaga lüed.

Lüed erinesid ka selle poolest, et võisid olla kahe käepideme ehk pulga ehk lüe-pulgaga –, mis oli tarvitusel vanemal ajal. Siinkandis polevat neil pulkadel erinime olnud, aga mujal nimetatakse alumist pulgaks, ülemist karguks. Pulkade asetus määrati niitja pikkuse järgi – alumine esimene pulk asetati niitja naba kõrgusele ja kallakuga kas vikatiteraga paraleelselt või kohaliku kombe kohaselt mõne teise nurga alla.

Ent uuemal ajal, st 20. sajandil, ja just ümmarguse varre puhul ei olnud teise pulga kasutamine enam moes. Neil oli tavaliselt üks tapitud käepideme pulk, enamikel juhtudel aga painutatud näsa ehk painard (painart, paendkäepide), mida sai vajadusel varrel kõrgemale tõsta või madalamale lasta – või niitjale sobiva nurga alla pöörata. (Seejuures näsa käänatakse samamoodi kui lüsi). Selliseid vikateid nimetatakse mõnel pool Vene-vikatiteks.

Seega niideti siin heina, lüsi ühes, näsa teises käes hoides.

Etnoloog Endla Jaagosild on täheldanud, et kahe käepidemega vikat, millel allpool parema käe jaoks pulk ja 30-40 cm kõrgemal vasaku käe jaoks kark, oli 19. sajandini Eestis peamine vikatitüüp. Kahe käepidemega vikatid püsisid kauem Lääne-Eestis, kuid olid kasutusel ka mujal. Ühe, varre ümber painutatud käepidemega vikatid olid levinud rohkem Ida-Eestis.

TERA KINNITUS

Vanemal ajal kinnitati kand lüe külge puust vitsaga – toominga võsust lõhestatud vitsaga – või raudplekist vitsaga, mis lüe ümber keerati. Mujal on mainitud ka kase- või pajuvitste kasutamist.

Hilisemal ajal tarvitati raudrõngast või raud rõngas-lukku. Viimane olla poodi tulnud esimese Vabariigi ajal.

Puuvitsaga ja raudplekist vitsa puhul kiiluti vikatitera kand vikati löö külge puust kiiluga, harilikult paari kiiluga, mis vitsa alla taoti. Aga kiilu kasutati ka rauast rõngaga kinnituse puhul. Ning loomulikult löödi kiil väljaspoolt, kanna alt sisse. Rõngas-luku puhul keerati lukk kruviga kinni.

Lauringson väidab seejuures, et just vitsaga kinnitades sai vikat kõige kindlamalt löe külge.

Tera kinnitamisel oli samavõrra oluliseks küsimuseks see, mis nurga alla see lüsi suhtes panna: nurk ei tohtinud olla ei liiga suur ega liiga väike. Aga täpsemat juhist oli keeruline välja lugeda.

Lauringson kirjeldab seda protsessi nii:

Löe ja tera vahe määrati proovimisega, varre-löe ots maas, terava otsaga tõmmati kriips seinale (uksele) ja siis prooviti kannaga. Natuke pidi vikat konksus olema.

Vikatite teritamiseks kasutati luiskamist, käiamist, vikatitera kolmekandilise noaga lõikamist, ja pinnimist.

Vikatit luisati niitmisel sagedasti (mõnel andmel 5 minuti tagant), mistõttu kanti niites luisku külje peal või ees luisu-kotis ehk luisu-taskus.

19. sajandil kasutati kohapeal oma tehtud maakividest – luisukivist (must kivi) – luiske. 20. sajandil aga hakati kasutama poest ostetud, peamiselt Inglismaal toodetud carborundum luiske.

Luiskamist alustati kannast ja liiguti otsa poole. Kui aga luisates enam vikatit teravaks ei saanud, tuli kasutada muid meetodeid: vikatinoaga lõikamist, käiamist või pinnimist.

Vikatitera eest õhukeseks tegemiseks kasutati käiamist ja noaga kraapimist. Nuga aga kulutas tera, mistõttu eelistati põhjalikumaks teritamiseks pinnimist.

Pinnimine seisnes tera tillukese alasi ja haamri ehk pinni (pisuke aamer) vahel õhukeseks tagumises. See oli ajakulukas ja nõudis suuremat meisterlikkust. Vikateid pinniti kord aastas või väga nüri vikati korral ka muul ajal. Vikati pinnimisel oli kaks moodust: lõiketera pinniti väiksel lamedal alasil pinnihaambri terava otsaga seestpoolt või alasi oli terava otsaga, siis löödi vikati tera altpoolt pinnihaamri päraga. Et aga pinnides jäi tera ebaühtlaseks, tõmmati see vikatinoaga üle.

Nagu eelpool sai märgitud, tehti vikatile lüsi alati ise.

Ümmarguse sirge vikati lüsi tehti alati kuusest – see oli kaalult kergem. Kandiline lüsi tehti kasest. Ka pulgad tehti kasest. Aga painde-näsa tehti toominga võsust – see laskis end puhtamalt painutada.

Talumees raius kroonumetsast noori sirgeid kuuski, kodus kooris, pani katusele kuivama, kevadel löed olid sirged. Aga eks sobiva kuuse leidmine ja kuivataminegi olid omaette kunst.

Pulgad tapiti (kandilisse) varde, näsa painutati ümber ümara varre. Ja kui veel tera sai õigesti lüsi otsa kinnitatud, võis töö alata.

Valter Jõgi kirjutab:

Vikati ostul oli tähtis toiming – vikati headuse-heli proovimine. Iga ostja valis ia kõlidas? Vikati teri, kopsiti neid ninast ja kannast. Puhtama heliga vikatitera pidi parem olema.

Proovimistel oli nõuandjaid ja kaasakiitjaid!

Sama täheldab ka Artur Lauringson:

Vikateid ostes kuulati kõla, heli, kui lasti otsa vastu põrandat.

Mõned peremehed olid väga terased ja targad häid vikateid välja valima. Nemad tundsid ka helisid, selle järgi otsustasid kõvadust. Juhtus ka seda, et vikat, mis kellelegi ei kõlvanud, jäi poodi ja selle lõpuks ostis see, kes oli oma vikati katki löönud. Mujalt enam paremat ei saanud ja sai väga hea lõikamise vikati.

Ent 19. sajandi lõpul ilmusid ka meite maale niidumasinad. Jõgi märgib, et Torma kihelkonnas võeti taludes niidumasinad kasutusele peaaegu samal ajal kui mõisaski. Lauringson märgib, et Avinurmes ostis esimesena niidumasina küla suurim, targem talunik (kellel oli maad 60-70 tessantini ja kes oli ka rohkem koolis käinud) umbes 89-90 aasta eest, st u. 1889–90nda aasta paiku. Aga nime ta ei maini.

Üldisemalt hakati niidumasinaid kasutama 20. sajandi esimestel kümnenditel. Üht niidumasinat kasutati küla mitmes talus (ka tasu eest) ning tihti osteti neid mitme talu peale.

Kõik kihelkonna uued põllutööriistad-masinad osteti Tartust, peamiselt Tartu majanduse ühistu kauplusest.