SUARE JUAGU LINNASKÄIK
Avinurme murrakus lugu, mis avaldati väljaandes Kodumaa lisa, 11 september 1906, loo saatjaks Tiirika Karla.
(Pildike Awinurme keelemurdes.)
I.
„Juak, Juak ae, aja ülesse, Tõistera kukk laulab — koit warsti käes…”
„Ah. mes sa ürgad, ega see koit kallale tule…”
„Mes kallale tule — omal wiel wangergi miarimata, suapad poriga koos, ja hobune kua süetmata — katsu et sa ülesse suad!”
„Ah. ega sie sinu mure õle — sa katsu kuda lewakoti walmis suad — kui ma kesk ommuku ajal menema lähen, siis olen ülehomme lõunest ammugi linnas.”
Uniselt tõusis Juak siisgi asemelt, nühkis peidla nukkidega silmi ja läks wälja, kus ta hobusele „kaerad kätte” andis — wankri ära „miaris” ja siis wõidurõõmuliku näoga tuppa tagasi läks…
Krõõt oli selle ajaga leiwakoti walmis pannud, kirstukapist uue kaelaräti wälja otsinud — „suapadki” ära puhastanud ja weidi aja pärast oli Juak linna sõidule walmis.
„Mes sa siis linna kosti kua tood, Juagukene?”— küsis naene kaelarätile „sõlme lõua alla lüües…”
„Ah, kas mina tian — eks silma mes pihku puutub — linnas on jo kõiki küll.” wastas Juak, wõttis seina pääl piitsa ja läks wälja, kus sulane ju hobuse walmis oli seadnud. Eidel näis aga midagi südame pääl olewat — ta köhis, läks Jaagule järgi ja wõttis eeskojas piitsawarrest kinni.
„Noh, mes sa wiel tahad?” küsis Juak tagasi pöörates ja küsiwalt Krõõda otsa waadates.
„Armas mies — sa lähed terwe nädala piale kodust ära…”
„Noh, mes siis?”
„Eks sa anna mulle kua puar lahkumise musu.”
„Ah tühja — laste mäng, mina pian siis wiel piibu hambust ära wõtma,” turtsus Juak, andis siiski naesele soowitud musud ja läks siis keha edasi tagasi kõigutades õue uksest wälja, kus ta sulasele weel mõned juhatused ja käsud andis.
„Juak, Juak” — hüüdis aga eit weel järele, kui Juak ju ohjad kätte oli wõtnud. „Noh, mes wiel?”
,,Ära sa siis mässama hakka, kui linna suad, tiad äsegi, mes mässajatega tehasse!”
„Põle wiga, õle rahu — hüt nõõ…” ja wanger mürises wärawast wälja.
— Saare Jaak ehk Suare Juak, kuidas säält murga rahwas teda nimetasid, oli wanapoole mees ja nad elasid oma abikaasaga üsna õnnelikku elu — mõned waikesed kodused tülid maha arwates, mis ju tihti abielu paari keskel ette wõiwad tulla. Jaak oli üsna jõukas mees, tal oli oma ostetud koht, mis kaunis hästi wanamehele ta wana ea sees ülespidamist andis. Laste poolest aga ei olnud wa taewataat Jaagule hääd õnne andnud; tal oli küll poeg ja tütar, aga tütar oli rahwa jutu järele “kepsikuks” läinud, mis pääle teda manamees mälja kihutas ja poeg oli „pebe”…
Pääle selle kõige oli Jaak päris politika mees— tal käis juba kolmat aastakäiku „Sõnumetooja” ja nii teadis ta kõik, mis laias ilmas sündis. Minewases numbris oli ta lugenud, et rahwale piab mitmesugusid „õigusid” antama ja nii läks Juak kuulama „mes nied jutud tähendavad kua” — wõib olla ehk antakse ka temalegi mõned õigused — neid on tal ju nii wähe — nii wähe! — Alles minewa nädal oli ta seda tunda saanud, kui naabri kihelkonnast üks parun teda hobusega tee pääl maha oli ajanud ja naerdes mööda sõitnud, kelle pääle ta wallakontori kaebama läks, kus aga tema palwet kuulda ei wõetud, sest et parunid wallakohtu alla ei käi — ja kui ta oli küsima hakanud, kuhu kaewata, oli teda kirjutaja-saks wälja wisata lasknud. See, ja mitmesugused teised sellesarnased asjad olid Juaku sundinud linna sõitma, päälegi oli Juagul tööde waheaeg ja siis oli ta weel kuulnud ja lugenud, et linnas piawad mässama,— nii siis läks ka Juak waatama „mes nad õmmetegi mässawad ja kuda nad mässawad.” — Siis oli tal koju tagasi sõites ometi naabritele jutustada, mis ta „oma silmaga nähnud ja kõrvaga kuulnud.”
Krõõt oli küll esmalt wasta seisnud ja ütelnud, ot linnas käiguga „ikka puar rubla ära kulub,” aga kui ta eidele linna kosti oli lubanud tuua, oli see ka wiimaks järele annud…
ll.
Nüüd sõitis Juak… Tore raudjas oli punaseks wärvitud wankri ees, ja tuttidega ohjad, mida Krõõt kaasawaraks oli ligi toonud, olid pääle pantud — nii siis ajas Juak rinna ette, piibu oli ta hästi tormama pannud — ja nii sõitis ta…
Juagu pääs keerlesid mitmesugused mõtted — südant täitis üks isesugune tundmus, millele Juak nimegi ei teadnud anda.
„Nüüd saan ma õmmetigi linna näha, siis kui ta mässab — eks sua näha, kas nad suawad kua õigusid oma mässamisega, wai ei sua kedagi; kui mulle õiguseid antakse, siis küsin ma Krõõdale kua õigused, siis on meil mõlemil neid, ja siis ei pruugi kirjutaja-saksa ies käpili käia ja temale wasikaid, wõid, mune ja liha meelituseks wiia — siis wõib jo oma sõnake kua mõne jutule hulka ütelda.”
Pääd raputades traawis hobune edasi ja jõudis ju ammugi oma walla piiridest wälja. Torma mõis ja kirik olid ju ammu selja taga. Nüüd aga hakkas Juagul süda nii kui raskeks lööma. „Kos ma siis wõeras linnas seda õigust otsima lähen, et tia midagi, ei tunne kedagi! — Piaks õmmeti mõne hia inimesega kokku suama, kes juhataks ja õpetaks.” Niiwiist mõteldes nägi Juak korraga ühte härrat ratsahobuse seljas wastu sõitvat. — „Ohoo,” — mõtles ta — „sie härra ehk teab kõik, tarwis õmmeti küsida, ega nad kõik süedikud õle !”
Pääd raputades traawis hobune edasi ja jõudis ju ammugi oma walla piiridest wälja. Torma mõis ja kirik olid ju ammu selja taga. Nüüd aga hakkas Juagul süda nii kui raskeks lööma. „Kos ma siis wõeras linnas seda õigust otsima lähen, et tia midagi, ei tunne kedagi! — Piaks õmmeti mõne hia inimesega kokku suama, kes juhataks ja õpetaks.” Niiwiist mõteldes nägi Juak korraga ühte härrat ratsahobuse seljas wastu sõitvat. — „Ohoo,” — mõtles ta — „sie härra ehk teab kõik, tarwis õmmeti küsida, ega nad kõik süedikud õle !”
Härra jõudis ju kaunis ligi, Juak wõttis mütsi maha, pidas hobusie kinni ja jäi härra tulekut ootama, kes tema ligi jõudes hobuse seisma jättis ja küsis, mis ta paluda tahab.
„Auustatud herra” — algas Jaak — „mina lähen linna õigust õtsima, kas ei õleks teie nii armulikud ja ei wõiks juhatada, kost ma pian teda otsima?”
„Ja ja — kohe saab, aga mis teda weel nii kaugelt otsima lähed — õigust wõib ju ligemalt saada; sõida mulle järele.” Härra pööris kanna paalt hobuse ümber, sõitis ees ja Juak laskis rõõmsa südamega järele. “Hm!” — mõtles ta — „nüüd suan õige ruttu oma asjaga walmis ja siis ma linna ei lähegi — mes sinna siis wiel otsima minna, kulub ikke oma puar rubla ära ja ei paremat midagi — ega siis õigus linnagi herrade käes üksi õle — teda wõib jo iga herra anda, ja päälegi nii lahke herra, kui see õli — no küll Krõõdal on hia miel, kui ma nii ruttu kodu lähen.”
Nad jõudsiwad peagi ühe mõisa õuue, kus härrale tallipoiss wastu tuli ja hobuse talli wiis. „Oota wähe, kuni sind kutsutakse,” — ütles härra uhkest trepist ülesse minnes.
„Ai ai, kui uhkest nied herrad aga ise elawad— noh, mes neil wiga on: wallamaksu nad ei maksa— põhjatu suured mua plarakad käes — ja rent kua odaw — ela kui taevas” Mes meiesugune — tie tüed nii et särk iga päew märg ja kua ei sua kudagi elada… kui nad nii igalt poolt ei pitsitaks, siis põleks wigagi, siis wõiks ikke läbi aiada, aga näe, mudku nüeriwad igalt poolt nii palju, kui suawad.”
„Hei, papa,” — äratas teda korraga tema mõtetest tuapoisi peenike hääl — „tule siia, minu jälgi — ja saad, mis sul tarwis on.”
Juak läks rõõmsa meelega tuapoisi järele ja pea jõudsid nad ühe kõrwalise hoone juurde, kus kaks soldatit ja Juagale tuntud „sõber härra” ees ootasid.
„Heida maha!” kõlas korraga Juagu ehmatuseks karedal toonil härra suust — ja enne kui Juak sai aega kolm lugeda, oli ta muru pääle maha tõmmatud ja walusad hoobid mõistsid Juagule igatsetud õigust selja pääle. Kui ju härra arwates küll oli, käskis ta soldatisi järele jätta, waatas pilkawalt naeratades Juagu otsa ja ütles: „Nüüd oled sa oma õiguse kätte saanud ja wõid rahul olla. Kui kellegit weel meelde tuleb „õigust otsima” minna, siis saada ta siia, siin on ligem, kui linnas — ja ühesugune õigus on igal pool, ehk linnas küll suuremal mõõdul seda antakse. Nüüd wõid minna, — nüüd tead, et pääots ikka meie käes on — mis meie teeme, see on teie õigus ja kõik— nüüd tee, et sa minema saad…”
Selga katsudes tõusis Juak ohates üles ja läks ilma tagasi waatamata mõisa õuuest wälja, istus hoLuse paale ja keeras teereisu jälle koju poole tagasi.
III
„Ohoo, Juak tuleb,” rõõmustas Krõõt, kui ta raudjat nägi õue wärawast sisse sõitwat — „noh, kuda kua linnas käik passis — mes sa nii ruttu kodu tulid — kas mulle kua kosti tõid — kas õigust said?”
Sõna lausumata ronis Juak wankrilt maha, wiskas ohjad sulase kätte ja läks ohates tuppa. Kui naabrid widewikul küsima tulid, kuida linna pool asjad on, ütles Juak:
“Ei pruugi linnast õigust õtsima minna, seda wõib ligemaltki suada — mõisa sakstel on jo teda küll, nii et teistele rohkem wõiwad anda, kui tarwis on — mina sain teda jo oma jau kätte!”
Neid sõnu üteldes ohkas Juak südame põhjast…
Tiirika Karla.