SONDA–MUSTVEE RAUDTEE 95

Rööbastranspordi ajalugu ulatub iidsetesse aegadesse, aga raudtee, st. rauast rööpad tulid kasutusse 18. sajandil ning auruveduri väljatöötamine 19. sajandi alguses tõi kaasa plahvatusliku raudteetranspordi arengu kogu maailmas. Ent Eestisse jõudis raudtee võrdlemisi hilja – esimene (laiarööpmeline) liin Paldiski–Tallinna–Narva–Gattšina (nn. Põhja-Balti raudtee) lõigul avati 5. novembril 1870. Muuhulgas oli sellel liinil peatus ka Sondas.

Peatselt lisandusid ka Tapa–Tartu (1876), Tartu–Valga ja Valga–Võru–Pihkva (1889), Keila–Haapsalu (1905) lõigud jm.

Esimese siinse raudtee rajajaks oli Balti Raudtee Selts, mille aktsionärideks olid Eestimaa kubermangu mõisnikud ja Tallinna kaupmehed. Ent Selts läks veel enne sajandivahetust pankrotti ja raudtee läks riigi omandisse.

Muuseas, laiarööpmeliseks nimetatakse raudteed, mille rööpmelaius on laiem Euroopas standardsest 1435 mm raudteest. Venemaal ja Ida-Euroopas laiarööpmelised raudteed olid 1524 mm laiused.

Ka esimesed kitsarööpmelised raudteed (laiarööpmelistest u 2 korda kitsamad, 750 mm) hakkasid siinmail kerkima 19. sajandi lõpus peamiselt erakapitali toel piirkondlike juurdeveoteedena. Esimeseks kitsarööpmeliseks raudteelõiguks oli 1886. aastal Kunda tsemenditehasele püstitatud 20-kilomeetrine Kunda-Rakvere raudteelõik. Sarnaseid juurdeveoteid loodi paljude tööstusettevõtete juurde. 1888. a. rajati Tallinna tänavaraudtee, mida kasutas hobutramm (1067 mm).

Esimeseks üldkasutatavaks kitsarööpmeliseks raudteeks peetakse aga 1896. aastal oktoobris avatud Valga–Pärnu raudteed Liivimaal, pikkusega 125 km. See raudtee oli siiski mõeldud peamiselt paberipuu juurdeveoks Pärnu ehitatatava, toona Euroopa ühe suurema tselluloositehase “Waldhof” jaoks, reisijate- ja kaubavedu oli teisejärguline. Sellele lisandusid Mõisaküla–Viljandi (1897), Tallinn–Viljandi koos Türi-Paide haruga (1901) ning Valga–Plavinase (1903) raudteed.

Sonda–Avinurme–Mustvee raudtee ehitamist alustati 1923. aastal.

Sondast oli metsaveo tarvis kitsarööpalise raudtee ehitamine Alutaguse metsade suunal alanud juba 1916. aastal ning 1921. aastaks oldi sellega Jõepereni jõutud. Ent kuna see raudtee oli rajatud metsaveoks, ei oldud selle ehitamisel tehnilisi määruseid jälgitud ning seni valminud Sonda–Jõepere lõigul sai sõita üksnes piiratud kiirusega. 1922. aastal läks see lõik Eesti riigi kätte ning asuti olemasolevat haru korrastama ning Tudu suunal edasi ehitama.

1923. aastal jõuti Tudu suunal ehitamisega 25 kilomeetrini Sondast, 1924. aastal jätkati ehitamist Avinurme suunas ning aasta lõpuks jõuti 36 km-ni. Avinurme jõudis raudtee 1925. aastal ning samal aastal ehitati ka ajutine puust raudteesild üle Avijõe. (Puusilla käekäigust loe siit.)

Avinurme ja Mustvee vahele oli aga pandud 10 kilomeetri jagu laiarööpmelise raudtee rööpaid – sest need on mugavamad ja ohutumad.

Raudtee pidulikul avamisel osales ka teedeminister August Kerem, riigikogulane Baranin, raudteevalitsuse ülem Renok, riigikassa juhataja Jantson, raudteevalitsuse tee- ja ehituseosakonna ülem Steinmann, liikumiseosakonna ülem Reimann, tee- ja ehituseosakonna 3. jsk. ülem Dener – kõik nad olid ööl vastu 1. augustit Tallinnast Sondasse sõitnud, et siis juba esimese rongiga, täpsemalt veduri ette seatud lahtisel platvormil Mustveesse raudtee avapidustustele sõita.

Avinurme jaamast väljasõidul oli pidulisi tabanud üllatus: raudteetöölised olid raudteele ehitatud auvärava, mille vahel oli värviline lint. Rong peatus auvärava ees, järgemööda tõsteti auväärsed külalised õhku. Teedeminister Kerem tänas töölisi ning lõikas lindi kääridega läbi – see oli omamoodi raudtee avamine.

Seepeale ehitakse rong roheliste kaskedega, platvormi ette pannakse sini-must-valge lipp ning jätkatakse reisi Mustvee poole.

Ka Mustveesse oli püstitatud auvärav ja esimest rongi oli vastu võtma kogunenud pealtnäha kõik Mustvee elanikud. Orkester mängis tervistusmarsi, peeti kõnesid ja avaldati tänu, avatakse ametlikult raudtee – ja kõlab hümn.

Seejärel tutvuvad tähtsad külalised Mustveega ja kohalike seltskonnategelastega. Hiljem, kella 3 paiku naastakse Avinurme, kus vaadatakse üle Sonda–Mustvee raudtee pikim, 22. meetrine sild Avijõel. Ning viimaks naastase Sonda ja Narva kaudu pealinna.

Liini kogupikkuseks oli 63 (62,6) kilomeetrit.

Peatused:

• Hirmuse – 7 km
• Sirtsi – 11 km
• Lümatu – 14 km
• Jõepere – 19 km
• Tudu – 24 km
• Suigu – 29 km
• Peresaare – 33 km
• Adomäe – 35 km
• Lippoja – 37 km
• Muru – 43 km
• Avinurme – 47 km
• Kõrve – 52 km
• Piilsi – 55 km
• Mustvee – 63 km

Lisaks oli trassi eri punktides ka mitmeid metsaveo haruteid kokku peaaegu 20 km jagu ning Mustvees ka ühendustee sadamaga.

Tavapäraselt oli ööpäevas liinil käigus viis rongi: hommikul väljus Sondast postirong, õhtul naases reisirong, lisaks kolm kaubarongi. Teatud perioodil väljus laupäeviti ja pühade eel Mustveest Sonda ka lisarong.

1930ndail oli veeremi hulgas 8 reisivagunit ja 316 kaubavagunit. Erivagunitest üks paki-postivagun, üks õlitsistern, kaks külmavagunit ja üks ametivagun. Oli ka koosseis, mida kutsuti abirongiks, ja lumesahk.

Raudtee avamise ajaks 1926. aastal oli jaamahoone olemas Sondas ja Tudus, ehkki Sonda jaamahoone saab uue raudtee avamise ajaks ümber ehitatud ja laiendatud.

Avinurme jaamas oli kolm teed ja üks tupik kaubaaida ja platvormi ääres. Samuti oli harutee liiva laadimiseks tänaselt staadionilt/mänguväljakutelt.

Avinurme jaamahoone valmis eriprojekti järgi 1927. aastal.

Raudteejaama ümber hakkas kiiresti kerkima Avinurme alevik, kus laidus ka mitu poodi ja muid asutusi. Jaamahoone hävis koos suure osaga alevikust 8. augustil 1941. aastal. Seejärel rajati jaamahoone asemele puitbarakk, mis oli kasutusel kuni raudtee sulgemiseni.

Mustvee jaamahoone valmis paar aastat pärast raudtee avamist ning Piilsi jaamahoone valmis 1936. aastal.

Sonda-Mustvee liini üheks põhifunktsiooniks oli metsa väljavedu Alutaguse suurmetsadest. Avinurmest veeti välja ka puunõusid. Kohale toodi igasuguseid rahvatarbekaupu ning hiljem lisandusid Mustvee suunal veetav suhkur, petrooleum, sool, ehitusmaterjalid, põlevkivi jm. Mustvee poolt lisandusid kalad ja või.

Suveti, kui metsavedu vähenes, hoogustus liivavedu, mida Sonda-Mustvee raudteel veeti nii Avinurmest kui Uljastest.

1931. aasta Postimees kirjutab elust Alutaguse raudtee ääres:

Paar aastat peale Alutaguse raudtee awamist oli tekkinud siia kohati inimestest warem täiesti puutumata kohtadesse rida asundusi. Nii tekkis lühikese ajaga Awinurme jaama juurde 30-majaline alewik, edasi Tudusse ja mujale wähemaid asulaid. Ka kaswastd raudtee tõttu tublisti Sonda ja Mustwee. Peaaegu iga jaama juurde tekksid poed, mida ülewal pidasid peamiselt metsa- ja raudteetöölised. Wiimasel ajal aga on raudtee äärde kruntide muretsemine wäikseks jäänud, samuti on metsatööliste arw kahanenud. Mõnedki, kes lootsid raudteejaamade ümbruses alewit kaswawat ja sinna maju hakkasid ehitama, on ehitused pooleli jätnud. Ainult weel Awinurme näitab kaswamise tendentsi, kuna siit suurel hulgal rändab metsamaterjali wälja ja kenake hulk töölisi teenistust leiawad.

(Postimees nr. 330, 4 detsember 1931)

Sonda–Mustvee raudtee suleti kahes etapis. Esmalt suleti 1968. aasta suvel Mustvee-Avinurme lõik, misjärel sai Avinurmest Sonda–Avinurme liini lõpp-peatus. Seejärel 1. mail 1972. aastal Sonda-Avinurme lõik. Kaubarongid liikusid veel 15. juunini, ent siis oli raudteega lõpp.