ÕLLETEGU WANAL AJAL

Ehkki ääremärkusena tuleks lisada, et vanal ajal olla siinkandis esimene õlle valmistatud mihklipäevaks (29. september), mil kooskäimiste ja pidustustega tähistati karjatamishooaja lõppu. Kui linnaseid jätkus, valmistati õlu ka jõuluks ning kindlasti sai see tehtud pulmadeks. (ERM EA 4)

1923. aastal kogus Martin Saks siinkandi elu-olu kohta infot, muude teemade seas ka õlle valmistamisest. Jutustajateks olid Kadri Tamm (73, Tammessaare, sündinud Sälliksaares) ja tema abikaasa Mihkel Tamm (75, Tammessaare), Kusta Plink (81, Tarakvere), Jaan Kiik (72, Iravere).

Vanal ajal valmistatud õlu järgmiselt:

Odra ehk rukki teri leotati vees 3-4 päeva. Siis laotati nad toa nurka põrandale, kus nad hakkasid idanema. Kui iud (idud) 1-2 tolli pikad olid, pandi terad kummile (ahjule) kuivama.

(Kuivõrd siin on pisut tõlgendamisruumi, siis tänase kodukandi teadmuse järgi lastakse idaneda seni, kuni terale “jalad” ehk juured alla tulevad, ent võrsetel veel tulla ei lasta – siis on terad kõige magusamad.)

Peale kuivamist jahvatati terad jämedaks jahuks. Jahu segati veega, millest saadi linnase raba. Raba sisse segati ka humalad. Siis pandi raba ahju 3–4 tunniks küpsema.

(Täna nimetatakse rabaks õllepära ehk õlle tegemise tahket jääksaadust.)

Peale küpsemist viidi õlle raba astjasse ja valati keeva veega üle. Raba ligunes keeva vee sees veel umbes tund aega. Siis lasti kurn jooksma. Alt jooksis virre välja ja pealt valati keeva vett peale. Esimene virre (virre, mis alguses välja jooksis) oli kõige rammusam ja maitsvam. Mida rohkem seda aga välja lasti, seda lahjemaks ta ka läks.

Jahtunud virrele pandi pärmi sisse, et ta käärima läheks – tulemuseks õlu.

Oli ka veel teine õlle valmistamise viis.

Nimelt ei panda raba ahju küpsema, vaid toorelt astjasse. Seejärel valati keeva veega üle ja pandi veel kumaks aetud kivid astjasse raba sisse. Nii hakkas segu astjas keema. Virret hakati välja laskma siis, kui keemine järgi jäi.

Lisatakse, et õlut viidi ka kohe naabritele. Seejuures Avinurme kandis tarvitati õlle hoidmiseks piipkannusid.

Teisalt Voldemar Bachmann kirjutas 1921 . a. kogutud mälestuste põhjal, et kasutati loomulikult ka õllekannusid, mis olid vanemal ajal olnud kaunistatud või üleni vitsadega kaetud – ehk vitsikud. Aga mõned olid teinud oma õllekannud kahekordse põhjaga ning põhjade vahele pandi haavlid, mis tõstmise ajal veeredes kõrinat tegid. (ERM EA 1)

Kalja ehk taari valmistamisest kirjutati:

Peale õlle väljalaskmist valati anumasse rabale külma vett peale. Nii seisis ta mõned päevad. Segu hakkas hapnema ning kui ta küllalt hapu oli, hakati jooma.

Taari valmistati ka ilma, et õlut oleks tehtud. Sel juhul segati linnased ja kesa veega (aga väiksemas koguses), raba valatakse keeva veega üle ja lastakse hapuks minna.

(Bachmanni ülestähenduste järgi nimetati neid puust nokaga piipkannusid lüpsikuteks. Koduses majapidamises olid nad kirjatud, st mustritega kaetud.)