AVINURME MAGASIAIT – 190

Magasiait on kogukonna ühise viljatagavara (nn magasivilja) hoiustamiseks ehitatud hoone, kust talupojad said vajadusel vilja laenata.
Sõnana pärineb ‘magasiait’ araabiakeelsest sõnat ‘makhazin‘, mis tähistas varaaita või ladu. Sealt liikus see itaalia ja prantsuse keelde (magasin) – ning edasi teistesse keeltesse.

Esmalt loodi taolised toiduainete ladusid sõjaväele, sõdurite ja hobuste toiduvaru kindlustamiseks. Samuti hakati Euroopas ühiskondlikke magasiaitu looma linnadesse. Talupoegadeni jõudis see praktika hiljem, 18. sajandil, kui talupoegade eluolu ning võitlust näljahädade vastu hakati riiklikul tasandil korraldama. Magasiaitade asutamine kogukondadesse oli selle üheks osaks.

Magasiaitadesse koguti kohustuslikus korras talupoegadelt hoiule teatud kogus vilja, mida sai ikalduse või kitsikuse korral talupoeg söögiks või seemneks laenata, et sel moel raske aeg üle elada. Vilja sai laenata magasipäevadel, mis alagasid varakevadel. Ent teatud hulk vilja pidi alati aita jääma ning sügisel vahetati see uudsevilja vastu välja.

Tali- ja/või suvivilja ikaldumine ebasoodsa ilmastiku tõttu oli sage, aga suuremad kriisid tekkisid siis, kui ikaldus oli ulatuslik ja/või mitmeid aastaid järjest. Siiski olid ka suuremad ja väiksemad näljahädad, mil rahvastiku suremus tõusis otseselt või kaudselt nälja tõttu, sagedased. Suuremad näljahädad olid Liivimaal näiteks 1601–1603, 1661–1662, 1695–1697, 1708–1709, 1741–1742, 1785–1788, 1807–1808. Nende vahele jäid veel mitmed suuremad või piirkodnlikud ikaldused, mis ei kasvanud ehk näljahädaks, ent millega kaasnes suur leivapuudus.

Rahvastikku laiemalt haaranud näljahädade kõrval oli üksikisikute alaline mure toimetuleku pärast ning leiavpuudus ka väljaspool suuremaid kriise. Ning seda ei põhjustanud ilmastik, vaid laiem ühiskondlik kontekst. Nälga ei kannatanud ju kõik, vaid üks ühiskonnagrupp – talurahvas –, kes paradoksaalselt oli toonases ühiskonnas samal ajal ka vilja tootjaks, põlluharijaks.

Nii oli juba 18. sajandil lõpul sageli kirjutatud, et talupojal on igal aastal (vara)kevadest lõikuseni näljaaeg. Ning just sellele ajale jäid ka kõik olulisemad põllutööd nii oma talus kui ka mõisas.

Riigivõim (või siinmail võimud) hakkasid talupoegade heaolu tagamisse n-ö sekkuma 17.–18. sajandil ning selle osaks oligi ka viljavarude korraldamine.

Rootsi aja lõpul, 1695–1697. aastal, tõi mitmeaastane ikaldus kaasa suure näljahäda, mis seejuures tabas eriti rängalt just Liivimaa Eesti alasid. Sellest ajendatult andis Rootsi kuningas 27. juulil 1698 korralduse magasiaitade loomiseks Liivimaa aladel. Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlberg koostas ka sellekohase kava, mis aga 1700. a. alanud Põhjasõja tõttu jäi ellu viimata.

Ka Põhjasõjale järgnes 18. sajandi esimesel poolel mitmeid ikaldusajad, mistõttu mõned mõisnikud hakkasid tegelema talupoegade – oma olulise vara ja tööjõu – toiduvarude kindlustamisega.

Aastatel 1763–1800 andis juba Liivimaa kubermanguvalitsus toonase kindralkuberneri Georg von Browne’i algatusel – või ehk Liivimaad 1764. aastal külastanud Katariina II juhistel, kes oli visiidil siinsete talupoegade viletsust oma silmaga näinud – mõisnikele rea määruseid hoida mõisaaidas viljavarusid, kust talupojad nälja korral saaksid toidu- ja seemnevilja laenata. Ent mõisnikud ei järginud neid korraldusi just ülemäärase innukusega.

Esimene magasiait ehitati Kuressaarde 1766. aastal ning mandril hakati neid ehitama 1780ndatel.

Viimaks andis Katariina II poeg, tsaar Paul I oma lühikese võimuloleku ajal 1799. ja 1800. aastal välja määrused, millega anti kõikidele kroonu- ja eramõisatele ning taludega pastoraatidele magasiaida ehitamise kohustus, aga viljavarude loomise ja hoidmise kohustuse oli talupoegadele. Seega ei pidanud enam mõisnik ise viljavaru tagama, vaid see kohustus lükati nüüd talupoegade õlule.

Tsaari ukaasi alusel hakatigi igasse valda talupoegade magasiaitu ehitama ning 1823. aasta andmetel oli Liivimaal selline pea kõikides valdades, kokku 932 magasiaita. Nüüd sai mõisnike asemel just magasiaitadest talupoegade abistamise põhiline vahend.

Alguses olid need laadilt sarnased talude õlgkatusega palkaitadele, seejärel hakati juba maakivist magasiaitu ehitama, mis laenasid kujunduselemente juba mõisaaitadelt. Magasiaitade suurus sõltus elanike arvust magasimaal.

Kui magasiaitade asutamise kohustus oli alguses mõisal, siis peale Liivimaa talurahvaseaduse vastuvõtmist (1816/1819) anti magasid kogukonnale (kogukonna magas) ja hiljem juba vallale (vallamagas), töö korraldasid seal talupojad ise, järelvalvet teostasid mõis ja kogukond (kogukonnakohus) koos. Seejuures ei läinud laenatud viljalt saadud protsenditulu (kasuvili) mõisale, vaid kogukonnale. Sellega toetati vallavaeseid ning maksti koolmeistri ja mõne muu ametimehe töötasu.

1840. aastal välja antud Liivimaa talurahva magasite seaduses täpsustatakse terve rida detaile talurahva magasiaitade ehituse ja töökorralduse kohta.

Näiteks määratakse kindlaks kogukonnale kohustusliku viljatagavara määr:

Maggasi sees, et tedda täieliseks wõiks nimmetada, peab ollema iggaühhe koggokonna meesterahwa hinge peale, wiimse hingede ülles-kirjotamist möda […], a. — ilma moisa-rahwa arrota b. — üks Tsetwert rukkid, 2/3 (kaks kolmandikko) Tsetwerti sue-wilja (se on 3 wakka rukkid ning 2 wakka sue-wilja) se essimenne puhta, ja se wiimne hea iddanemisse ollemisse sees, c , d.

Hingede arvestamise võeti aluseks viimane hingerevisjon. See kogus – 3 vakka rukkist ja 2 vakka suvivilja iga talupoja kohta – on magasivilja vara, mis peab magasil olema. Seejuures pidi magasiaidas alati reaalne viljavaru olemas olema ning ka laenamise korral tuli tagada, et üks pool seadusega nõutud viljakogusest alati magasisse alles jääb. Seda poolt tohtis laiali jagada suurema häda korral üksnes kuberneri loega.

Magasiaitade laenuprotsendiks ehk oduseks määratakse seaduses 1/12 igalt laenatud vakalt. Odusevili (või kasuvili) oli kogukonna tarvitada (näiteks väga vaese magasivõlglase võla katteks) ning kui seda oli liiga palju kogunenud, siis võis seda kogukonna kasuks hea hinnaga ära müüa. Raha jäi kogukonna hüvenguks magasikassasse.

Magasiaidast sai vilja laenata see, “kes tõeste vaene on“, mitte kõik, kes sinna vilja tõid – sest see ei olnud enam kellegi isiklik, vaid kogukonna vara. Ent magasivilja ümbervahetamiseks võis seda külviks anda kõikidele usaldusväärsetele kogukonna liikmetele – kes siis lõikuse järel uue vilja asemele toovad.

Magasi valitsejaks oli kogukonnakohtu peamees ja ülevaatajateks, kes tegelevad vilja vastuvõtmise ja väljaandmisega, mõlemad kogukonna eestseisjad. Kõik kolm vastutasid seaduste vastu eksimisel ja kogukonnale kahju tekitamisel oma isikliku varaga. Nende tegevusele tegi järelvalvet mõisavalitsus, kes oma hooletuse tagajärgede eest vastutas omakorda oma varaga.

Magasiaidal pidi seaduse järgi olema kolmekordne või kolme-võrraline lukk ehk taba, mille kolm võtit olid jaotatud nii: üks valitseja, teine ülevaatajate ning kolmas mõisavalitseja käes. Magasi avamiseks said ülevaatajad kõik kolm võtit enda kätte. Ent mõisavalitsusel oli õigus oma võti mitte anda, kui ei pidanud magasi avamist põhjendatuks.

Iga aasta juulis pidid kogukonnakohtu peamees ja ülevaatajad magasivilja üle mõõtma ning tulemused vaatas üle mõisavalitsus ning nendest tuli aru anda ka kogukonnakohtule ja kihelkonnakohtu-härrale. Viimane pidi käima kord aastas kõiki oma piirkonna magaseid üle vaatamas.

Kogukonnakohtu ülesandeks oli võlgade sissenõudmine, seejuures ning vajadusel tähtaja pikendamine – kui kohus hindas võlglase selliseks, kes on mõne aja pärast võimeline võlga tasuma. Kui aga talupojal ei olnud vilja, et oma võlga tähtajaks ära tasuda, siis võttis ehk konfiseeris kogukonnakohus temalt võla jagu muud vara ja pani avalikule äramüümisele või siis karistas muul viisil. Päris vaese võlg võidi ka kustutada. Ent kui viljavõla tagajärjeks on see, et magasiaidas on vähem vilja, kui seadusega ette nähtud, siis pidi kogukond solidaarselt aita vilja juurde tooma.

Seejuures ei võinud võlgnik kogukonnast lahkuda ilma, et võlg oleks ära klaaritud. Küll aga võis võlgnik võla tõttu oma asemest ilma jääda.

5. detsembril 1821

on antud 3 wakka Rukid Koggokonna kolli Poistele mis torma Kollis on makkasi aitast antud 

6. märtsil 1822

marsi ku 6 päwal on maggasi aitast woetud 3 wakka Rukid 1 wak otre torma Kolli poistele

5. detemberil 1822

Ratna Tõnno Mihkel on maksnud maggasi aita wolla eest 18 Ru 88 Ko
Nenasi Mattise Mihklil on 2 R 4 Kop.
Ratna Tonno Jaan on annud mggasi wilia eest 15 Rub 
Ratna Juhhani Karlil on 10

Magasist vilja laenamise üle peeti arvestust magasipulkade abil. Need olid neljakandilised, kahest kokkulükatavast poolest koosnevad pulgad, millele märgiti kriipsudega magasiaidast laenatud vilja kogus ning laenu tasumisel lõigati kriips siledaks. Üks pool jäi aidamehele, teine laenajale.

Avinurme kogukonnakohtu protokollidest leiab mõned ülestähendused ka viljalaenude kohta. Nii selgub 1822. aasta protokollidest, et talupojad hakkasid vilja laenama juba märtsis (14 sissekannet) ja aprillis (8). Seejuures anti neile vilja pandi vastu ning pandiks andsid talumehed nii hõbe- kui paberraha, aga ka kuubesid, kasukat, püksinahku ja ehteid (sõrmus, sõled). Ning koduse vara pantimine leivavilja saamiseks osutab kahtlemata raskele talvele. Hiljem aga selliseid panditeateid protokollidest ei leia.

Küll leiab magasiga seotud kohtuprotokollidest ülestähendusi magasi laadiku (ehk kassa) suurematest kulutustest nii viljaostule, erinevatele institutsioonidele (nt Tartu ja Riia linnale nekrutite söögiraha) kui ka kogukondlike kulutuste peale (nt valla maamõõtja ja sihiajaja palk). Ent muidugi pakuvad kohtuprotokollid ülevaadet ka magasivõlgadega tegelemise kohta.

Loetletud on Avinurme mõisavalla 23 küla peremehed ja pobulid, seejuures on nende seas ka omajagu naisi (nende arvu lisame sulgudes), eraldi on arvet peetud rukki, odra ja kaera laenamise osas. Enim laenati just esimest. Ülevaade rukki laenajate arvust külade kaupa:

Ulvi – 20 peremeest + 58 pobulit (neist 16 naist) = kokku 78 in.
Teadussaare – 4 (1) + 11 (5) = 15
Laekannu – 13 + 35 (14) = 48
Raja – 6 (1) + 23 (9) = 29
Alekere – 21 + 37 (11) = 58
Kirbosaare – 9 + 14 (6) = 23
Paadenurme – 5 + 4 = 9
Maetsma – 10 + 22 (11) = 32
Sälliksaare – 4 + 8 (5) = 12
Änniksaare – 7 + 4 = 11
Kiissa – 3 + 3 = 6
Vadi – 19 + 40 (12) = 59
Kärasi – 24 + 29 (7) = 53
Piilsi – 6 + 13 (4) = 19
Tõnussaare – 6 + 14 (6) = 20
Raadna – 10 + 21 (7) = 31
Lagedi – 4 + 5 (3) = 9
Lohusuu – 15 + 43 (18) = 58
Tammispä – 9 (1) + 16 (3) = 25
Ninasi – 3 + 22 (5) = 25
Kalma – 7 + 15 (5) = 22
Vilusi – 3 + 15 (3) = 18
Lohusuu vene küla – 53 nime (2 naist?)

KOKKU: 713 inimest, neist 155 naist:
             – 261 peremeest, neist 3 naist
             – 452 pobulit, neist 152 naist

Laenamise osas peeti arvet setvertites (u. 210 liitrit, 64 karnitsat, 3 vakka) ja karnitsates (u. 3,3 liitrit, u. 0.05 vakka).

Aasta kokkuvõttes märgitakse, et 1848. aastal oli magasist laenatud ja sisse tulnud:

rukist:
– välja antud 496 setverti ja 43 karnitsat (u. 1490 vakka)
– sisse tulnud 565 setv ja 5 kar (u. 1695 vakka)
otra:
– välja antud 340 setv, 7 kar (u. 1020 vakka)
– sisse tulnud 296 setv, 5 rk (u. 888 vakka)
kaera:
– välja antud 228 setv, 43 kar (685 vakka)
– sisse tulnud 243 setv, 50 kar (u. 731 vakka)

Oduse ehk kasuvilja (mis ongi u. 1/10–1/12 laenust):

rukis: 44 setverti ja 34 karnitsat (u. 133 vakka)
oder: 28 setverti ja 8 karnitsat (u. 84 vakka)
kaer: 21 setverti ja 60 karnitsat (u. 66 vakka)

Aasta kokkuvõttes on magasis arvel koos talupoegade ja kroonu võlaga (jättes kõrvale ühe aastalõpu korrektuuri):

rukist: 2257 setverti ja 50 karnitsat (ehk u. 6773 vakka)
otra: 881 setverti ja 27 karnitsat (ehk u. 2644 vakka)
kaera: 710 setverti ja 14 karnitsat (ehk u. 2130 vakka)

Peale laenamist oli salve jäänud:

rukist: 227 setverti ehk 1622 vakka
otra: 0?
kaera: 73 setv ja 43 kar ehk 221 vakka

1848. aastal hakati laenama aprillis (järgmisel aastal näiteks mais) ja ehkki aprillis-mail on tegemist juba külviajaga, siis nähtub hilisematest arveraamatutest, et aprilliski laenati seemnevilja kõrval ka leivavilja.

Loetletute seas on ka mõned, kellel ei ole varasemat võlga ega võtnud ka 1848. a. vilja laenuks. Enimikel oli üleval võlg minevast aastast ning jäi üles ka võlg tulevasse aastasse – vahel oli see eelmisest aastast üles jäänud võlast väiksem, ent sageli kasvas hoopis suuremaks. Enamasti olid võlad 1–2 sertverti või alla selle, ent suuremad võlglased olid just külamehed (nt Teadussaarest, Kirbosaarest, Paadenurmest, Maetsmas), kelle laenuvilja hulk ulatus ka 10–15 setvertini.

Muidugi ühe aasta pealt ja laiema kontekstita, kasvõi ilmastiku ja piirkonna eluolu kohta, ei ole võimalik neist numbritest palju järeldada selle kohta, mis loogika järgi magasiaida teenuste kasutamine mõisavallas käis.

Ent taas saab pisut rohkem aimu olustiku kohta kogukonnakohtu protokollidest. Nagu eelpool sai kirjutatud, siis oli magasiaida võlgnikelt võla kättenõudmine kogukonnakohtu ülesandeks. Nii annavadki just kohtuistungite protokollid aimu sellest, kui palju oli probleemseid võlgnikke ja mida nendega ette võeti. 1848. a. protokollidest leiab 7 magasiaidaga seotud juhtumit (kokku oli tol aastal 29 kohtuistungit): esimene 23. jaanuarist, viimane 23. detsembrist.

23. jaanuaril

Kohtu all on 6 meest selle eest, et “nemmad omma Maggasini ja pea rahha maksmisse juures on wägga holetumad olnud“, mispeale kohus mõistis “neile iggale mehhele kolm kümmend hopi witsa“.

19. märtsil

Kahe mehe hobused müüdi oksjonil maha – ühel pearaha võla katteks, teisel pearaha katteks 10 rubla ja 10 kopikat ning ülejäänud 5 rubla ja 81 kopikat läks magasivõla katteks.

15. aprillil

Mehele, kes varastas magasiaidast 16 karnitsat vilja, määras kohus 30 hoopi vitsa.

21. mail

Meest süüdistatakse selles, et ta “omma pea rahha ja Maggasini jures on wägga holetumad olnud ja wina jogiga on wägga hukka läinud“, saades karistuseks 20 vitsahoopi.

24. septembril

Üks trahvitud mees magasimakse ja hooletuse pärast 20 vitsahoopi.

15. oktoobril

3 varem trahvitud meest said 25 hoopi vitsa, sest “nemmad omma pea rahha ja Maggasi ei olle ärra maksnud ja on wägga holetumad seal juures olnud“.

23. detsembril

Kohtus kaks meest, kes sõlmivad asemete vahetamise lepingu, seejuures üks võtab teise aseme üle ühes võlgadega mõisa ja magasi ees, lubades need ära maksta.

Samas sellele, et 1848. aasta kandis võis olla üldisemalt raske aeg, osutab ühelt poolt võlgnikke puudutavate protokollide arvukuse tõus juba varem, 1847. aastal. Kui 1845. aastal on protokollides mõned üksikud märkused võlgnike kohta, siis 1847. aasta jooksul saavad kokku 37 võlgnikku (nende seas 4 naist) hooletuse või alatuse eest magasikohustuste (mitte)täitmisel trahviks ihunuhtluse (kaht meest karistati seejuures kahel korral). Petmisi tuli ka ette: 1846. a. saavad 3 meest magasiaida viljapettuse pärast 15 hoopi, 1847. a. üks naine magasivarguse eest 15 hoopi.

Samuti on võrreldes 1848. aasta 6 juhtumiga järgmise, 1849. aasta vallakohtu 29-st protokollist juba 11 seotud magasivõlaga. Kohe aasta alguses on 7 juhtumit, kus magasivõlglane pääseb talukoha ülesütlemisest tänu käendajale, kes võla enda peale võtab või ühel juhul võlgniku maja võla osaliseks katteks endale võtab. Ent veel 6 meest saavad võla mittetasumise eest trahvida ja üks 30 piitsahoopi. Seega mingil moel probleemseid magasivõlglaseid oli tolle aasta jaanuarist juunini 16 (aasta teisest poolest protokolle ei ole).

1850ndate alguses on võlgnikega seotud kohtuprotsesse juba märgatavalt vähem: 1850. a. kolm protsessi 7 mehe suhtes, kellest enamiku nimed on juba varem võlglasena protokollidest läbi käinud, 1851.–52. aastal tõstatub magasivõla teema kohtus peamiselt päranduse või muude tehingute kontekstis. Ühel korral, 1852. aastal, karistab kohus kuut pearaha- ja magasivõlglast hooletuse eest taas 30 vitsahoobiga.

Võlgade teema siiski kohtuasjadest ei kao, aga puudutab sel perioodil peamiselt pearahade maksmata jätmist või isikutevahelisi laene ja müügitehinguid. Seega kriitilisi magasivõlgu, millega tegelemine kohtusaali jõuab, on vähem, aga muude teemade taustal see siiski aeg-ajalt tõstatub.

Ka magasiraamatuid sirvides ilmneb, et 1850ndatel hakkab olukord leevenduma. Magasiaidast laenajate üldarv on küllaltki stabiilne, ent “kroonilisi” võlglaseid on vähem ning üha sagedamini suudetakse laenatud kogus sügisel tagasi tuua (või on tegemist magasivilja uuendamisega?). Seda näitab ka niinimetatud “vana võla” koguse vähenemine magasiaruannetes.

Selle kohta, mis 1840ndatel selle võla kuhjumise tingis või kui pikaajalise probleemiga tegemist oli, andmed puuduvad. Küll on uurijad osutanud, et 1840ndate lõpus oli Eestis ikaldus ning mõnel pool riigis möllasid epideemiad. Nii võib Avinurme magasraamat peegeldada üldisemat olukorda Eesti- ja Liivimaal.

Ka hiljem võib aimata magasiraamatutes avalduvates mustrites võimalikke ikaldusaastaid, mil nõudlus magasiaida teenuste järele suureneb. Ning nende põllumajanduslikult paremate ja halvemate aastate kiuste toimuv üldine laenuvilja koguste vähenemine olutab toimetuleku paranemisele. Ehkki Avinurmes oleks omajagu huvitav vaadata seda ka puutöönduses ja riistaturul toimunud muutuste taustal.

Samuti võib magasiaida aruandeid vaadelda siinsete talupoegade majandusliku teadmise ja majandamisoskuse arenguna. Siin ei ole enam tegemist üksnes isikliku talumajapidamise majandamise oskusega (mida kahtlemata magasiaida rehkendused mõjutasid ja kujundasid), vaid kogukondiku ühisuse juhtimise ja majandamise õppimisega. Ning selle taustal ka kogukonnana toimimise kool.

1866. aasta Liivimaa vallaseaduse väljakuulutamise järel moodustati mõisavalla asemel kogukondlikult juhitud Avinurme vald. Ning kahtlemata olid need 45 või rohkem aastat magasipidamist talumeestele oluliseks õpetuseks ja ettevalmistuseks kogukondlikule omavalitsusele.

Volikogu arutleb selle üle, et vallamagasist ehk Avinurme tagavaravilja magasinist võetakse viimasel ajal väga vähe laenu, mistõttu vili ei saa uuendatud, vaid seisab ja saab mõne aastaga rikutud ega ole enam kasutuskõlbulik. Näib otstarbekam vili maha müüa ja raha protseni peale panna.

Magasivarud olid:
– rukist 94 setv. ja 7 kar.
– otra 112 setv. ja 32 kat.
– kaera 135 setv. ja 32 kar.
Viimasel ajal oli laenu võetud 11 setv. rukist, 8,5 setv. otra ja 27 setv. kaera.

Volikogu otsustas: magasivili tuleb maha müüa ning saadud raha lisada portsendi peale hoolekandmise kapitalile (endine magasi kapital) ning sealt valla liikmetele vajadusel laenu anda.

Tõepoolest: endisaegsete varudega võrreldes oli magasiaida sisu muutunud pisikeseks ning ka sellest leidis kasutust vaid kümnendik. See on selge märk, et avinurmikute eluolu oli sajanditagusega võrreldes paremaks muutunud ning toiduvaru tagamine ei olnud enam põletav probleem.

1913. aasta 5. veebruaril ja 2. aprillil naaseb volikogu selle teema juurde. Nenditi taas, et kohalikud elanikud ei tunne enam magasi järele vajadust ning teiste valdade eeskuju järgised tuleks magasivili maha müüa. Aeg on samuti soodne: hetkel on vili magasis “kaunis hää” ning viljahinnad on samuti kõrged.

Volikogu otsustaski ühel häälel vilja oksjonil maha müüa, lootuses nii kõige paremat hinda saada. Alghinnaks määrati rukki setvertile 6 rubla, odral 5 rubla ja kaera 4 rubla (mis oli küll allapoole turuhinda).