KOHTUUURIJA EES

Dialog. 

Awinurme murrakus. 

Kohtuuurija (istub laua ees ja sorib aktisi. Helistab): Süüalune! 

Süüalune (täitsa matsi moodi kohmakas mees, tuleb ja jäeb laua ligidale seisma): Ei tea, kas herradel minuga asja õli wai. . . mes? 

Kohtuuurija (näitab käega laua ette): Olge head, seiske senna ja lauast wähe eemale! 

Süüalune (täidab): Ega siingi soem seista õle, aga noh, eks härra pajata siis kõik südame seest wälja, mes minule reakimist õli! 

Kohtuuurija (sorib akti): Silmapilk! Teie nimi? 

Süüalune: Noh, eks seda wast herra tea isegi, mes tühjast weel küsida! 

Kohtuuurija: See on seaduses ettenähtud! 

Süüalune: Kae nalja, wai minu nimi seaduses ettenähtud, noh, siis õlen ma üks suurem nena. Õlgu siis pealegi, minu nimi on Juan!

Kohtuuurija: Tähendab Jaan… Ja isanimi? 

Süüalune: Kas isanimi kua ettenähtud on? Aga kui mul isa ei õlegi, mes siis suab? 

Kohtuuurija: Peab olema! Siin on Mihkel kirjutatud! 

Süüalune: No mene sa n’d wõta kinni?.. Terwe wald plämab, et mina oma isa poeg ei pea õlemagi! Mene sa n’d tea. Wast ehk jätame asja täna katki nii kaua, kui ma ema käest weel üks kõrd järele pärin… mes?! 

Kohtuuurija: Ei ole tarwis. Kirjade järele on Mihkel! 

Süüalune: Ah siis on ikke seaduses Mihkel nähtud. Noh las õlla pealegi. Minule teeb see ükskõik wälja!

Kohtuuurija: Ja perekonnanimi? 

Süüalune: Ah terwe perekonna nimed. Noh, siis hakkan õige õtsast peale tõisi laduma. Naise nimi on Krõõt, wanem poeg Juak on igawene molu, tütar Mann läks käest ära — 

Kohtuuurija (wahele): Seda ei ole tarwis! Teie perekonna… Teie liignimi — priinimi? 

Süüalune: No jah, ütelnud siis kõhe. Priinimi on seesama mes isalgi õli… Suarik! 

Kohtuurija: Tähendab Saarik. Ja elukoht? 

Süüalune: Elukõht on ikke oma wallas. Awinurme wallas Suare külas. Tead, sealsama, kos see Kõdara Andrese kirju pull minewa uasta — 

Kohtuuurija (wahele): Seda ei ole tarvis. Teie elukutse… amet? 

Süüalune: Noh, nii, kui n’d herra ise ei teaks, mes terwe Avinurme wald teeb… lüen lännikuid kokku nii, mes wingub. Näe, menewa mihkli luadale tõin nesukese püti koorma, et härra müts maha õleks kukkunud, kui õtsa õleks tahtnud vaadata. Kui Awinurme walda ei õleks, siis ei õleks tervele estimual mitte üht pütti! 

Kohtuuurija: See ei puutu asjasse. Teid süüdistatakse wasika warguses. 

Süüalune: Messa reagid! Ära nesukest lori usu, siis hakkavad küla kanadki naerma! 

Kohtuuurija: Hea küll, hea küll. Siin on faktid. 

Süüalune (wahele): Hakkid… no mina ei näe üht hakki koskil ja ega hakkid wasikat puudu… nemad nokiwad wihmaussa ja — 

Kohtuuurija: Palun asja juurde. Siin on salgamine ilmaaegne. Jutustage ära, kuidas see lugu oli? 

Süüalune: Ah siis õtsast õtsani ära reaki. Noh, siis panen jutu menema, aga mull hakkab suu wett tilkuma… wast ehk suaks puar mahwi piipu kisku?! 

Kohtuuurija: Piibu suitsetamine ei ole lubatud! 

Süüalune: Noh, ega ma s’ piipu suitsetagi… ma tõmban tubaku seest tühjaks ja piip jäeb järele! 

Kohtuuurija: Ei või… ei saa! 

Süüalune: Ah ei sua! Noh, siis ei sua reaki kua! Kuda ma wesise suuga reagin… puar popsu!

Kohtuuurija: Noh, olgu pealegi. . . wõite wähe suitsetada! 

Süüalune: Noh, see on jo kõhe tõine tubakas (wõtab piibu ja koti. Topib piibu täis ja pakub kotti): Wast härra ise kua lüeb pläru näkku. Ega räbalast kahju õle — oma kaswatatud… kääna ajalehe nurga sisse, kui piipu ei õle! 

Kohtuuurija: Mina ei suitseta. Nüüd alustage! (wõtab sule ja säeb end kirjutuswalmis). 

Süüalune (tõmbab piipu, sülgäb ja hakkab siis rääkima): See õli menewal suwel just õdraleikuse ajal üks lauba õhta. Mina wirutasin watsa kapsasuppi täis nii, et ragises ja läksin siis õtsekõhe üle õrase nuka suured wene suapad jalas Puadernõmme poole nii, et mua tolmas (tõmbab piipu ja sülgab). 

Kohtuuurija: Palun mitte põrandale sülitada! (kirjutab). 

Süüalune (waatab): Lakke ei küüni ja kukub pähe tagasi. Noh, hea küll. Mõtlesin õige, et mes wiguri ma selle Puadernõmme Juagule õte wälja lüen. Noh, läksin tasa hiljukesi haganiku tagast müeda ja kuulen, et wasikas mögiseb … Kõhe hea nõu käes ! Mõtlesin, et kui selle wasika naha seest wälja raputan, siis on Juagul wingerpuss käes — 

Kohtuuurija: Palun rohkem aegamööda … Ja mispärast oli siis Jaak Paadernõmmel see wingerpuss tarwis ? 

Süüalune: Wai weel! Ta sunnikunahk õlla jo minu naise juures käinud! 

Kohtuuurija: Siis oli see kättetasumise mõttes? 

Süüalune: Mes seal weel mõtelda… ma õleks ta paganakeha nena ammugi ära weristanud, aga ta käib minust jõu poolest üle! 

Kohtuuurija: Nii… ja edasi? Mikspärast murdsite Teie ukse maha? 

Süüalune: Noh, mõtle õmeti ise: kui sina herra ise tahaks wasikat laudast wälja tuua ja uks lukkus õleks olnud, siis õleks niisamasugune lugu õlnud! 

Kohtuuurija: Palun ilma märkusteta! 

Süüalune: Ega mitut ei märgigi. Pane aga ise paberisse, mina teeks nesukesed waresjalad, et isegi aru ei sua. Noh… siis sidusin wasika jalad kinni, haarasin tagumisi jalgu pidi õlale ja — õtsekõhe läbi õunaaia… Kõik õleks ilus olnud, aga eks see pagana sulane Jüri jända selle peretütrega. Noh, mina astun nii tasakesi läbi kikerpilli põõsaste ja ei pannud enne tähelegi, kui nad just nena all õlid… tagasi kua ei saanud minna!

Kohtuuurija: Kes oli nina all? 

Süüalune: Noh, eks ikke peretütar ja Jüri! Pikutasid nagu suitsu reabised kuu paistel. Minul jäi werigi soontes seisuta… ehmatasin nii ä’ä, — 

Kohtuuurija: Kas nemad Teid ei märganud? 

Süüalune: Ei märganud. Enne, kui mina wasika neile pähe wiskasin, siis karjatasid küll mõlemad ühe korraga! 

Kohtuuurija: Ja mis Teie tegite? 

Süüalune: Mes muud, kui jalgadele tuli alla. Ei waadanud enne tagasi, kui juba kodu, hageriku nurga tagast. Siis weel tegin „äh”! 

Kohtuuurija: Ja wasikas… mis sellest sai?

Süüalune: Seda wõiks wast herra wasika enese käest järele pärida. Minust jäi ta küll maha! 

Kohtuuurija: Siis on see kõik? 

Süüalune: Noh, mes seal muud ikke on. Näed herra nüüd isegi, et minul seal midagi süüd ei õle! 

Kohtuuurija: Seda arutab kohus. Kas enam muud midagi juurelisada ei ole? 

Süüalune: Miks ei õle… wasika sunnik miaris mu uue keriku ürbi seljatagast nii ära, et naine puar tundi kraapis ja puhtast ei suanudki. Kes selle maksab? 

Kohtuuurija: Seda seletab kohus, kirjutada oskate? Nüüd wõite minna! 

Süüalune: Noh, siis lähen. Aga waata sa härra siis ikke järele, et nad mind selle tühja asja pärast pogrisse ei pista. Ega nesukesi usku õle — ajad on hullud. Noh, mes muud kui jumalaga! 

– Hea onu.