Avinurme mõis paiknes omal ajal Torma-Lohusuu kihelkonnas ning mõisavalla kirikuks oligi Lohusuu kirik – seda enne Avinurme kiriku ehitamist 1909. aastal. Praegune Lohusuu kirik, 1775–1780 aastatel ehitatud hoone on kolmas, kiriku ajalugu ulatub aga 1667. aastasse ja sisaldab ka Eesti talupojakultuuri üht põnevat seika.

Lohusuu esimene kirik ehitati Laiuse lossi vabahärra Erik Flemingu (1616–1679) poolt 1667. aastal. Just Erik Flemingut peetakse ka Avinurme mõisa (ametlikuks) asutajaks –, seda 1666. aastal – ja Lohusuu kuulus Avinurme mõisa alla. Kersti Kuuse kirjutab raamatus Lohusuu läbi aegade (1995), et esimene kirik oli puukirik, mis olla teadaolevalt asunud Avijõe vasakul kaldal vana silla lähedal Kutuse ehk Kolla mäel. Asukoha põhjuseks olnud see, et talvel palke vedanud härjad ei saanud libedast puusillast üle ja kirik ehitatudki enne silda kõrgema künka otsa.

Allpool on kaart 1686. aastast, kus on kirik ja pastoraat ehk kirikumõis ära toodud.

Lohusuu oli 1680. aastast 19. sajandi alguseni ka vormiliselt eraldi kihelkond, ehkki, nagu kirjutas ka August Wilhelm Hupel 1782. aastal (Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band), peeti Lohusuu kirikut sageli Torma abikirikuks, sest pastoraat on väike ja kirikus käis hiljem teenumas Torma kirikuõpetaja. Viimaks liidetigi kihelkond Tormaga ning veel 20. saj. alguses nimetati seda sageli Torma-Lohusuu kihelkonnaks.

Erik Carl Henriksson Fleming (allikas: Wikimedia Commons)
Charta öfwer Hertigdömmet Liefflandh. Nova et accurata Livoniae Svetica. Käsikirjaline, 1686. (Rahvusarhiiv EAA.308.2.3 leht 1)
Väljalõige Tartu kreisi kaardilt hinnanguliselt 1800. a. – Lohusuu, Torma ja Kodavere kihelkonnad. Der Dorptsche Kreis. (Rahvusarhiiv EAA.3724.5.1582 leht 1)

Põhjasõjas jäi küll Lohusuu kirik alles, aga teiselpool jõge asunud pastoraat hävines (Hiiemets, Torma kihelkonna ajalugu). Ilmselt 1723. aastal saab Avinurme mõisa rentnikuks kapten Bernhard Reinhold Skogh (sur. 1752, maetud Lohusuusse), kes asub kirikut korrastama ning 1732. aastal asus ka uut puukirikut ehitama – samale kohale, aga seekord kivist vundamendiga, klaasitud akendega, kullatud kroonlühtri, kullatud tornikuke ning Stockholmist hangitud tornikellaga (Kuuse 1995: 13). Tema teeneteks on muuhulgas ka Lohusuu köstrikooli taasavamine, koolile uue maja ehitamine ning ka Johann Georg Eisen jõudis siiakanti 1740ndail Skoghide perekonda õpetajaks tulles.

Läänemereprovintside eluolule pühendatud ajakirjas Das Inland avaldatakse 1855. aasta 31. jaanuaril kiri Lohusuu kirikust. Keegi korrespondent sõnab, et kuna ajakirjas mainiti Lohusuu kirikut, siis tahaks ta üles tähendada ajaloolaste tarbeks selle, mis antud kiriku juures kõige huvitavam on – enne kui aja hambad selle hävitavad.

Nimelt on kirikul neli väga õnnestunud klaasimaali. Neist esimesel on vapp tuuleveskiga, selle kohal tuvi ning kiri: “Magnus de Moulin, Torma ja Lohusuu pastor”. (De Moulin oli kirikuõpetajaks aastal 1710–1743 ning prantsuse keeles tähendab moulin veskit.)

Teisel maalil olnud vapp ristatud püssi ja mõõgaga ning hobuseraudadega nende ristumisnurkades, selle kohal kiiver, mille kohal taas samuti ristatud püss ja mõõk hobuserauaga ning lisaks on vapi juures kiri: “Berend Reinhold von Skogh, Kapten 1723”. Korrespondent lisab, et Skoghide pere oli pärit Rootsist, Gävlest ning Bernhard Reinhold von Skoghi vanaisa Peter Skogh oli rittmeister, kes tõusis 1661. aastal aadlistaatusesse, ka tema pojad olid sõjaväelased. Liivimaale tõid perekonna Bernhard Reinhold ja tema vend Karl Gustav (Karl suri 1751. a. Arrohofi mõisas Pärnu kreisis, ent maeti Lohusuus).

Skoghi suguvõsa aadlivapp, mida korrespondent kirjeldas. Allikas: Carl Arvid von Klingspor (1882) Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter (Pilt: Vikipeedia)
Peter Paul Rubensi “Imeline kalapüük”, 1577 (Pilt: Hampel Auctions)

Kolmandal ja neljandal maalil olid aga pikkade juuste ja habemetega vanemad mehed, kujutatud põlvedest üles. Ühel seisis kiri: “Johan Carl Soun, Lohhesu kerko wörmander 1723”, teisel “Andres Hanso Poik Lohhesu kerko wörmander 1723”. Korrespondent lisab, et nendest oleks vaja koopia teha, et talletada traditsioonilisi Eesti kostüüme.

Lisaks kirjutab ta, et juttude järgi olnud kirikul ka viies klaasimaal, millel oli kujutatud pastoriproua de Moulin (neiup. Schade), ent see oli mõne aasta eest kiriku parandustööde käigus katki läinud.

Ent nende klaasmaalidega Lohusuu kiriku dekoratsioonid ei piirdunud ning ajalehe korrespondent lisab, et kirikus on altarimaaliks väga hea coena Domini, altari kõrval Rubensi järgi tehtud vaskgravüür Peetruse kalalkäigust [võimalik, et Rubensi “Imelise kalapüügi” eeskujul] ning altarist paremal pool seinal ripub vana viltkaabu ja mõõk.

Ent huvipakkuvamaks on siinkohal just kirjas mainitud kolmas ja neljas klaasmaal vöörmündritest Carli poeg Johan ja Hansu poeg Andres. Nimelt kirjutab Ants Hein artiklis “Eestlane pildis. Lisandeid siinse portreekunsti varasemale ajaloole”, et Lohusuu kiriku maalitud akendelt leiame esimesed äratuntavad Eesti talurahva esindajate portreed (2018: 53):

esimesed talupojaportreed, kus tõesti on ka midagi detailsemat ära tunda ja näha, alles 1723. aastast: kaks umbes 20 × 15 sentimeetri suurust ovaalset klaasimaali, pärit Peipsi-äärsest Lohusuu kirikust, mõlemal on kujutatud sellesama kiriku vöörmündreid. Ühel sealse varasema Karli-nimelise köstri poeg Johan (surnud 15. juunil 1744), teisel aga Avinurme mõisale kuulunud Vadi külast pärit Andres Hansupoeg ehk Vadi Andres (surnud 8. detsembril 1734) või nagu see on kirjas maalingutel endil: Johan Carl Soñ / Lohhesú Kerko wöörmünder ja Andres Hans Poick / Lohhesú Kerko wöörmünder.

Maalitud aknaklaaside näol oli tegemist maalidel kujutatud meeste endi poolt kodukirikule tehtud kingitustega. Säilunud maalil olev Karli poeg vöörmünder Juhani/Johani puhul on aga ilmselt siiski Lohusuu kõrtsmiku Carli poeg, mitte 1697. aastal avatud Lohusuu köstrikooli esimese köster-koolmeistri Carli (vana köster Karl ehk Pitkati Kaarel, 1685–1755) omaga, sest köster-Carl oli hoopis vöörmünder Juhani vennapoeg.

Taoline aknakinkimise komme oli seejuures laialdasem. Tallinna Püha Vaimu kirikus on 1606. aastast pärit klaasimaal Jurgen Tuchi nimelise kohaliku, tõenäoliselt eestlasest voorimehega, mis on ruut sama mehe poolt kirikule kingitud aknast (Hein 2018: 51) ning Johannes Hiiemets on kirjutanud, et 1688. aastal oli ka keegi Ookatku Hinnu (Howokatko Hind) nimeline vöörmünder kinkinud Torma kirikule taolise klaasimaalinguga akna (Hein 2018: 53).

Hein lisab, et paraku on Vadi Andrest kujutav klaasimaaling tänaseks kaduma läinud, Johani oma asub Tallinna Piiskopliku Toomkiriku arhiivis.

Kirikuvöörmündrid olid kiriku eestkostja ehk mõisniku abilised talupoegade hulgast (tavaliselt külavanemate ja/või kubjaste hulgast), ametnikud, kelle ülesandeks oli koguduse majandusasjadega tegelemine. Teenete eest said nad kirikus paremad istumiskohad ja tasuta matused (Kurisoo jt 2017: 125).

Ants Hein märgib:

Lohusuu vöörmündreidki [on] kujutatud igati väärikatena: paljapäi ja pikkades, tihedalt nööpe täis lükitud pikk-kuubedes, Johanil käes nupuga kepp, Vadi Andresel kui veidi kaugema kandi elanikul aga lisaks ka hobusepiits. Nagu arvata võib, lasi kapten Bernd Reinhold Skogh, kes juhtis Lohusuu kiriku kordaseadmist 1720. aastate algul, need klaasovaalid oma talupoegade jaoks valmis maalida Johann Samuel Reimersil, kes toona, vaid aasta varemalt, oligi Lübeckist just klaasimaalijana Tallinna ümber asunud.

Johan Carl Soñ, Lohusuu kiriku vöörmünder. Klaasimaal 1723. aastast, valminud tõenäoliselt Tallinnas Johann Samuel Reimersi töökojas. Tallinna Piiskopliku Toomkiriku arhiiv. (allikas: Ants Hein 2018: 54)

1692. aastast pärineb ka üks Türi kirikule annetataud õlimaal “Karjase kummardamine”, mille raamilt leiame kahe maali annetaja näopildid koos nimedega: Wirrika Netze Hans Kirko Vörmünder ehk Nätsa Ants Virika külast ja Wanna Palla Rekela Jahn ehk Reegla Jaan Pala külast. Kunstiajaloolased Merike Kurisoo ja Aivar Põldvee (2017: 119) on märkinud, et tegemis on ilmselt vaminate piltkujutistega eestlastest, mille juurde on lisatud ka kujutatute nimed ja kuupäev – anno 1692 (või 1693?) den 4 April. Ent nende kujutised on tänaseks palju kannatada saanud.

Mitte, et eestlastest poleks üldse pilte tehtudki – ent Das Inlandeni korrespondendile sarnaselt oli pildistajate huviks ennekõike rahvuslike kostüümide või tüpaaži jmt vastu. Ent need siin on esimesed näited Eesti talupoegade portreteerimisest indiviididena, koos nimedega.

19. saj. leiame eestlaste portreesid juba sagedamini – jõukamad eestlased suutsid endast ja perest pilte tellida, ent tärkas ka eestlastest haritlaskond, kes indiviididena tähelepanu pälvisid.

Vöörmündrite Vadi Andrese ja Johani portreede koopiad. (Pilt Kersti Kuuse raamatust Lohusuu läbi aegade, lk 366)

Nii on need, 1723. aastal Lohusuu kiriku akendele loodud klaasimaalid eestlaste eneseteadvuse ja -teadlikkuse loo osaks. Allikate põhjal võib järeldada, et kui mõisarentnik Skogh 1730ndatel vana puukiriku asemele uue ehitas, asetati needsamad klaasimaalinguid ka uue kiriku akendele – on ju teada, et Skoghi kirik oli oma 20 klaasitud aknaga oma aja kohta väga luksuslik hoone. Hiljem, 1870ndatel hakatakse ette valmistama Lohusuu tänaseni kasutuses kivikiriku ehitamist ning uue kiriku käärkambri akendesse paigutati ka need neli ajaloolist klaasimaali. Ent Lohusuu kolmanda kiriku valmimine on juba eraldi lugu, mis päädib suurema tüliga Lohusuu ja Avinurme vahel ning sellest kirjutame edaspidi.

ALLIKAD

Ants Hein 2018. Eestlane pildis. Lisandeid siinse portreekunsti varasemale ajaloole. Acta Historica Tallinnensia 24: 49–77.

Johannes Hiiemets 2014 [1933]. Torma kihelkonna ajalugu. Tormalaste Kodupaigaühendus.

August Wilhelm Hupel 1782. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band

Korrespondenz. Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv- Ehst- und Kurlands Geschichte, Geographie, Statistik und Literatur, 31. jaanuaril, 1855, lk 73–74.

Merika Kurisoo ja Aivar Põldvee 2017. The Appearance of Hans and Jaan. A 17th Century Epitaph Painting Donated by Estonian Peasants.  Baltic Journal of Art History 14: 117–128.

Kersti Kuuse 1995. Lohusuu läbi aegade: küla 1599., kirik 1667., kool 1697. aastast. Jõgeva: Trükk ja Teenused.