AWINURME TAADI MUSTWESKÄIK

Tere hommukust, armas „Olewik”!

Ä pa’e pahast, et mina, üks hariduseta Awinurme taat, Sinuga nii sõbralikult jutule hakkan. Õled kül jo mitu aastat igal nädalal minu külaline, aga ikkegi ma wiel nagu häbenen. Aga ära Sa minuda mu kiele murde pärast naerma hakka. Kui seda tied, ei riagi Sinuga sõnukestki. Ma jutustan ühe lu’u nies’gesest asjast:

Ükskõrd — sie õli just Mardi pääwa ja jöölu vahel — tahin ma Mustwe menna ja rakendasin parajast hoost suani ette, kui 2 linna ansakut, wist lina kaupme’d, reiaalla astusiwad. Ei riakind asja kedagi, küsisiwad sete ja sinna tied, ja jäiwad pärast kahekeste et tia, mis aru pidama.

Pidin jo menema hakkama, aasin hobuse välja ja istusin suani, sial pistis mu wana küljeluu, Lien (Leena, Leenu) pia ukse wahelt wälja ja hõikas:

„Jaagap ae, Jaagap !“

„Noh, mis sa rojane kisendad,” pahandasin ma.

“Too mulle Mustwest uued pooledsuapad,” ütles Lien, „ma ei sua muidu jöölus keriku ega koolitua’re, ei kohogi. Juani pääwast jo lubasid õsta ja nüüd jöölud kääs.”

Linakaupme’d hakkasiwad naerma. “Kua, sua, mua,” kisendas üks, „Juan, suan, suapa siarg” hirwitas tõine, ja läksiwad menema.

Aga mul tuli viha, sest pilkamist ma ei kannata, aga teha ei õld kedagi.

Ütlesin paha mielega wanamoorile: „Mis sinu sugune wiel keriku ehk koolitua’re läheb, enesel kõht alati haige.”

Tässis tõine suvel hau kubu süüles heinamaalt kodu, sest saadik alati naba näpis.

„Kuule wanamees, ma tulen kua Mustwe, wie minu tohtrile; hüva et miele tuletasid.”

„No keda wiel,” pahandasin ma vasta, „mis sie tohter sulle ära ei tie. Raha piale on aga mies.”

Aga kust rojase vanamoor rahu jättis. Nuras niikaua kui lubasin wiia. Üks kaks kolm, oli wanamoor riides ja kõks, minu kõrwas suanis, nagu mõni noorik. Nõnna siis sõidime menema.

Tie pial mõtlesin järele, kuda ma pienemalt riakima wõiks õppida, et keski minuda pilgata ei suaks. 

Mustwes läksime kõige pealt Wa’ntka poodi, wõtin sialt pühadest 10 naela hüwi ieringid, suhkrut, kohwi, ja siis läksime tohtri juure. Lien jäi ette tuppa ootama.

Tohtriga õli mul nõu õige targalt riakida, et ta jälle pilkama ei hakkaks.

„Mis teie soowite ?” küsis ta, “olete haige?”

„Ei, ma ei õle – ei ole haige, aga mu wanamooril on kõ – – on koht haige,” kogelesin ma wasta, sest Awinurmekiel tükkis ikka ette.

“Mis koht?” küsis tohter.

„Koht, auulik tohtri-härra,” wastasin ma.

Tohter wahtis mulle tükk aega imestand näuga otsa ja käratas siis wihaselt:

“Siis ütelge ometi, missugune koht tal haige on ?”

“Tohter on loll wai ta on kurjas,” mõtlesin ma, ja wastasin täitsa südametäiega:

“No ega siis naistelgi mitut kõhtu ei õle.”

„Ah! tal on siis kõht haige?”

“Noojah!”

“Noh, kutsuge ta siia.”

Läksin ette tuppa, tõmmasin Lienu kiäst kinni ja käratasin: „Lähme kodu, kõhe paergast.”

Lien nägi, et ma wihane õlin, ja täitis käsku. Läksimegi Wa’ntkole, kus hobune õli, kohendasime kraami kokku ja panime menema. Lien taht kül tiada, mis tohter ütles, aga ma ei lausund tale kõige tie pial sõnagi.

Oma õue werawas kiljatas Lien häkitselt „Wot! et suand pooli suapid ei kedagi.” Hakkas tõine ise nuttu wissima, ma hakkasin hoost lahti tegema. 

Sest saadik ma ei püiagi enamb pienemalt riakida. Aga nüüd Jumalaga !

Kui “Olewik” lubab, tulen ehk wiel mõni kord waatama.

Jaagap.