Avinurme Ajavakk
Ehkki Awinurme mehi tuntakse ennekõike osavate aamisseppadena ja jännimeistritena, oli nende elulaadi lahutamatuks osaks ka laadalkäimine. Nii kirjutatakse, et avinurmikud on üks omapärane rännakrahvas, Awinurme mees on rändav puunõudega kaupleja, kes pool eluaega viibib laatadel ja võõrastel teedel.

Siin ilmneb awinurmikus teistsugune joon – lõbus laadasell, kes armastab vingerpussi keerata, pillerkaaretada ja ka märuleid korraldada. Vaatame, mida ajakirjanduses Avinurme laadasellide kohta on kirjutatud.

Mihkli laat Tartu linnas, puuanumate müüjad Raatuse tn algul “heina turul” kivisilla lähedal. Karl Eduard Sööt, 1923? (Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 449:114)

Laadakultuur oli talurahvakaubanduse oluline osa.

Laadal turustas oma kaupu nii maa- kui ka linnarahvas, müüdi hobuseid, veiseid, lambaid, sigu, vankreid, regesid, atru, vikateid, sirpe, linu, villa, nahku, rõivaid, kangaid, jalatseid, naiste- ja meeste käsitöid, raamatuid, toiduaineid, maiustusi ja palju muid kaupu. (EA V: 180–181 – Saar 2017: 25 kaudu)

Siiski ei olnud laadad üksnes kauplemiseks, vaid ka seltsimiseks ja meelelahutuseks:

Laadal oli ka lõbustusi, esinesid torupilli- ja lõõtspillimängijad, mustkunstnikud, karutantsitajad, palaganitegijad, seal oli tsirkus ja karussell. Suurematel laatadel oli rohkem, väiksematel vähem lõbustusi. (ERK: 189–195 – Saar 2017: 25 kaudu)

AWINURME MEESTE AASTARING

Avinurme meeste aastaring jaotus neljaks: müügihooaeg oli kevadel, aprilli lõpust jaanipäevani ja sügisel septembrist jõuludeni; vahepealset aega, eriti just talve, kasutati uute nõude valmistamiseks, suveperioodi ka põllutöödeks. Ent laatu väisati ka “hooajaväliselt”.

Ent rännugraafik sõltus ka sellest, kas tegemist oli põllumaaga või -maata riistameistriga – väiksemate põllulappide pidajad said juba septembri alguses hakata laatadel käima. Ning laadaring kestis seni, kuni kaup sai otsa – ent tavaliselt ikka mitu nädalat korraga. Kui üks laat peetud, liiguti edasi teisele laadale.

Oli aga ka selliseid mehi, kes üldse kodus ei tahtnud püsida: kui oma koorem sai müüdud, ostsid naabrilt koorma riistu ja läksid jälle kääksuval vankril ümber Eesti. Ainult jõulu laupäeval on kõik riistameistrid kodus.

Nenditakse:

Seesugune on Awinurme aamisepa elu – hööwelpingi tagant laadale ja laadalt hööwelpingitaha – nii kestab see aastaid, põlwest põlwe.

1932. aastal kirjutati, et ehkki varem oli igal talul või üle kahe talu oma “spetsialist”, kes pere teiste töömeeste produktsiooni müütamas käis, siis riistade odavnenud hinna tõttu käiakse nüüd ise laadal 3–4 nädala tagant või müüakse oma nõud linna agendile. Ent pigem eelistati müüa oma toodang omavalla kaupmeestele, keda oli vallas paarikümne ringis. Kaupmehed ise riistu ei valmistanud, aga maksid ausamat hinda.

Awinurme mehe aastaring: punaselt on markeeritud laadahooajad.

Nagu märgitakse, siis laadareisidel avardus avinurmikute silmaring ja paisus rahapung. Ja naastes jutustati kodustele lugusid, mis panid vere hirmust tarretuma või kiskusid silmad imestusest suureks.

Ning just agaramad laadataadid hakkasid esimesena ostma päriskohti.

Rakvere laat 18. X 1926.a. Fotopostkaart. (Virumaa Muuseumid SA, RM F 484:4)
LAADALEMINEK

Toona oli lähtepäew “samasugune suursündmus nagu Mustwee laat wõi wallawanema pulm”.

Warematel aastatel, kui tuli kätte laadaleminek, siis tehti mitu päewa enne ettewalmistusi. Mõnes külas käidi sel puhul saunaski ja pandi puhas pesu selga. Õhtul seoti walmis koorem ja pakiti walmis teemoon. Ning siis järgmisel warahommikul, kui waewalt esimene päikesekiir hakkas paistma üle metsa, kogunesid laadalelled kas kõrtsi wõi poe ette ja siis läks lahti pikaks rändamiseks.

Siis tehti ühiselt “wäikesed” tropid ning aowalgel kadusid mehed külast.

Sellised “killavoorid riistakoormatega”, mis Avinurmest välja rändasid, olid sageli 30–40 või isegi 50 hobusega. Ent eriti Rakvere laada eel juhtus sageli, et killavoor oli pikk ka sada hobust. Üheskoos rännates oli julgem ja ka lõbusam. Üksi rändajad langesid nii mõnigi kord teeröövlite või ka huntide ohvriks.

Teisalt aga märgitakse:

Awinurmikud ise aga ei karda ühtegi wõsarüütlit. Olgugi tihti suured rahad taskus, käiakse reisil täiesti laskeriistata. On ainult kirwes, millega awinurmik oskab ümber käia sama hästi kui sõjamees mõõgaga, ja rusikas. See wiimane on küll “pika toimega”, aga kui korra lajatab, siis sirawad taewatähed ja laulawad ööbikud.

Söögipoolist wõeti tawaliselt kaasa päts leiba, kott tuhas küpsetatud kartuleid. Lähker kalja ja silku. Sellise moonaga aeti läbi ikka nädalat 2—3, alles siis hakati teeäärsetest taludest üht-teist ostma. Tihti juhtus ka seda, et kraam oli otsas ja raha jäetud kõrtsimehe kaukasse. Siis tehti mõnes kaalikaaias “soomust” ja elati järgmise laadani taimetoitlastena.

Maamehes aga märgitakse:

Reisiwarustuseks on lähker piimaga, soolasilk ja leib, muid oma perenaise toite põlatakse. On aga kauba eest raha käes, siis sigineb leiwakotti ka poeworst, sai ja muud paremad suupisted. Peale selle kuulub reisiwarustuse hulka lõõtsapill, liikwapudel, kaerakott ja raske wene kirwes. 

Avinurme mehed Rakvere laadal 1927. (Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 70:1)

LÕBUSAD LAADALELLED

 Reisil Awinurme mehed on laulu ja üldse muusikaarmastaja rahwas. Mida ju õieti pikkadel teedel igawuse peletamiseks muud tehagi. Ja laule on awinurmlastel tagawaraks nii palju, et kuu ajaga kõiki ei jõuaks läbigi laulda. On päritud isaisadelt wanu rahwalaule, nagu “Kännu kukk ja Tohwri Toomas”, mida tunneme moderniseeritud kujul grammofoniplaatide kaudu; on neid kogutud reisil ja ära õpitud moodsaid “shlaagereidki”. Eriti kui pea on likwast juba pisut udune ja süda lusti täis, karjutakse kümnel häälel .”Donna-Klaarasid”. “Bublitshkeid” ja “Ramonasid”. Seejuures tähtis osa on lõõtsapillil, milleta üks tüübiline ränd-awinurmikute kaubawoor pole üldse kujutletav. Ja seda pilli käsitab mõnigi tähelepanuwäärse wirtuooslikkusega.

Mõni aasta tagasi näit. üks awinurmik laadareisil Rakweres mängis lõõtsapilli sedawõrt hästi, et ta kohalisse kinno kutsuti esinema. Ja poiss seal mängis wõrdlemisi hästi maha Lizti “2. ungari rapsoodia” (!) ja paar teist klassilist pala, mida ta oli õppinud, nooti tundmata, kodukihelkonna köstrilt oreli järele. Kahjuks ainult kinos pillimees nimetati mustlaseks.

Ikka ja jälle tuuakse esile laadaliste wembu- ja napsilembust:

Laadataadid olid lõbusad mehed ja pikkadel teedel sepitsesid igawuse peletamiseks igasuguseid tempe. Ööd oldi kõrtsis, sageli aga ka lihtsalt metsas laagris, eriti siis, kui öö ei olnud külm.

Kaugel Valga-, Pärnu- või Läänemaal on aga igal reisimehel hulk sõbralikult tuttavaid, kelle juures ööbitakse ja kuhu mõnikord riistugi lattu jäetakse järgmiseks laadaks. [maamees]

Pärast laata, kui rahakott oli juba weidi priskem, läks kõrtsis tihtigi suureks joominguks. Kaugemalt kõrtsimees, kes Awinurme mehi weel ei tundnud, oli muidugi ülimal määral õnnelik, kui õlle- ja wiinaankrud aina kadusid laadameeste “kõrbenud” kurkudesse. Pea aga kahetses ta seda kibedasti, sest kui laadameestel olid pead juba soojad, siis tihtigi tehti kõrtsis niisugune lööming, et ei jäänud „kiwi kiwi peale.” 

Nimelt olla laadataadid oma rikkusega võistelnud ja

julges mõni külamees rikkuses kahelda, siis tehti niisugusel “emaseljatagusel” kohe uued kõrwad või pandi istekohale uued “pealisnahad”.

Lisatakse:

Napsidest awinurmik eelistab liikwat üle kõige. Reisile minnakse tühjade pudelitega, sest koduwalla apteegis olewat liikwa lahja nagu wihmawesi. Eriti kanget liiktwat saawat aga ühest Wirumaa apteegist, kus killawoorid alati peatawad ja pudelid selle wängelõhnalise rohuga täidawad. Liikwalõhnast olewat awurmikuid tunda juba 3 km kauguselt. 

Ja kui siis selline riistameistrite woor juba paaris apteegis wõi kõrtsis oli sees käinud ja lauluregistrid lahti tõmbas, kajas “pool Wirumaad” takka järele.

Nii on Rakwere ja Tartu teedel üks igawene awinurmikute rändamine: üks läheb, kainelt ja asjalikult, teine tuleb, lõbusalt ja wintis.

Eraldi rõhutamist leiab muidu sõbramehelike avinurmikute omavaheline peen konkurents:

Omawaheline wõistlus on awinurmikutel kõwa. Leiab riistameister mõne laada, kus puunõudel hea minek, siis ta sellest ei hinga oma wennalegi. Kui aga märgatakse, et mõni mees alati ruttu koormast lahti saab, siis hakatakse teda luurama. Mõnigikord luurataw katsub wõi ööpimeduses teistest lahku saada ja ristleb mööda kõrwalisi külateid. Kui muu nõu enam ei aita, siis joodetakse mees purju ja katsutakse saladusi sel kombel wälja pressida. Igale mehele aga ei mõju wiingi.

Laadateedel mängiti üksteisele alati wigerpusse, kuid sellele waatamata omawaheline läbisaamine oli kõige parem. Jäi mõni mees koorma otsas magama, siis keerati lähemal ristteel hobune kõrwale. Naljasepitsejad läksid lähimasse kõrtsi puhkama, kus “ärakadunud” wenda järele oodati ja teda järele jõudes wõidu pilkama hakati.

Wõi rakendati koguni hobune koorma eest lahti ja pandi teeäärsest karjakoplist lehm asemele. Ärkaja pahameel oli muidugi suur, kuid ega selle pärast weel tülli mindud.

Wõi jälle peideti koormasse kotitäis sipelgaid.

Omawahelistest naljadest sai igaüks aru ning tüli või vaenu sellest ei sündinud.

Lasti waid lendu mõned tulised kuradid ja hakati wigureid wastu sepitsema. Ning tasumiseks leidus juhuseid ju alati.

Ainult kui kont wõõra walla mees katsus wingerbussi mängida, siis oli tuli takus. Ja kui juhtus, et hakkasid wälkuma rusikad, siis olid awinurmikud nagu üks mees oma seltsimehel abiks.

Samuti mainitakse:

Kutselised laadalelled kodukanti näitasid üldse nägu harwa. Lasti anumaid järele saata ning “nipernaaditati”, kui oli tuju, kas wõi mitu kuud järjest. Ega siis olnud ka kiiru nagu tänapäewal. Juhtus, et tuli järgmises kohas laata oodata mõni päew, löödi kuskile metatukka laager üles ja pillerkaar läks lahti.

Avinurmikute seiklustest eri linnades on veel hulk lugusid ja ka uudiseid ajalehtedest, ent nendest edaspidi. Samuti tuli ette madistamisi naaberkülades – Laekveres ja Veneveres –, mistõttu mingi aeg ei tihanud Avinurme mehed sealtkandist üksi läbi sõitagi.

Puunõude laat. Tartu, 1930ndatel. (Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum, TM F 652:1)
AWINURME NIPERNAADID – PARUNITE PEAVALU

Omaette suhted olid Awinurme laadaromantikutel mõisasaksadega, kes neid hea meelega oma valdustes ei näinud “sest kui pütimeistrid mõisa juurde laagrisse jäädes ei käinud alati just salakütal, siis muid wempe nad paruneile mängisid ikkagi.”

Kord Pagari mõisnik ajanud nurmikuid südaööl oma mõisa piiridest minema. Pütimeistrid polegi tõrkunud, pannud hobused ette, soowinud parunile head ööd ja läinud. Aga kui parun jõudnud juba eemale, lastud 20-hobuselise riwiga üle noore rukki, nii et pori tuisanud.

Teine kord awinurmikud kohanud kuskil kõrtsis Muuga parunit. Sellal, kui parunihärra sees asju ajas, rakendanud nurmikud paruni tõlla ette kaks lehma. Kutsar muidugi pandi enne purju ja toimetati kõrwale.

Kord peale kõrtsipeatust mindi Roela paruni juurde metsa ostma.

Saadi kusagilt härra riided, wõeti üks rändaw juut abiks ja mindi mõisa. Juut ja kaks laadalist läksid otsekohe paruni jutule, kuna teised jäid õuele. Parunile pakuti head hinda, mille tõttu see wäga lahkeks läks ja paremaid napse wälja tõi. Wintis peaga hakkasid mehed aga laaberdama. Üks toimetas midagi härra magamistuppa öönõusse, teine hakkas prouat köögitüdruku pähe sõimama, kolmas pani “kogemata” härra habeme põlema. Lõpuks selgus pettus ja mehed põgenesid.

Lisatakse, et selliseid juhtumisi wõiks vanad laadalelled veel praegugi kõnelda rohkem, kui seda ühe päevaga kuulata jõuad. Ent 1930ndateks oli kutselisi laadamehi Awinurme jäänud vaid tosina ümber ja needki olla minetanud igasuguse reisiromantika ning muutunud kaineteks ärimeesteks, kelledel aeg maksab kallist raha.

Tartu laadal 18.VI 47: tüüpilise Avinurme puunõudeveo korviga varustatud vanker. Autor: Ants Viires (Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 1089:3)
LAADATAATIDE KADUMINE

1930ndatel hakkavad kõlama kuuldused, et nipernaadide ajastu hakkab otsa saama.

Ja, matkameeste kuldsed ajad on mööda, leiab awinurmik isegi ning poetab pisara habemesse, mõteldes kunagistele warastele suwehommikutele, mil Peipsi piirilt hakkasid riistakoormate karawanid liikuma sisemaa küladesse laiali.

1932. aastal märgitakse, et viimasel ajal on veovahendina vankri kõrvale tulnud autod, kuid

puunõude transporteerimiseks kasutatakse siiski hobuseid, ainult katusepilpaid ja tünniwitsu weetakse juba autodega. Puunõudega aga kõlistatakse endiselt wankriga, sest aeg ei makswat midagi. Autoga läheks suur protsent sissetulekust weokuludeks ja koormast ühe päewaga niikuinii lahti ei saa.

1940. aastal aga nenditakse, et Avinurme laadalelled on välja suremas. Raudtee on hävitanud killavooride-romantika ja põld on meelitanud mehed tööpinkide tagant – avinurmik, elupõline vandersell on muutumas põllumeheks.

Awinurmik anumatekoormaga kipub jääma juba haruldaseks. — Ainult veel üksikud viimased mohikaanlased rändavad vannide, tünnide ja muude anumatega külast külla ja laadalt laadale, enamik endisi anumameistreid on ammugi vana ameti unustanud ning katsuvad endid elatada tasuvama tööga.

(Uudisleht, nr. 170, 1 juuli 1940)

1944. aastal kirjutatakse:

Nagu selgus, toimub nüüd nõude valmis tamine peamiselt tellimiste peale. Kuna nõudmine on niivõrd suur, et ei saa enam riistu nii palju koguda, et saaks nendega kauplema minna. Sellest tingituna on maanteel avinurmik oma anumakoormaga jäänudki päris harul daseks.

«Vaadake, vaadake — avinurmikud!” – kuuldus aleviku vahelt Rakke naiste suurt imestust.

Ja toepoolest oli neil päevil alevi vahel kaks koormat puunõusid.

«Kas . . . kas müüte ka?” küsib nii üks kui teine, nagu ei usuks, et anumad on tõesti müüa. Kaubagi tegemine käis kuidagi sosinal. Räägiti küll kõrgest hinnast, aga ikkagi on asi. Kaupmehed pingutasid koormaköied ja lubasid minna Koeru kanti, et rohkem maa sees. Muiati omaette, ja küllap neil olid selleks oma tagamõtted.

Ent viimse tõuke laadalellede kadumisele andis nõukogude periood, mil laadatraditsioonid katkesid – alles 1960ndatel hakati neid taas pidama.

Muuseas, Avinurme riistakaupmees on kohal ka Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel – minge uurige järele.

ALLIKAD:

Laadataatide seiklusi. Tallinna Post, 5. juuli 1931.

Puunõudega mööda kodumaad. Waba Maa, nr. 275, 22. november 1931. 

Üks omapärane rännakurahwas. Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 5. august 1932.

Awinurmik “sureb wälja”. Tallinna Post, 11. juuni 1937.

Inimesed ei tunne kauba väärtust. Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 61, 27. mai 1940.

“Jännikoorem” rändas külast külla. Uudisleht, nr. 170, 1. juuli 1940.

Anumate kodumaalt – Avinurmest. Virumaa Teataja, nr. 53, 11. mai 1944.

Saar, Edgar 2017. Virumaa talurahva aineline kultuur 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Mäetagused, nr 67, lk 7-40.