Avinurme Ajavakk
1923. aasta märtsis ilmus Gustav Vilbaste (Wilbergi) raamat “Kodumaal rännates I”. See oli esimene väljaanne kolmeosalisest rännukirjelduste sarjast, mille sihiks oli tutvustada kodumaa tähelepanuväärsusi ja edendada kodutundmist. 1920. aastatel saabki alguse kodumaal huvirändamise populariseerimine nii ajaleheveergudel kui raamatutena avaldatud reisikirjade, aga ka kodumaal matkamise võimalusi tutvustava tarbekirjanduse kaudu. Rahva poolt soojalt vastu võetud “Kodumaal rännates” esimeses osas tuleb tutvustamisele ka Avinurme, kus Vilbaste 1921. aastal ringi rändas. Mida Vilburg Avinurme kohta kirjutas?

Kodutundmaõppimine peaks meil kaswama, suuremat hoogu wõtma, et meie wõiksime tõsiselt armastada seda kena nurgakest, mida hüütakse Eestiks.

– Gustav Vilbaste 1923. Kodumaal rännates I.

Gustav Vilbaste (1935. aastani Gustav Wilberg, 1885–1967) oli mitmekülgne haritlane – botaanik, publitsist, kodu-uurija, pedagoog ja looduskaitsja, kes oli Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Emakeele Seltsi liige, tegi kaastööd ka Eesti Üliõpilaste Seltsile, Eesti Kirjanduse Seltsile ja Eesti Rahva Muuseumile nii rahva vaimu- ja vanavara kogumise kui ka koduurimise vallas.

Ent tema tähelepanu ja huvikeskmes oli kahtlemata loodus. Kodumaal rännates kaante vahel kirjeldatud matka läbiviimise ajal töötas Vilbaste Tartu Ülikooli Botaanikainstituudis ning ka raamatus pöörab ta tähelepanu külastatud kohtade taimestikule. Seejuures on ta avaldanud ka mitmeid Eesti taimede teadmikke ja taimemäärajaid (tema sulest pärineski esimene eestikeelne taimemääraja) ning taimede nimesid, taimi puudutavaid rahvateadmisi ja -uskumusi käsitlevaid raamatuid.

1936. aastal valiti ta Riigiparkide Valitsuse Looduskaitse nõukogu poolt esimeseks Eesti Vabariigi looduskaitseinspektoriks ning järgmiste aastate jooksul kandis ta registrisse üle 500 loodus- ja muinsuskaitse objekti, nende hulgas 47 looduskaitseala, algatas koolide õppekavadesse looduskaitseõpetuse sissevõtmise ning maikuus loodus- ja muinsuskaitsepäeva tähistamise

Ta oli ka erinevate looduseteemaliste ajakirjade väljaandjaks ja/või tometajaks (Loodus, Loodusvaatleja, Eesti Looduskaitse, Loodushoid ja Turism jne, rääkimata lugematutest leheveergudel avaldatud kirjutistest.

Gustav Vilbaste (Vilberg) 1925. (Rahvusarhiiv, EAA.2111.1.12949.6)

Kodumaal rännates I koosneb kolmest peatükist. Esimeses osas tutvustatakse Virumaa paekaldaid, teine osa on pühendatud Avinurmele ning kolmas Peipsi looderannikule (Luua, Palamuse, Torma, Mustvee, Peipsiäärsed külad ja Lohusuu). Seega on Avinurme selles kodumaa tundmaõppimise tähtteoses saanud silmatorkavalt suure tähelepanu osaliskes.

Võibolla oli põhjuseks seegi, et Vilbaste armastas rännata tundmatutel radadel, kuhu vähesed satuvad, ning nagu ta ka oma rännukirjelduses sõnab, oli metsade ja soode taha peidetud Avinurme omajagu kättesaamatu ja tundmatu paik.

Raamatu sissejuhatuses toob Vilbaste eestlastele eeskujuks Saksamaa, kus

peab iga haritud inimene, üliõpilane, keskkooli kaswandik wabal ajal oma kohuseks jalgsi rännata kuhugi kenamasse kohta, et imestada isamaa ilu, leida neid põhjuseid, mis sunniwad lugupidama kodumaast. Üksikult wõi rühmadena rännatakse suwisel waheajal mägedesse, nõmmedele, rahwuslikkudesse parkidesse, et panna tähele looduse ilu, ehitust, maastikkude awarat wäljawaadet wõi nende piiratud ala.

Ent Vilbaste rännukirjelduse kõrval on Kodumaal rännates silmapaistvaks osaks kahtlemata tema reisikaaslase Ernst Wittoffi (Vittoff, 13.07.1889–7.10.1922) fotod. Toona õppis Wittoff Tartu Ülikoolis arstiks, ent tuntuks sai ta just fotograafina. Eelkõige Eesti Rahva Muuseumi kaastöötajana Eesti erinevaid paiku pildistades on ta andnud suure panuse kodumaa sh. ka Avinurme ajalooliste vaadete ja argipäeva talletamisse.

Kusjuures just sellel 1921. aasta rännakul koos Vilbastega on Wittoff teinud ilmselt esimesed fotojäädvustused puutööd tegevatest Avinurme meestest. Mõnelt üksikult laadafotolt võib avinurmikuid leida ka varasemast ajast, ent Wittoffi pildid on ilmselt esimesed etnograafilised fotod Avinurme puutöömeistritest.

Wittoff suri ootamatult pimesoolepõletiku tagajärjel 33-aastaselt vaid aasta pärast Avinurme-rännakut.

Ernst Vittoff (Wittoff). Eest Arst, nr 11/1922 (TÜ Raamatukogu)

* * *

Raamatus juhatab Vilbaste Avinurmet sisse loomulikult üle maa kuulsa Avinurme puutöö äramärkimisega, ent lisab seejärel:

Nii hästi nagu on tuntud Awinurme puunõud, pole tuntud Awinurme ise, sest ta on kaugel metsade ja soode taga, kuhu harwa eksib wõõras. Siin elawad enamasti oma inimesed, siin on omad kombed, wiisid, tööd ja tegemised, eraldades awinurmlast teistest naabri rahwastest.

Toona, nagu Vilbaste täpsustas, asus Avinurme Tartumaa kirdenurgas, Virumaa piiri ääres.

Kaugel kõigist keskkohtadest on suuremal osal aastal raske peaseda Awinurme; ainult suwel, kui laewad Peipsil käimas, wõib Mustwee ja Lohusuu kaudu kergemini lähedale saada.

Samuti tutvustab ta raamatu lugejale Avinurme nime saamise lugu:

Awinurme nime tekkimise kohta räägitakse järgmist: Kord on Peipsi kallastest wälja tulnud ja katnud kõik Awinurme weega. Nurmedele jäänud palju hauge (hawisid) järele, kui järw jälle oma paika läinud. Sest tulnudki siis Awinurme (-hawinurme).

Raamatu aluseks oli aga 1921. aasta septembrist novembrini Päewalehe veergudel ilmunud reisikiri pealkirjaga “Waigas ja Mohas”, kus ta annab ülevaate oma rännakutsest Torma ja Laiuse kihelkondades. Rännu võttis ta ette sama aasta suvel Eesti Kirjanduse Seltsi koduuurimise toimkonna ülesandel.

Artiklisarja sissejuhatuses sõnab ta selle pealkirjas esitatud nimede – Waiga ja Moha – kohta:

Mõlemad nimetused on wanad ja neid tarwitati enne sakslaste meie maale tulekut eestlaste iseseiswuse ajal. Kuidas aga neid jmt nimetati, ehk mis moodi hääldati, selle kohta ei ole täielikku kindlust.

Viimast seetõttu, et neid nimesid on Läti Hendriku ajaraamatust alates erinevatel viisidel kirja pandud.

Ta lisab, et kui Läti Hendriku kroonika järgi on Vaigaks peetud suuremat osa Maarja-Magdaleena, Palamuse ja Kodavere kihelkonnast ning Laiuse ja Torma kihekonna lõunapoolset osa, siis Laiuse kihelkonna põhjapoolset osa, suuremat osa Tormast ja Lohusuust aga nimetati Mohaks.

Tänapäeval paigutatake Avinurme kant siiski Vaigamaa alla ning Moha ehk Mõhu maakond, mille keskuseks oli Põltsamaa, asus Kesk-Eestis.

Alljärgnevalt avaldame osaliselt Päevalehe veergudel avaldatud Vilbaste/Wilbergi rännukirjelduse Avinurmest, lisades selle juurde tema reisikaaslase Wittoffi fotod siinkandi loodusest ja vaadetest. Vilbaste kirjutas pikemalt loomulikult ka puutööst (eelkõige sarjade ja tünnivitsade tegemisest), aga jäägu midagi järgmiseks korraks. Rännukirja lõpus paneme Wilbergi ja Wittoffi külastatud kohad Avinurme kaardile ja vaatame, milline võis olla nende marsruut läbi Avinurme.

WAIGAS JA MOHAS: AWINURME


Awinurme (mets).

Awinurme on täieline metsa wald. Kümnete kilomeetri pikkuselt ja niisama laiuselt wältawad siin metsad, milles waldawas enamuses kuused ja männid ning haawad. Nende wahel laiuwad wähemad ja suuremad sood (Maetsma raba, [Kärasi soo, Üllisoo] j.t.) Külad esinewad kõrgematel seljakutel ja kühmudel saartena*).

*) Külade asumine saartena suures laanes on ka nende nimedele sellekohase lisanduse annud, sest suurem jagu Awinurme külasid lõpewad “saare” peale: Teadussaare, Kaewusaare, Sälliksaare, Lepiksaare, Laurisaare, Kirbusaare, Änniksaare, Rehesaare, Tammesaare, Koda(s)saare, Laekannusaare.

Lõunapoolses osas on mets wõrdlemisi noor, sest siin on seda sagedasti raiutud ja laastatud. Tihti paistawad suured maaalad rööwmaistuma, olles nagu ülekülwatud kõrgete kändudega, mille wahel kaswawad pikad kõrselised ja üksikud lehtpuu wõsud. Nende wahel paistawad maas wedewad puud, enamasti kooritud, esinedes nagu luukeredena endisest toredast metsast.

Põhjapoolses osas on metsad rohkem puutumata. Siin kaswawad wanad pikad, 30—40 mt. kõrged kuused ja männid, mille ümbermõõt rinna kõrguselt 3 m. (Paadenurme ja Kiissa läh.). Kuuskede ja mändide wahel kaswawad kohati haawad ja lepad, mille iga ei ole mitte wäikene.

Awinurme metsadel on koguni teine iseloom, kui harilikul kodumaa metsal, mis rohkem suuremate keskkohtade läheduses. Wiimases kohas on metsad puhastatud, ilma risu ja lägata. Awinurmes on aga koguni teisiti, – suurem jagu metsi on täiesti puhastamata. Puud, mis maha kukkunud, tuulest maha murtud, lamawad siin ja mädanewad, keegi neid ei korista, – keegi neid ei korja, sest kellegil ei ole tarwis alawäärtuslist, pootmädanenud puud, kui esimese numbri puid igal pool küllalt saada. Sellepärast wedelewad 20—30 sm. jämedad puud metsa all, kaetud paksu samblaga ja sambliku korraga, mille all puu täiesti pehkinud, – peale astudes langeb pealt näha tugew puu kokku nagu õlekõrs, ainult waigused oksa otsad, mis nii ruttu mädanemist ei karda, jääwad nähtawale kiirtetaoliselt pehastanud puus. Ei siin saa waikselt sammuda metsa wilus, iga sammuga astud mõnele praksudes murduwale oksale peale, alati tundub samblaga kaetud kamara all raginat. Mahalangenud puud on tihti ükstekse peale risti kukkunud, okstega läbi põiminud, mispärast igast kohast nii kerge ei ole läbi pääseda.

Röövmaistu Kirbusaare lähedal Avinurmes, 1921. Igal pool paistavad kõrged kännud, millel mõnel kohal rahnude hunnikud. Foto: Ernst Witoff, 1921 (ERM Fk 439:164)

Huwitawamad on n.n. lodupealsed, milleks siin nimetatakse madalamaid lohkusid moreenseljakute ja künniste wahel, kus kaswawad tihedalt jämedad lepad, haawad ja ka kased, harwa poolkuiwanud paju alapuistuga. Siin seisab niiskel ajal alati wesi, määndades mahakukkunud lehti ja parkides neid pruunjasmustaks. Kõrgemal künkal kaswawad peaaegu mehekõrgused sõnajalad, saades jõudu rammusast mullast, mis tekkinud puulehtede ja rohukõrte mädanemisel. Niiskematel kohtadel kaswawad wõhumõõgad, soomähar (Calla palustris L.) ja hulk teisi niiskusearmastajaid taimi, mis ei nõua oma kaswamiseks suurt walgust. Küngastel on terwed angerwaksade (Fisipendula Ulmaria Maxim) puhmad, millele seltsiwad kohati nõgesed.

Kuid mitte kõik puud ei kaswa niisugusel pinnal ühesuguse eduga. Iga puu tahab omakohast kaswukohta, omapärast pinda. Lodupealsetel on eluõigus ainult sangleppadel, kaswades siin tõesti lopsakasti; kased hakkwad esiti küll hästi kaswama, kuid saades sentimeetrit kümme jämedaks, hakkawad nad põdema, puu kuiwab ära, latw langeb maha; järele jääb lage 6—7 m. kõrgune tüwi postina, mis wiimaks pehkinult tuulepuhangul langeb, tekitades omapärase rägastiku, mis takistab kõndimist ja praksatab kohutades pealeastumisel. Terwe surnuaed elawate taimede all …

Lodumets Ummumäe juures (Tüüpiline segamets lodupealsel. Sõnajalgade, soowõhkade, wõhumõõkade ja teiste niiskustaimedega). Foto: Ernts Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:176)

Harilikult on Awinurme mets wait, iseäranis keskpäewal, kui pole kuskil kuulda isegi karjaskella. Wähe on neid, kes lähewad suwel enne jaanipäewa metsa, sest siis ei ole weel walminud mustikad ja teised metsmarjad. Igaüks hoiab sel ajal metsast eemale, sest päewal ei anna asu siin parmud, pirisedes hulgana pea ümber, tehes otse närwilikuks oma pealetungimise julgusega. Õhtul aga lendawad siin määratud sääskede ja kihude parwed, tungides igaühele kallale, kes julgeb tulla nende kuningriiki. Ja ei ole lõbus wiibida siis metsas, kui nad kergel tantsul heljuwad katmata näol, lüües oma ühetoonillist muusikat. Igaüks jääb siis metsast kaugele**).

**) Sääskede rohkus on siin ilusatel suweõhtutel otse kohutaw, mis harjumata inimese wõib teha päris rahutuks. Nad ei ole mitte üksi metsas, waid tungiwad isagi elumajadesse. Meie jäime ühte metsa ääre tallu öömajale. Et wäike tuba, mis oli meile öökorteriks, liig soe tundus, tegime akna lahti. Kuid nüüd hakkasid ilmuma sääsed ju enne kui meie uinakul seda märkasime, oli tuba sääski täis nii palju, et see nagu mesipuu kumises. Ei saanud sel ööl wälja keegi meist magada. Hommik kui walges lasid sääsed walgele seinale, esinedes seal wäikeste kraasinaeltena, mida taotud tihedalt seina.

Kullissaare mets Ummumäe lähedal. Foto: Ernst Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:174)
Awinurme külad

on enamasti üksiktalukülad, kus talud enam-wähem laiali pillatud; mõnes kohas leidub ka sumbkülasid, kus talud segamini rohkem üksteise läheduses (Kirbu, Tölga j. t.). 

Loomulik on, et niisuguses metsarikkas kohas puuehitused igal pool domineeriwad. Ja igal pool näeme ka puuhooneid enamasti õlest kelpkatustega. Uuemad ehitused, nagu laudad, rehealused, on juba siiski raudkiwist, mida wäljadelt koristatakse; ka pilpast wõi sindlist wiilkatustega elamuid leidub uuemate ehituste hulgas. Kõrged puuaiad piirawad pikki tänawaid, põldusid ja koplid. 

Mis aga Awinurme külades iseäraldusena silma paistawad, need on suured puupinud, mille peal kuiwawad igasugused riistade lauad, lühikesed ja pikad, paksud ja õhukesed. Need on laotud enamasti wirnadena teiste puude peale, kumerus üles poole.

Siinsamas puupinu kõrwal on ka laastumaa raiepakkudega, kus westetakse wabal ajal kirwega riista laudu. Laastuhunnikud on suured ja laastudega keedawad perenaised suuremalt jaolt kõik toidud. 

Peale selle on kõik seinaäärsed kuiwama pandud lauapuude pooltega täidetud, niisama ka puupinude ääred. Aida mademetel (ukseesisel) on riistawitsade kimbud, rehe all walmis tehtud puunõud, kuuris tünnid ja astjad, mis ootawad turule wiimist. Igal pool paistawad silma puutööstuse saadused. 

Iseäraldusena paistawad silma Awinurmes piksewardad, mis tihti esinewad talude õues. Wanemal ajal on olnud siin palju pikse-tulekahjusid: ühel aastal põlenud kord 18 hoonet maha. Siis on hakatud piksewardaid üles seadma ja et meister, keegi Awinurme mees, wõrdlemisi odawasti neid walmistanud, püüdnud iga jõukam peremees neid oma õue üles panna. Selle tagajärjel on muidugi piksekahjude arw tublisti wähenenud.

Ait Piilsi küla Kaara talus, ukseesisel kuivavad riistavitsad ja riistapuud. Foto: Ernts Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:175)
Awinurme teed

Nagu eelpool tähendatud, on Awinurme külad laialdases metsas otse saartena. Nende saarte wahel käiwad kitsad ratasteed, loogeldes läbi metsade kõrgematel seljakutel, otsides paiku, mis kannaksid peal hobust. Kuid tihti leidub seljakute wahel soid, mis on tümad. Siia loobitakse puuoksi, pikemaid rahnusid, jämedamaid palke, et sillutada teed läbipääsemiseks. Ja niisuguseid sillutatud kohti leidub õige palju, kus okstele jne. on peale loobitud tee kõrwalt kraawidest rabamuda, mille all siiski tolgendawad ülespoole pikad okste tüükad. Kuid mitte hobustega käimiseks ei tehta teed – isegi inimeste jaoks pannakse wahest kilomeetrite pikkuselt wesistele kohtadele puud, et oleks wõimalik läbi pääseda kuwi jalu. Ja puu on ju siin odaw, ainult töö maksab!…

Maetsmaa ja Paadenurme küla wahel käib pikk jalgtee just mööda puid, mis on pandud üle soo, kus kewadel ja sügisel sügaw wesi. Jalgpuud on kinnitatud pulkade abil pakkudele, mispärast jalgpuud ei weere, nii et õige mõnus on kõndida pealt kandiliseks tahutud kahel kõrwuti pandud puul, kui igal pool lainetab wesi. Aga üks wale-samm, ja sa oled pehmes mudas. Ei siin saa palju teed käia pimedas (pimedad metsad suurendawad pimedust) – awinurmlane ajab omad asjad enamasti ikka walges.

Kesk kihelkonda läheb läbi ainuke maantee, tulles Lohusuult ja ühinedes Torma poolt tulewa Rakweresse wiiwa maantega.

Metsatee Avinurmes (Ummumäe lähedal Raja külas). Puude ladvad vajuvad peale kokku (Kullissaare mets Avinurmes), Foto: Ernst Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:172)
Avijõgi

Mõlemate [Avinurme ja Lohusuu] külade wahelt jookseb läbi Avijõgi [Vilbaste nimetab seda küll Lohusuu jõeks, raamatus ka Avinurme jõeks ja Avi-Lohusuu jõeks], mis algab Wirumaalt Paaswere metsadest, Karjajõena, jookseb metsarikkast Awinurnest loogleldes läbi, wõttes enesesse pahemalt poolt mitu lisajõge ja suubub Peipsisse Wene Lohusuu juures. See on tüübiline puude ja palkide parwetasmise jõgi.

Wõrdlemisi suure langu pärast on wee wool kaunis kiire. Kui weel kewadel laialdased metsad haarawad oma wee ojade (Laurssaare—Mädamaa—Kaasiku jne.) kaudu Awijõkke, siis loobitakse talwel kallastele weetud puud kõik wette, kus neid wool alla wiib soowitud kohani. Sel ajal on jõgi igal pool liikuwaid puid täis, weski tammide peal katab puude kord poole ja enamgi kilomeetri pikkuselt jõe pinda, sest tammide liigsilmadest lastakse puud teatud aja järel alla, mis wõimaldab weskide töötamise. 

Põletispuude parvetamine Avijõel Vadi lähedal, eemal kõrge liivakallas. Foto: Ernts Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:184)

Kewadel, näit. mai lõpul, ja juuni algul on jõgi tihedalt täis puid ja palka, mis kas tõkete taga seisawad, wõi parwedena jõekallaste lähedusse on kinnitatud. Terwe jõesuu on palgi parwi täies, nii et wähe jääb lahtist wett. Parwede ulatus on tihti üle kiomeetri. Siis tulewad põletispuud, mida siin wälja wõetakse. Nende wirnad täidawad suure maa-ala. Aegamööda laetakse puud lotjadesse, wiies neid siis Peipsit ja Emajõge mööda Tartu ja sealt raudteel wahel weel edasi.

Palgid lõigatakse enamasti Lohusuus kahes saeweskis laudadeks ja saadetakse neid siis turule. Osa palka laetakse siin lotjadele edasisaatmiseks. Et siin jõesuus wõimalik on alustel kalda lähedale tulla, siis weetakse siia kokku palka weel teistest kohtadest näit. Ranna Pungerjast ja õige iseäralikul wiisil: palgi parwed kinnitatakse hobuse järele, kes neid madalas rannawees edasi weab.

Palgiparved Lohusuu jõesuus (Paremal Wene Lohusuu küla). Foto: Ernst Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:179)

Nii odaw kui puude parwetamine ka on, läheb siiski see wõrdlemisi palju maksma, sest suur hulk puid wettib ära ja langeb põhja. Awinurme jões wõib igal pool põhjas wettinud halgusid tähele panna. See on puukauplejate n.n. “puhaskasu”, mis õige suur on soojal ajal puuparwetamisel. Kuid just see jõgi ja temasse suubuwad suuremad ojad wõimaldawad metsa kättesaamist Awinurme metsadest, hobustega oleks wõimata ja wäga kallis puid kokku wedada kuhugi keskkohta just kauguse ja ka soode ning rabade laialise ulatuse pärast.

Mis muidu Awinurme jõkke puutub, siis on ta õige lookeline, tihti järskude liiwaste kallastega, madala kruusase ja kiwise põhjaga, mis näitab, et woolu koht moreenil. Laius on mõnes kohas waewalt 8—10 mt. Jões on tihti wähemad ja suuremad saared, kaetud enamasti leppadega, mille all lopsakas taimestik.

Põletispuude parvetamine Avinurme jõel, Mulgi veski lähedal. Foto: Ernst Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:316)
Paas Avinurmes

Suurem jagu Awinurme kihelkonnast on siluuri ja dewooni kihtude piiri. Wälimiselt on seda raske tähele panna, sest enamasti on need kihid igal pool kaetud wõrdlemisi paksu moreeni kihtidega, tekitades madalaid seljakuid ja suuremaid lohkusid.

Ainult Paadenurme külas tuleb kesk wälja paas nähtawale (nimi!) õhukese põllupinna all. See paas ei ole mitte kihiline, nagu mereranna läheduses paekaldal, waid ta on kompakt, milles õige palju korallitaolisi kiwistusi. Nähtawasti kuulub see paas n.n. Estonus-kihti (Estonus-lademesse); wõi ulatab siia weel “Borealisbank” (borealislade), mille idapoolseks piiriks A. v. Mickwitz peab Käru – Moora – Rahkla liini Simuna kihelkonnast (Kupfer, K. R., Baltische Landeskunde, lk 168). Seljak, mille aluseks paas, läheb NNO–SSW sihis. Seda paasi on wäga raske murda, sest et ta nii kergesti, kihtidena ei kerki. Paas näib tulewat nähtawale rohkem woltidena, lainete taoliselt, sest kohati on mulda waewalt mõned sentimeetrid, teises kohas on sama tasasel maapinnal mõnikord palju sügawam.

Külas on ka lubjaahi, kus põletatakse maapinnalt murtud paatest lupja, mis ei tule mitte wäga hea, sest Paadenurme paas tahab saada tugemat tuld ega põle täiesti ära, jättes hulga korallitaolisi kiwistusi järele.

Paadenurmest läheb paekiht ülewaltähendatud sihis edasi lõuna poole. Laurissaare oja põhjas on Mardi talu kohal tugewasti paeklibusid, üksikutes kohtades on paas selgesti näha. Mardi talu kaewu kohal, mis meetrit 100 lõunapoole, on paas umbes 2,5 meetri sügawuses. Kaugemal lõunas ei teata enam kuskil paat ette tulewat. Kuid Laekõnnu Saares, umbes 10 km. samas sihis edasi, tuleb Wanaotsa talu sawiaukudes ette umbes 1,5 m. sügawuselt õhuke kiht põlewkiwi, milles õige palju wähemaid kiwistusi.*)

*) Paadenurme pae esinemist ei ole minu teada õpetlased weel mitte oma töödes tähendanud. See osa tuleks aga teadlaste poolt kindlaks määrata ja läbi uurida.

Laekõnnu Saare külas asub ka nimetatud Wanaotsa talus wäikene

sawipõletus.

Ennemalt walmistati siin sawist, mida kohati leidub paksu kihina, enamasti ahjupotte, telliskiwa jne. Sõja ajal, kui taldrekud ja kausid läksid wõrdlemisi kalliks, hakati siin ka neid walmistama käsitsi. Praegu leidub aga Awinurme ümbruses tihti taldrekuid ja waagnaid. mis walmistatud oma wallas. Kuigi nad oma wälimise kuju poolest (näit. taldrekud) ei wasta endistele taldrikutele, täidawad nad siiski wäga hästi oma ülesannet. Peaasi on, et niisugused käsitsi walmistatud sawinõud kaotasid lauanõude puuduse.

Sawilademed, mis siin leiduwad, kuuluwad nähtawasti hilis-jääaja moodustuse hulka. Niisugust sawi leidub tihti seljakutewahelistel madalikkudel. Kuid siin ümbruses esineb ka

walge sawi,

iseäranis Raja külas, Ummumäe lähedal, Paasimäe allika juures, kus teda leidub isesuguse pruunikas-walge seguna, millega inimesed walgendawad oma elamuid.*)

*) Kui õige on rahwa jutt endisest Ummumäest, mille ülemine osa olnud lubjatud, siis tahaks oletada, et see ei olnud mitte lubi, waid just ehk walge sawi, mida lähedalt Paasimäe allika ümbrusest wõis kerge waewaga sinna hankida.

Kui palju seda sawi ja kui suurel ulatusel teda siin leidub, ei ole kindlaks tehtud, kuid siinsamas kaewatud linaleoaugud tõendawad paksemat kihti. Ka

rauaärtsi

[raudmulla] taolist segu esineb siin sama allika lähedal. Missuguse wäärtusega see segu on, ei ole kindlaks määratud; sest waewalt teab keegi selle olemasolu wäljaspool Awinurmet.

Pulmasõit Kirbusaarest Laurissaare väljal, Avinurme. Foto: Ernst Wittoff, 1921 (ERM Fk 439:167)

* * *

Vilbaste rännumarsruut oli pisut teistsugune, kui Kodumaal rännates raamatu peatükkide järjestus ning sellest saab aimu leheveergudel avaldatud rännukirjeldustest, aga ka Wittoffi fotode järgi.

Päevalehe reisikirja sissejuhatuses sõnab ta, et nende teekond algas Kaarepere jaamast, seejärel külastati Luuat (liikide rohkuse poolest tähelepandavat mõisaparki, turbaraba), Ehavere veskit Amme jõel (mis oli üks suuremaid Eestis ja kuulus kaugel ümbruses), sealt rännati Palamuse kaudu Torma (kirikumõis, jaam, Linnutaja mägi), imetledes teeäärseid vooremaastikke, rändmunakaid ja kingustikke.

Linnutaja mäe lähedalt järve poole looklevat oja mööda liikusid nad Peipsi kaldale ja külastasid Peipsiäärseid “vene külasid” Kasepää, Tiheda, Kükita, Raja. Muuseas võib täheldada, et Wilberg ja Wittoff eelistasid sageli suuremate teede asemel matkata looduses, veekogude kallastel ja metsateedel. (Seejuures ka Peipsi äärde matkates jõuab ta järvele lähenedes lodupealsetesse metsadesse, “sääskede kuningriiki”, kus nad vereimejate eest pääsu ei leia.)

Läbi külade jõutakse välja Mustvee (toona veel alev), mis oli Peipsi kalda tähtsamaks punktiks nii maanteede ristumiskohal asuva administratiivse keskusena kui ka sealse sadama ja raudtee tõttu.

Mustveest liikusid nad Peipsi kallast mööda (luiteid imetledes) Ninasi kaudu Lohusuusse. Rännakukirjelduse põhjal on keeruline öelda, milline nende teekond täpselt oli. Et Wittoff on teinud pilte ka Piilsis ja Kodassaares, pidid nad ühel või teisel hetkel väikese Piilsi-ringi tegema ning oletame, et see oli teel Lohusuusse, mitte sealt edasi.

Lohusuust edasi rändavad nad Avijõge mööda Maetsma (foto Maetsma rabast), kust metsas looklevat jalgteed mööda minnakse Paadenurme. Sealkandis külastatakse ka Kirbu, Tölga (fotodel) ja Laurissaare külasid.

Edasi liiguti Kõveriku (foto) kaudu valla loodenurka, Raja ja Kullissaare küladesse ning sealkandis külastati ka Laekannusaare küla ja Ummumäge. Sealt rännati edasi Adrakusse (foto) ning seejärel suunduti Võtikverre (foto Võtikvere veskist).

Reisikirjeldusest jääb mulje, justkui Avinurmet rännumehed ei külastagi – kui ei oleks üht Wittoffi fotot Avinurme kirikust. Seega oletagem, et valla “pealinna” külastati Laurissaarest tulles, enne valla lõunapoolsesse ossa suundumist.

Kaardil näeks see osaliselt hüpoteetiline rännutee välja nii:

Punaselt on tähistatud kohad, mida Vilbaste oma rännukirjelduses mainib või kus Wittoff on pilti teinud.

ALLIKAD

G. Wilberg, Waigas ja Mohas. Sissejuhatuseks. Päewaleht, nr. 257, 27. september 1921.

G. Wilberg, Waigas ja Mohas (3). (Mustwee alevist ja Lohusuust). Päewaleht, nr. 269, 9. oktoober 1921.

G. Wilberg, Waigas ja Mohas (4). (Avinurmest). Päewaleht, nr. 270, 10. oktoober 1921.

G. Wilberg, Waigas ja Mohas (5). (Avinurmest). Päewaleht, nr. 271, 11. oktoober 1921.

G. Wilberg, Waigas ja Mohas (6). (Avinurmest). Päewaleht, nr. 272, 12. oktoober 1921.

G. Wilberg, Waigas ja Mohas (7). (Avinurmest). Päewaleht, nr. 292, 1. november 1921.