AVINURME NAISTE AVINURME VAIP

Traditsioonilises talumajapidamises olid tööd suuremalt jaolt jagunenud naiste- ja meestetöödeks. Käsitöödest oli puuriistade meisterdamine valdavalt meespere tööks, naispere ülesandeks olid kõiksugused tekstiilitööd: linasest ja villast, hiljem ka puuvillast kangaste kudumine – ja loomulikult ka lõimede ja lõngade ketramine – ning nii igapäevaste kui ka piduriiete ja kõiksuguste majapidamisest tarbe- ja ilutekstiilide valmistamine.

Ketruse kuudeks olid talvekuud, veebruaris-märtsis algas kangaste kudumine ning aprilliks pidid kangad valmis saama, ehkki kooti ka suvel.

Kangastelgedest (kangasjalad, nagu neid siinkandis vanal ajal nimetati) kasutati Avinurme piirkonnas enamasti maatelgi, aga mõnes talus olid ka trellid ehk kiriteljed.

Naiste käsitööoskuste hulka kuulusid veel ka kudumine ja tikkimine (ehk tikkamine), pitsivalmistamine (nii tanudele kui särkidele, laudlinadele, padjapööridele, päevalinadele jne) ja pilutamine.

Martin Saks kirjutab 1923. aastal Avinurmes kogutud mälestustes, et keegi ei mäleta seda aega, mil majapidamises poleks vokke olnud ning kangastest kooti nii labaseid, toimseid, trelli, murretti kilpsilmilist ja atlast. (EA 4:2)

Kangakudumise, villade ja kanga värvimise peenest kunstist kirjutame tulevikus. Siinkohal mõned näited erinevatest Avinurme naiste loodud ja muuseumites talletatud tekstiilidest:

Põrandakatete ajalugu ei ole Eestis väga pikk: nende valmistamine sai Eestis alguse 19. sajandi teisel poolel, mil rehielamutesse hakati laudpõrandaid ehitama (Tiina Võti 1984. Talutoa sisustus. Eesti Rahvakunsti IV; vt ka Avinurme talu 19. sajandil)

Avinurme kandis tehti seejuures vahet põrandatekil ja põrandavaibal:

PÕRANDATEKK oli kitsas, 60–80 cm laiune ja kootud u. 50 meetri pikkuse kangarullina, mille otsast sobiva pikkusega põrandatekke lõigati. Tekk asetati maha põrandalaudadega samas suunas.

PÕRANDAVAIP oli suur, 2×3 meetrise mõõduga põrandakate, mis oli kahest kitsamast kangast kokku õmmeldud. Selle puhul järgiti, et kanga muster moodustaks kokkupanduna kahest sümeetrilisest poolest terviku.

LÕIMERIPS on põikitriibuliste kaltsutekkide kõrval üheks vanemaks vaibakanga kudumise tehnikaks. Esimesi kooti pigem jõukamates peredes, samas kui vaesemates peredes kasutati vanade riiete ribadest kootud kaltsuvaipu (ERM KV 223: 84). Lõimeripsi puhul on kanga pikisuunas jooksvad (värvilised) lõimed seatud nii tihedalt, et põiksuunas koelõngad välja ei paista ning lõimede värve kombineerides saab luua lugematul arvul erinevaid geomeetrilisi mustreid.

Lõimeripstehnikas kudumist hakati siinmail nii õpikute kui kursuse abil aktiivsemalt õpetama 19. sajandi lõpus ning see oli levinud üle Eesti.

Ent Avinurme ümbruses leidis see kudumistehnika kodudes nii laialdast kasutamist, et Nõukogude perioodil arenes siin välja lausa põrandakatete väiketootmiseks. Nii nagu Avinurme meeste puutöönduses, märgiti sõjajärgse Avinurme kohta, et peaaegu igas peres olid teljed üleval ja kooti kangaid. 

Veinika Västrlik lisab:

Lõimeripsiliste põrandakatete kudumine oli Avinurmes ja selle lähikonna külades 1950.–1970. aastatel üheks oluliseks sissetulekuallikaks. Müügiks kudumine sai alguse pärast kolhooside loomist 1949. aastal. Kudujate seas oli endisi taluperenaisi, kes keeldusid kolhoosi astumast ning hakkasid vaibakudumisest elatuma, ja ka kolhoositöölisi, kes kolhooside algusaastatel peaaegu olematule palgale kudumisega lisa teenisid. Igasugune omaalgatuslik ettevõtlus oli tol ajal keelatud ja karistatav kui spekulatsioon, seega varjati müügitegevust ja jäeti külanõukogu kontrollijatele mulje, et kootakse ainult enda pere tarbeks.

Lõpmeripsilisi vaipu peeti ka siinmail tavalisest kaltsuvaibast peenemaks, neid valmistati elutuppa ehk esindusruumi ning vastavalt kulumisastmele koliti seejärel ümber teistesse ruumidesse.

Sellised vaipu oli siinkandis kootud ka enne sõda, ent toona tehti neid ennekõike koduseks tarbeks. Aja jooksul muutusid vaipade kudumisel kasutatud materjalid, mille abil saab ka siinkandis kootud vaipu dateerida.

Kuni sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuni oli lõimeripsilised põrandakatted kootud peamiselt 2-3 mm läbimõõduga linasest takulõngast. Siinkandis kasvatati valdavalt igas talus ka lina, peamiselt oma pere tarbeks (riieteks, nöörideks jne), vähemal määral ka müügiks. Kuid kolhooside loomise järel jäi peredel põllumaad nii väheseks, et lina kasvatamiseks seda enam ei jätkunud.

Nii hakati sõjajärgsel ajal vaipade tegemisel kasutama Narvas Kreenholmi Manufaktuuris valmistatud puuvillast lõnga.

Narvast saadeti lõngad Mustvee, kust avinurmikud neil järel käisid. Kreenholmi lõimedele lisaks osteti Mustvee tööstuskaupade kauplusest jämedat takust sidumisnööri, mida kasutati koelõngana.

Kreenholmi lõimed olid aga valged, need värvisid sobivatesse värvidesse kudujad ise. Värve saadi omakorda värvimüüjatelt, kes külades käisid. Ka koelõngaks kasutatav sidumisnöör värviti pruuniks või mustaks.

1960ndatel hakati Narva lõngale lisaks kasutama rullniiti nr 10, mida sai Tartu ja Rakvere poodidest. Veinika Västrik osutab, et Narva lõnga ja tumeda niidi kombineerimisel kujunes Avinurme piirkonna kudujatel välja oma tehnoloogiline eripära, mille järgi saab nende töid teiste lõimeripsiliste põrandatekkide ja -vaipade hulgast ka mujal Eestis ära tunda. 

tegemist oli teistest piirkondadest eristuva lokaaltraditsiooniga. Selle juured Eestis ulatusid küll 19. sajandi lõpu trükisõnasse, kuid põlvkondade jooksul oli kirjalik päritolu ununenud ja lõimeripstehnika kasutamine saanud kohalikuks pärandoskuseks.

Avinurme lõimevaipade mustrite hulgast võib esile tuua kompositsiooni kaksikristiga rombidest, mis ei esinenud ühelgi muuseumikogude põrandakattel ega leidunud trükiallikates. Lisaks oli kõnealuses piirkonnas välja arenenud rikkalik mustrivalik ruutudest ja ristkülikutest koosnevaid kombinatsioone. Sageli esines lõimevärvina pruun koos beežide või oranžikate toonidega; tumeda mustri taustalõimed moodustasid tihti erksatoonilisi pikitriibustikke kas äärekirjades või üle kogu pinna.

Müügiks kudumisel kääriti üles 50–70 meetrit pikad lõimed 10–12 vaiba jaoks. Suurel arvul peenikeste, tihedalt paiknevate erivärviliste lõimede käärimine oli väga vastutusrikas töö. Mõnes peres tegid seda tööd pereisad.

Västrik tsiteerib üht vaibakudumisest kõnelnut:

See oli ikka omaette… et millised värvid sa pidid panema ühte otsa ja siis teise otsa, et ta loomisel sul sassi ei läinud ja see oli omaette teadus ja asi. 

Usinad vaibakudujad suutsid ühe päeva jooksul valmis kududa ühe vaiba ehk 5–6 meetrit kangast. Teljelt mahalõikamise järel õmmeldi kaks poolt vaibaks kokku.

Valmis vaibad pakiti kokku, murdes need esmalt kaks korda pikuti pooleks ja seejärel rulliti tihe- dalt kokku kõvaks rulliks. Sellised kompaktsed vaibarullid olid müügireisile kaasavõtmiseks valmis.

Müügiks kudumine oli nõukogude ajal keelatud ning kahtluste korral tuli külanõukogust kontroll koju olukorraga tutvuma. Üks kuduja, kes tegeles müügiks kudumisega aastatel 1958.–1968. aastatel, meenutab:

Oi, meil käis ju kontroll! Ühekorra tuli meile peale, parajasti oli kangaloomine käsil. Ämm lõi kangast. Ja see võttis kõik lõnga proovid ja värvid, et tuleb kontrollima, et kas ma teen oma tarbeks. Tuleb kontrollima, kas mul on omal põrandal need. [..] Aga protokolli tegi küll.

Vaipade müügiks kudumine oli avalik saladus. Vahel peiliti infot vanemate tegevuse kohta välja ka pahaaimamatutelt lastelt.

Hirm kontrollidele vahele jäämise ees oli suurem 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses, mil külanõukogu esimees oli kontrollimisel agaram. Ebaseaduslik oli ka lõimematerjali hankimine, sest poodidest sel ajal seda osta ei saanud, tuli altkäe hankida. Mäletati sedagi, et kontrolli hirmus vahel lõimed ahjus ära põletati.

Veinika Västrik märgib:

Ilmselt on avaliku saladuse hoidmine aastakümnete jooksul sisseharjunud ja see võib olla üks põhjustest, miks Avinurme piirkonna lõimeripsiliste vaipade kudumist ei ole seni Eesti kultuuriloos käsitletud.

Kuna 1960. ja 1970. aastatel oli kauplustes vaibavalik väike või lausa olematu, hakati Avinurme vaipu kodukohast aina kaugemale müüma: Rakverre, Jõhvi, Kohtla-Järvele, Kadrina, Tallinna. Mõned käisid Lõuna-Eestis ja Saaremaalgi vaipu müümas.

Käidi ise ukselt-uksele müümas, ostjad soovitasid sõpru ja tuttavaid. Oma vaipu müüdi ka ülesostjatele, kelleks olid aktiivsemad kudujad ja nende isad-abikaasad, kes võtsid riskantse müügitöö ja suhtlemise enda peale. Räägiti ka aktiivsest vanamemmest, kes ise ei olnud kuduja, kuid toetas vaipade vahendamisest saadud tuluga oma laste peresid. 

Küllap kasutasid isad-abikaasad ja teised vahendajad siin ära ka oma aastakümnete pikkuseid kogemusi puunõude müümisel – millele samuti uue korra alguses pidurid pandi.

1970ndatel hakati korraldama uuesti laatasid ning eraisikutel oli võimalik sinna müügilubasid küsida – mida mõned lõimevaipade kudujad ka tegid.

1980ndatel tulid kauplustesse müügile erinevad tööstuslikult toodetud vaibad (nt Mistra), mis vähendas nõudlust käsitsi kootud vaipade järele.

Ka avinurmikud ise meenutavad, et omakootud vaipu müüdi nii kaua, kui turgu veel oli, ent oma koju osteti juba poevaibad.

Veinika Västrik märgib, et müügitöö laia territoriaalse haarde tõttu mõjutasid Avinurme lõimevaibad pea kogu Eesti sisustuskultuuri ja neid võib ära tunda Eesti erinevates paikades.