AVINURME TRIANGULATSIOONIMAST

Ma tean, mõni murrab keele ära, enne kui seda wälja saab rääkida. Tri… ang…u… la… tsiooni. Mõni ütleb rangluutsioonitorn, teine kranglasooni ja kuidas wälja tuleb. Kuid see midagi ei muuda: Apteekrimäel on ta püsti ja ma käisin tema otsas. (Hoia Ronk, Postimees 17.07.1934)

Triangulatsioonimastid olid sajandialguse Eesti maastiku harjumuspäraseks osaks. Neid, maade kaardistamisel ja mõõdistamisel kasutatud palkidest ehitatud maste ehk maamõõtjate vaatetorne ehitati teatud vahemaadega kõrgematele kohtadele. Asukoha ja distantsi määras ära see, et mastide vahel oleks silmside. Tehniliselt nimetati neid torne triangulatsioonisignaaliks ehk – torniks (vahel ka trigonomeetriliseks signaaliks).

Avinurme keskuse triangulatsioonimast ei olnud vallas loomulikult ainuke – triangulatsioonitornid olid ka Paadenurmes, Änniksaares, Piilsis jne. Ent maste oli eri klassist ja erineva suurusega.

TRIANGULATSIOONIST

Triangulatsioon on maamõõtmise meetod geodeesias, kus punktide vastastikune asend määratakse kindlaks külgnevate kolmnurkade võrgu abil. Kolmnurkade tippudena kasutati kõrgemaid ehitisi või ehitati kõrgemale kohale tirangulatsioonitornid, mis tagavad punktidevahelise nähtavuse.

Triangulatsiooni kasutuselevõtmine 19. sajandil tõi kartograafias kaasa suure murrangu kaartide täpsuses. Sellel oli oma roll nii maaparanduses, sõjanduses kui ka maareformi(de)ga kaasnenud katastrimõõdistamisel ning riikliku kinnisvararegistri loomisel.

Liivimaal hakati esimesi triangulatsioonivõrkusid rajama 1811.–1838. aastal. Käilakujudeks olid siin Friedrich Georg Wilhelm von Struve ja Carl Friedrich Tenner, kes koostasid 1816-1852 astronoomilis-trigonomeetrilise mõõtmisega 3000 km pikkuse nn. Struve meridiaankaare Doonau suudmest Põhja-Jäämereni.

Üle-eestilise triangulatsioonivõrgu rajamisega alustati 1892. aastal, mille tulemusena kujunes kaks triangulatsioonivõrku:  Põhja-Eestis Pulkovo observatooriumi (1894. aasta triangulatsioon) ja Lõuna-Eestis Tartu tähetorni (1911. aasta triangulatsioon) astronoomilistele koordinaatidele toetuv võrk.

Iseseisvunud Vabariigis alustas üle-eestilise geodeetilise aluse – triangulatsioonivõrgu rajamist Kaitseväe staabi topo-hüdrograafiaosakond 1921. aastal. Ajavahemikul 1926–1940 rajas osakond koostöös Katastriametiga neljast (I – IV) järgust koosnev plaaniline põhivõrk. I järgu triangulatsioonivõrk koosnes 170 kolmnurgast. Samaaegselt I järgu triangulatsiooni rajamisega toimus selle võrgu tihendamine II ja madalama järgu võrguga. Livländer (1931) selgitas:

Põhipunktide — esimese järgu kolmnurkade tippude — vahele asetatakse tihedam rida teise järgu kolmnurki, nende vahele veel tihedamad kolmanda järgu kolmnurgad jne., kuni pinda katab täppis, küllalt tihe võrk. Iga järgmise järguga väheneb nõutav mõõtmiste täpsus ja ka “signaalid” vähenevad viimaks lihtsaiks kivideks või kirjudeks postideks.

Kokku määrati Eestis 849 punkti koordinaadid I – IV järgu triangulatsiooniga. Triangulatsioonivõrku täiendasid I ja II järgu polügonomeetriavõrgud, nivelleerimisvõrk ja gravimeetriline võrk.

Joh. Mey. selgitab 1925. aasta Sõduris:

Trianguleerimine jaotatakse klassidesse, s. o. järkude süsteemisse ja need on:

1. kl., mille kolmnurga külje pikkus on 20—50 km. ja üle selle;

2. kl., mille kolmnurga külje pikkus on 10—20 km.

3. kl., mille kolmnurga külje pikkus on 3—10 km;

4. kl., mille kolmnurga külje pikkus on 1—3 km;

1. ja 2. klass loetakse pea trianguleerimiseks, 3. ja 4. kl. — väike trianguleerimiseks; 2. klass loetakse ka 1. ja 3. kl. võrreldes — vahelmiseks trianguleerimiseks.

[…] Et topograafilisi kaarte ülesvõtta, selleks on tarvis kõige pealt 1. klassi triangulatsioon soetada. 1. kl. triangul. trigonomeetriliste punktide vahe kaugus on, nagu öeldud, 20—50 km. Seega tuleks umbes 400 rt. km. peale ainult üks punkt. Üles- võtte jaoks on seda aga liiga vähe, sest mõõtkava 1: 25 000 juures on ülesvõtte planscheti pind umbes 120 rt. km.; igal planschetil peab aga olema vähe- malt 4 trigon. punkti, mille geograafilised koordinaadid sekundi murru täpsuseni peavad teada olema.  Sellepärast tuleb 1. kl. trigon. punktide vahel kaartide plaanistamise jaoks veel 2. ja 3. kl triangl. võrk luua, mille kolmnurga külje pikkus umbes 5,5 km. oleks.

Puhuti eristati eri klassi triangulatsioonipunkte ka kui signaale, püramiide ja tähiseid.

Kui alguses kasutati triangulatsioonipunktidena ennekõike kõrgrajatisi (tuletorne, lossi- ja kirikutorne, vabrikukorstnaid jmt), siis hiljem, võrgu tihendamise eesmärgil hakati ehitama eriotstarbelisi maste. Tavaliselt ehitati triangulatsioonitornid puust, sh kasutati eeskujuna teistes riikides kasutatud torni konstruktsioone. Erijuhtudel, tavaliselt siis, kui torni sooviti kasutada ka tavalise vaatetornina, ehitati need mõnest teisest, püsivaimast materjalist, näit. kivist (nt Munamäe vaatetorn). Tsaariajal tehti ka rauast triangulatsioonitorne. Ent Eestiaegsete triangulatsioonimastide materjalivalik on tinginud ka selle, et nad ühel hetkel maastikult kadusid.

Seejuures hakati mõõtmisel täiendavalt kasutama aerofotosid ja ka helisignaale.

1940. aastal alustati omakorda selle võrgu tihendamist madalama täpsusklassi võrkude arendamisega ning töö jätkus ka Nõukogude perioodil.

1990. aastaks rajatud plaaniline võrk koosneb 3549 punktist, millest olulise osa (2283 punkti) moodustab spetsiaalne sõjaliseks otstarbeks rajatud võrk, koordinaatide määramise täpsusega 2-3 m. Ülejäänud võrgu osas (I – IV klass) oli punktide omavahelise asendi viga ligilähedaselt 0,1 m.

Avinurme triangulatsioonimast oli pildi järgi hinnates tüüpiline puitkonstruktsiooniga signaal, mille kõrgus võis jääda Vihula signaaliga samasse suurusjärku. Hetkel ei ole tornist rohkem fotojäädvustusi, kui see üks, tõenäolikult 1930ndatest pärinev Avinurme vaade. Ent aastatel 1932–1934 Avinurmes metaülemana töötanud Aleksander Raukas on just sellelt tornilt teinud mõned Avinurme jäädvustused, mille ta on oma albumis dateerinud 1932. aastasse.

Avinurme triangulatsioonimasti rajamise kohta ei ole veel täpsemaid andmeid leidnud. Ent pikemalt on 1924. a. kirjeldatud idepiiri triangulatsioonitöid 1921, mille eesmärgiks oli kogu Peipsi, Soe ja Pihkva järve kaldaäärne ala 2 km laiuselt ja järvede vesila kuni piirini topograafiliselt ja hüdrograafiliselt üles kaardistada. Triangulaatoriks oli al. kapten Douglas. Joh. Mey. kirjutatab (1924):

Al. kapten Douglas võttis oma triangulatsioonile aluseks Iisaku ja Lohusuu lut. kiriku tornide tipud, mille koordinaadid Venemaalt saadud andmete järele teada olid. Samuti võeti Saksa okupatsiooni ajal ehitatud signaalide punktid aluseks, nimelt Remniku, Agusalu ja Permisküla püramiidid.

Triangulatsiooniga seoti siis järgmised punk- tid: Lohusuu kirik, Iisaku kirik, Remniku, Agusalu ja Permisküla püramiidid ning Skamja ven. kirik ja Kurkse Eesti-Vene piiri märk. Olid need punktid seotud, siis määrati mõõdise baasil Mustvee astronoomiline asimuut.

Ühelajal hüdrograafiliste ja geodeesiliste töödega tehti ekspeditsioonis meteoroloogilisi vaatlusi ning märgiti üles järve nivoo kõikumised ja veeseis, uuriti järve navigatsioonilisi olusi ning võeti üles topograafilisi kirjeldusi ja kavandeid järve maa- ning vesiala ilme ja iseloomu kohta.

Avinurme triangulatsioonimasti on meenutamas mõni vundamendikivi ning ennekõike üks väike, ent konkreetne maamärk kaardil: Masti tänav.

Mõned näited triangulatsioonimastidest Eestis: