AVINURME TALU 19. SAJANDIL

Esimene asi, mis Avinurme taludest rääkides sageli rõhutamist leiab, on nende väiksus. 1890. a. loetleti vallas 589 talu, neist 282 alla 13 tiinused (u. 14 ha) popsikohad, enamik neist isegi 1-3 ha suured. Täpsemaid andmeid leiab 1920ndate lõpust, mil talusid on juba 843, ent neist valdava osa suuruseks alla 20 ha. (Viires 1960: 230)

Valter Jõgi on Eesti Rahva Muuseumile saadetud mälestustes kirjeldanud, et Avinurme kandis oli 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kolme tüüpi talukohti-elukohti: PÄRISTALUD olid suuremad talundid (15–28-tiinused, st 16–31 ha), riigimaade RENDITALUD (10–20 tiinu, st 11–22 ha) ning ELUASEMEKOHAD (2–5 tiinu, 2–5,5 ha). Päristalud ja renditalud planeeriti peale toeorjuse kaotamist, eluasemekohti loodi rohkearvulisemalt peale mõisamaade jaotamist 20. saj. alguses. Ta lisab:

Talud pärisid vanemad pojad ja need, kellel ei olnud kohta ja tööd talu majandis, lahkusid talust ja asusid elama eluaseme kohtadele. Eluaseme loomine oli lihtne, saadi kasutamiseks maatükk ja sinna ehitati elamu.

Avinurme puutööst rääkides märgitakse sageli ühe põhjusena, miks puukäsitööga nii rohkelt tegeleti, just selle, et talud olid väikesed ning põllud ei suutnud perekondi ära toita, mistõttu tuli lisateenistust otsida. Nii tegeleti u. 70% taludes mingisuguse kõrvaltööga, enamasti puutööga.

Ent lähemal uurimisel ilmneb, et mõju oli ka teises suunas: talud olid väikesed, sest Avinurme kandis oli komme talud poegade vahel ära jagada.

Palamuselt pärit ja 1890ndatel Pärnikul elanud Amalie Abel tõi Avinurmele eripärasena välja selle, et siin oli elatud koos suurte peredena:

Puutöömeeste seas tulnudki ette, et täiskasvanud pojad elanud oma peredega isatalus edasi ja teinud ühiselt oma tööd. [..] Isa surma järgi asunud vennad igaüks omaette elama, mõni neist „läinud välja“ aga juba varem. Vanem vend jäänud harilikult kohale, teistele ehitatud aga kuhugi metsanurka oma hooned, rehealuste ja kõrvalhoonetega. Vendade lahkumisel jagatud maa, mille tõttu seda olud igaühel väga vähe. (EA 44)

Sama täheldatakse 1896. a. artiklis “Awinurme mets ja wald” (Postimees, 22.05):

Puutöö toidab Awinurme wallas palju inimesi. Wallast keegi wälja ei lähe, iga üks katsub endale maja isa, wenna, wõi ka wõõra krundi pääle ehitada ja hakkab siis puu-tööle.

Ent leidus ka talukohti, mis madalama koha peale olid ehitatud ja Mihkel Sild arvas, et see võis tulla ruumipuudusest – mujale ei olnud enam ehitada, ent sageli hoiti kõrgemat maad ka põllu jaoks. Samuti ehitati siin sageli ka metsa sisse – siis otsiti metsas lagedam ja päiksepaistelisem koht. Võimalusel ehitati talu ka jõe kaldale – nii vee saamiseks, silmailuks kui ka kalapüügiks. (EA 15:1) Valdav enamus rehielamuid on ehitatud esiküljega sooja ilmakaare poole – sest lõuna pool oli talvel soojem ja päike paistis tuppa (EA 15:1).

Asukoha puhul oli oluline ka KAEVU tegemise võimalus ja ligipääsetavus. Kaevu kohta otsiti selle järgi, kus asus palju veerohtusid (hanijalgu – Potentilla anserina), olnud ka niisuguseid “tarku”, kes kaevu koha leidsin selili maas või rees lamades ja “taevas poole vahtides”. Oli ka selliseid tarku, kes maa peale vaadates teadsid, mis maa all on. Ja isegi kui jõgi juhtus lähedal olema, talu ehitati jõe kaldale ning jõest toodi ka vett tehti kaev ikkagi. (EA 15:2)

Eesti Rahva Muuseumi vanavarakorjaja Martin Saks kirjutab 1923. aastal siinkandis kogutud mälestustes, et Avinurme ümbruses on paljud elumajad ja laudad Vanatoa talu (Kõveriku küla) põhiplaani järgi ehitatud. Tuleohutust silmas pidades ehitati hooned üksteisest kaugemale. (EA 4:2)

Tüüpiliseks ELUMAJAKS oli rehielamu, hiljem hakati ehitama ka rehest eraldi elumaju.

Algselt oli taludel üks AIT vilja jaoks, ent hiljem hakati ehitama riiete jaoks ka teiste aita – veimevaka aita. Ent need kaks aita olid enamasti ühe katuse all. Suveti ka ööbiti aidas. (EA 4:2, EA 15:1) Valter Jõgi lisab, et aidas ja tallides magati varakevadest peale, sest esines palju aida ja hobuste varguseid (KV 329:5).

Vanemal ajal eraldi LAUTA ei olnud ning loomi hoiti õues või rehe all, väiksemaid loomi talviti ka rehetoas. Esiti ehitati laudad rehielamu külge – eraldi ruumid kariloomadele ja sigadele, vahel ka tall hobustele. Kui hakati eraldi lautahooneid ehitama, siis paigutati nad maja ette rehealuse poole, reostuse vältimiseks õue madalamale alale (ait ehitati pigem elumaja kambripoolsesse otsa). (EA 4:2)

Ent Avinurme kandis olla lauda kohaks sageli valitud see koht, kus loomad magamas käisid, sest valitses ebausk, et siis “lähevad loomad edasi”. Nii oli Joosep Erapart rääkinud loo ühest Hilisvere (Ilistvere) talust, kus loomad olla sageli otsa saanud – kuni laut ehitati sinna, kus loomad magamas käisid ning peale seda olid loomad hakanud edasi minema. (EA 15:1).

(Vihu)SAUN, mis oli siinkandis pea igas peres olemas, ehitati tuleohutuse mõttes taluõue kaugemale äärele, võimalusel mõne oja või kraavi äärde. Vanal ajal olid saunad korstnata, uuemal ajal juba korstna ja klaasitatud aknaga. Saunas oli kaks ruumi – saunaköök (saanaküek) riietumiseks, pesu pesemiseks, kalja ja õlle valmistamiseks jne, teine saun (sauna ruum), kus pesti ja viheldi (EA 4:2, EA 15:2). Saunas käidi igal laupäeval. Jõgi mäletab, et saunas oli isegi kolm ruumi: esik, eessaun ja saun. (EA 4:2; KV 329:5) Siinkandi saunad olid nn puhtad saunad, sest neid ruume kasutati tihti puhtamate käsitööde tegemiseks, näiteks kudusid naised talvel kangastki sauna esikus. (KV 329:5)

SUVEKÖÖK (suveküek, õueküek, püstküek) oli lattidest õue peale püsti seatud köök või vahel ka kivist ehitatud. (EA 15:2)

Sild täpsustab, et Avinurmes eristati KELDREID ja KOOPASID. Esimesed olid need, mida kartulite hoidmiseks elumaja põranda alla tehti. Koobaks nimetati neid hoiukohti, mida tehti kuhugi maja lähedale põllule või mujale. Need olid palkseintega väikesed künka sisse ehitatud “majakesed”, millel vaid katus välja paistis ning ukse eest oli pind sissepääsemiseks sügavamaks kaevatud. Hiljem hakati neid ka kivist tegema. Kasutusel olid ka kartuliaugud (mida vanemal ajal ka vilja hoidmiseks kasutati). (EA 15:1)

Talude ja õuede puhul peeti ilu vähe silmas. Oluline oli hoonete vastupidavus. Hoov oli enamasti haljastamata, üksikutel taludel oli hoov muruga kaetud. (EA 4:2) Talu juurde kuulus ka AIAMAA, kus kasvatati kapsaid ja hiljem ka kartuleid. Viljaaedu 19. sajandil Avinurme taludes reeglina polnud, ent hoovi istutati mõni lehtpuu – kask, toomingas, pihlakas või tamm. Viljapuuaiad tulid alles sajandi lõpupoole.

Vanemal ajal, enne lautade ehitamist, hoiti rehetoas talviti ka väiksemaid loomi (kanu, lambatallesid, vasikaid, seapõrsaid – EA 4:2).

Rehielamu keskel oli REHETUBA ehk avinurme keeli reietuba, tavaliselt u. 3–4 meetrit kõrge, 30–40 ruutmeetrine (suurematel taludel suuremgi, popsidel väiksem) muldpõrandaga tuba, mida talurahvas kasutas aastaringselt elamiseks. Avinurme piirkonnas oli rehetoal aga savipõrand, vahel tuli ette ka kivipõrandaid. Hilisemal ajal, kui seda töötoana kasutati, tehti juba ka laudpõrandaid. Sooja hoidmiseks savitati seespoolt ka seinaääred, ning vanemal ajal maeti väljast seinaäär ka mullaga – seda nimetatud muldriks. (EA 4:2, EA 15:1)

Rehetoas asus reheahi, mille otstarbeks oli ühtaegu vilja kuivatamine, toa soojendamine, söögi tegemine ja leiva küpsetamine. Kõik need ülesanded avaldasid mõju ka reheahjude arengule läbi sajandite. Avinurmes olla ahju suurust tehtud selle järgi, mitu leiba see ära mahutas. Ahju peal kuivatati linnast ja ka magati. Siinkandiski oli vanemal ajal ahju juures ka lõugas ehk koldeesine istemüür, mille peal perenaine sai söögi keetmise ajal istuda, ent 19. sajandi teisel poolel neid enam tehtud. (EA 4:2)

Vanal ajal olid rehetoa ahjud ilma korstnata – korstnaid hakati ehitama Eestis alles 19. saj. alguses. Selliseid korstnata elamuid nimetati ka suitsuhooneks või suitsutoaks. Suitsu lasti välja rehetoa 3–4 lauast kokku löödud välisukse või rehealusesse viiva ukse kaudu – kui tuul välisuksest sisse puhus. Suitsupiir oli toas umbes 1,5 meetri kõrgusel. Avinurme kandis olid suitsu väljalaskmise tarbeks olid ustel ka “võred“, mis olid poole ukse ehk u. 50 cm kõrgused ja võimaldasid ülalt suitsu välja lasta, samas kaitsesid liigse külma sissetulemise eest. (EA 4:2)

Ent rehetoa uste kohal olnud siinkandis vahel vingu ja suitsu väljalastmiseks ka suitsu-augud, mida ka lõhna-auguks või lõhnaks nimetatud. (EA 15:1)

Siinkandis olid veel 19. sajandi keskel olnud lahtised kolded, siis aga oli mõisast tulnud nõue kummiga ahje tegema hakata ning peale seda tulid ka korstnad (mõne mälestuse järgi Liivimaa kubermangu käsul) (EA 4:2, KV 329:5). Ants Viires on märkinud, et rehielamutele ehitatigi korstnad hilja ja esmalt eelkõige pliitidele ja soojamüürile, mitte aga ahjudele, sest suitsu peeti vilja kuivatamisel oluliseks (Viires 1995). Meie kandis hakatudki pliite – pliitasid – ja lõõre tegema 1860.–1870. aastatel. Ahjudele tulnud korstnad 1880. kandis. (EA 4:2)

Rehetoad olid vanemal ajal ilma akendeta, seinas oli pisike auk (20×30 cm), mida ka aknaks nimetati, ent millel ei olnud klaasi, vaid sellele sai soontes liikuva klapp-laua ette lükata. (EA 15:1, EA 4:2) Klaasid olla siinkandis akende ees olnud varakult – ka need, kelle lapsepõlv jäi 19. sajandi esimesse poolde, mäletasid, et aknad olid juba siis klaasiga (EA 1). Mõni mäletab, et kambreid oli hakatud algusest peale akendega ehitama. (EA 4:2) Teine aga, et ka kambritel olevat alguses samasugune pisike auk seinas olnud (EA 15:1). Hiljem tehti aknad juba ka rehetoale, eriti sel juhul, kui seda elamiseks ja töötamiseks tarvitati. (EA 15:1)

Rehetoa laes olid parred, millel kuivatati vihtadesse seotud vilja. Just tõik, et Eesti niiskes kliimas ei kuivanud vili välioludes ära ja vajas lisakuivatamist, on avaldanud siinsele taluarhitektuurile ning -elulaadile olulist mõju. Seejuures oli vilja säilitamisel kasulik ka rehetoa laealune suits, mis vilja puhastas. Vanal ajal kasutati rehetuba ka rehepeksuks. Viljakuivatamisest muul ajal lükati parred seina äärde kokku ning neil kuivatati siinkandis puuanumate materjali.

Selleks, et vilja töötlemine eluruumidest välja kolida, hakati teadaolevalt 15. sajandil rehetoa kõrvale ehitama avaramaid REHEALUSEID (siinses murdes reiealused või reiaalused), mida rehetoaga ühendas pisike uks – või uksik, nagu seda kutsuti –, mille kaudu rehte rehe alla aeti. Rehealuse lae peal oli lakk, kus hoiti heina ja õlgi ning selle esi- ja tagaseinas asusid vastakuti suured kahepoolsed väravad, mis avatuna tuulamise ajal tuuletõmmet tekitasid. (EA 15:1) Samuti hoiti rehealuses talviti loomi (seni, kuni eraldi lauta ja talli veel ei olnud), suvel erinevaid majapidamise riistu ja vahendeid (kui talus kuuri ei olnud) ning seal peeti ka pidusid.

Pulmade või pidustuste ajal oli aga ka rehetoa seinu kaunistatud neid peergudega üle lüües. (EA 15:1)

Hiljem, 19. sajandil hakati rehetoa juurde ehitama ka KAMBREID, mis olid kütmata (mistõttu neid ka külmakambriks nimetati – hiljem nimetati nii sahvreid). Kambritel hoiti algselt riideid ja söögikraami, näiteks leib (mille järgi oli seda ka leivakambriks nimetatud), ning suvel ja sügisel seal ka söödi ja magati. Avinurme kandis ehitati neid ikka rehetoa lõunapoolsesse otsa ning mälestuste järgi alates 19. sajandi keskpaigast. (EA 4:1) Ka kambritele tehti vanemal ajal siinkandis savipõrandad (EA 15:1). Kui elamul oli kaks kambrit, siis neid nimetati ieskambriks ja tagakambriks. Viimane kuulus juba hilisemate, mitte päris vana aja ehitiste juurde, see oli puhtam ruum magamiseks ja puhtamate riiete hoidmiseks. (EA 15:1)

Aja jooksul hakati kambritele laudpõrandaid tegema ning need muutusid rehetoa kõrval n-ö puhtaks elamise alaks. Järk-järgult see elamise ala laienes ning talupere elamine koliski kambritesse ning rehetoad jäid kasutusse köögina, vilja kuivatamiseks ja majapidamistööde tegemiseks.

Mihkel Sild meenutab, et vast 1880ndate kandist alates ei kasutatud Avinurmes rehetubasid enam elamuna, need jäid kasutusse puuriistade valmistamise kohana (EA 15:1)

Seega omandas rehielamu oma Eestis tüüpilise kolmeosalise ülesehituse 19. sajandil. Ent juba sama sajandi lõpul hakati talu elumajasid rehes eraldi hoonena ehitama. Avinurmes olevat eraldi elumajad tulnud 1880.–1890. aastatel (EA 4:2). Ning ka seoses viljakoristuse ja töötlemise praktikate muutumisega lõppes 20. sajandi alguses ka uute rehielamute ehitamine.

Ehkki siinkandis elati endiselt rehielamus, märgitakse, et üldiselt püüti ehitada hooneid uuema moe järgi, ei elatud enam ‘suitsutares’, vaid ehitati ikka rehetoale eraldi kambrid otsa, sisse pliit, korsten peale (EA 4:2).

Ka Mihkel Sild (EA 15:1) meenutab, et hilisemal ajal oli hakatud kambreid rehetoast lahku ehitama ning kambri juurde, rehetoa seina vastu lisandus ka kitsas, umbes sülla laiune (u. 2 m) köök (ehk küek), mille ees oli ka kambri sissepääsuks neljakandiline vöörus (vüeruss), mis kaitses liigse külma sissetungimise eest. Kõige uuemal ajal aga hakati kööke juba suuremaid ehitama, sest nendes tehti ka tööd ning kambrid sooviti puhtana hoida.

Köögi taha ehitati sahver ehk külmakamber.

Rehetoa taha ehitati ka (h)aganik, kus hoiti viljaaganaid. Rehealuse otsa ehitati puhuti ka sealaut (ehk sialaut), hagerik (viimane oli tavaliselt ilma ukseta katusealune loomade kinnipidamiseks) või tall (hobustele või sigadele). Eraldi laut ehitati vanemal ajal üksnes jõukamates taludes. (EA 15:1)

Puutööga tegelemine mõjutas ka siinkandi elumajade ülesehitust, nagu täheldab ERMile koostatud Torma kihelkonna ülevaates Voldemar Bachman: kui mujal Torma kihelkonnas oli rehetoa ees midagi vööruse-sarnast, siis Avinurmes oli see lihtne ulualune. “See oli selle tarwis”, kirjutab Bachman, “et rohkem walgust rehe tuppa paistaks, kus talwel ja alati wabal ajal käsi tööd tehti, rehe toa esine pidi selle pärast ka lahtine olema, et siin wabamalt liikuda wõis”. (EA 1:4)

Samas nendes taludes, kus tehakse palju puutööd, olid elutoad sageli juba rehetoast eraldi kambrites. (EA 4:1) Ent ka uuema moe järgi eraldi elumaja ehitamise järel jäi just vana rehielamu põhiliseks puutööga tegelemise kohaks.