AVINURME NAISPROHVET SOTKA KADRI

Ajaloolist teavet Kadri kohta on vähe. Nende üksikute konkreetsemate infokildude najal, mis tema elu kohta on avaldatud, sündis ta ilmselt 1820ndatel, prohvetina hakkas tegutsema 1870ndatel, kui oli 50ndates eluaastates. Surnaaeg jääb 19. sajandi lõppu. Teada on see, et Kadri on maetud Lohusuu surnuaiale. Ent haua täpset asukohta ei teatud nähtavasti juba 1930ndatel, mil Kadri nimi taas au sisse kerkis ning tema hauale taheti mälestusmärk püstitada.

Kodumaa prohvetite hüüdnimed sisaldasid sageli nende koduküla nime, ent Kadri elukohana mainitakse Kirbu küla või Tölga küla – tema onn olla asunud hilisema Muru raudteejaama juures ning see oli raudtee ehituse käigus lammutatud, kuna jäi sihile ette.

Erinevalt paljudest omaaegsetest kodumaa prohvetitest, et ole teada ka Kadri perekonnanimi ja täpsem eludaatumid, ega tema hüüdnime tähendus. Nii jääb ajaloolise isiku tuvastamine tulevaseks tööks.

Legendaarsed rahvaprohvetid olid talurahva seast võrsunud tegelased, kes olid sageli keskmisest enam haritud piiblitundjad-külafilosoofid. Oli neid, kes koondasid enda ümber jüngreid, ent ka neid, keda iseloomustas eraklik elulaad, isegi kerjusepõli.

Ehkki rahvaprohvetid olid usulise taustaga ning nende ettekuulutuste sisu ja vormi üheks allikaks oli Piiblel, olid nad kultuurilooliselt mitmetahulisemad. Rahvaprohveti kujus kohtuvad sageli jutlustaja, nõia, külahullu, vembumehe ja sotsiaalse õigluse eest võitleja elemendid. Nii oli ka suhtumine neisse vastuoluline: puhuti neid imetleti, teisalt kardeti, samas ka pilgati. Ühed pidasid neid pühakuteks ja prohvetiteks, teised nimetasid usumäratsejateks, ketseriteks, petisteks või nõdrameelseteks.

Sageli pentsiku elulaadiga prohvetid said rahva seas kuulsaks ennekõike selgeltnägijatena, kelle ettekuulutused näisid täide minevat – sageli alles peale nende surma. Seejuures on kodumaiste prohvetite ennustustes mitmeid ühisjooni, ühesuguseid ettekuulutisi (nt raudruunast, raudlindudest jm moodsatest tehnoloogiatest, poliitilise korra muutumine, maailmalõpust).

Puhuti nähakse rahvaprohvetite tegevuses esimese ärkamisaja lätteid. Nad olid ühed esimestest, kes hakkasid talurahvale jutlustama ideed sotsiaalsest võrdsusest, kritiseerides mõisnikke ja kaasaegset ühiskonnakorda, kuulutasid kõikide inimeste võrdsust jumala palge ees ja ennustasid suuri muutuseid ühiskonnas. See jättis oma jälje talutagva eneseteadvusele. Samas aga pidasid vagamad tegelased talurahvakultuuri patuseks ja tegelesid aktiivselt selle ilmingute väljajuurimisega.

18. sajandist teame me üksikuid prohveteid, nagu Rõugest pärit Tallima Peep ja Lüütsepa Jaan (Taeva-Jaan).

Ent 19. sajandist on pärimusi ja materjale juba arvukatest ja erinevates piirkondades tegutsevatest prohvetitest ja kuulutajatest, kellest siiski vaid mõned saavutasid laialdasema kuulsuse. Paljude külaprohvetite elu ja lood on jäänud kirja panemata ning on ka aja jooksul unustusehõlma vajunud. Seejuures ehkki 19. sajandi alguse taevaskäijad-prohvetid olid enamasti naised, on hiljem tuntuks saanud peamiselt meessoost prohvetid.

Neist ilmselt kuulsaim on Järvamaalt pärit ja 1850ndatel usuliselt ärganud prohvet Maltsvet (Juhan Leinbergi), kes lõi oma koguduse, mis sai kultuuriloos tuntuks Lasnamäel “valget laeva” oodates. Temast (või tema järgijatest) kirjutas romaani Eduard Vilde (aastatel 1905–1908).

Lääne-Eestis, Mihkli kihelkonnas tegutses 19. sajandi alguses ka Järve-Jaan (ka Järva Jaan, ilmselt Järvekülast), kellest on kirjutanud raamatu Matthias Johann Eisen (1921).

Kagu-Eestist, Vastseliina kihelkonna tegutses Vivva külast pärit prohvet Kordo (Jaan Valge, vahel nimetatakse ka Orava prohvetiks). Saaremaa kuulsaimaks prohvetiks sai Habakuk II (Aleksander Toom).

Nii oli Sotka Kadri osaks laiemast “liikumisest”, mille esindajatel on mitmeid ühisjooni ning teatav segunemine leiab aset ka rahvasuus kandunud mälestustes. Ent taolised rahvaprohvetid ei olnud Eestile iseäralikud ning neid leiab tollel perioodil ka naaberriikidest.

Sotka Kadri, üht vähestest kuulsamatest Eesti naisprohvetitest, kirjeldatakse kui sassis juuste ja kiirgavate silmadega kerjusnaist. Mõne kirjelduse järgi olla ta hulkunud ringi (mõne allika järgi lausa Virumaal) ning saanud öömaja erinevates taludes, teises märgitakse hoopis, et ta oli veetnud elupäevad oma onnis ja harva isegi ümberkaudseid elanikke külastanud.

Nii nagu mitmegi teise rahvaprohveti puhul, räägitakse ka tema kohta, et kohapeal peeti teda kaua aega tavaliseks vaimuhaigeks, ent oma 50ndatel eluaastatel (1870–76) hakkas ta ennustama ja “iseäralikke palwetunde” pidama ning omandas rahva seas prohveti kuulsuse.

Nagu mäletawad wanemad inimesed, tulnud Kadril sellane haigushoog harilikult kuuloomise ajal. Siis rännanud ta kas üksildasse metsa wõi mujale kõrwalisse kohta, hakates kummardama ja waljusti rääkima. Sattunud ta aga haigushooajaks kuhugile peresse, siis kõnelenud Kadri palju ja palju kummalist.

Paljud kerjuseide ennustused olla aja jooksul täide läinud ning ajakirjanduse tähelepanu pälvis ta just 1920ndatel, mil hakati ehitama Sonda-Mustvee raudteed:

Nii kõneles Kadri, et Awinurme metsad warsti kaowad ära ja et ehitatakse raudtee. Kadri on isegi näidanud [Tölga küla lähedal] üht heinamaad ja kinnitanud, et siit läheb kord suur tee läbi, millel sõidawad toredad suured tõldwankrid, mida ei wea hobune ega inimene, waid mis ise läheb nii kiiresti, et tuulgi järele ei saa. Ja tõepoolest samalt heinamaalt läheb nüüd Sonda-Mustwee raudtee üle.

Lisatakse, et valminud raudtee läks ka üle Kadri endise eluaseme, mis asunud Muru jaama lähedal.

Kuid naine ennustas ette ka muid hilisemaid tehnikaimesid:

Edasi seletas Kadri, et warsti hakkawad inimesed õhus lendama nagu linnud, et inimesed üksteisega wõiwad sadade werstade tagant rääkida ja et kord tuleb aeg, mil pole tarwis kirikut ega kooli, sest igalühel olewal masin kodu, mis ütleb jutlust ja õpetab lugema. Osalt on täitunud Kadri kodukülas wiimnegi ennustus. Samas talus, kus Kadri seda kõneles, on nüüd raadio, millega kuulatakse pühapäewiti jutlusi…

Teistele rahvaprohvetitele omaselt olid ka Kadri suhtumine kohalikku mõisnikku halb. Märgitakse, et kui üldiselt ennustas Kadri inimestele nii head kui ka halba, siis parunile ennustas ta alati halba:

Kuuwalgetel öödel rännanud Kadri mööda metsi ja kasteseid heinamaid, lauldes kummalisi, kaeblikult ning õudselt kõlawaid wiise. Kui kord tolleaegne Awin. mõisahärra teda oma heinamaal kohanud, kõnelenud Kadri, et ajawat taga udukoonlaid ning laulwat muinaslugusid partidele. Ent mõisahärra oli kerjuseite kartma hakanud ning kihutanild ehmunult koju. Teisel päewal jäänud ta raskesti haigeks.

Kui kord metsakülas üks majahurtsik põles, ütelnud Kadri juhtumisi tulekahju juure tulnud parunile:

„Küll warsti purskawad sinu majast samuti tulesambad taewa poole ning häwineb siit su suguwõsagi.” Mõis põles paar aastakümmet hiljem tõesti.

Lisatakse, et kui 1905. aastal mõisate põletamise “hooaeg” oli, kavatsesid mõned mehed Sotka Kadri ennustuse täide viia, ent tookord neid takistati. Ometi põles mõis mõned aastad hiljem maha. Just selle ennustuse tõttu oli Kadri kuulsaks saanud ning ilmselt seetõttu meenutati hiljem mõisa põlengut saladusliku ja ebausku külvanud sündmusena.

Kuid ühes kirjutises märgitakse, et mõisnik olla olnud hoopis üksildase saunanause vaimuhaiguse põhjusetajaks. Kord nõuti Kadri mõisa, naine võtnud noa kaasa ja üritanud mõisnikku tappa, kuid ebaõnnestunult ning põgenes seetõttu mitmeks kuuks metsa. Kui selgus, et mõisas teda ei püüta, oli naine metsast välja tulnud, ent üleelamiste tõttu terveks eluks põdema jäänud.

Ent Kadri ennustused läksid ka rongidest-lennukitest kaugemale:

Kord wahtinud Kadri kaua aega kuud ja seletanud siis, et kord elawat meie lapsed seal ülewal. Siis aga kustuwat päike ning tulewat hirmus wiimnepäew.

Samuti mäletatakse, et Kadri oli ette näinud Avinurme kiriku ehitamist:

Kord jäänud ta õuele kuulatama, kutsunud siis talust inimesed wälja ja ütelnud:

“Kas teie ei kuule kirikukella helinat? Kuulete, siinsamas metsa taga lüüakse kirikukella. Läheme waatama, kes siia kiriku ehitas.”

Läinud stis üksi ja palwetanud kaua tee ääres, kus praegu asub kirik. Tagasitulles ütelnud selle olewat “püha koha”.

Kirikut hakati sellesse kohta ehitama alles kümmekond aastat peale Kadri ennustust. Mäletatavasti taheti kirikut ehitada kilomeetri jagu Maetsma poole, künka otsa, kuid mõistniku vastasseisu tõttu tuli see ehitada just sinna, kuhu Kadri oli näidanud.

Ent Sotka Kadri olla ette ennustanud, et tuleb päev, mil mõisad antakse talurahvale ja saksad kaovad meie maalt.

Mis aga weel huwitawam, ta ennustas koguni Eestile iseseiswust, millest tollal isegi utopistid ei osanud undki näha. “Tõuseb kord talupojast kuningas, kes kogub enese ümber wapraid malewaid ja wõidab suure wene wäe”, nii kõnelenud Kadri sagedasti. 

Ta oli ka õigesti ette ennustanud surma ja õnnetusi:

Nii läinud kord keegi mees puuanumatekoormaga linna. Kadri tulnud mehele wastu ja lausunud: “Pööra ümber, sa sõidad surmale wastu.” Mees wihastanud ja löönud Kadrit piitsaga. Kuid weel samal ööl tapeti mees ühe Wirumaa metsa wahel.

Kord joosnud ta metsast kisaga külla, karjudes:„Tulekahju! Tulekahju!” Kui inimesed wälja rutanud, kohkunud Kadri ja langenud uimaselt maha. Teisel ööl põles külas tõepoolest kaks maja maha.

Lisatakse, et just seetõttu, et mõne tulekahju ja surma ennustus täide läks, hakati Kadrit kartma. “Prohveti” ja “pühaku” tiitel asendus “kurja nõia” nimetusega. Oma viimased eluaastad olla seetõttu Kadri üksinduses viibinud.

Tema surma kohta on teated vastakad. Mõnes artiklis märgitakse, et Kadri olla surnud üksikuna ja tundmatuna ühes Avinurme talu saunas. Teises kirjutatakse, et ta leiti kord talvel oma onni lähedalt lumehangest surnuna.