AVINURME KANDI RAHVARIIETEST

Traditsiooniliselt peetakse just kihelkondi peamiseks ajalooliseks sotsiokultuuriliseks jaotuseks, piirkonnaks, mille piirides talurahvas omavahel lävis ja mille piiridest väljaspoole satuti harva ning millel oli seetõttu ühtne identiteet. Ühtne identiteet ilmnes ka rahvarõivaste, rahvalaulude, keelemurdete jm piirkondlikus, st kihelkondlikus eristumises.  

Rahvarõivaste kujunemise vaatepunktist mängib kihelkond olulist rolli ka seetõttu, et need talurahva ülikonnad, mida täna määratletakse rahvarõivastena, olid just pühapäeva ja pidupäeva rõivad, sh kirikus käimise rõivad, mistõttu kirikus käimise muster neid ka mõjutas. Ning eelduseks on see, et kihelkonna inimesed käisid oma kihelkonnakirikus.

Et Avinurme piirkonna rahvariided liigitatakse Torma kihelkonna rahvariiete alla, on vähe teavet Avinurme kandi rahvariiete kohta eraldi ning Torma kihelkonda vaadeldakse tavaliselt ühtse tervikuna. Sellisele jaotusele tuleb siiski lisada mõned mööndused.

18.–19. sajandi alguseni moodustas suurem osa Avinurme mõisa alast iseseisva Lohusuu kihelkonna, mis alles millalgi 19. sajandi esimesel poolel Torma kihelkonnaga liideti ning veel hiljemgi nimetati seda sageli Torma-Lohusuu kihelkonnaks. Teisalt oli Avinurme mõisa ja 1866. aastal loodud Avinurme valla territoorium ulatuslik, teeolud kehvad ning siinkandi inimesed käisid oma külale lähimas ja ligipääsetavamas kirikus – Vadi ja Maetsma kandi inimesed Lohusuus, Ulvi kandi inimesed Tormas, Paadenurme kandi inimesed Paasveres jne.

Nii kõneldi kohapeal, et Avinurme vald jaguneb kolme kihelkonna vahel ning ka siinkandis välitöid teinud Voldemar Bachman märgib oma 1921. aasta reisikirjas:

Endine Torma-Lohusuu kihelkond jaguneb praegu 4ja kihelkonda, peale nimetatute veel Mustvee ja Avinurme, ja igatüht neist tuleks eralda kirjelduse juures sest et neis palju iseloomulikku on. (ERM EA 1:4/505)

Oma kirikukogukonnad olid ka Peipsi-äärsetel venelastel.

Tartumaa põhjaosa kihelkonnad olla olnud muutustele vastuvõtlikumad. Kodavere kihelkonna rahvatraditsioonide puhul osutatakse vadjapärastele joontele ning Peipsiäärsete kihelkondade (Torma, Maarja-Magdaleena ning osalt ka Palamuse) puhul järveäärsete vene kogukondade mõjutustele (Kull 2014: 7).

Ka Bachman märgib Torma kihelkonna ja ka Avinurme kandi puhul, et Peipsi ranna lähenedes kasvasid vene mõjutused (nt varrastega tehtud kampsunite, nokaga mütside, „ärmakite“ ja pikkade pükside kandmise osas) ning teeb eraldi märkuse ka selle kohta, et piir Virumaaga ei olnud kommete ja rõivaste osas üksühene (EA 1:4).

Võtikvere ja teisi Torma kihelkonda valdasid võrreldes osutab Bachman, et nende erinevus tulenes sellest, et Võtikveres oli kroonu mõis, mistõttu oli kurnamist vähem ning ning riided olid kaunimad (EA 1:4/529). Seda, kas selline seos kroonumõisa ja kaunimate riiete vahel kehtis ka Avinurmes (kus puutöö jm kontekstis on samuti osutatud, et kroonumõisas oli kurnamist vähem), ta kahjuks ei maini.

Avinurme kihelkond, mille moodustamisega alustati juba 19. sajandi lõpus, sai ametlikult asutatud 1920. aastal. Ent rahvakultuuri süstemaatika aluseks võeti 1918. aasta kihelkondade jaotus.

Riiete valmistamine oli töömahukas protsess ja nendesse suhtuti alalhoidlikult. Avinurme-kandis meenutatakse (Mart Karu, sünd. 1860, Anu Karu, sünd. 1857, Leena Pukk, sünd. 1870, Jaan Kask, sünd, 1860 – mälestused kogus Mihkel Sild 1939 – KV 27/513–517), et need ‘poolpietud’ pühapäeva–kirikuriided, millega enam väljas käia ei kõlvanud, kanti tööriietena ja anti tööriieteks ka tüdrukutele ja talusulastele. Kui pruugitud riietest jäi puudu, tehti töörõivaid harilikult nii pererahvale kui ka talusulastele linasest ja taku-riidest ning need õmmeldi talus ise. Tööriieteks tehtud esemed erinesid kirikuriietest ainult materjali poolest – need olid odavamatest materjalidest (lambavillast tööriideid ei tehtud) ja lihtsama lõikega.

Särgi- ja püksikangast kooti taludes igal aastal kevadel kuni heinaajani. Küljealuseid (aluskotte ja viljakotte) kooti kahe või kolme aasta tagant. Ent peretütred kudusid omale harilikult ka igasuguseid riideid tagavaraks ehk kaasavaraks – mehelemineku jaoks. Vahel kudusid ka perenaised rohkem, et oleks edaspidi vajadusel võtta. (KV 27/515)

Mis puutub terminoloogiasse – kas tegemist on rahvarõivaste või rahvariietega –, siis märgivad Mihkel Silla allikad, et Avinurme keeles räägiti ikkagi riietest. Nimetus ‘rahvarõivad’ võtsid ärkamisajal kasutusele rahvusliku liikumise esindajad. Ka ‘undruk’ tuli ‘sieliku’ kõrval siinsesse kõnepruuki hiljem, “enne kleitide ilmumist”.

Nii meenutab 1947. a. Amalie Abel (sünd. 1864), kes 1890. a. abiellumise järel Avinurme valda, Pärnikule elama asus, et rahvarõivaste kandmine oli piirkonnas veel mõnevõrra säilinud ning Tartus III laulupeol esinenud Avinurme koor erinevalt teistest Tartumaa kooridest rahvarõivais, kandes peas pärgi. (EA 44:230–231). 

Teisalt Bachmann märgib oma 1921. a. reisikirjas, et kuna Avinurme kandile oli eripärane see, et neil oli raha teenimise võimalus (puukäsitöö) ning laadareiside tõttu elavam läbikäimine kodumaa teiste piirkondadega, jäid vanad moed siin varem maha kui mujal. Ta toob näiteks, et juba 64. a. tagasi, s-o 1850ndate lõpus oli Vadi külas Mustveest naistepalitu ostetud ja ka pärastpoole valmisriideid ostetud, mis küll sõltus rahakotist ning see praktika oli vana moega ja kodus rõivaste valmistamisega kõrvuti. Ent 19. sajandi keskel oli vana mood veel valdav. (EA 1:4/558–9) Aga “kui osta tuli, siis osteti ikka niisugune, mis wanast “rumalast” moest ilusam näis” (EA 1:4/574). 

Näiteks Änniksaares Jaagapra talus kooti perele vajaminevad kangad taluaja lõpuni peamiselt kodus, aga moeriideid kanti ka, mida osteti laatadelt. Ent uusi riideid õmmeldi ka ostetud riiete lõike järgi. Meida Planken (sünd. 1925) jutustas, kuidas tema ema Kadri õmbles endale moeka puhvis varrukatega mantli naabrinaise Iida laadalt ostetud mantli järgi omakootud mantliriidest. Rahvariideseelikuid kandis Kadri kodus veel Vabariigi ajal, ent siis juba moeseeliku all.

Ent valmisrõivaid lasti õmmelda ka rätsepatel (KV 27/513), kes ka külades/kodudes kohapeal käisid. Aga nemad õmblesid pigem rüüd, pükse, kuubi ja kasukaid, muu valmistasid taluperenaised ise ja kes ei osanud, lasi naabrinaisel teha (KV 27/565).

Paralleelselt rahvariiete kandmise kombe taandumidega 19. sajandi teisel poolel hakati propageerima nende tähtsust ja ilu ning tarvitamist rahvuslikel pidustustel. Teiste seas kirjutab rahvariietest “Äratuse kirja” Carl Robert Jakobson (Sakala, nr. 26, 18 september 1882), öeldes:

“Riided teewad mehe meheks”, ütleb wanasõna. Meie wõime seie juure lisada: “Riided teewad ka mõnes tükis rahwa rahwaks.” Igal rahwal ehk õigemine ütelda rahwusel on omad isemoodi riided.  […] Ilusad rahwus-riided on ühe rahwa uhkus. […]

Ärgem aga imestellegem mitte üksi wõerast maad ja wõerast ilu! Läheme aga oma kodu ja küsime: “Kas siin siis ka riiete ilu meie neiudel ja peiudel ei ole?” On küll! Oleks sa, auus lugeja, aga Jaani päewal Tartus olnud, kus Pärna proua omad noored kooli-neiud Eesti rahwa-riietesse oli pannud, küll sa siis oleks ennast südame põhjast rõõmustanud. Noorel neiul oli ilus pärg peas, walge särk (hamme) kui lumi seljas, kaelarahad ja paatrid ja preesid ja helmed särasiwad kui wanaema noorepõlwe ehted ümber; ilus Eesti wöö wööl ja kirjadega põll nagu pilt ees ning seelik (kõrt) ümber, niisama kirju äärega nagu põllelgi. Pikk linalakka ehk kähar juuks nagu laene selja ja kaela peal. Oleks sa seda näinud, siis oleks sa wana Eesti sõnaga ka tunnistama pidanud: “Pealt on pärg / Ja seest on siid!” 

Propageerimisele vaatamata kadusid 20. sajandi alguseks rahvariided valdavalt käibelt ning iseseisvumise järel hakati tähelepanu pöörama rahvarõivaste taaselustamisele. Jõulise tõuke annab Eesti Rahva Muuseumi toonase juhi Ilmari Mannineni (1894–1935) põhjalik Eesti rahvariiete ajalugu (1927).

Vabariigi ajal tekkis ka vaidlus rahvarõivaste moderniseerijate, kes propageerisid stiliseeritud rõivaid, ning autentse laadi pooldajate vahel, kes pidasid oluliseks algupära austamist ja järgimist.

Selleks, et anda juhiseid traditsioonipäraste rõivaste loomiseks, loodi Eesti Rahva Muuseumi juures Rahvarõivaste Nõuande Büroo ning avaldati Helmi Kurrik koostatud käsiraamat Eesti rahvarõivad (1938), mis pakkus juhendeid iga kihelkonna rahvariiete valmistamiseks. Samal eesmärgil moodistati eriline Rahvarõiva Komitee ning hakati üle maa korraldama rahvariiete valmistamise kursuseid, samuti korraldatu rahvariiete ja nende üksikosade valmistamist ja müüki jmt.

Nii kirjutatakse 1938. aastal ilmunud Rahvarõiva Komitee väljaandes Juhiseid ja nõuandeid rahvarõiva valmistamisel:

Tänapäeval on kõikides juhtivates kultuurriikides pöördunud tähelepanu endisest suuremal määral omakultuuri loomisele ja arendamisele. […] Ka meie rahva seas on rahvuslik iseteadvus ja süvenev rahvustunne järjesti tihedamalt koondanud tähelepanu rahvuslikule omapärale. Üha tugevamini on meie laiemates hulkades kasvanud huvi rahvarõivaste, rahvatantsude ja rahvusliku kodukäsitöö vastu. Eriti rahvarõivaste kandmine rahvuspäevil ja pidustusil — nagu laulupidudel, maanaiste ja maanoorte päevadel jne. — leiab maal järjest laiemat pinda. Nõnda on tekkinud ka eesti rahvakunsti, eriti aga eesti rahvarõiva taaselustamiseks loomulik, ajakohane nõue meie rahvusliku omapära säilitamise ja elustamise seisukohalt.

Nii sai Vabariigi ajal samm-sammult endisaegsest talupojarõivast rahvussümbol.

Nagu eelpool sai osutatud, oli Torma kihelkond rahvariide laadide poolest teatavate erinevustega. Ühe peamise eristuse markeeris oma raamatus Eesti Rahvarõivad Helmi Kurrik, eristades Tartumaa Torma naiseülikonda ja Peipsiääre Torma naiseülikonda. Tartumaa osas märgib Kurrik, et sealsed rahvariided on väheste eranditega ühtlased üle maakonna.

Nii soovitab ta Tartumaa Torma naiseülikonna komplekteerida järgmiselt: seelikuks ja vööks võtta Kodavere omad, särgiks Maarja-Magdaleena oma, tanuks aga Palamuse oma (Kurrik 1938: 167). Torma Peipsiääre naiseülikond eristub aga maakonna üldilmest oma põiktriibulise seeliku ja puna-mustade tikanditega särgi poolest. (samas, 196–7)

Käised ehk kaharad, lilltikandiga ääristatud lühikesed pihakatted olid üldiselt iseloomulikud Põhja-Eesti, sh Virumaa naise ülikonna osana, ega kuulunud ajalooliselt Toma kihelkonna rahvariiete juurde. Ent nagu Bachman osutas, ei olnud ka piid Avinurme valla ja Virumaa vahel ühene ning lilltikandiga kaunistatud tanud ja käised ilmusid mõjutusena ka Avinurme valla Virumaa piiri äärsetesse küladesse. Siiski kirjeldab Bachman Avinurmes kantud ‘käiseid’ varrukateta, pigem vestilaadse riideesemena kui sellise pihakattena, nagu neid mujal tuntakse. Samuti pole muuseumite kogudes säilinud ühtegi Avinurmest pärit ajaloolist käist. Küll esinevad käised hilisemate, stiliseeritud komplektide osana – nii 1930ndatel kui ka täna.

19. sajandi Põhja-Tartumaa naiste rahvarõivaste iseloomulikeks osadeks olid (Kurrik 1938, Kull 2014: 11):

– triibuseelik ehk undruk
– pikk särk
– kampsun või liistik
– kirivöö
– sukad koos suhepaeltega
– ehted ja jalanõud
– abielunaiste ka põll ja tanu.

Üleriieteks olid rüü, pikk-kuub või kasukas, üleviseteks linik või sõba, hiljem ka suur-rätt.

Mihkel Silla kogutud mälestustes (KV 27/519) loetletakse Avinurmes järgmised naisteriided: lope ehk kuhta (kuhti), kampsun, jakk (tuli kasutusse hiljem), sielik ehk undruk, kuub (kroogitud või puusadega, “õige laiu” kuubesid kanti ka kasuka peal) ja  kasukas (hilisemal ajal tuli nii meestel kui ka naistel talveriidena kasutusse ka seest villaga topitud palitu) ning pääs rätik.

Meeste riietena: vest, rüü ehk rüüd (nimetati mõlemat viisi), pinsak, kampsun, plüüse ehk pluuse, kuub ja kasukas ning peas müts.