AVIJÕE KOHAPÄRIMUSI: KITSAKAELA NÄKK
Suur osa Avijões – 28 km pikkune lõik u. Kaasiksaarest Separa külani – on kaitstud Natura 2000 võrgustikku kuuluva hoiualana ning selle üheks põhjuseks oli tõik, et nimetatud lõigus voolab Avijõgi oma looduslikus sängis ja on looduslähedases seisundis. Väiksemaid muutuseid on Avijõe sängis siiski aja jooksul toimunud. Üks sellistest kohtadest on Avinurme ja Maetsma piiril, kus 1960ndate alguses maantee õgvendamise käigus sai ka jõesäng sirgemaks tehtud. Ent just selle käänakuga, mis toona maanteele ette jäi, on seotud üks rahvapärimuslik jutt.
Kui võrrelda tänast Avijõe sängi u. 170. aastat tagasi valminud kaaridga, siis võib ühtaegu imetleda nii toonaste kartograafide meisterlikku täpsust kui sedagi, et jõesäng on tõepoolest suhteliselt muutumatuna püsinud. Võib arvata, et mõned muutused on jõesängis on tekkinud looduslikult, ent mõnele on ka inimesed kaasa aidanud.
Mõned muutused tõi kaasa näiteks Avinurme alevikku läbiva maantee õgvendamine 1960ndate alguses enne maantee asfalteerimist. Selle käigus tasandati aleviku vahel endise Raja poe esist küngast, rahvamaja ees aga hoopis tõsteti teed. Maetsma poole minnes tasandati nn Vainu mäge ning maantee muudeti “sirgjoonelisemaks”.
Just Maetsma teelõigu õgvendamise käigus tehti üks suurem ümberkorraldus ka jõesängi kallal. Nimelt seal, kus täna ristub Ülejõe tänav maanteega, oli varem Kitsakaela nime kandev jõekäänak, mis maantee õgvendamise käigus “likvideeriti”. Muidugi maantee õgvendamise ajal Ülejõe tänavat veel ei olnud – see rajati alles 1970ndatel.
Vana maantee tegi väikese kaare ümber Kitsakaela, ent maantee sirgeks ajamise käigus kaevati ka jõele uus, sirgem säng ning maantee alla jääv Kitsakaela käänaku osa täideti ära. Ent üldjoontes on endine jõekäänak veel tänagi maantee ääres aimatav.
Muuseas muutus see Kitsakaela-äärne vana maantee lõik umbes 100-meetri ulatuses kevadise keltsamineku ajal sageli autodele peaaegu läbimatuks – maa muutus nii pehmeks, et mõnel aastal tuli autosid sealt linttraktori abil läbi vedada. Külapoistel oli toona omamoodi meelelahutuseks teepervel passida ja vaadata, kui kaugele suutsid autod tümal teel omal jõul välja sõita. Ent see häda ei kimbutanud muidugi üksnes Kitsakaela lõiku – kevadise keltsamineku ajal oli suur osa Avinurme teedest autodega läbimatud ning meenutatakse sedagi, kuidas koolijuhataja Koppeli uhke Volga traktori peal Avinurme toodi.
Ent Kitsakaelal oli vanemal ajal rahva seas ka hirmutav kuulsus. 1939. aastal, kui Eesti Rahvaluule arhiiv korraldas rahvajuttude ja -laulude kogumise aktsiooni, kirjutas toona Mustvee Reaalkooli 3. klassis õppinud Sälliksaare poiss Richard Haav (sünd. 29.02.1922) üles oma isalt, Jüri Haavalt (toona 63 a. vana) kuuldud loo:
Kitsakaela näkk
Maetsma külas tuleb Avi jõgi maanteele hästi lähedale ja muutub seal kitsaks, sügavaks ja käredavooluliseks. Seda kohta nimetatakse Kitsakaelaks. Sellel kohal on nähtud näkki mitmel kujul. Mõned näinud kuidas seal tulnud välja hobuvarss ja siis jäljetult kadunud. Mõned jälle näinud kuidas naine punaste riietega tulnud teed mööda ja Kitsakaela kohale saades kadunud jõkke. Ning kolmas jutt räägib alasti naisterahvast, kes istunud kivil ja pesnud oma kuldseid juukseid. Inimese lähenedes kadunud ta aga jõkke.
Neid nähtuseid on nähtud veel 40–50 a. tagasi ja mõned nägijad elavad veel praegugi kuskil, kes nimelt, ei teata kindlasti öelda, aga üks nägija Amelie Velt peab elama kusagil Tallinnas või seal ümbruskonnas.
Veel aastat 10–15 tagasi kartnud lapsed sealt mööda minna ja mõni ebausklik vanemgi inimene viibinud seal videvikus põksuva südamega. Ei teata, kust näki kartus sellel kohal on tulnud, sest ei mäletata, et keegi seal kunagi oleks uppunud.
Näkid olid eesti rahvausundis pahatahtlikud veevaimud ehk vesihaldjad, kes veekogudes sügavamates või neelukohtades asusid. Matthias Johann Eisen kirjutas oma “Eesti mütoloogiates” (1919) eri viisidest, kuidas näkkide tekkimist seletati, ent üldiselt arvati, et nad tekkisid uppunud inimesest ning püüavad möödujaid ligi meelitada ja ära uputada. Vanasti, kui inimestel oli komme varandust jõkke peita, võis juhtuda, et nad seda hiljem enam üles ei leidnud, sest näkk varastas selle ära.
Näkid ei näidanud ennast alati inimese kujul, vaid võisid ka loomade vormi võtta. Ka sellisest näkist on Richard ühe rahvajutu kirja pannud:
Vanaeit käinud laupäeva öödel jõest vähki püüdmas. Kord läinud ta jälle laupäeva õhtul praeguse Mustametsa küla kohale Avi jõkke vähki püüdma. Veidi aega püüdnud, ilmunud äkki ta ette umbes lapse suurune vähk. Vanaeit tahtnud vähki püüda, aga vähk kasvanud ikka suuremaks ja omandanud peaaegu inimese välimuse. Vanaeit saanud aru, et laupäeva õhtul ei tohi vähki püüda, kallanud vähid jõkke tagasi hiljem enam pole laupäeva õhtul vähile läinud.