SUUSATAMISEST, SUUSKADEST JA NENDE VALMISTAMISEST
Seda, millal suusad – või suksed, nagu neid siinkandis nimetati – meil talvise liikumisabinõuna kasutusele tulid, ei oska keegi täpselt öelda. Igal juhul olid nad 19. sajandil peamiselt jahimeeste ja metsavahtide kasutuses, et talvise metsa pehmes lumes kõndimist hõlbustada – sellest ka nende laiem ja toekam kuju. Seejuures siinkandis kasutasid neid ka riistameistrid talveises metsas materjali hankimas käies. Lisaks märgitakse, et suusad olid seotud just metsas käimisega ning neid kasutati metsarikastes piirkondades rohkem kui nendes piirkondades, kus suured metsad puudusid. Nii võiks endisaegseid suuski ka “metsasuuskadeks” nimetada. Tänapäevased spordisuusad ja suusasport on siinmail 20. sajandi avastus ning 1930ndatel said nad ka üheks Avinurme meeste kaubaartikliks. Ehkki eks neid tehti vanal moel ja omaks tarbeks juba varemgi. Uurime, kuidas vanasti suuski tehti ja kuidas eestlastest 20. sajandil suusarahvas sai.
Norra- (ja inglise-) -keelne sõna ski tuleneb vanapõhjala keelest, kus skið tähendas “(lõhestatud) puutükki, halgu”.
Eestis nimetati neid suusadeks või suksedeks, aga ka suisadeks, lumelaudadeks või lumelaudideks, lumekingaseks ja lumeuiskudeks.
Avinurme kandis kasutusel olnud nimi suksed on vana soome-ugri keelkonna sõna, mida kasutati, muuseas, ka kangastelgede tallalaudade nimetusena.
Suuskade kohta ei ole Eestis just kuigi palju ajaloolisi teateid. Nii kirjutab A. Tilk oma 1929. aasta artiklis “Eesti suusad” üldsõnaliselt:
Arvatavasti etendasid suusad eestlastel varemal ajal tähtsat osa liikumisabinõudena.
Ants Viires kirjutab Eesti rahvakultuuri leksikonis samuti põgusalt, et Eestis kasutasid 19. sajandil suuski peamiselt jahimehed ja metsavahid.
Siiski võib kahtlustada, et suusad ka siinmailm laiemat tarvitamist leidsid. Vähemalt kirjutab P. Normann 1904. aastal traditsioonilisi suuski tutvustades:
Haanjas tarwitawad suusasid metsawahid, jahimehed ja paljud teised, ka lapsed käiwad suusadega koolis. Mõni aeg tagasi oli siin liuulaskmine noorerahwa seas täies moodis. Talwistel õhtutel läksiwad poisid ja tüdrukud mäe kaldale lõbusõidule – liugu laskma. Iseäranis oli Wastlapäew päris liuulaskmise päew. Nagu öeldi. kes Wastlaväewal kõige rohkem liugleb, ehk kelle suusad wõi peraregi (kelk) kaugemale mäest alla jookseb, sellele kaswawad kõige pikemad linad. Nüüd on see mood wähemaks jäänud, ainult poisikesed ajawad weel seda lõbu taga. (Põllumees, 21.10.1904)
Ometi ootas suusatamist nii Haanjas kui ka mujal Eestis peagi ees hoopis uued ajad ja moed – sellest sai üks 20. sajandi populaarseim rahvaspordiala.
EESTLASTEST SAAB SUUSARAHVAS
1904. aastal kirjutab P. Normann Põllumehes:
Siin tahtsin ma auustatud “Põllumehe” lugejatele ühest talwisest jalakäimise riistast kirjutada, mis mitte wast wäga laialt tuntud ei ole. Selle sõiduriista nimi on “suusad”, [..] Suusad ehk suksed on kaks niisugust õhukest laua sarnast puud, millega talwel üle sügama lume hõlpsamini wõib käia kui jala. (Põllumees, 25.11.1904)
Autor nendib küll, et Võrumaal ja Haanjas on need ammusest ajast kasutusel, ent kahtlustab, et mujal Eestis need veel tundmatud on – vähemalt ei ole nendest varem kusagil kirjutatud ning seetõttu tutvustab ta nende valmistamist ja kasutamist. Ning tõepoolest – ehkki suuski on ka varem, peamiselt küll ilukirjanduslikus võtmes või reisikirjeldustes, trükisõnas mainitud, on Normanni artikli näol tegemist ühe esimese suuskade, nende valmistamise ja kasutamise kirjeldusega, mis meil leida võib.
***
19. sajandi lõpul hakkab siinmail levima loosung “terves kehas terve vaim” ning kultuurirahvaks pürgivate eestlasete jaoks saab oluliseks ka kehakultuur ehk “kehakarsus”. Selle raames suureneb 20. sajandi alguses ka huvi suusatamise vastu – mitte enam kui jahi- ja metsameeste praktilise liikumisabinõu, vaid kui sportliku ja tervistava tegevusena.
Lehtedes hakatakse aina sagedamini avaldama suuskade müümise kuulutusi – Valgas, Viljandis, Tartus, Tallinnas … Saame ka teada, et Tartu poisslaste gümnaasiumi õpilastele on kehaharjutuste tarvis tellitud 32 paari suuski – Soomest –, sest koolis pannakse vaimse töö kõrval rõhku kehakarskusele ning sel otstarbel “pandakse suusadel-sõitmisi toime, uisutamist, lawn-tennist jne.; kewadet wõetakse jalgratta-sõidud ja õpereisid loodusesse ette” (Postimees, 25.11.1910). Näibki, et tärkaval suusaturul on valdavaks just Soome suusad.
Viljandi kaupmees Ressaar, kes müüb nii Norra kiirjooksu suuskasid, Soome Telemarke (mis oli tegelikult Norra Telemarki maakonnast pärit suusatüüp), Rootsi tee-suuskasid kui ka Samojeedi suuskasid (millel on põdranahk alla löödud), annab oma suuskade “müügikataloogis” (1911) sellest uuest vaatest ülevaate:
„Terwes kehas elab terwe waim.“ Terwed wõime aga ainult siis olla, kui palju wäljas waba õhu käes liigume ja sügawasti hingame. Meie töö ja tegewus — iseäranis linna-elanikkudel: õpetlastel, haritlastel, kaupmeestel, käsi
töölistel ja m. t. — on aga niisugune, mis neid
terwislisi nõudmisi ei täida, mille tagajärjeks mitmed haigused ja enneaegne jõuetus on, ja mille wastu pärast kallid rohud, terwisehallikad ja sanatoriumid palju ei aita. Kõige mõistlikum terwise-hoiu ja -kosutamise abinõuu on waba aja möödasaatmine wärskes õhus parajate liigutustega. Seda ei täida üksgi asi talwel paremini, kui suusatamine, sest suuskadel käimine ja jooksmine paneb kehalihaksed igakülgselt töösse, sunnib sügawalt wärsket õhku ka kopsu alumiste osadega hingama, mis kopsu, rinna ja lihaksed tugewaks teeb ja werd wärskendab. Selle juures on ta ülendawaks lõbuks selle poolest, et ta mitte ühe koha pääl keerlema ei sunni, nagu näit. uiskudega jooksmine mõnel jääplatsil — linnas wõrdlemisi halwa õhu käes, waid linnuwabaduse awab üle lume-lagendikkude metsa ja igale poole suure kiirusega minna, kuhu muidu jälgegi ei käi. Sest suusad kannawad suusatajat lausa lumel, ja õppinud suusatajad wõiwad wäga kiirelt edasi liikuda. Nii on suusad ühtlasi ka käsuliseks edasiliikumise abinõuuks taiwel, kus muu läbi saamine sügawa lume pärast wõimata, nagu metsatöölistel, küttidel ja igaühel, kes walju talwe-walitsuse wangis ei taha olla. Soomes ja mujal põhjamaadel on suuskade wäärtus täiesti ära tuntud, ja sääl suusatab juba iga laps, mis jälle rahwa terwist ja elujõudu oma korda tõstab.
1913. aastal alguses kirjutab Postimees:
Talwine sport, mis Tartus endistel aastatel ainult lihtsas uisutamises esitust leidis, on käesolewal talwel palju mitmekülgsemaks muutunud. Uisutamise kõrwal on iseäranis suusajooksmine laialiseks läinud. Kui see ilus talwesport aastate eest ainult mõnede üksikute eralõbu oli, siis wõib nüüd igal päewal suurel arwul noortsugu näha, kes suusad õlal linnast wälja tõttawad, et awaratel lumeväljadel kaugele libiseda. (Postimees, nr. 33, 8.08.1913)
Aina sagedamini tutvustatakse leheveergudel eestlastele soomlasi, norralasi ja rootslasi kui suusarahvaid ning kirjutatakse ka “suusa jooksmise” võistlustest Põhjamaade mängudel Stockholmis (Postimees, nr. 62, 16.03.1913). Ent veel 1920. aastalgi üksnes õhatakse, et ehk jõuavad lähiajal ka Eesti suusatajad sinna võistlema.
Suusatada soovitatakse nii neil, kes soovivad üksilduses viibida ja omaette mõelda, kui ka neile, kes soovivad seltskonnas aega veeta, sest suusatada saab nii üksi kui ka üheskoos. See on kosutav nii kehale kui ka vaimule ning kõigele kõigele muude heale lisaks saab suusatades vabas looduses liikuda, kodumaa loodust – ja ka iseennast – tundma õppida.
Siiski nendib A. Weiss suusatamise ajaloost ja hetkeolukorrast ülevaadet andes veel 1920. aastal:
Ka meil Eestis on [suusad] maad wõtnud, aga kahjuks õige wäiksel mõõdul. Ainult mõnes üksikus talus juhtume suuski silmama ja ka meil sportlaste seas on nad kaunis haruldased asjad. Ei ole meil ühtegi suusatamise wõistlust olnud ja ei ole ka meil spordi seltsid sel alal midagi ära suutnud teha.
Nüüd oleks aeg kohe tööle asuda, et seda spordiala tema arenemise ajajärgu kõrgusele tõsta, sest mida kauem meie wiiwitame ja ootame, seda raskem on meil pärast teistele järele jõuda. (Eesti Spordileht, nr. 10, 13. november 1920)
Ning lõpetuseks õpetab ta, kuidas suusatamist harjutama hakata, eri viisidel suusatada ning mida suusatamisel selga panna.
Ent juba järgmisel talvel toimuvadki Eestis esimesed suusavõitslused. 1921. aasta suusahooajast (veebruari-märtsi) ülevaadet andes märgitakse, et talve jooksul peeti tervelt 10 võistlust (Tartus, Viljandis, Tallinnas ja Rakveres). Tartu “Kalew” korraldas isegi esimesed ülemaalised võistlused. Samas märgitakse, et tulemused olid veel kehvad, aga tegemist oli ka alles esimeste võistlustega. (Waba Maa, nr. 84, 3.04.1921)
Ning sealt edasi asuvad spordiseltsid üle Eesti usinamalt endale (Soomest) suuski tellima, suusavõistluseid ja suusapäevi korraldama. Hoogsalt avatakse linnades ka suusajaamu, kust suuski saab üürida või tasuta laenata. Jõudumööda hangivad suuski ka koolid. Aktiivselt osalevad suusakultuuri edendamises kaitseliit ja kaitsevägi, kuivõrd suuskades nähakse ka riigi kaitsevõime olulist elementi. Suusad saavad alla ka piirivalvajad ja postiljonid.
Varasemast enam hakatakse lehtedes ka välismaistest võistlustest ülevaateid andma ning 1925. aastal osaleb – ja võidab – Viljandist päris Theodor Andresson (1900–1994) ühe Berliini suusavõistluse (Eesti Spordileht, nr. 12, 25.03.1925). 1929. aastal oli ta eestvedajaks Eesti esimese suusahüppemäe ehitamisel Rakveres. (Postimees, nr. 35, 5.02.1929) Samm-sammult kujunevad (kodumaiste) võistluste toel välja ka teised kohalikud suusasangarid.
Samuti hakatakse hoogsalt korraldama suusatamise kursuseid (puhuti kutsutakse instruktorid Soomest – nt 1927. a. Soome suusameister Armas Palmroos) ning ajalehtede-ajakirjade veergudel avaldatakse igal aastal artikleid nii suusatamise ajaloost, erinevatest suusa tüüpidest ja suusatamise tehnikatest kui ka suuskade eest hoolitsemisest ja nende määrimisest.
1931. aastal kirjutatakse suusaspordi olukorrast:
Suusavõistlused on nüüd muutunud õige mitmekesiseks. Populaarsemad on kiirsuusatamine siledal maastikul, siis raske ja väsitav murdmaasõit ja lõpuks suusahüpped, mis sageli nõuavad inimohvreid. (Sõnapilt, 11.01.1931)
Suusaspordi alade nimekirja lisandub ka teatesuusatamine ja orienteerumissuusatamine, distantsid pikenevad ja võistluskavva lisanduvad maratonid. Ent suusatamise kui spordi kõrval tuletatakse puhuti meelde, et see on ka meelelahutus ja lisaks veel kõige hõlpsam lumes liikumise viis.
Suuski oli turul erinevaid, ent meie maastikul soovitati kasutada universaalseid suuski. Mõõtudest:
Keskmise mehe suusa pikkus peab olema 2,20 —2,40 m, väiksematele 2,10 m alates. Suusa kanna poolne osa on 16—26 sm võrra ninaosast lühem. Suusanina paine ei tohi olla järsk, nimelt olgu 30 sm pikkuselt suusaninast ja tõusku 10 sm kõrgusele lumepinnast. Keskmine suusa paine on 4 —5 sm, kui suusad vastamisi asetatud. […] Suuskade kaal on 1,5 —2 kg. […] Suusakepp ei tohi ulatuda kõrgemale kui suusataja õlani. Raskemal maastikul ulatuvad nad ainult kaenla alla. Kerged ja vastupidavad on bambuskepid, või selle puudumisel haavapuust kepid. Kepi ümbermõõt 6 —7 sm, raskus 600 —700 gr; rõngal, mis 6 —7 sm kõrguse], on läbimõõt 14—18 sm. Kepi otsa lüüakse nael, nii et ta ulatuks 2 —3 sm pikkuselt välja, kusjuures praktilisemad on kõverad naelad. (Nool, 19.12.1931)
Suusatamise populariseerimise osaks said ka erinevad – ja omajagu muljetavaldavad – suusaretked. Olid need nüüd inspireeritud Nanseni jt polaarretkedest või muust, aga mastaapsed suusamatkad olid moes nii siin kui ka naabeeriikides.
Näiteks 1926. aastal suusatasid Riia jalgpallurid Tallinna, 1929. aasta jaanuaris sõitsid Riia Ülikooli tudengid suuskadel Tartu ja Tallinna “tervitusi tooma”. Teine seltskond riialasi tegi samal aastal suuskadel ekspeditsiooni Ruhnusse. Kolmas salk lätlaseid suusatas Kuramaalt Saaremaale.
Ja ega siis eestlased naabritest maha ei saanud jääda: 1928. aastal tegid Järva malevlased Eesti esimese pikema suusaretke Paidest Tallinna, järgmisel aastal suusatasid juba kaitseliitlased Viljandist Põltsamaale, Narvast Tallinna, Tallinnast Rakveresse, samuti Tallinnast Põltsamaa ja Tartu kaudu Otepääle ehk 230 km. Ning 1931. aastal juba 380 km-se teekonna Tallinnast Petserisse välja; Petserlased omakorda suusatasid kuue tunniga Võrru. Samal aastal sõidab salk suusatajaid üle Soome lahe Kundast Kotkasse ja nii edasi.
1930. aastast võtsid kaitseliitlased igal aastal suusatamise propageerimiseks ette umbes kuu aega kestva teatevõistluse-suusamatka – “tähesuusatamise” – ümber Eesti, millest võtsid osa kõik malevlased oma piirides. Retk oli marsruudist sõltuvalt eri aastatel 1000–2000 km pikk ning enamikel aastatel läbiti ka Avinurme – kas siis Torma–Avinurme–Tudulinna–Iisaku liinil või vastupidises suunas. Näiteks kirjutatakse 1935. aastal:
Kaitseliidu teatesuusatajad on jõudnud otsaga Tartumaale. Neljapäewa [31. jaanuari] warahommikul Tudulinnast wäljunud meeskond kella kümne paiku sõitis sisse Awinurme asundusse. Seega olid saawutatud Tartumaa malewa piirid, kust Awinurme meeskond kell 11 läks teele Peipsi ranniku poole, sihtpunkt Mustwee. Reede õhtul kell 7 teatesuusatajad peawad kawa kohaselt olema Tartus. (Waba Maa, 31.02.1935)
Sarnast “tähesuusatamise” ööpäevaringset teatesõitu korraldas ka piirivalve, sõites näiteks piki Eesti piiri kordonist-kordonisse Tallinnast läänerannikut mööda Eesti-Läti piirini, sealt Petserimaale, Eesti-Vene piiri, Pihkva ja Peipsi kallast mööda taas Eesti-Vene maapiirile ning seejärel Soome lahe kallast mööda Tallinna tagasi – kokku u. 1800 km. Esimesel, 1930. aasta retkel tuli sõit lumepuudusel Valgas katkestada, ent 1931. aastal sõideti marsruut juba 9 päeva, 9 tunni ja 46 minutiga läbi.
Ent lühemaid ja pikemaid suusamatku võtsid ette nii spordiklubid kui seltsid, kooliõpilased, üliõpilased ja muud talisportlaste seltskonnad – risti-rästi läbi Eesti ja ka naaberriikidesse. Pikimaks ühe meeskonna poolt kaetud suusaretkeks kuulutatakse 1935. aastal Narva rügemendi 434 kilomeetrine retk, mis tehti 12 päeva, suusatati kokku 53 tundi.
Suusapisik levib eestlaste seas jõudsalt, ainut et maarahvas ei võtnud vedu. Veel 1930ndate alguses kurdetakse, et suusamonopol on linlaste käes, aga maal tuntakse neid vähe. Suusad on ka küllaltki kallid ning loodetakse, et abiks on suuskade valmistamise oskuse levitamine – kui selgub, kui lihtne neid valmistada on, hakkab igaüks neid ise tegema. (Maamees, 15.01.1932)
Lootus osutus tõeseks. Avinurmest tulevad teated 1933. aastal:
Awinurme suusatab. Awinurmlased on wiimasel ajal erilist huwi hakanud tundma suusaspordile. Kõikjal wõib näha inimest suuskadel, olgu need siis metsamehed, talupiigad wõi kodalikud ametnikud. Säärane suusapalawik on seletataw kohapeal walmistatawate suuskade odawusega. Nii wõib juba alates neljast kroonist saada paris häid suuski. (Postimees, 29.11.1933)
Kui 1920ndate lõpul arvatakse Eestis olevat u. 6000 suusapaari, siis 1933. aastal arvatakse see number olevat juba 15 000.
Samal aastal nenditakse Jänedal toimunud üleriigiliste Eesti “talimängude” järel, et eestlased hakkavad oma tulemustega juba soomlastele järele jõudma. Seejuures tuli Jänedal 18 km sõidus neljandaks Avinurme kompanii liige Leonhard Rammus ajaga 1:09:56, jäädes võitjale u. 1 minutiga alla. (Postimees, 21.02.1933)
Kusjuures 1935. aastal otsustas 29-aastane Rammus, kes tolleks hetkeks oli Narva kolinud, purustada pikima suusadistantsi maailmarekordi (mis toona oli 1300 või 1400 km), sõites “Tähesuusatamise” teatesõidu marsruudi tervikuna kaasa, seejuures kodumaist varustust kasutades. Retkel kulutas ta ühe paari suuski läbi, teise paari murdis katki ning kolmandatega jõudsid finišisse, olles kuu ajaga sõitnud läbi 2060 km. Traagilise noodina suri selle sõidu ajal tema pikalt haigevoodis olnud abikaasa.
Suusatamisest Avinurmes saame pisut aimu Aleksander Raukase perepiltidelt. Raukas oli 1931.–1932. aastal Avinurmes abimetsaülemaks ning tema fotoalbumis on ka mõned pildid tema, ta abikaasa Elsa ning nende sõpruskonna talvisest suusatamisest Avinurmes – abimetsaülema maja juures ja selle taga jõeluhal. Samuti selgub piltidelt, et ka Avinurmes korraldati suusamatku – näiteks siis Raukase sõpruskonna matk Tudulinna. Piltidel on kõik vabrikusuuskades.
SUUSKADE VALMISTAMINE EESTIS
Suuskade kasutamisel on ilmselt ka Eestis pikk ajalugu, ehkki selle kohta on konkreetsemaid andmeid alles 19. sajandist, mil suusad olid peamiselt jahimeeste ja metsavahtide kasutatud talvised liikumisvahendid. Seega tehti suuski käsitöönduslikult juba ammu enne seda, kui suusatamine siinmail rahvaspordiks sai.
20. sajandil Eestisse jõudnud suusk põhines tehnoloogiliselt traditsioonilisel jahimehesuusal, ent oli juba uute kasutusviiside tarvis kaasajastatud. Koos suusaspordiga jõudsid ka need kaasajastatud suusad Eestisse meie põhjanaabritelt. Ent kui sajandi esimestel kümnenditel telliti suuski peamiselt Soomest, siis järk-järgult hakkab välja kujunema ka kohalik suusatööstus.
1916. aastal nendib “-nk” (Hoia Ronk) Postimehe veergudel, et kui linnas on juba spordisõpradel küllalt suuski ja ka sõjavägi on need liikumisabinõuna kasutusele võtnud, siis maal, kus neid ehk kõige enam vaja läheb, neid lastel ei ole, Soomest tellida on kallis ning pole kedagi, kes aitaks neid moodu viia. Ent karjapoiss on ju oma “wiskari”-noaga osav kõiksugu puutööd tegema – ta teeks enesele ka suusad valmis, kui teaks, kuidas teha. Baierimaalgi leduvat sellekohaseid õpetusi – aga kes meil sellise õpetuse trükkimise enda peale võtaks? (Postimees, 16.11.1916) Kui mõni põgus kirjeldus kõrvale jätta, läks sellise õpetuse jagamiseni veel 15 aastat.
Kahekümnendate alguses hakkas Eestis suuski tootma Balti Spordiriistade Vabrik Tartus (hiljem Tartu Spordiriistade Vabrik). 1921. aasta veebruaris kirjutatakse lehes uhkusega, et rootslased olid neilt juba proovipartii tellinud ja kui suusad kõlbulikud on, tellivad neid juba suuremas koguses – ehkki vabriku tootmisvõimsus on veel tagasihoidlik. (Waba Maa, nr. 42, 16.02.1921) 1923. aastaks oli aga suuskade valmistamine saanud vabriku üheks põhitegevuseks, kuna kohalikud suusad olid Soomest tellitavatest märgatavalt soodsamad. (Postimees, nr. 28, 30.01.1923) 1927. aastal läks vabrik küll pankrotti, ent uute omanike käe all muutusidki kasepuust suusad selle üheks peamiseks artikliks, mida toodeti 1930. aastaks u. 1500 paari aastas. Põhiosa toodangust läks kaitseväele ja kaitseliidule. (Nool, nr. 56, 20.12.1930) Ent mida populaarsemaks muutus suusatamine, seda rohkem ületas nõudlus pakkumist.
1928. aastal märgib kehalise kasvatuse inspektor E. Indla kohaliku spordielu arendamist vajavate kohtade seas:
Tuleb levitada sportlist käsitööd. Näiteks on kodusel teel valmistatud suusad paremad keskmisest vabrikutööst. Tuleb õhutada kodust suuskade valmistamist, pealegi kus meil on kodumaal mehi, kes sel alal tüsedad eriteadlased. (Eesti Spordileht, 21.12.1928)
Suuskade valmistamise alal oli toona üksikuid kodukäsitöölisi. Näiteks Soomes elanud ja seal suusategemise ära õppinud Rudolf Truuberg, kes Läänemaal, Ristil kodus suuski tegi – külanoortele ikka paarkümmend paari aastas. (Virulane, 20.02.1929) Tema valmistas suuski nii kasest kui pärnapuust. (Lääne Elu, 4.03.1931) 1931. aastal kirjutatakse, et ka kaitsevägi on tellinud 50 paari suuski ka Viljandi suusameistrilt ning 200 paari Läänemaa suusameistrilt – ilmselt Truubergilt. (Waba Maa, nr. 247, 21.10.1931), ent suure nõudluse tõttu oli kaitsevägi ka Värskas ja Tallinnas, Tondil oma väikesed suusatööstused käima pannud.
1931. aastal hakkas Pärnus suuski valmistama Soomes õppimas käinud Johannes Tamm. (Vaba Maa: Pärnu väljaanne, 2.12.1931), Tapal valmistas neid tuntud vankrimeister J. Leinberg (Järva Teataja (1926-1944), nr. 149, 22 detsember 1931). Samal aastal alustas Tallinnas, Tartu mnt 30 suuski valmistama ka o/ü. Lebecki, Pabstel ja Ko. (Uus Eesti : kaupmeeste ja töösturite häälekandja, 13 detsember 1931) Rakveres oli suuremaks suusavalmistajaks T. Weske tislerikoda – Soomes õppinud suusameistri juhendusel valmistati 8–10 paari päevas (Viru Hääl, 21 jaanuar 1933).
Puhuti mainitakse sedagi, et koolilapsed valmistavad ja sõidavad võistlustel omatehtud suuskadega – Viljandimaal, Pärnumaal, Võrumaal jm. Näiteks Viljandis olid koolipoisid valmistanud 70 paari vabrikusuuskadega konkureerivat suusapaari (Sakala, 15.12.1931). Võrumaalt kirjutatakse:
Wiibides Põlgaste algkoolis hommikul tundide algades, tulid õpilased kooli suuskadel. Suusad kõigil omatehtud, kasepuust, hästi paenutatud, jalaalus wasika nahaga kaetud, otsad puuklotsdega täidetud ja naeltega kinni löödud, et hoida paenutust alles, sidemed nööridest ja omakoetud willasest kangariidest, kepid kadakast, jalas pastlad, seljas raamatu pundar ja leiwakott. Lugesin suusapoissa ja ka tüdrukuid üle kahekümne, enamikus 7—12 aastates. (Wõru Teataja, 15 märts 1932)
Ent ka noorsugu hakkab vedu võtma. Näiteks kirjutatakse:
Leidlikud noored Imaweres. Hiljuti tellisid grupp Imawere noori Tartust mitu paari suuski. Suusad saadeti kohale kasti pakitult. Et seda „kallist” kasti mitte ilmaaegselt lasta häwineda;wvalmistasid endale mittetellinud noormehed endale kasti osadest suusad. Küllalt hääd! Kolmandad arvavad ka tulewikus ainult kaste tellida, tulla odawam. (Külaleht, 11.04.1931)
1930ndate alguses osutatakse sageli, et suusaspordi levimise peamiseks takistuseks on suuskade vähesus ja kallidus, eriti majanduslikult raskel ajal. Ent ..
Suuskade walmistamine kodusel teel peaks pikapeale osutuma meie puuseppadele uueks tööharuks, mis annaks eriti rohkesti tööd neil aastaaegadel, mil puuseppade kutseline töö on soigus. Suusaspordi lewimine sünniks märksa kiiremal sammul, kui kodanikud, eriti aga noorsugu, oleksid teadlikud suuskade walmistamisest, materjali walikust, ning soodsal juhtunnil, kui käepärast tööriistad ja puitmaterjali, wäikese waewaga meisterdaks nii mõnigi mees ise endale suusad. (Päewaleht, 21.10.1931)
1931. aastal saab uueks loosungiks “Suusad igale kodanikule!” ning “kaitseliidu kiiduwäärt algatusena” alustatakse suuskade ja suuskade valmistamiseks vajalike tööriistade valmistamise kursuste korraldamisega. Rahva seas suuskade valmistamise oskuse levitamise põhjuseks oli vabrikusuuskade, eriti välismaiste, võrdlemisi kallis hind (keskmine suusapaari hind oli 20 krooni, isevalmistatud suuskade hinnaks arvati 4-5 krooni). Nii kutsuti kohale Soome parim suusameister Eino Sipola (või Sippola) Lapimaa piiri äärest. Esimesed kursused korraldatati Tallinnas (9.–21. novembrini), Paides (23. nov.–5. dets) ja Tartus (7.–19. detsember) ning suusad valmistati uuema aja lõike järgi ja kasepuust. Esiti olid need kursused küll pigem suunatud kaitseliitlastele ja kaitseväelastele, aga mahutati ära ka teisi.
Näiteks Tallinnas kogunes kursusele 71 huvilist, neist 15 said suusasepa diplomi ning sellele järgnenud näitusele pandi üles 150 paari kursusel valmisnud suuski ning Sipola tunnistas parimaks viljandlase Harold Kirssi suusad. Kokku osales esimeses kursuste seerias pea 180 huvilist.
Sama aasta detsembris kuulutatakse välja suuskade valmistamise kursused ka Pärnus, Tapal, Narvas, Võrus, Valgas ning edasi juba Paides, Tartus, Jõhvis, Emmastes, Rõuges, Haapsalus, Lihulas, Kõrgesaares, Varbolas, Märjamaal, Kullamaal, Ristil, Paliveres, Rakveres, Mäekülas, Väike-Maarjas, Vihulas, Sallas, Rannus, Ahjal … Peamiselt korraldas neid kaitseliit, aga ka kohalikud käsitööseltsid. Varsti hakati suuskade valmistamist õpetama ka tööstuskoolides ning rahvaülikoolides.
Seejuures tuuakse eraldi välja Võrus suusavalmistamise kursuse lõpetanud esimene Eesti naissuusavalmistaja I. Wainola, Võru koolivalitsuse juhataja abikaasa, kelle tööd kuulunud kursuse paremate hulka. (Wõru Teataja, 19.01.1932)
Loomulikult jõuavad need kursused ka Avinurme. Õigupoolest pannaksegi juba kodukäsitööna suuskade valmistamise propageerimise arutelul suured lootused Avinurme puutöömeistritele kui tulevastele sukseseppadele.
Esimesed suuskade valmistamise 10-päevased kursused peetakse Avinurme rahvamajas 3.–12. veebruaril 1932. a. Kursuse teate juures lisatakse:
Kuna Awinurme mehed on üleriikliselt tuntud oma puutöö oskusega, siin on kaitseliidu peastaap mõttele tulnud Awinurme meestele ka suusk. walmistamist kätte õpetada, sest loodetakse, et Awinurme mehed hakkawad tulewikus kogu kaitseliidule ja kaitsewäele suuski walmistama. (Virumaa Teataja, 28.01.1932)
Ehkki Avinurmes toimunud kursuse puhul nenditakse, et avinurmikute huvi selle vastu oli leige, näib suuskade valmistamine siinmail siiski levivat. Ent kui koolitusel õpetati suuski valmistama kasepuust, siis Avinurme mehed tegid suuskasid haavast või remmelgast, sest sellised suusad on hästi kerged ja libisevad ka hästi (Esmaspäev, 20.07.1936) Seega on keeruline öelda, kas suuski hakati valmistama kursuse toel või kasvava suusamoe tõttu ja varasemate teadmiste järgi.
Detsembris 1933 kirjutab Waba Maa artiklis “Awinurmlased walmistawad odawaid suuski”, kodumaiste suusaseppade arvukus kasvab ning suusad muutuvad odavamaks:
Isegi kaugemates maakohtades walmistatakse suuski. Ka kuulsad Awinurme “aamisepad” on wiimasel ajal hakanud suuski meisterdama, leides sellega omale ilusa kõrwalteenistuse. (Waba Maa, nr. 283, 2.12.1933)
Postimehes nenditakse:
Ka suusawalmistuses pole Awinurme puutööstus enesele häbi teinud. (Postimees, 29.11.1933)
1933. aastal hakkavad maal valmistatud suusad ka laatadel silma ja nende müüki hakatakse laadateadetes mainima. Näiteks kirjutatakse 1933. a. veebruaris, et on Tartu küünlalaadale ja ka Viljandi küünlalaadale on uudiskaubana jõudnud koduselt valmistatud suusad (Päewaleht, 19.02.1933, Oma Maa, 18.02.1933) – tehtud Torma pool, Elistveres jm. Samuti leiavad suusad äramärkimist Võru, Kallaste, Jõgeva, Tõrva jt laatadel.
1935. aastal arvatakse, et suusakursusel õppinute poolt on juba valmistatud kümneid tuhandeid suuski ja paari aasta pärast oleme suusaspordis põhjanaabritele järele jõudnud. (Maamees, 8.03.1935) ning kaitseliit on üle maa tööle rakendanud oma 1500 suusaseppa (Uudisleht, 8.12.1936). Ent ikkagi on suuskade tellimusi rohkem kui valmistada jõutakse.
Veel 1937. aastal kirjutab Postimees:
Awinurmes areneb ka suusawalmistus. Peale muu puutööstuse on Awinurmes arenema hakanud ka suusawalmistamine. Wõrreldes spetsiaalsporditarwete walmistanlise töökodadega, ei jää Awinurme puutöösturite ja käsitöösturite poolt walmistatud suusad sugugi maha oma wäärtuselt. Kuid hind on siiski märksa odawam. Wiimastel aastatel on siiski Aiwnurme suusatööstus wäheuenud, sest kogu ümbruskond on juba warematel aastatel suuskadega warustatud. (Postimees, 19.02.1937)
Ning veel 1940. aasta Tartu küünlalaada ülevaates nenditakse, et suuski oli laadale toodud rohkem kui kunagi varem, sest neid on hakatud maal senisest suuremal määral valmistama.
SUUSKADE VALMISTAMINE
Suuskade vanemal ajal valmistamisest on kirjalikke juhiseid vähe, mistõttu kombineerib alljärgnev ülevaade traditsiooniliste suuskade valmistamise kohta käivat teavet hilisemal ajal moodsamate suuskade koduseks valmistamiseks antud õpetustega.
Kui moodsad sportsuusad olid pikad ja kitsad, alt soonega, siis rahvapärased Eesti suusad olid lühikesed ja laiad, harilikult 150–215 cm (5—7 jalga) pikad, 13–20 cm (5–8 tolli) laiad ning 1,3–2 cm (0.5–0.75 tolli) paksud.
Alt olid suusad tavaliselt siledad, ilma sooneta. W-mann (1904) küll kirjutab, et suusad tuleks pealt katuse harja moodi kanti hööveldada, et lumi pealt ära langeks ja ehkki ka selliseid suuski meie muuseumite kogudes leidub, et olnud see meil traditsiooniliseks lahenduseks.
Suusa nina oli nooljas (aga sageli pigem pigem tömp) ja ülespoole kõver, tagumine ots on õigenurkselt lõigatud.
Suusakeppe endisel ajal ei kasutatud. Mõlemast suusa ninast on väikene auk läbi, milledesse kinnitatud nöörid, mis olnud ohjadena suusataja peos.
MATERJAL
Suuskade jaoks sobiv materjal pidi olema 1930ndatel kirjelduse järgi kõva, kerge, painduv ja kuiv.
Traditsioonilisi “jahimehesuuski” valmistati Eestis peamiselt haavast – nii ka Avinurmes. Selle valiku puhul oli esiplaanil materjali kergus ja libedus. Avinurmes tarvitati haava kõrval ka remmelgat ning remmelga suusad olevat olnud oma libeduselt kõige paremad. Kerguse poolest on sobivaks peetud ka pärna.
Selle kõrval leidis kasutamist ka kask ja teised kõvad puuliigid, nt vaher, tamm, saar ja jalakas. Nende eemuseks oli tugevus ja kulumisele vastupidavus, aga taamuseks raskus.
Samuti on mainitud suuskade valmisistamisest kadakast, pihlakast, pähklipuust, männist ja kuusest. Hiljem peeti parimaks suusapuuks eksootilist pähklipuude sugukonda kuuluvat hikkoripuud, mis kasvab Põhja-Ameerikas ja Aasias.
Normann (1904: 664) näiteks kirjutabki Haanja suuskade kohta, neid neid valmistati kasest, haavast või vahtrast.
Uuema aja “sportsuusad” olid peamiselt kasest, vahtrast või tammest, sest need puud on sitked ja vetruvad ning ei kulu lumekoorukese peal kiiresti ära. Hiljem haaba enam hea suusapuuna ei tunnistatud.
Seega saab suuski teha pea igasugusest puust, ent igal neist on omad head ja vead. Näiteks major K. Saar (Harku maleva pealik) kirjeldab materjali valikuid 1932. aastal:
Tugewamaks ja libedamaks puuks osutub tamm, kuid oma raskuse tõttu kõlbab ta ainult mäesõidusuuskadeks, millede järele nõudmine meil mägede puudumisel wõrdlemisi wäike. Meie okaspuud, kuusk ja mänd, on küll kerged, kuid kergesti kuluwad ja murduwad. Lehtpuudest parimaks ja kättesaadawaimaks seni on kask, mille tõttu on hakatud walmistama suuski peaasjalikult kasest. (Harjulane, 1932: 93)
A. Sepp kirjutab:
[Saar] peab hästi määret, on paenduw, kuid raske ja ei kulu ühtlaselt, mille tõttu suusad hakkawad wiltu jooksma. Noor waher on libe, peab määret, on kerge, kuid murdub kergesti. Wana wahtra puu on liig kerge murduma ja sellepärast pea kõlbmatu. Kask ja haab on kerged, paenduwad, kuid ei pea määret ja kuluwad karedaks. Haab ei lase end hästi wäljatöötada – on liig kisklik, s.t. pindlik ja jääb koredaks. (Maamees, 4.12.1931)
Tarvitatavale puuliigile lisaks oli erinevusi ka materjali ettevalmistamisel. Kui endisaegseid haavapuust suusad tehti valmis toorelt ning seejärel pandi kuivama, siis moodsate kasesuuskade puhul esmalt suusalauad kuivatati ning suusad viimistleti kuivast puust.
Ent materjali valikul ja suusalaudade ettevalmistamisel oli ka sarnasusi.
Suusapuu pidi olema oksavaba ning samuti ei sobinud keerdkasvuga puu, sest sellised suusad murdusid või kõmmeldusid kergesti, ega kisuline puit, sest seda ei saa korralikult siledaks hööveldada ning suusk ei libiseks hästi.
Vanemal ajal (ja nt Haanjas, Võrumaal) valiti suusapuuks ka loomuliku kõverusega puu, mispuhul tahuti suusanina kõverus kirvega välja. Suusaotsa kõverust saadi ka painutamise teel, ent selline nina kippus aja jooksul õigeks tagasi minema.
Kasepuu kohta öeldi, et kõige parema materjali saab segametsast, kus puu on kasvanud pikaks, sirgeks ja oksavabaks. Ning sobiva kase tunneb koore järegi ära – ei ole liiga korpas ega liiga valge. Mõne andmel on sobivaim kask kännust 20–33 cm läbimõõduga.
Suusapuud soovitatakse langetada jaanuaris-veebruaris, sest suvel (või muul ajal) langetatud puust suusad on raskemad ja ei ole nii nõtkuvad. Samas olla kevadel või sügisel langetatud kasest suusad libedamad.) Puu tuleks langetada vähemalt 6-8 kuud enne suuskade valmistamist.
Langetatud puu lõigatakse pakkudeks (paku pikus vähemalt 20 cm suuskadest pikem – kuivamislõhede tõttu), misjärel pakk lõhestatakse (joonis 1) – sest häid suuski saab just lõhestatud pakust, mitte saagimise teel saadud laudadest. Viimasel juhul lõikab saag puukiud läbi ning suusk ei saa sama vastupidav. See, mitu suuska ühest pakust saab ehk mitmeks lõmmuks pakk lõhestada, oleneb paku jämedusest. Öeldakse ka seda, et paremad suusad saab puu põhja pool kasvanud küljelt, mistõttu peaks pakku lõhestama ida-lääne suunal.
Suuskade valmistamisel kasutati puu pindmisi laudu (vt joonis 2). Oluline on see, et puu aastarõngad asetseksid suusa tallaga paralleelselt, mitte risti (vt joonis 3). Seejuures saab suusa põhjaks puu pindmine, koorepoolne külg – sel juhul nad kuluvad ühtlasemalt, on painduvamad ja ei kisu kaardu.
Ka saelaudadest suuskade valmistamisel oli oluline järgida seda, et aastarõngad oleks tallaga paralleelselt ning peamine oli just see, et ühest lauast ei valmistatud kahte suuska – lauda ei tohi poolitada, puu südamik peab terveks jääma. (vt joonis 4)
Lõhestamise järel eemaldatakse lõmmu pinnapealselt osalt puukoor ning tahutakse e-v siledaks; südamiku poolt tahutakse liigne puu maha, nii et järele jääks 6–7 cm paksune laud.
Moodsate suuskade puhul soovitati suusalauad (mille paksus pidi olema 4-6 cm) kuivama panna nii, et nad asetada üksteise peale taldade pool vastamisi, panna nende vahele keskkohta klots, siduda otsad kokku– et nad kuivaksid juba painutatud olekus talla paindekõrgusega. (Või siis vastupidi – asetada nad südamikupoolselt üksteise vastu, siduda nad keskelt kokku ning panna klotsid servadesse.) Seejuures tuli jälgida, et suusalauad oleks ühesuguse paindega ning vastasel juhul vähempaindunud suusalauda õhemaks tahuda.
Valmistahutus laudu kuivatatakse 6–8 kuud. Sellest ajast pool kulub väliskuivatamisele, teine pool sisekuivatamisele rehetoas või saunas või spetsiaalses kuivatis, seejuures järk-järgult temeratuuri tõstes. Ehkki kuivatis on võimalik suusalaud ka kiiremini kuivatada, siis ainult sisekuivatusega ei saa vastupidavat suuska ning kiiresti kuivatades jääb materjal hapraks. Mida kauem materjal kuivab, seda paremad, stabiilsemad on valminud suusad. Seejuures soovitatakse suusalauda sisekuivatamise ajal niisutada või aeg-ajalt välja vihma kätte viia.
VALMISTAMINE
Suuskade mõõdud ja kuju olid erinevad nii ajastust, otstarbest kui ka piirkondlikust tavast lähtuvalt. Jahimehesuusad olid moodsatest suuskadest lühemad, laiemad ja paksemad – aga ka nende viimistluses oli erinevaid lahendusi.
Kõikidele suuskadele oli muidugi ühiseks nende ülespoole kõverdunud nina. Normann kirjutab, et Haanja suuskade nina oli 10–13 cm (4–5 tolli) ülespoole, hilisemal ajal soovitatakse metsamehe suuskade nina kõrguseks mitte üle 2 tolli (u. 5 cm).
A.B. (Eesti Mets, 1923) kirjeldab tööde järjekorda nii, et esmalt tuleb suusa lauad välja tahuda (pikkus, laius), ninapoolne ots ära teritada (ka õhemaks vesta) ja seejärel ära painutada. Ning kui painutatud lauad on painikus ära kuivanud, siis asutakse lõplikku viimistlust tegema. Seejuures võib ka nina teritamise jätta lõppviimistluse osaks. On ka soovitatud valida suusa ninaks suusalaudade tüvepoolne ots. Ent endisel ajal ei pruukinud töö käia selles järjekorras.
NINA PAINUTAMINE
Nagu eelpool märgitud, siis kõverust sai teha ka suusapuust kaare välja tahumise teel – kas siis kõverast puust või sirgest. Kõvera puu puhul kirjutab Normann, et puu aeti lõhki ja tehti kummastki poolest üks suusk.
Tavalisemaks oli siiski suusaninade painutamine. Seda võis teha ka suusaninasid tulises tuhas vm kuuma käes hoidmise teel, “toorelt kõverdades”, paar päeva leotades, ent levinud viisiks sai keetmine. Nimelt (kase puhul):
Suusa nina tuleb hautada umbes 35 sm pikkuselt keevas vees umbes tund aega kuni see puu osa on muutunud sedavõrd pehmeks, et see paenutamisel ei katke ega laastu välja ei viska. (Lepp 1933)
Teisalt soovitatakse keeta 100 kraadisena hoitud vees 30–45 minutit. Seejärel tuleb nina kohe, aga ettevaatlikult painutama hakata – kas siis painepuu (joonis 5) või sobiva kujuga painutamise klotsi abil. Kui nina ei paindu kergesti või ei võta õiget kuju, tuleb see taas keema panna.
Painutatud nina jäetakse klotsi külge kuivama – suvel saab suuski kuivatada väljas, sügisel või talvel aga kuivas ja soojas siseruumis. Painepuul saab kuivamist kiirendada ka suusanina mõlemalt poolt tulel või kuuma ahju paistel kuivatades (kuna see raam võimaldab mõlemalt poolt kuumutamist).
Kui suusaninad on kuivanud (nt hakkavad painepuus logisema), siis vabastada nad painepuust või klotsi küljest ning mõnel juhul soovitatakse lasta enne lõplikku viimistlemist paar päeva vabalt seista.
VIIMISTLEMINE
Viimistlemise käigus anti suuskadele nende lõplik kuju – mis, nagu eelnevalt märgitud, oli vaieeruv. Jätame siinkohal kõrvale sportsuuskade uuemad lõiked ja uurime traditsiooniliste suuskade vormi.
Suuskade põhi hööveldati siledaks. Üldiselt olid endisaegsed suusad sileda põhjaga, ilma sooneta, mis hiljem suuskadele lisandus. Samuti ei olnud neil moodsatele suuskadele omast talla paindekõrgust, põhi oli sirge ja ühetasane.
Ent jahimehesuuskadelgi oli erinevusi selles, kas suusad tehti ühepaksused, jalapideme – ehk jaluse, vangi, rakiste – juurest paksendusega, voolitud jalaasemega või mitte.
Ilmselt kõige lihtsam lõige oli ühtlase pakusega (v.a. nina ja ehk ka tagumise otsast õhenemine) suusk, mille puhul naelutati rihmad otstega suusa külgedele kinni või siis löödi suuskade äärtesse puuliistud, mis takistasid jalal küljele libisemist. Liistu tehti auk (või õõnsus), mille külge seotud jaluse nöör (vt joonis 6). Ent see on juba hilisem, “naelaajastu” lahendus.
Traditsioonilisema lahenduse puhul oli suusk keskelt jaluse kohalt paksemaks jäetud. See oli otstarbekam ühest küljest seetõttu, et takistas suuskadel keharaskuse all läbi vajumist ja aja jooksul looka jäämist. Jaluse võis ka sel puhul olla lihtsalt küljele naelutatud nahkrihm või paksmast kohast suusa sisse tehtud august läbi aetud nöör. Ent ilmselt vanemaks lahenduseks oli suuse keskel oleva paksendi sisse jalaaseme õõnestamine.
Selle lihtsustatud vormiks (ja ilmselt naelutatud liistude eeskujuks) oli paksendi õõnestamine viisil, et suusa külgedele jäeti kõrgem serv (Normanni kirjelduses u. 2 cm kõrge ja 25 cm pikk), kuhu siis jalusenööride jaoks augud sisse tehti.
Muidugi variatsioone oli veelgi, ent just viimase lõike järgi on valmistatud ainsar Eesti Rahva Muuseumi kogus olevad Avinurmest pärit suusad.
Nimelt Viires võttis Avinurme välitöödelt kaasa Maetsma Palussaare talust Kaarel Koppeli juurest pajupuust tehtud ja nahast kinnitusrihmadega suusad, mille juures on selgitus: “Pajupuust olid libedamad kui tavalised haavasuusad. Sobivat jämedat paju oli harva leida, sellepärast sellest puust tehti suuski harva. Suusaninas olevast august käis nöör läbi. Nööriga veeti suuski kõval teel. Igal metsavahil olid omal ajal sellised suksed.”
Meie muuseumite kogudes talletatud vanemas laadis, valdavalt haavast, aga ka kasest vm puust suuskade mõõdud ja kuju on erinevad. On nii tömbima kui ka teravama ninaga suuski; tagumine ots on enamasti sirge lõikega, ent on ka diagonaalse lõikega või ümara otsaga suuski.
Kinnitusvahendiks oli vanemal ajal linane kabel ehk nöör. Hiljem tarvitati nahast rihmasid. Nii kirjutab näiteks W-mann:
Kablade asemele soowiksin ma omalt poolt rihmad panda, mis igate pidi palju paremad on, päälegi ei pigista rihm jalga, kuna aga „kabel” selles asjas päris kuriwaim on. (Põllumees, 25.11.1904)
Kabla või rihma pikkus pidi olema selline, et jalg ulatuks pikema varba alla – kui jalus käis üle jalalaba, siis oli ninali lendamine e-v kindlustatud.
Ent eripäraseks oli endisaegsete suuskade puhul kahtlemata suusa ninadesse tehtud aukudesse kinnituvad käepideme nöörid ohjadena seoti – üks ots ühe suusa nina külge, teine teise külge. Nöör pidi parasjagu pikk olema, et suusadega seistes nööri keskkoht kätte ulatab.
Normann selgitas suuskadega liikumist järgmiselt:
Suusad pannakse mõlemad üksteise kõrwa lume pääle, kõndija wõtab nööri, nagu ohjad keskkohalt kätte, pistab teise jala teisest suusa jalustest läbi ja hakkab kõndima. Kõndides ei pea mitte jalaga suusasid ülesse tõstma, waid lume pääl edasi lükkama. Nöör peab käes nii nõrgalt olema, et jala edasi lükkamisel takistuseks ei ole. Mäest alla wõib suusadega ka sõita, wõi nagu öeldakse — liuugu lasta. Liuulaskmise korral peawad mõlemad jalad ühel kohal seisma, ega wõi mitte üks jalg teisest ette ega taha poole jääda. Käesolew nöör, mida liuulaskja ohjadeks tarwitab, peab hästi sirgelt käes hoidma, nõrgalt hoides wõib ennemini maha kukkuda, aga kõndides tuleb kül nöör nõrgalt hoida. Kui suusad mäest alla jooksewad, siis ei wõi pääloleja — kui kukkumist kardab — püsti ja sirgelt seista, waid peab põlwed ette poole kõweras hoidma.
Sula lumega suusadega kõndida ega sõita ei saa, sest wesine lumi hakkab suusade külge ja takistab edasi lükkamist. Ka ei wõi suusasid mitte märjaks teha. waid need peawad kuiwad olema. Niipea kui suusad alt märjaks saawad, on nendega kõndimine ja liuulaskmine wõimata. (Põllumees, 21.10.1904)
Ning sulailmaga või muule suusatamist takistanud olude korral sai suuski neidsamu nööre pidi järel lohistada.
ALLIKAD SUUSKADEST JA NENDE VALMISTAMISEST
Normann, P. 1904. Suusadest ehk suksedest. Põllumees: põllu- ja aiatöö, karjakasvatuse ja piimatalituse, metsaasjanduse ja mesilaste pidamise ajakiri, 21. oktoober.
W-mann, A. 1904. Weel suusadest. Põllumees: põllu- ja aiatöö, karjakasvatuse ja piimatalituse, metsaasjanduse ja mesilaste pidamise ajakiri, 25. november.
Konstantin Komets 1913. Suusa-sport. Täieline juhatus suuskade valimise, hoidmise ja ravitsemise üle. Mängud ja hüpped suuskadel. Peterburg: Spordi-sõprade kirjastus.
A.B. 1923. Metsamehe suusad. Eesti Mets 3: 60–61.
Alo Tilk 1929. Eesti suusad. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat V. Tartu: E.K.-Ü. “Postimees”, lk 32–38.
A. Sepp 1931. Kodune suuskade valmistamine ja hoidmine. Maamees: “Vaba Maa” põllumajandusline osa, 4. detsember 1931; sama: Walmistage kodusel teel suuski. Külaleht, 24. detsember 1931.
K. Saar 1932. Suuskade walmistamisest. Harjulane: Kaitseliidu Harju Maleva häälekandja, nr 14, 20. september, lk 93–9.
Suuskadel sõitsin ka sahinal … Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 11, 17. detsember 1932.
Lepp, Elmar 1933. Suuskade valmistamise õpetus. Tallinn.
Veski, Arvo; Ussisoo, Teodor 1948. Tehkem endale suusad. Tallinn: Pedagoogiline Kirjandus.