AVINURME VALLAMAJA 110: UUE VALLAMAJA EHITAMINE

Avinurme vald moodustati 1866. aastal, uus vallaseadus vabastas talupoegade kogukonna mõisniku eestkoste alt ning lahutas valla ja mõisa valdused. Loodi vallavanema ja vallakirjutaja ametikohad ning moodustati vallavolikogu. Hanno Talving (2010) märgib, et vallamajade ehitamise vaatepunktist oli oluline just seaduse paragrahv 5, mis kohustas valla täiskogu ja volikogu ning ka kogukonnakohtu koosolekuid pidama kogukonna majas ning sellise maja puudumisel pidi kogukond selle oma kulul valmis ehitama.

Avinurme esimene vallamaja asus umbes tänase Konsumi poe koha peal (nn õpetajate maja poolses osas) ning see oli olemas juba enne valla loomist (võis olla ehitatud 1860). Tegemist oli lihtsa palkmajaga, kus asusid kogukonnakohtu (hilisema nimega vallakohtu) ning valla moodustamise järel ka vallavalitsuse tööruumid.

Lisaks vallamajale kuulusid tol perioodil valla hoonete hulka ka vaestemaja ja magasiait ning viis koolimaja (Maetsmas, Vadil, Piilsis, Ulvil ja Laekannus).

Talving (2010: 16–18) osutab, et uute vallamajade ehitamise vaatepunktist on oluline 1889. aastal jõustunud seaduste, millega esitati vallamajadele mitmeid täiendavaid nõudeid: vallavalitsuse hoones pidid olema koosolekusaal, kohtumeeste otsustamise tuba (sest otsuse langetamise juures ei tohtinud olla kõrvalisi isikud), tunnistajate tuba (sest ootav tunnistaja ei tohtinud viibida teiste tunnistajate kuulamisel), kaks arestikambrit (üks meestele, teine naistele), vahimehe tuba, vallavalitsuse ja kohtu kantselei ruum ning vähemalt kahest toast ja köögist koosnev vallakirjutaja korter.

Lisaks seati 1889. a. seadusega sisse talurahvaasjade komissari ametikoht ning just komissarid olid sageli uutele nõuetele vastavate vallamajade ehitamise algatajateks ning hoonete plaanide ja ruumilahenduste kinnitajateks. (Talving 2010) Komissari aktiivset rolli võis täheldada ka Avinurme vallamaja ehituse protsessis.

Seega 20. sajandi alguseks ei vastanud olemasolev vallamaja hoone enam nõuetele ning uue vallamaja ehitus muutus aina pakilisemaks.

1909. aasta 2. [uue kalendri järgi 22.] novembri volikogu koosolekul (protokoll 12) räägib vallavanem Mihkel Jalak (Tooma p., ka Mihkel Jallakas 29.07.[10.08.]1958, Maetsma–24.09.1917):

meie vallamaja juba wana ja kõlbmatu on, sellepärast on wallawalitsus uue wallamaja plaanid kohaliku Talurahwa asjade Komissari herra käsul walmistada lasknud ja on Komissari herra suusõna käsu annud, et wallamaja ehitus peab käesolewal aastal ette wõetud saama. Et wana wallamaja tõesti enam oma nõudmisi ei täida, selle pärast uue maja ehitusega hakatust teha.

Siiski tasub täheldada, et vallavanema märkus senise vallamaja vanaduse ja kõlbmatuse kohta puudutab ennekõike uutele nõuetele mittevastamist, sest vana vallamaja hoone jäi erinevatel viisidel kasutusse 1970ndateni ning ka lammutamise järel olid selle palgid piisavalt heas seisus, et saada kasutatid mõne uute maja ehitamisel.

Uue vallamaja ehitamiseks hakati “kapitali” koguma juba mitu aastat enne ehituse algust. 1909. aasta alguses tõstatas vallavanem volikogu ees küsimuse, kuidas ehituseks tarvilik raha kokku saada. Vallamajale lisaks oli plaanis ka Laekannu koolimaja ehitamine (mis sai valmis sama aasta lõpuks), mõlema jaoks koguti iga-aastaselt 500 rubla, mistõttu olid valla maksud juba kõrged ning maksude tõstmisega ehituse jaoks lisaraha hankida ei olnud võimalik.

1909. a. 2. [22.] novembri koosolekul (protokoll 12, VI, VIII) lisas vallavanem, et vallamaja ehituse kassas on raha 6573 rbl 46 kop ning aasta lõpus lisandub veel 500 rubla. Maja ehituseks kulub aga plaani järgi 10 000–13 000 rubla. Nii tõdeb volikogu, et ehkki maja ehitus on vajalik, ei ole rahapuudusel võimalik sellega 1909. aastal algust teha.

Ent probleem ei olnud üksnes rahas, vaid ka selles, et maja ehitusele kulub nii palju puitmaterjali, telliskive ja raudkive, et neid ei ole võimalik ühe talvega kätte saada:

Põllukiwid peawad suwel wälja kaewatud ja lõhutud saama. Metsamaterjal, nagu palgid, lauad ja latid walmis lõigatud saama, telliskiwi tarwitab maja mittu sada tuhat. Telliskiwi on tarwis käesolewal aastal wabrikute poolt ära telli, nõnda et tulewal suwel wabrikud kiwid walmistawad, siis alles saab järgmisel talwel telliskiwid walmis wedada, nõnda sama ka raud kiwid, mis suwel ainult wõimalik on walmis lõhkku ja siis talwel wedada.

Volikogu nendib, et materjali hankimisele kuluvat aega arvestades saaks ehitusega pihta hakata 1911. aasta kevadel. Seega tuli “Komissari herrale alandlikult teada anda”, et ehitus tuleb edasi lükata.

13. [26.] detsembril 1910 (protokoll 13, III) moodustatakse komisjon uue vallamaja eelarve kokkupanemiseks. Liikmeteks: Kustav Kask, Karl Leeben, Joosep Müür, Mart Kull ja Madis Liiv.

1911. aasta esimesel vallavolikogu koosolekul 4. [17.] jaanuaril (protokoll nr 1, XI) teatas vallavanem Jalak, et sellel aastal on plaanis vallamaja ehitus, ehkki raha ei ole selle jaoks endiselt koos. Kavandatava vallamaja ehitusele kuluks umbes 15–20 000 rubla, ent vallal on selle jaoks ainult 8000–10 000 rubla omast käest võtta. Volikogu arutab, et 1911. aasta maksude jaotusesse ei saa ka rohkem kui 1000 rubla vallamaja tarvis arvestada. Ainus võimalus näib olevat Talurahvaasjade komissarilt küsida luba, et vald saaks võtta ehituseks 5000 rubla laenu oma hoolekandmise kassast, vajadusel ka % maksta.

Nimelt on valla hoolekandmise kapitali väärtpaberites raha umbes vallamaja ehituse jagu, seega oleks võimalik sealt puuduv summa laenata, sest maksude jm vahenditest ei jõuta ehituseks vajalikku summat kokku koguda. Probleem on aga selles, et vallal on kohustus omada hoolekande kapitali vähemalt 17 091 rubla väärtuses, seega suurt ülejääki seal vallamaja ehituseks tegelikult ei ole.

1911. aasta 3. koosolekul (7. [20.] veebruaril) esitatakse uus eelarve, mille järgi läheb maja ehitus maksma 17 150 rubla. Ehitamise töö otsustatakse komissari järelpärimise peale välja kaubelda 28. veebruaril [13. märtsil] ning ehitus algabki 1911. aasta kevadel pihta. Selleks ajaks oli vallavanemaks saanud Toomas Raja (11.10.1853, Änniksaare – 8.04.1911).

1910.–1911. aastal küsitakse Talurahvaasjade komissarilt korduvalt, ent tulutult luba hoolekandekassast laenu võtmiseks. Nii nenditakse veel 1911. aasta lõpus, mil ehitus on juba poole peal, et vallamaja ehtamiseks on endiselt puudu 8000 rubla, aga enam ei saa ehitust pooleli ka jätta.

Viimaks ei jää ikkagi volikogul muud üle, kui puudujäävast summast 5000 rubla lisada järgmiste aastate maksude jaotusesse. Ent juba otsust tehes teatakse, et sel viisil ei saa summat õigeks ajaks kätte. Seega tuleb ikkagi laenu võtta.

Kaalutakse ka puuduv summa laenata Tartu Eesti laenu-hoiuühistust, ent seal saab laenu üksikisikute vastutusel või %-paberite peale. Vald küsib komissarilt luba kasutada laenu tagatisena hoolekandmise kapitali %-pabereid (10.07.1912, protokoll 9, XIV), aga luba selleks taaskord ei anta.

Nii käivad pea paar aastat komissariga tulemusetud läbirääkimised. Vallamaja ehitamise eelarvest oli pea pool puudu, ehtajale tasutakse osade kaupa ning 1912. aasta teisel poolel jõuabki kätte aeg, mil maksud enam kulude katmiseks vajalikus tempos ei laeku.

Viimases hädas otsustab volikogu, et vald võtab vallamaja ehitamiseks laenu eraiskutelt ning maksab selle järgnevate aastate maksutulust tagasi. (7.08.1912, protokoll 10, VI)

Valla kassaraamatu järgi võeti 6%-ga laenu kolmelt eraisikult: (vallavanem) Toomas Rajalt – 1100 rubla; Mihkel Adamsonilt – 1000 rubla; Madis Vainult – 600 rubla. Ent ka sellest ei piisa.

Seega ei olnud ka 1912. aasta lõpuks, mil vallamaja ametlikult valmis sai, vajalik summa veel koos. Õigupoolest nenditi veel 1913. aasta augustis, et vallamaja ehituse rahadest (millele nüüd juba lisandusid ka kõrvalhoonete ehitamise kulud) oli veel puudu 7800 rubla, 1913. aasta maksudest saab sellest kaetud üksnes 4000 rubla (20.08.1913, protokoll 10, III).

Rahahädale pakub mõningast leevendust magasiaida tegevuse lõpetamine ja magasivilja müümine 1913. aastal, mille tõttu tekib hoolekande kassas ülejääk. Kokku saab vald 1912.–1914. aastal kasutada vallamaja ehituseks u. 2225 rubla hoolekandmise kapitali jääki. Ülejäänud osa eelarvest kogutakse maksudega ja eraisikute laenudega (mis samuti maksulaekumisest tasutakse).

Vimane osa töötasust saab ehitusmeistrile tasutud 1914. aasta septembris. Vallavanemaks oli toona juba Gustav Tamm (ka Kustav Tamm, 1.04.1973, Tammessaare–1933). Samal kuul tasutakse u. 1000 rubla jagu eraisikutelt võetud laene, seega osa kuludest jääb veel 1915. aastasse.

PUITMATERJAL

1910. aasta teisel koosolekul, 12. [25.] jaanuaril (protokoll 2, II ja III) annab vallavanem teada, et Komissar käskis valmis teha vallamaja ehitamiseks kuluva materjali eelarve. Koostatud kalkulatsiooni järgi kulub vallamaja ehitusele näiteks u. 1600 palki, mis on jagatud 24 erinevasse mõõduklassi. Suurem osa palke on pikkusega 6,4–7 meetrit, läbimõõt 14–36 cm. Mõõdult suurimaks on 20 palki, mis peavad olema 15 meetrit pikad ja 36 cm jämedad.

Juba 1909. aasta 2. [22.] novembri koosolekul oli volikogu otsustanud paluda, et Balti Riigi Kroonumaade Valitsus müüks vallamaja ehituseks putmaterjali Võtikvere kroonumetsast alandatud taksiga. Metsa kauplejate käest oleks vajalikus koguses materjali ostmine keeruline ja väga kallis, aga raha oli niigi napilt. Viimaks 1911. aastal enne ehtuse algust ostabki vald riigilt tüki metsa ehitusmaterjali hankimiseks.

TELLISKIVID

1. [14.] veebruariks 1910. a. (protokoll 3, II) kutsutakse volikogu ette ümberkaudsete telliskivivabrikute omanikud, et “telliskiwa kaup lüüa”. Vallamaja ehitamiseks kulub arvestuse järgi 300 000 telliskivi. Vajaminevad kivid peavad olema 11 tolli pikad (28 cm), laius ja paksus tuleb teha selle järgi. 2/3 peavad olema esimese numbri kivid, 1/3 teise numbri kivid.

Kõige odavama pakkumise tegi Tudulinna valla liige Julius Abeli p. Maasik (hiljem nimetatakse Julius Masinguks), kes oli valmis tegema 200 000 kivi hinnaga 11 rubla 1000 kivi eest (koos transpordiga 18 rub/1000 tk). Meister pidi kauba eest maksma 100 rubla kautsjoni. (Hiljem tõi ta aga kautsjoniks 4600 telliskivi väärtuses 75 rubla + 25 rubla.)

Ülejäänud 100 000 kivi valmistamise võttis enda peale Madis Müür hinnaga 18 rub/1000 tk koos transpordiga. Kauba eest pidi ta 50 rubla kautsjoni maksma.

13. [26.] detsembril 1910 (protokoll 13, III) raporteeritakse, et volikogu on Maasiku ja Müüri seni valmistatud telliskivid üle vaadanud ning leidis Müüri kivid sobilikud olevat, aga Maasiku kividest olid paljud lõhki ja vajasid asendamist. (vt ka 10.01.1910 protokoll 2, VI)

2. [15.] mail 1911. a. märgitakse protokollis, et Masing on kokku toonud 155 500 kivi, millest osad on katki ning ta peab 2500 kivi asenduseks tooma, lisaks 45 000 kaubast puuduolevat kivi ehitusmeistrile üle andma. Ka Müüri toodud kivide hulgas on lõhkiseid ja väljavahetamist vajavaid kive.

VUNDAMENDIKIVID

20. septembril [3. okt] 1910. a. arutab vallavolikogu oma koosolekul (protokoll 10, II) vundamendikivide kauplemist. Kive on vaja 60 “kubiksülda” (u. 583 kantmeetrit). Need peavad olema osalt lõhutud, mitte väiksemad harilikest vundamendi kividest ning need tuleb kevadeks 1911 kohale tuua.

Kõige odavamad pakkumised teevad Toomas Saar Laurissaarest, kes lubas tuua 10 kuupsülda kive, Mart Koppel Laurissaarest 15 kuupsülda, Josep Koppel Johani p. (ilmselt Mardi vend) 5 kuupsülda, Mart Laud Paadenurmest 5 kuupsülda, Jaan Vainu Avinurmest 3 kuupsülda, Johannes Kiik Maetsmast 2 kuupsülda – hinnaga 13 rubla kuupsülla eest. Jakob Ambos Kirbust toob 5 kuupsülda, Johannes Toming Mihkli p. (Maetsmast?) 5 kuupsülda, Mihkel Jalakas Tooma p. (Maetsmast?) 5 kuupsülda, Josep Laurisson Laekannust 3 kuupsülda, Johannes Oja Laurissaarest 3 kuupsülda – hinnaga 14 rubla kuupsülla eest. Kauba tegijad peavad iga kuupsülla eest 1 rubla kautsjoni maksma.

28. veebruaril [13. märtsil] 1911. a. (prt. 4, II) raporteeritakse, et kive tõid: Mart Koppel (15 kuupsülda), Josep Pukk (2 ks), Jakob Ambos (5 ks), Johan Oja (3 ks), Josep Laurisson (2 ks), Mart Laud (5 ks), Josep Koppel (5 ks), Jaan Wainu (3 ks) ja Tomas Saar (10 ks).

LUBI

1911. aasta 7. [20.] veebruari koosolekul (protokoll 3, IV) otsustatakse vallamaja ehituseks tarvilik lubi välja kaubelda. Lupja kulub 2000 puuda (32 760 kg). See peab olema korralik ja hästi põletatud, terveid kive ei või hulgas olla. Kaupleja peab lubja ise samal talvel kohale tooma. Vastu võetakse puuda viisi ning kui lubja seas kive on või see ära ei kustu, siis saab see kaubast välja arvatud. Kautsjon on 10% kauba hinnast.

Parima pakkumise tegi Aleksander Liiv, pakkudes 880 puuda lupja (hind 14,5–18 kopikat puuda eest). Hilisematest ülestähendustest võib järeldada, et puuduva osa lubjast hankis ehitusmeister ise. 29.08.1911. a. ostab vald ka Karl Silberbachilt 200 rubla väärtuses lupja.

KRUUS

Ehituse jaoks tarviliku kruus võeti uue maja juurde selleks otstarbeks kaevatud august.

Muud vajaminevad materjalid pidi ehitusmeister ise hankima.

Kauba tingimusteks on:

(1) Ehitusmeister peab 10% ehituse hinnast kautsjoniks maksma, lisaks 500 rubla kohe kautsjoniks maksma.

(2) Ehitusmeister peab maja täiesti oma materjalidega valmis tegema, nõnda, et võtmed kätte annab müüjale; vald annab vundamendikivid, telliskivid, lubja ja lauad ning ehituse metsa (mis arvestatakse üleüldisest maja väärtusest maha).

(3) Maja tuleb läbinisti telliskividest teha, keskelt kahekordne; maja alumise korruse pikkus 16,4 sülda (35 m) ja paksus 6,99 sülda (15 m), pealmise korruse pikkus 8,5 sülda (18 m) ja paksus nagu alumisel korrusel; maja seesmine kõrgus alumisel korrusel 11,5 jalga (3,5 m), ülemisel korrusel 14 jalga (~4,3 m); seinte paksus nagu plaani peal.

(4) Vundament tuleb nii paks ja kõrge nagu esialgse plaani peal: 5 jalga (1,5 m) maa sees, 4 jalga (1,2 m) maa peal; vundamendi välimised kivid peavad olema väljast kanditud ja nende vahed tsemendiga ära tehtud. Ka telliskivi seinad peavad väljast poolt värvitud ja vahed tsemendiga vuugitud saama.

(5) majal on 32 akent ja 31 ust (6 kahepoolset, kahel välimisel uksel kahekordsed uksed, seesmised klaasuksed). Uste ja akende mõõdud on plaanil.

(6) enamik vaheseinu tuleb kivist, osad ka puust, nagu alumisel, nii ka ülemisel korrusel – nagu plaanil.

(7) Põrandad tulevad majal alumisel korrusel kõik kahekordsed, laed ka kahekordsest lauast, talade alla löödud, musta lae pealne ja ka põrandavahe saviliiva ja lubjaga kaetud.

(8) Majja tuleb 10 ahju; 2 ahju valgest “kahwlist”, 5 kollasest klasuuritud “kahwlist” ja 3 plekk ahju.

(9) Maja on 4 korstnaga.

(10) Majal on kolm väljakäigu kohta, üks neist toas; väljakäigu kohad peavad olema seest tsemendiga krohvitud ja õhutorud korstnasse minema; puhastamise luugid väljas.

(11) Majas on 2 pliiti, üks valgest “kahwlist” ja praeahjuga; mõlema mõõdud plaanil.

(12) Maja alla tuleb kivikelder köögiga samas suuruses (2 sülda x 1,5 sülda ehk 4,3 x 3,2 m), lagi raudsiinide peale viimistletud, luuk köögist, väljast uks ja aken.

(13) Katus saab majale kätega lõigatud männipuu pilbastest, 7 pilbast tolli peale ja 3,5 tolli soomus.

(14) Katuse ümber tulevad plekist rennid ja torud.

(15) Majale tuleb 4 raiutud kivist treppi, plakksirmdeiga, ning üks puutrepp teise korruse peale minekuks.

(16) Üksed ja aknad peavad olema kolmekordsekt õlivärviga valgeks ja halliks värvitud, ka laed ja põrandad peavad olema värvitud.

(17) Ukse lukud ja hinged, samuti akende hinged peavad olema head ja akende-uste suurusele vastavad. Aknaklaasid peavad valged olema.

(18) Seinte kinnitused tulevad rauast ja katuse ehitus, toolvärgid jm nagu plaanil.

Samuti oli tingimuseks, et maja peab valmis saama 1912. aasta sügisel, aga 1911. aasta lõpuks peab maja katuse all olema.

Ehitajaks pakkusid ennast Pridik Nicker, Josepi p. Rakverest, Jüri Peebson Hansu p. Laiuselt ning Karl Haaw Jaani p. Avinurmest (nimed nii nagu protokollis kirjas).

Nickel pakkus ehitushinnaks 19 000 rubla, Haav 19 500 rubla ning Peebson 18 000 rubla.

Nii sai vallamaja ehitajaks parima pakkumise teinud Jüri Peebson (Peepson). Lõplik kontrakt sõlmiti 7. [20.] märtsil, mil meister lõpliku kautsjoni maksab. Lepingu protokolli koos põhjalikuma tööde kirjeldusega leiab volikogu 14. [27.] märtsi protokollist (nr 5, III). Peebsoni tasust arvati maha 6955 rubla ja 60 kopikat valla poolt soetatud materjalide (300 000 telliskivi, 60 kuupsülla põllukivide, 800 puua lubja, telliste ladustamise aluslaudade ja puitmaterjali hankimiseks ostetud metsatükide) kulud. Seega jäi ehistusmeister Peebsonile veel maksta 11 044 rubla ja 40 kopikat.

Jüri Peepson (3.08.1853–1932) oli kogenud ehitusmeister, kes polnud tundmatu ka Avinurmes. Talving nimetab teda isegi üheks parematest ja nõutumatest vallamajaehitajatest, kes lisaks Avinurme vallamajale ehitas ka Avanduse, Haaslava, Kurista, Laius-Tähkvere, Liigvalla ja Nõmmküla vallamajad. (Talving 2010: 28) Ent Peepson ehitas ka punastest tellistest ja torniga Torma kabeli (1889) ning oli samuti Avinurme kiriku ehitusmeistriks (1909, projekti valmistas Riia arhitekt W. von Stryk).

Vald otsustas ka ehitusele järelvalve tegemiseks moodustada komisjoni. 2. mail moodustatakse 8-liikmeline komisjon, ent kuu aega hiljem, 3. [16.] juunil määratakse uus komisjon koosseisus: Aleksander Koppel, Andres Kalaus, Johannes Raja, Andres Laursson, Josep Ambos, Kusta Koppel ja vallakirjutaja Johannes Tõldsepp. (protokoll 7, V; protokoll 8, XIII)

Karl Haav aga valmistab hiljem vallamajja mitmeid mööbliesemeid. Novembris 1912 kaubeldi temalt välja kohtusaali laua platsi ümber 4 sülla (u. 8,5 m) pikkuse ja väravaga piirde ning arhiiviriiulite valmistamine, hiljem ka nelja kasepuust, pruuniks peitsitud ja lakitud “selja leenuga pikka sohwa moodi istet” meisterdamine. Mihkel Jalakas valmistas 4 pinki.

Ehitus algas ilmselt üsna pea pärast kauba tegemist märtsis 1911.

Juuniks oli müüride ladumisega algust tehtud, nagu selgub järelvalvajate tähelepanekust, et maja lõunapoolne otsasein on 5 tolli (u 13 cm) õhem kui plaan ette näeb (nõutud paksus oli 71 cm) (3.06.1911, protokoll 8, XVI).

Augustiks oli järg jõudnud juba teise korruse ehitamiseni. Nimelt tuvastatakse ehituse ülevaatamisel, et plaanis peaks tegema muutuse: teise korruse saal, mis peaks seest saama 14 jalga kõrge, oleks maja madalate otsadega võrreldes liiga kõrge ja teeks maja välimuse inetuks. Seetõttu otsustatakse, et kõrgus võiks saada jala võrra madalam, 13. jalga. Ning algselt plaanitud laudlagede asemel võiks teha majja krohvlaed, sest need oleks praktilisemad ja ilusamad, ning laudlagi jätta üksnes teisel korrusel asuva saali alla. (1.08.1911, protokoll 10, IX)

Oktoobriks on maja katuse all, nagu selgub 3. [16.] oktoobri protokollist nr 12, IX. Nimelt märgib vallavanem Toomas Raja, et uus maja on juba katuse all, aga ehitusele kuluvast rahast on veel 8000 rubla puudu. Jaanuaris (9.01.1912, prt 2, VII) täpsustatakse, et välisseinad ja katus on valmis, aga siseseinad on veel osaliselt ehitamata.

1. [14.] juunil 1912 (protokoll 8, XIV) demonstreeris Peepson vallamaja ahjude “kahwlite” proove, soovitades osade kollaste kahwlite asemel kasutada matte ning need pärast üle värvida. Samuti näitas ta ette lukud, käerauad ja hinged, akende hinged, greifid ja haagid.

Volikogu otsustab, et vallavalitsuse kantseleisse võib teha ühe mattidest “kahwlitest” ahju, mida karniisidega ilustada. Akende ja uste tarvikutega jäädakse rahule, üksnes käerauad soovitatakse tugevamad valida.

Viimaks 23. oktoobril [15.11.] 1912. aastal jõuab kätte uue vallamaja vastuvõtmise aeg. Protokollis (nr 13, I) on täheldatud, et vallavanem Raja palus volikogul vallamaja hoolega läbi vaadata, ära mõõta ja takseerida.

Volikogu leidis ülevaatamise käigus, et tegemist vajavad veel mitmed väiksemad tööd: põranda värvimised, aknad, uste käerauad jne. Seepärast lükati vastuvõtmine 6. [19.] novembri peale.

6. [19.] novembril (protokoll 14, III) vaatab volikogu taas vallamaja üle ning leiab selle olevat komissari poolt kinnitatud plaanidele ning kokku lepitud tingimustele vastav, ent siiski veel väiksemate puudustega. Näiteks on kohtusaali tiibuste käepidemed ja akende haagid liiga nõrgad, kohtusaal, otsuse tuba ja kantselei vajavad värvimistöid (mis jäävad tulevale suvele), korstnad plekkvarje jmt. Ning samuti on ehitusmeistril täitmata uue maja juures olev auk, kust ta tööde tegemiseks kruusa võttis jmt.

Volikogu otsustab uue vallamaja ehitaja käest olemasolevas seisus küll vastu võtta, aga jätta ehitaja makstud kautsjoni seniks enda kätte, kuni puudused on kõrvaldatud. Samuti tuleks meistril parandada kõk vead, mis esimese kasutusaasta jooksul välja tulevad.

1913. a. 5. novembril vaadatakse maja taas üle ning tuvastataakse mitmeid probleeme korstnate, kasaka korteri pliidi, akende jm-ga, mis parandusi vajavad (protokoll 12, VIII).

1914. a. 2. juuliks olid puudused kõrvaldatud ning volikogu annab loa Peepsonile töötasu välja maksta (protokoll 8, IV). Viimased 240 rubla ja 56 kopikat ehk “ehituse wiimane osa” saab Peepsonile makstud alles septembris 1914, aga viivituse põhjust protokollis ei selgitata.

1912. aasta 9. detsembril (uue kalendri järgi 22. detsembril) toimus vallamaja pidulik avamine. Sakala (nr. 102, 21.12.1912) veergudel kirjutatakse:

Awinurmest. E. T. Uue wallamaja sisseõnnistamist peeti 9. detsembril. Lõpuks oli ühine pidusöök, millest ka kommissar osa wõttis. Uus wallamaja on kahekordne nägus ja ruumikas telliskiwi hoone. Maja teisel korral on suur saal kõrwal olewa wäikese saaliga, umbes Wanemuise eeskujul ehitatud. Alumisel korral on kantselei ruumid, wallakirjutaja 4 toaline ja kasaka 2 toaga korter. Maja ehitus läks 18, 000 rubla maksma.

6. novembril 1912 (protokoll 14, VII) arutas volikogu vana vallamaja välja rentimise küsimust. Plaanis oli maja välja rentida 6 aastaks alates sama aasta 1. detsembrist.

Parima pakkumise tegi Andres Kruup – 225 rubla renti aastas.

Sakalas kirjutatakse (21.12.1912), et vana vallamaja ruumid renditi välja Tarvitajate Ühisuse “Abi” kauplusele. Tarvitajate ühisus olla Vadil tegutsenud “hääde tagajärgedega” juba kolm kuud. Nüüd saadetud selle põhikiri kinnitamisele.

KAEV

2. [15.] mail (protokoll 7, I) arutas volikogu uuele vallamajale kaevu ehitamist. Kaevu oli vaja nii ehitustööde ajal kui ka maja valmimise järel, kui sinna sisse kolitakse (asusid vallamajas ju vallakirjutaja ja -käskjala eluruumid). Otsustatai ehitada pumbaga kaev, mille suurus oleks 4×4 jalga (1,2×1,2m) ja sügavus 4–5 sülda (8,5–10.5 meetrit) ehk nii sügav kui vajalik selleks, et vesi sisse tuleks. Kaevu rakkepuud pidid olema 6 tolli (u. 15 cm) jämedad ja üksnes seestpoolt tahutud.

Kõige soodsama pakkumise kaevu valmistamiseks tegi vallamaja ehitusmeister Peebson, kes küsis töö eest 50 rubla.

HOOVI MÜÜR JA PUUKUUR

1912. aasta septembris (4.09.1912, protokoll 11, VI) kaubeldakse välja uue vallamaja kivimüüride ja puukuuri tegemine. Nimelt oli algselt vallamaja hoovis maja mõlema otsa juurest alguse saanud telliskividest müür maja juurest oli 8 jalga (u. 2,5 m) kõrge “ja edasi nii kõrge, kui loodi järgi välja annab”. Müüril oli ka maakivist vundament sügavusega 2 jalga (u. 60 cm) ning iga 10 jala (u. 3 meetri) järel postid, mille paksuseks oli kaks pikuti telliskivi, postide vahel oli sein 1.5 pikuti telliskivi paksune.

Müüri sees oli kaks jalgväravat ning lisaks üks võlvitud hobuse sissesõidu värav. Väravate ees uksed, mis on vooderdatud ja värvitud ning lukkudega.

Müüri äärdede tuli postide peale ehitatud puukuur, ühelt poolt pilpakatusega, teiselt poolt laudkatusega, mille pukkus oli 8-9 sülda (17–19 m) ja laius 2–2,5 sülda (4,3–5,3 m).

Selle töö peale pakkus end 11 meistrit, ent kõige parema pakkumise tegi taas Jüri Peebson – 640 rubla.

MAJAESINE AED

9. aprillil 1914. a. arutab volikogu vallamaja ette tuleva aia välja kauplemist. Aia pikkuseks on planeeritud 30 sülda ehk 64 meetrit. Iga 3,2 m järel peab olema post (89 cm kõrge, 18 cm jäme), mille maa sisse jäävad otsas peavad olema põletatud, maapealne osa hööveldatud ja otsad teravaks tehtud; postide vahel kaks hööveldatud latti.

Väljaspoole aeda tuleb teha umbes sama pikkusega kraav, mis oli 76 cm lai ja 60 cm sügav.

Samuti tuli vallamaja ette ehitada 9 jäku hobuse käsipuid, iga järk 6,4 meetrit pikk, käsipuude ja postide jämedus 15,5 cm.

Töö võttis enda peale kõige odavamalt Mihkel Kaasik, Joosepi p. 46 rubla ja 40 kopika eest.

Mais otsustatakse majaesine plats ära tasandada ja silumiseks tarvilik osa kruusaga katta. Töö võttis teha Andres Kask 16 rubla eest. (13.05.1914, protokoll 6, IX)

3. juuniks on mõlemad tööd tehtud, seejuures plaanitud töödele täiendusi tehes, mille eest mõlemad lisatasu said. (3.06.1914, protokoll 7, IV, V)

2. juulil 1914. a. antakse Karl Leebenile ülesandeks aed roheliseks värvida. (protokoll 8, IV)

KÕRVALHOONED HOOVIS

1913. aasta jaanuaris otsustatakse ette võtta uue vallamaja juurde “kõrwaliste hoonete” – aitade ja tallide – ehituse väljakauplemine. Vastavad kuulutus avaldatakse ajalehtes Postimees.

Kauplemine viiakse läbi viimaks hoopis 1913. a. 19. veebruari [4. märtsi] volikogu koosolekul (protokoll 4, VI). “Kõrvaliste hoonete” ehitamise tingimused olid järgmised:

(1) Hoone tuleb u. 35 meetrit pikk ja 6,4 meetrit lai. Selle kolm välimist seina on telliskivist, hoovipoolne külg ja siseseinad 18 cm läbimõõduga palkidest.

(2) Hoone seinte, sh siseseinte alla tuleb 1,8–2 meetri kõrgune vundament (sellest 60cm maa all), v-a aitade esikülje alla tulevad kivipostid.

(3) Hoonesse tuleb 8 ruumi:
– 2 aita (kumbki 6,4×4,3 meetrit),
– 1 tõlla hoone (6,4×6,4 m),
– 2 talli (6,4×5,3 m),
– 1 laut (6,4×4,3 m),
– 1 saun (6,4×4,3 m) – eraldatud vaheseinaga kahes ruumiks.
– Lisaks tuleb hoovi müüri äärde hobuste varjualune teha (15 m pikk, eespool postide peal)

(4) Aitade, tõllahoone ja sauna põrandad tulevad 3,8 cm pasustest laudadest, laed kõikidel ruumidel alumised 3,8 cm, ülemised 2,5 cm paksud.

(5) Aknaid tuleb 8: 2 viilude akent, 2 saunal, ülejäänud tallidel ja tõllahoonel. Aknad peavad saama krunditud.

(6) Uksi tuleb 8: kõik uksed peale sauna oma peavad olema vooderdatud; tõllahoone uksed tulevad kahepoolsed; aitade ja tõllahoone ustele tulevad lukud ette. Uksed peavad saama krunditud.

(7) Sauna ruumid tuleb kahest küljest vastu kiviseina õhuvoodriga teha, ahi tuleb raudvõlvide peale teha.

(8) Katus tuleb kahe poolega oma lõigatud pilbastest (4 tolli soomus, 8 tk tolli peale). Hobuste varjualuse katus oli ühe poolega pilpa katusega.

Hoone peab meister tegema oma materjalidega ning töö peab valmis saama 1913. aasta 1. oktoobriks.

Ehitjateks pakkusid ennast Karl Haaw (Jaani p.), Johan Reisenbuk (Jüri p.), Jüri Peebson (Hansu p.), Madis Wainu (Jaani p.), Andres Kruup (Josepi p.), ja Jaan Jalak (Tooma p.).

Odavaima pakkumise tegi Madis Vainu – 3394 rubla. Kautsjoni (10% ehituse summast) palus ta maha arvata varasemalt vallamaja ehituseks laenatud summast.

Vainu võiduga kaasnes ka pisike skandaal. Nimelt 2. [15.] aprillil 1913. a. tuli volikogu ette volikogu liige Jaan Rosenthal, sest et oli Karl Haava käest kuulnud, et kõrvalhoonete ehituse endale kaubelnud Madis Vainu oli teistele kauplejatele altkäemasu andnud, et nood kauplemisest loobuksid ning Vainu oli seeläbi küsinud vallalt kõrgemat hinda kui õiglane. Volikogu otsustas kauplejad selles asjas üle kuulata. (protokoll 5, XVII) Ent järgnevalt volikogu protokollides sellest enam juttu ei tehta ning Vainu ehitab kõrvalhooned valmis.

Vainu tööd vaadati 1913. a. novembris üle ning loetleti sauna jm puhul mõned puudused, mis tuli tulevaks kevadeks kõrvaldada (5.11.1913, protokoll 12, XI). Viimased töötasud hoovi ja kõrvalhoonete ehituse eest mastakse Vainule 1914. aasta juulis – kas tööde viibimise või valla rahamurede pärast, selle kohta info puudub.