AVINURME RAHVARIIDED: SEELIK
18. sajandi lõpupoole Eestis laialdasemalt levima hakanud kurrutatud triibuseelikud, nn undrukud jõudsid Torma kihelkonda 19. sajandi alguses. Ent siinkandis võis veel üle-eelmise sajandi alguses näha ka ühevärvilisi vaipseelikuid, mis oli Ida-Euroopas põliseks riideesemeks. 19. sajandi teisel poolel ilmusid pikitriibulisele seelikule lisaks ka ruudulisi ja põikitriibulisi seelikuid (rahvarõivad.ee). Nii saabki Mannineni järgi seelikuid jaotada värvi alusel ühevärvilisteks, pikki-, põiki- ja ristitriibuliseks (ehk ruuduliseks).
Olgu ka märgitud, et Mihkel Silla andmetel oli Avinurmes triibuseeliku algupärasemaks nimetuseks sielik, samas kui Torma (kiriku) ümbruses tarvitati nimetust undruk(as), mis tuli siinkandis tarvitusele hiljem (KV 27/543). Samas nimetati idamurdes, sh Tormas kurrutatud seelikut ka kortsikuks (mis näib viitavat kurdudele, ent on ilmselt seotud sõnaga kört); vaipseelikut, täpsemalt lihtsat valget, ilma õmblusteta linast seelikut palapooleks (ka pallapooleks või pallapuuliks), mida peeti ka suveseelikuks. Manninen osutabki, et ilmselt pole ühelgi teisel riideesemel eesti keeles nii palju nimetusi kui seelikul (Manninen 1927: 255), ent sõna ‘seelik’ tähistas ilmselt alguses just pikitriibulist seelikut – Hupel mainib seda esmakordselt 1790. a., toonitades, et seelik (sälik) on triibuline ning see on Tallinnamaa sõna (samas, 260).
Ilmselt kujunesidki (umbsed, küljelt kinni õmmeldud) seelikud välja ümber puusa seotud suur-rättidest. Sellele osutab seegi, et ‘pallapool’ oli ajalooliselt kasutusel just üle pea või õlgade kantava lina tähenduses. Manninen toob pallapool-seeliku näitena Torma kihelkonna Sätsuvere küla Musta talust pärit, Mai Sääliku poolt 1829. a. valmistatus seeliku (ERM 3985). Sellega on kaasas täpsustus: “Kodus koetud, lõngad ots-takkudest kedratud. Sätsuveres kutsutakse seda undrukut “kanavassiks” sellepärast, et tal jämedad lõngad alla on kootud.”
Selline “kanavass” ei ole enam lihtne vaipseelik, vaid juba kokkuõmmeldud külgedega ja värvli külge kroogitud kangaga seelik, mis on hilisem laad. Ent ajalooliselt olid ühevärvilised, tavaliselt just valged seelikud vanemad kui triibulised.
Vanimaks seelikutüübiks on seega ühevärvilised, sageli linasest valged – ka kodustes oludes kanti valget takusemast riidest seelikut. Villaste seelikute puhul mainitakse Alutagusel rohelisi seelikuid. (Manninen 1927: 258–259) Põhja-Tartumaa 18. sajandi ülikonna hõlmikseelik oli aga must. Ühevärviliste seelikute asemel saigi aga 19. sajandil piduliku rõivana valdavaks linase lõime ja villase koega ehk nn poolvillane pikitriibuline seelik.
Sild kirjutab oma ülestäheldustes, et tööseelik tehti linasest ja takusest riidest, keriku-sielik ka villasest riidest. Kooti enamasti ülalt alla viirulised (triibulised) kangad, millest sai viirulised-sielikud. (KV 27/545)
Sieliku alumine ots ehk sieliku-saba ulatus umbes labajalgadeni, ülemine aga ülespoole kõhtu keskkohani. Ülemine ots oli kroogitud värvli külge. Värvel oli kahekordne riideriba, millest oli nüer läbi tõmmatud ja selle nööriga siuti seelik eespoolt küljest, kus seelikul on värvlist allapoole tehtud umbes vaksapikkune lahtine vahe ehk sieliku-auk (nagu meeste pükstelgi), kinni. Seeliku laius oli kolme-, nelja- või viie-laidune (3–5 kangast ehk arsinat lai). (KV 27/543–545) Arssin on 70 cm, seega seelikukanga pikkuseks oli 2,1–3,5 meetrit. Tänapäeval arvestatakse rahvariideseeliku kanga pikkuseks kolme ümbermõõdu jagu. Aga seelikule kulunud kanga kogus oli ka jõukuse märgiks.
Samas lisavad Mihkel Silla infoallikad, et vanasti kui veel sielikuid ei olnud, siis võetud kanga otsast tarvilik pikkus riiet, keerati ümber keha ja seoti ülevalt nüör ümber (KV 27/545) – ehk siis kanti vaipseelikuid. Ent jutte selliste seelikute kandmisest oldi kuuldud mitme põlve tagant, hinnanguliselt 19. sajandi alguses.
On teada, et siinkandis olid seelikud väga laiad ning kanti ka mitut seelikut üksteise peal – et puusad laiemad oleks. Amelie Springfeldt (sünd. 1889) Võidivere külast, Torma vallast meenutab oma lapsepõlvest:
Üks naine ladunud viis täisvillasest undrukat selga, olnud siis head laisad puusad. Ikka omavillased undrukad (EA 128/258–9).
Ka Amalie Abel märgib, et Avinurmes kanti kolme seelikut pealikuti, alumine olnud kõige pikem, pitsidega allääres, pealmine villane (EA 44/231).
Pikitriibulised seelikud kooti linase lõime ja villase koega koeripspindsed (mõlemalt poolt ühesugused). Triibukangast seelik õmmeldi ristiriidest, seeliku pikkuseks oli kanga laius. Undrukad olid teadupoolest ühe õmblusega, ülevalt ja alt ühelaiusest kangast, ülalt värvli külge kroogitud (Ida Sutt, EA 206/57; Elisabet Raud, EA 128/264). Mägi Helmi (sünd. 1869) Näduvere külast meenutas, et tema lapsepõlves hakkasid nooremad tegema ka 7- või 5-laidseid seelikuid (EA 128/254).
Põikitriibulisi seelikuid peetakse üldiselt pikitriibulistest hilisemaks, ehkki mõnel pool Eestis esines neid ka varem.
Seelikud olid täiskasvanud naiste riideks. Tütarlapsed kandsid 14–15 eluaastani valget linasest särki, millel oli vöö peale seotud. Seeliku saamine tähistas üleminekut neiuikka ning 19. sajandil sai tütarlaps täiskasvanute riieded leeriks. (Voolmaa 1971: 141)
Villane seelik oli hinnaline ese, pühapäevariie, mida pärandati põlvest-põlve. (samas, 142)
Rõivaste hulk oli ka jõukuse tunnuseks, mistõttu püüdsid peretütred endale kaasavaraks rohkelt seelikuid kududa. (Voolmaa 1971: 142–143)
Ent need ‘poolpeetud’ pühapäeva–kirikuriided, millega enam väljas käia ei sobinud, kanti tööriietena ja anti tööriieteks ka tüdrukutele ja talusulastele. (KV 27/513–517)
Aga see, et seelikuid pärandati põlvest põlve ning neiud kudusid kodutalus veimevaka jaoks seelikuid, tähendab ka seda, et abiellumise järel rändasid seelikud ja nende triibustikud ka külast külla ja puhuti ka ühest kihelkonnast teise. Nii ei ole ka muuseumites talletatud seelikute valmistamise ja kandmise (või kogusse andmise) koht üks ja sama.
TRIIBUSEELIKU VÄRVIDEST
Ehkki tänapäeval peetakse kihekondadele iseloomulikuks kindlaid värvikombinatsioone, märgib Manninen (1927: 263), et kindlat kihelkondlikku värvide traditsiooni pikitriibuliste seelikute ei saa täheldada ning värvid määras ära harilikult isiklik maitse või see, milliseid värve oli saadaval. Ehkki mõne piirkonna puhul ta osutab siiski ka iseloomustavate joonte olemasolule. Ent Tartu-Võrumaa seelikud olnud suurtes joontes samasugused kui Põhja-Eestis: kitsaste või kitsavõitu triipude, mitmekesiste värvide ja mitmesuguse värvide kõrvutusega. (samas, 264) Ka uuemas kirjanduses märgitakse, et seelikutriipude värvi määras nii väljakujunenud maitse kui ka see, milliseid värvitaimi kohalk loodus pakkus (Piiri 2014: 10). Samas käidi jooni üksteise pealt otsimas. Selleks kasutati joonepirrukest, mille ümber meelespidamiseks eri värvi lõngu mähiti (EA 206).
Elisabet Raud (sünd. 1887) Lullikatku külast (Torma vallas) mäletas, et “triipudes oli sinist, punast – kõiki värve. 3–4 seltsi värve, tehti üks triip laiem, siis jälle kitsamad“. Vanemad inimesed käisid triibuliste undrukutega tema lapsepõlves veel kirikus ning ka tal endal oli pikitriipu alusundrukad – üks valget-halli, teine kollast-valget-halli triipudega. (EA 128/263) Ida Sutt (sünd. 1892) end. Saare valla Roela külast mäletas, et triibud moodustasid umbes vaksalaiuse (ehk u. 20 cm) korduva triibustiku, mille põhjavärv oli roosakaskollane. Ta lisas, et 20. sajandi alguses kandis ta ema triibulist alusseelikut, ent triibuseelikuga enam välja ei mindud. (EA 206/57)
Sama mäletab ka Meida Planken (sünd. 1925 Änniksaares) oma vanaema Kadri Kallavuse triibuseelikutest. Vanaema Kadri kapis rippus mitmeid triibuseelikuid. Meidale meeldis väga neid vaadata. Kõige enam on meeles kollese põhitriibuga seelikud, neid oli mitmeid. Oli ka lillade triipudega. Sinist tripu ei meenu. Kadri kandis ka triibuseelikut, aga seda mäletab Meida kodust. Hiljem kandis vanaema triibuseelikuid moeriide all, mitte pealisselikuna. (suulised mälestused 2020. a.)
Bachman aga märgib huvitavalt, et Avinurmes olid undrukud „õige laiad ja olid pika triipu ehk ruutulilised, waheldusid wärwid walge ja must, sinine ja must. Pärast poole hakati ka pruuni ja punast hulka kuduma.“ (EA 1:4/570).
Kui 19. saj. keskel hakkasid kaupmehed pakkuma keemilisi värve, asendati paljud taimevärvid erksate poevärvidega, esile tõusis punane. (Piiri 2014: 10)
Torma rätsep Kristjan Karlowi (sünd. u. 1839, Torma) sõnul tehti mustadest villadest musta riiet, sest need ei hoidnud värvi sama kindlalt, pleekisid pruuniks. Ent tema lapsepõlves ei olnudki muid värve kui must, hall ja valge. Hiljem hakati mustaks värvima saare, lepa lehtede ja kübara mustaga. Musta kõrval tehti kusega poti sinist, paakspuu koortega ja lõnga õliga pruuni, karikakarde ja ka lõnga õliga kollast; punane ja roheline osteti. (EA 1:4/525)
Helmi Kurrik kirjutab 1937.a. Tartumaa rahvariiete lühiülevaates, et maakonna seelikute põhivärviks oli punane, selle kõrval sinine ja roheline.
Seejuures on ühe Kodavere seelikute juures täpsustatud, et linnas värvida lastud punaseid oli kahte tooni: “kolmekümne kopke punane” ja “koose punane“. Esimese tooni puhul maksis naela lõnga värvimine 30 kopikat, “koose punaseka” värvimine aga 60 kopikat nael. Kollast saadud kaselehtedest, rohelist vist koeraputkest.
Ent peovärvidega värviti ka kodus.
Kuigi vanemal ajal ei olnud kindlaid kihelkondlikke triibustikke, siis looduslike olude ja üksteiselt eeskuju võtmise, teadmiste ja oskuste jagamise jmt tulemusena kujunesid ka teatavad piirkondlikud sarnasused välja. Konkreetsemaid kihelkondlikke triibustike hakati propageerima Vabariigi ajal ning kihelkonna triibustiku aluseks võeti üks või teine Eesti Rahva Muuseumi kogusse jõudnud seelik. Siinkandi rahvarõivasteks on pakutud erinevaid ülikondi ning eelkäsitletute kõrval on pakutud veel mõnda võimalust.
1920. aastal Riigi Käsitöökooli õppevahendiks loodud “Eesti rahvarõivaste seelikute kudumisnäidised kihelkonniti ja käiste tikandite joonisetel” on esitatud Torma selliku triibustikuks ERM 3982 seelik:
1937. aasta Taluperenaises annab Tartu Naisühingu kutsekooli õpetaja Salme Rooma Tartumaa seeliku kudumisel juhised, mis näivad olevat Torma seeliku ERM 3984 järgi koostatud ning millest oli 1935. aastal Tähtvere Naisseltsi ka “koopiaseeliku” valmistanud. Samuti valmistati selle triibustiku järgi seelikuid toona ka Torma ja Paadenurme naised ning 1980ndatel ka Avinurme Naisselts.
Helmi Kurrik soovitas oma 1938. a. teoses Torma naiseülikonna komplekteerimisel kasutada aga naaberkihelkonna Kodavere seelikut ERM 171/ab (muuseumis seeliku katkena).
Ent UKU valmistas omal ajal Torma naise kostüümi seelikuna teise naaberkihelkonna, Palamuse seelikut (ERM 3977, Vassevere külast, mis täna asub Mustvee vallas):
TORMA KIHELKONNA TRIIBUSEELIKUD
Eesti Rahva Muuseumi kogusse on jõudnud mõned seelikud Torma kihelkonnast, ent kahjuks konkreetsemalt Avinurme kandist seelikute näidiseid on vähe. Kogus on üks seelikukangas Kodassaarest ning hiljuti leitud seelikukatke Lohusuust. Nii on asjakohasem anda ülevaate kogu Torma kihelkonna seelikutest.
ERMi kogus on Eesti Muuseumite veebivärava andmeil 5 Torma kihelkonnast kogutud pikitriibulist seelikut 19. sajandist ning lisaks 3 “koopiaseelikut”, mis on valmistatud kogus olevate eeskujul 20. sajandil. Samuti üks mitmelaidune satsiga pikitriibuline seelik 20. sajandi algusest.
Lisaks on kogus eelpool kirjeldatud linane “kanavass”, kaks põikitriibulist seelikut ning kaks seelikukatket/kangast.
Suurema osa sellikutest kogus oma 1911. aasta kogumisretkel Schulzenberg. Ühe seeliku korjas Martin Saks 1923. aasta retkel. Ülejäänud on muuseumi jõudnud hiljem.
Üks seelikukatke Lohusuust jõudis ERMi alles hiljuti ning pole veebiväravas üleval. Selle järgi kooti seelikud Lohusuu lauljatele-tantsijatele.
ERM 3978
Seelik Võtikvere valla (hiljem Torma, tänase Jõgeva v.) Näduvere küla Treiali talust.
Valmistaja: Ellu Summer, u. 1811. a.
Üleandja Kadri Mägi samast talust 1911. aastal.
Materjal: linane (lõim), villane (kude).
Mõõdud:
– laius: 185 cm (alaäär ühendusõmbluseta);
– pikkus: 85 cm
Värvitoone u 8, 2 vahelduvat triibustikku.
Ülalesitatud Torma seeliku ERM 3978 järgi kootud pikitriibuline seelik.
Üleandja: Eesti Kunstimuuseum, 1954. aastal.
Materjal: puuvill (lõim), vill (kude)
Mõõdud:
– alaäär: 115 cm
– pikkus: 92 cm
Värvitoone: 6 (mõlema triibustiku südamikud näivad olevat lihtsustatud).
ERM 3983
Seelik Võtikverest, Söödi talust.
Üle andnud Miili Nuka 1911. a.
Seeliku juures on täpsustus, et see tehti paar aastat tagasi ümber.
Valmistajaks Mari Liiv 1851. a. Kirsi külas, Saare vallas, Kodavere khk, seetõttu on see lisatud samuti Kodavere seelikute sekka.
Materjal: linane (lõim), villane (kude).
Mõõdud:
– alaääre laius: 126 cm
– pikkus: 84 cm
Värvitoone 10, sümmeetriline triibustik.
ERM A 285:1
Seelik Tuulavere külast Ivaski talust, Roela (hiljem Saare, täna Mustvee) vallast.
Valmistanud Leenu Ivask (Leen Ivask?) u. 1853. a. kodutalus.
Üle andnud 1923. a. Marie Abroi samas talus.
Materjal: linane (lõim), villane (kude).
Mõõdud:
– alaääre laius: 90 cm
– pikkus: 77 cm
Värvitoone u. 13, sümmeetriline triibustik.
ERM 3982
Seelik Palasvere külast (täna Kõnnu). Valmistanud Kai Joost umbes 1831. aastal.
Üleandja: Miina Säälik 1911. a.
Seeliku juures legend:
Pikatriipu undrukut kutsutud vanast “triigievaks”. Seda nime annavad Avinurme ja Tõnusaare pool vanad inimesed talle veel praegugi.
Materjalid: linane (lõim), villane (kude); alaääres must keerupael.
Mõõdud:
– alaääre laius: 106 cm
– pikkus: 82 cm
Värvtoone 12-13, ebasümmeetriline triibustik.
Ehkki selle seeliku juures on märkus, et triibuseelikuid nimetati Avinurme ja Tõnusaare pool “triigievaks”, siis võib siin olla tegemist trükiveaga, sest Avinurme kandi naised (näiteks Ella Oja Paadenurmes, Ilse Rummel, Meida Planken Änniksaarest) nimetasid neid ‘tiigriemaks’. Meida selgitas, et nimetuse põhjuseks olid triibustikus kasutatud madaraga värvitud pruunikas-punased triibud, mis tiigri kasukavärviga seostusid. Seda nimetust kasutati Avinurme kandis ERM 3984 seeliku triibustiku puhul, aga võimalik, et ka triibuseelikute üldnimetusena.
ERM 3984 (“tiigriema”)
Seelik Võtikvere valla Kolli talust.
Üleandja Liisi Sommer 1911. a.
Valmistanud Alterberg end. Roela valla Tuulavere küla Ivaski talus millalgi pärast 1851. a.
Materjal: villane (kude); linane (lõim, toot, värvel).
Mõõdud:
– alaääre laius: 240 cm
– pikkus: 88 cm
Värvitoone 9–10, sümmeetriline triibustik.
Torma seeliku ERM 3984 järgi Tähtvere Naisseltsi poolt ühiselt 1935. a. kootud “koopiaseelik”.
Valmistaja on nimetatud Emilia-Vilhelmine Tuubel.
Üleandja Virve Tuubel 1983. a.
Materjalid: villane kude, puuvillane lõim.
Mõõdud:
– alaääre laius: 124.0 cm
– pikkus: 85.0 cm
See ettevõtmine oli ilmselt seotud ülalmainitud seigaga, et Tartu Naisühingu kutsekooli õpetaja Salme Rooma esitas selle Tartumaa seeliku triibustikuna.
Ent sellest seelikust “koopia” tegemisega ei piirdunud üksnes Tähtvere naised. Sellise triibustikuga seelikuid kudusid samal perioodil ka Torma naised ning Avinurme vallas ÜENÜ (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus) Muru osakonna naised. ÜENÜ Muru osakonna seelikutest on säilinud Oja Elli (Elli Toominga) kootud seelik. Samast külast omale seeliku kudunud Oja Ella rääkis (2012 aastal), et tiigriema seelikud kooti endale laulupeoks. Ülevalpool oli kantud tikitud käiseid. Kuivõrd kõik need seelikud on seotud ilmselt 1935. a. Tartumaa laulupeoga, võib oletada, et laulupeo eel otsustati siinkandis just see triibustik võtta Torma kihelkonna naisteülikonna seelikule. Ka ajalehes leidis äramärkimist, et laulupeol esinesid paljud koorid pea terves koosseisus rahvariietes (Postimees, nr. 175, 1. juuli 1935).
Käesoleval sajandil, u. viis aastat tagasi leiti vana seelikukatke Lohusuust, mille vanus on muuseumis hindamisel.
Selle kohta on täpsemad andmed saabumas.
Selle triibustiku järgi valmistati seelikud Lohusuu tantsijatele-lauljatele.
Värvitoone hinnanguliselt 9, ebasümmeetriline triibustik.
ERM A 668:76
Seelikukangas Avinurme vallast, Kodassaarest, Soo talust.
Valmistaja Liisa Tomson, u. 1910. a.
Üle andnud Olga Pedja 1978. a. Tartus.
Materjalid: linane lõim, villane kude.
Mõõdud:
– kanga pikkus: 186 cm
– kanga laius: 80 cm
Värvitoone 4, sümmeetriline triibustik.
Võib olla ka põikitriibulise seeliku kangas?
ERM A 613:151
Seelik Näduvere, Otsa talust (Torma vald)
Üleandja: Evi Sarapuu 1969. a.
Valmistanud Luise Kullam Sõõra talust pärast 1919. a.
Materjal: villane.
Mõõdud:
– alaääre laius: 111 cm
– pikkus: 86 cm
Taolisi triibulisi, trihide ehk volangidega alusundrukad olid ka Elisabet Raual Lullikatkult, Näduvere lähistelt: üks valget-halli, teine kollast-valget kitsaste triipudega. 1907. a. abielludes võttis ta need isakodust kaasa. (EA 128/263)
ERM 3981
Põikitriibuline seelik Rassiku külast, Taga-Rassiku talust (Torma vald).
Valmistanud Mai Berlin u 1869. a.
Üle andnud Loovisa Berlin samas talus 1911. a.
Üleandja täpsustus:
Anelini punase triipudega, kodus värvitud.
Materjalid: villane (kude); linane (lõim)
Mõõdud:
– alaääre laius: 165 cm
– pikkus: pikkus: 92 cm
Seelik on kokku õmmeldud 5-st 65 cm laiusest riidest,
Värvitoone 7, triibustik ebasümmeetriline.
ERM 3976
Põikitriibulise seeliku laid Iravere külast.
Valmistanud 1871. a. ja üle andnud 1911. a. Mari Ausberg.
Seeliku juures on legend:
Niisuguseid undrukuid kutsutakse “poolidega undrukuteks”, sellepärast et neil alumised triibud laiemad on ja poolest saadik teistviisi välja näevad.
Materjalid: linane (lõim), villane (kude)
Mõõdud:
– laiu laius (koe suunas): 74.0 cm
– pikkus: 83.0
Värvitoone 6, triibustik ebasümmeetriline.
ERM 3980 – Peipsiääre
Põikitriibuline seelik Võtikverest.
Valmistanud u. 1866. a. ja üle andnud 1911. a. Ann Dils.
Materjalid: villane (kude); linane (lõim)
Mõõdud:
– alaääre laius: 121 cm
– pikkus: 90 cm
Värvitoone 5, sümmeetriline triibustik.
Seelik kuulub Torma Peipsiääre naise ülikonna juurde.
Seeliku juures legend:
Põiktriipudega undrukute mood on uuem kui pikatriipu.
Peipsiääre seelik on ka Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis, leiti 2003. aastal vanade rõivaste hulgast, valmistamsie andmed puuduvad – PAL _ 818:1 Aj 225:1.
Ruudulisi seelikute kandmist siinkandis on kirjalikes talletustes mainitud, ent seelikuid või kangaid muuseumite kogudes ei ole.
Torma kihelkonna seelikud kihelkonna kaardile panes on üldpilt järgmine:
ALLIKAD
Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat III.
Helmi Kurrik 1937. Õige kaunis rahvarõivas. Ülevaade Tartumaa rahvariideist. Taluperenaine nr. 5, lk 156.
Salme Roone 1937. Tartumaa ülikonna õmblemine. Taluperenaine nr 5, 1937, lk 156–158.
Kurrik, Helmi 1938. Eesti Rahvarõivad. Tartu: SA Eesti Rahva Muuseumi Kirjastus.
Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. Eesti Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV. Tallinn.
Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Pärn, Küllike 2021. Torma kihelkonna naise kostüüm 19. sajandil ning rahvarõivatraditsioonidest Avinurme piirkonnas. Rahvakultuuri Keskus. Rahvarõivaste valmistajate kool Eesti Rahva Muuseumis. Lõputöö.
EA 1:4 – Voldemar Bachman (talletaja, 1921) Teatmematerjal Tormast ja Lohusuust (ERM EAp 81 EA 1:4/499-599)
KV 27 – Mihkel Sild (talletaja, 3.–24.03.1939) Rõivaist ja nende valmistamisest Avinurmes.
EA 44 – Moora, H. (1947) Palamuse, Avinurme.
EA 128 – Saar, E. (talletaja, 1972) Torma kihelkond.
EA 206 – Aino Voolmaa (1985, 1986) Teatmematerjal rõivastusest endise Tartumaa ja Võrumaa kihelkondades.